TEKST JANIKA EBRUS
FOTO MARI-LIIS NELLIS
Mängul on lapsele teraapiline mõju: laps saab mängu kaudu välja elada kogemusi ja pilte, mis on elust korjatud, kuid mille täieliku mõistmiseni ta veel ei küüni. Vahel võib see kõrvalt vaatavale täiskasvanule tunduda kummaline või ohtlik: näiteks paiskab laps päevi järjest segi nukumaja, viskab sealt välja kogu mööbli ja ütleb, et tuli tornaado, või mängib laps jahimeest, kes tapab loomi. Vahel tunduvad ka laste politseiniku-päti ning sellega seotud tulistamismängud ohukohana – kas seda lubada või mitte ja kuhu tõmmata piir?
Lapsed on erinevad: mõnel ei teki kunagi huvi tulistamismängude vastu, samas on neid, keda püssid ja tulistamine mingil hetkel tingimata köidavad. Kui pere soovib, võib teha reegli, et laps tulistamismänge ei mängiks. Kuid võib minna ka seda teed, et lasta lapsel mängida ning vaadelda kõrvalt – mida ja kuidas laps tegelikult mängib, milline on mängusüžee, kas selles mängus on midagi ohtlikku ja milline on lapse meeleolu peale mängu.
On loomulik jagada lapsega enda kui vanema eetilisi tõekspidamisi ja selgitada teatud tegevuste tagajärgi, arvestades lapse maailma mõistmise tasandit. Ning meeles pidades lapse õigust olla laps(elik) ja töötada teemasid läbi enda vanusele kohaselt ehk mängu kaudu, mitte pelgalt ratsionaalse aruteluga.
Soovitus:
Lapse vaatlus annab palju infot nii lapse arengufaasi kui mängu olemuse kohta. Võta aeg-ajalt 15–30 minutit, et jälgida vaikselt kõrvalt lapse toa- või õuemängu, ilma sekkumata. Nii hakkad nägema nüansse lapse mängus ja ka seoseid, kust üks või teine mängusüžee lapse jaoks on tulnud.
Imiteerimine on õppimise osa
Laps õpib peamiselt imiteerimise kaudu. Õpib püsti tõusma ja kõndima, kuna näeb vanemaid seda tegevat, õpib lusikat hoidma jne. Imiteerimismängudes elab laps iseendas uuesti läbi neid tegevusi, mida on näinud või kuulnud vanemaid, sõpru ja teisi reaalselt tegevat või piltidel, televiisorist jm meedia kaudu.
On loomulik, kui laps, kes on kuulnud jahijutte oma jahimehest vanaisalt, ka mängides seda kogeda proovib.
See ei tähenda, et ta reaalselt tahab loomadele haiget teha või et temast saaks täiskasvanuna jahimees.
Lapsed ei imiteeri tulistamist mõttega kedagi tappa, neil puudub arusaamine suunatud, tahtlikust vägivallast.
Lapsed elavad mängu kaudu välja meelemuljeid,
mis nad on väljaspoolt saanud
ning mille kallal nad oma fantaasiapiltides töötavad.
Seepärast pole tarvidust tulistamise ja püssimänge rangelt ära keelata. Kuid juhul, kui olen tajunud teatud piirini jõudmist, olen jaganud selgitusi. Näiteks kui poisid lepivad omavahel kokku, et nad on politseinikud ning panevad endale pulgad vööle (püstolid) ja võtavad klotsid kätte (telefonid), siis pole veel põhjust sekkuda. Lapsed imiteerivad tegelikkust. Kui mõni mängupolitseinikest võtab päti kinni ja teda püstoliga sihib, olen õpetajana selgitanud, et päris elus püüab politsei asju heaga lahendada ning meelega kellelegi haiget teha ei taha. Selgitus peab olema lihtne ja lapsele kergesti adutava põhjendusega.
Mängude kaleidoskoop
Kuni püstolite ja tulistamise element on laste jaoks vaid üks osa laiast mängude kaleidoskoobist, pole vanemal põhjust muretseda.
Lapsepõlv on aeg, kus peaks saama ühte stsenaariumi või mängu mängida nii paljude kordustega, kui laps iganes tahab,
sest kui ta lõpetab, on ta selle teema oma arenguetapis enda jaoks läbi töötanud. Seejärel võetakse uus teema – nagu tsükliõpe, kus minnakse mitme nädala jooksul ühe teemaga süviti. Oleneb lapse tüübist, kaua ta üht süžeed mängib.
Paraku on relvad, laskmise ja tapmise temaatika meie ühiskonnas heldelteksponeeritud ja lastel peaaegu et pole neist piltidest pääsu: teles, multifilmides, mänguasjapoes, reklaamides, ajakirjades. Isegi haldjatel on võlukepid, mis väiksema või suurema pauguga asju või olendeid purustavad. Täiskasvanuna ei pruugi me kollast plastpüstolit või tillukest relvaga kuju kaupluse riiulil isegi silmata, kuid lapse tajud on avatumad ja teravamad.
Waldorfpedagoogikas peetakse väga oluliseks, et laps saaks vähemasti esimesel seitsmel eluaastal kasvada teadmises ja kogemuses, et maailm on hea, siin on turvaline olla ja kasvada. Teadmise, et isegi kui juhtub mõni ootamatus või õnnetus, saab see lahendatud ja kõik lõpeb hästi. Ka psühholoogid kinnitavad, et baasturvalisuse tunne, mis annab hiljem täiskasvanule usalduse endasse ning võime usaldada teisi, saab aluse lapsepõlves.
Tulistamise ja surma käsitlemisel ja lastele selgitamisel on oluline lähtuda lapsest ning eelkõige peab nende arutelude juures jätma lapsele alles võimaluse jääda lapseks, oma muretuses, süütuses ja usalduses maailma vastu.
Surmast rääkimine jääb väikelaste jaoks üldjuhul liiga abstraktseks ja adumatuks ning enne kooliiga pole seda vaja rõhutada.
Surma teema tuleb lapselekõige reaalsemalt kätte, kui lapse lähedane või lemmikloom lahkub. Samuti kohtab laps seda teemat endale sobivas vormis muinasjuttude või looduse vahendusel.
Mida teha, kui sulle vanemana tundub, et tulistamismäng läheb üle piiri?
- Jälgi tähelepanelikult, milliseid mänguasju laps saab ja milliseid multifilme või saateid näeb.
- Soeta mänguasju, mis on funktsioonivabad ehk lapse fantaasiale ruumi jätvad ja vägivallatud.
- Jaga lapsele võimalikult lihtsaid selgitusi: nt tulistamine teeb haiget, sa ju ei taha ise haiget saada või oma sõpradele haiget teha.
- Paku lapsele tegutsemisalternatiive: ühistegevusi, nagu meisterdamis- ja kunstiprojektid; tee täiskasvanuna toredaid argitoimetusi, mida laps tahaks kaasa teha või oma mängus imiteerida: nt küpsetamine, puust nikerdamine, aiatööd, lihtsate muusikainstrumentide mängimine, õmblemine.
