TEKST JA FOTOD LAURA ARUM-LÄÄTS

Minu lapseea suvedel on kivisöe ja koirohu aroom. Veetsime need õega ema lapsepõlvekodus Siberis, kus  nii ahju köeti kui ka teeauke lapiti musta söega. Vanaisa ja kõik meie teised meessugulased olid kaevurid. Sugulaste vahet sõitsime trammiga. Peatusesse sammusime läbi sõja ajal lennuväljaks olnud Aerodromnõi alevi ja koirohtu täis kasvanud tühermaa. Täpselt nii on see tänaseni. Ainult söekaevureid seal enam pole.

Maa-alused kaevandused rajati Kagu-Siberis paiknevasse Prokopjevski linna I maailmasõja eel ja sõja-aastatel. 18. sajandist pärit väikesest külakesest kujunes 1920ndatel Kuznetski basseini suurim kivisöe kaevandamise keskus. Prokopjevskis kaevandati ja rikastati kivisütt ning toodeti kaevurilampe.

Kui rattad pöörlevad, siis elu käib

Veel 1990ndatel töötas linnas 19 kaevandust. Rahvas ütles ikka: „Kui rattad pöörlevad, siis elu käib.“ Tänaseks tõstetornide rattad enam ei pöörle, kaevandused on vananenud ja turritavad maa seest välja kui elutud monstrumid. Maapindki on seest õõnes, siin-seal toimunud varingud on endast maha jätnud müstilise kuplilise maastiku. Romantikud nimetavad linna Kuulinnaks, kaevuritest on aga saanud kuutõbised. Palju on töötuid, suurele Venemaale pole linnake enam kasulik.

Kõiki tänaseks elutuid kaevandusi ühendab trammiliin. Kaevurid olid varem teistest reisijatest eristatavad silmade järgi – süsi polnud võimalik ripsmete vahelt välja pesta ja nii tundus nende ripsmepiir taotluslikult mustaks kontuuritud.

1960–1970ndatel vahetati trammid moodsamate vastu. Need sõidutasid kooliplikana meie ema ja sõidutavad nüüd meid. Maastik on aga muutunud – varingud on jõudnud päris trammiteeni. Liini äärest kaovad majad ja peatuseidki on väheks jäänud. Kolisev tramm sõidab kaua peatumata, tuk-tuk, tuk-tuk…

Kaevanduste territooriumid on piiratud taraga ning valve all. Neis viibimine, veel vähem pildistamine, on rangelt keelatud. Kui juhtud oma kaamerat välgutama ka aia taga, on kuri valvur platsis ja käsib viivitamatult jalga lasta. Zenkovski kaevanduse territooriumil on aga park, mis on puhkajate rõõmuks korda tehtud. Pühapäevitajad saavad seal tehisjärves supelda ning kioskitest šašlõkki, küpsetatud maisi või mantasid* osta. Jäätiseletist saab musta söejäätist. Kohalikud karjapidajad karjatavad sealsamas oma pudulojuseid, ruumi jagub kõigile.

Kodu metsaserval

Meie valgekslubjatud maja** asub üsna taiga serval. Taiga on hea toitja – sealt leiab seeni, marju ja seedermänni käbisid. Vanaisa lemmik oli karulauk. Oma eluajal ta ikka meenutas, et sõja aitasid üle elada kapsad ja taiga.

Kasemetsad aga laiuvad nii kaugele, kui ulatab nägema silm. Jalutad ja kujutad ette, et oled Sojuzmultfilmi tegelane. 2008. aastal laastas meie kodulähedast kaasikut tornaado. Selle teekond on murtud tüvede järgi praeguseni näha.

Tramm
Maa seest väljaturritav elutu kaevanduskompleks
Aerodromnõi alev. Kodutänav
10. mikrorajoon.
Varisemisohtlikest piirkondadest kolitakse linnaelanikud magalarajoonidesse
Tataripoiss kutsikaga
Kiseljovski kirik

Kirik ja rituaalid

Külaskäikude ajal sõidame alati surnuaeda sugulaste kalmudele neid mälestama. Rohime hauaplatsid, sööme pannkooke, suitsumehed tõmbavad koos kadunukestega ühe sigareti. Teel kalmistule põikame läbi mõnest kirikust. Venemaal on kirikul asendamatu roll. Neid on palju ja nende kuldsete kuplite sära paistab kaugele-kaugele.

Kiseljovski kiriku juures tegutseb klooster, kus elavate nunnade pühaks kohuseks on võidelda abortide vastu. Dialoogi kuulis aga mu abikaasa Kudresseal kirikus sellist:

Abiline: „Ehk ma peaksin siiski teoloogiat õppima minema?“
Kirikuõpetaja: „Ei, sinul küll sinna asja pole. Sa oled liiga rumal.“
Abiline: „Kui ma ikkagi lähen, äkki mind on siis kellelegi vaja.“

Elu alevis

Tundub, et Siberis pole majapidamist, kus puuduksid koduloomad. Koerast siberlane suurt ei pea – tema ainus ülesanne on olla valvur ja hellust ta naljalt tunda ei saa. Kassidega paistab seevastu asi olema vastupidine.

Varem olid kõik meie alevi kassid sabadeta, sest naabrimees tavatses neid karistada. Kui mõni vurruline tema hoovi juhtus, raiuti tal jämeda paku otsas kirvega saba maha. Enam naabrimeest pole ja kassid jooksevad taas ringi sabadega.

Karjamaal aga nuumavad tatarlased hobust, et see talveks lihaks teha. Ega Siberis rasvata läbi aja, moslemid aga siga ei söö. Noore hobuse liha pidavat sama hästi maitsema kui noore pulli oma. Nii on neil tatarlastel igal aastal uus hobune.

Elulist osa siberlaste elus etendab koduaed. Kes elab korteris, sellel on ilmtingimata suvila. Juurikaaias rohetavad kapsas, kartul, kurk ja hernes. Talveks kapsas hapendatakse, kurk ja tomat marineeritakse, kartul säilitatakse põranda all keldris. Hernes ja maasikad on niisama lastele suvel nosimiseks takjasõja pidamise vahele. Suveõhtutel naksatakse kohalikule samagonnilegi peale peotäis maitserohelist otse hoovist. Piim, munad ja liha soetatakse naabritelt, kui endal just mõnd karvast või sulelist laudas ei elutse. 

Poliitikast suurt ei räägita, on maisemaidki muresid. Lapsed tahavad kasvatamist, majapidamine hoolt, töö tegemist ja rohked sugulased külastamist. Ja küll see suvi on ikka üürike! Talv see-eest on pikk, külm ja katusteni kõrguvate hangedega.

 *Mantad – Kesk-Aasia aurutatud pelmeenid. Sisaldavad enamasti vürtsikat lamba-, aga ka loomaliha. Need on meile tuttavatest pelmeenidest suuremad ja taigen on kotikese moodi kokku mätsitud.

 **Ema lapsepõlvekodu ja maja, kus me elame, kui Siberis käime. Alaliselt elab seal minu täditütar perega (näiteks pildil olev pereisa Dimka ja peretütar, kes hoiab süles sabaga kassi). Kuna mu tädi suri noorelt, siis kasvatasid tema tütart vanaema ja vanaisa. Nii ta elabki selles majas tänaseni.

Pereisa Dimka
Varahommikune taiga
Prokopjevski kuumaastik. Vaade trammiteelt
Umbrohtu täis kasvanud tühermaa ja Aerodromnõi alev
Kaasik
Sabaga kass Sima

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga