TEKST KAILI KASK JA RAUL OREŠKIN
FOTOD RUUDU RAHUMARU
Viis aastat tagasi, kui Peipsiveerel Varnjas majaomanikeks saime, polnud meil aimugi, mis meid ees ootama hakkab. Suvegalerii avamine oli spontaanne, aga tagantjärele tundub, et ainuõige otsus.
Oma kodu avamine tuhandetele külalistele on meile toonud suurel hulgal uusi sõpru. Ja mitte virtuaalseid, vaid päriselulisi. Mõned neist on saanud nii lähedaseks, et ei kujuta isegi ette, mis juhtuks, kui nad näiteks Voronja galerii viiendal suvel ei satukski külla. Või mis juhtuks siis, kui me näitusi enam ei korraldaks – kuidas me siis uusi tuttavaid leiaksime? Kust üldse sõpru leitakse, kui mitte näituste avamisel ja külastamisel?
Viie aasta jooksul, mil virtuaalne suhtlusruum on muutunud eriti salvavaks kõige suhtes, mis pisutki peavoolust kõrvale kaldub, pole me oma külaliste hulgas kordagi tajunud must-valge või reljeefse või hoopis lapiku maailmapildi pealesurumist. Ühist ruumi jagades on olnud võimalik kõigil oma arvamust väljendada nii, et teisi mitte solvata ja samas ka ise mitte kaduma minna.
Paljud galeriivestlused on jäänud eredalt meelde, jagame neid heameeelega.
Galeriivestlus 1
„Telerit teil muidugi ei ole?!“ küsib laua taga teed juues abielupaar Düsseldorfist.
Noogutame.
„Raadiot ka ei paista olevat?!“ kõlab järgmine küsimus.
Noogutame taas.
„Ajalehed! Need vist teil siin ka ei käi,“ konstateerivad külalised juba vähemküsival moel.
„Peipsi uudiseid ikka ostame vahel külapoest,“ püüan meist siiski jätta pisutki erudeeritud mulje.
„Muid uudiseid kuuleme naabritelt või siis hoopis külalistelt,“ lisab Kaili.
„Noh, kui mõnel naabril näiteks lapselapsed külla tulevad, siis see on kindlasti päeva suurim uudis,“ toon samuti näite, et me pole siiski maailmast täiesti äralõigatud.
„Või kui naaberkülas on puu murdunud või kui sibularestoranis pole kohti, siis sellest saame ka tavaliselt teada,“ lisab Kaili omalt poolt.
„Või kui põder ühel öösel küla vahel jalutas,“ meenub mulle veel üks üle küla kulutulena levinud uudis.
„Oh jah,“ ohkab samal ajal prille puhastav meesterahvas sügavalt ja jätkab kohe: „Ilmselt meedia eest me Eestisse põgenesimegi.“
„On lausa ebainimlik, et igapäevaselt meediaruumiga kokku puutudes peame suutma taluda kogu maailma murekoormat,
mida meile osavalt kiht-kihilt peale laotakse,“
selgitab õbluke naine ja valab endale teed juurde.
„Kas teil on siin külas mõni maja müügil?“ küsivad nad seepeale nagu ühest suust ning meie taas noogutame.
Galeriivestlus 2
Pealinna hipsterid, kes cool‘idel retroratastel kohale vuravad: „Kas Varnja on Peipsi-äärsete asulate seas nagu eliitküla?“
„Möh?“ suudan vaid ebamääraselt öelda.
„No, siin on galerii, hotell, hipid kohvikud, noored ja väga eriline atmosfäär,“ saan selgituseks.
„Meil ei ole kino, seda saab kõrvalkülast Vene filmi päevade aegu… ja meil ei ole näiteks rahaautomaati, lähim asub üldse Kallastel,“ püüan tagasihoidlikuks jäädes vabandusi otsida.
„Kes siis tänapäeval pankadega asju ajab!?“ muigab üks neist lumivalgete vuntside vahelt.
Teine konstateerib: „Jah, tegu on ikka väga hipi külaga. Kopli lausa kahvatub selle kõrval“ ning tellib rabarberiveini.
Galeriivestlus 3
„Siin oli magamistuba!“ osutab vene keelt rääkiv vanaema tuppa sisenedes köögi suunas. „Ja siin võeti külalisi vastu,“ jätkab ta giidituuriga.
„Kas te olete siin majas varem olnud?“ küsin uudishimulikult.
„Ma olen siin majas elanud,“ vastab vanaema muigleval moel ja kohe tekib äratundmisrõõm, muidugi, Valentina Tuksova, maja viimane omanik enne Voronja galeriid.
„Te olete siin nii palju korda teinud!“
„Oh jah, aga nii palju on veel teha ka.“
„Kas ma saaksin ülemise toa aknast aeda vaadata?“
„Muidugi, ja seal on veel teie pandud tapeetki seinas.“
Maast ja ilmast rääkinud ja pisut Tuksovite suguvõsa ajaloole täiendust andnud, sätivad külalised minekule ning enne kui naabrinaised neid tänaval soojalt vastu võtavad, ütleb Valentina: „Nii tore, et te meie majast muuseumi tegite!“
Galeriivestlus 4
„Ma tahan pruuni karu näha!“ ütleb berliinlanna, kui küsin talt, mida ta Eestis teeb.
„Kas bear nagu karu või beer nagu õlu?“ küsin igaks juhuks üle.
„Ma pole kunagi loomaaias käinud ja ei plaani minna ka, aga tahan väga karu näha ning täna mul see õnnestub!“ seletab sakslanna enesekindlalt ja annab kiire ülevaate, kuidas ta kavatseb seda teha.
Kuna karuvaatluspaik jääb Voronjast üpris kaugele, küsin: „Ja kas Peipsi oli samuti sihtmärgiks?“
„Peipsi mitte, aga Voronja küll.“
„?“
„Berliinis toimuvad kord aastas avatud aedade päevad ja sattusin eelmisel aastal ühte aeda, mis nägi natuke kummaline välja, ja kui olin seal pikemalt aega veetnud, sain teada, et nemad omakorda said inspiratsiooni ühest kummalisest avatud aiast Peipsi ääres.“
„Kas jutt käib meie aiast!?“
„Jah, ja ma andsin neile isegi oma hääle, ilusaim aed võidab konkursi, aga nüüd, olles originaali näinud, ma seda enam muidugi ei teeks,“ ütleb ta omamehelikult ja tellib ühe pruuni õlle.
„Head karuõnne!“ ütlen pudelit ulatades.
Galeriivestlus 5
Vanausuline Fjodor, kes on korduvalt galeriid külastanud ning ikka ja jälle püüdnud aru saada, mis on kunsti mõte, teatab ühel päeval: „Ma tean nüüd, miks kunsti on vaja!“ Oleme jäänud teda ilmselt üsna juhmi näoga vaatama, nii selgitab Fjodor:
„Ma sain teada, mis on kunsti mõte.
Laotasin kõik oma targad raamatud eile õhtul laiali ja lehitsesein neid seni, kuni sain vastuse.“
Olen ikka veel sõnatu, aga sellest pole midagi, sest Fjodor on sõiduvees ning monoloog jätkub: „Maailma võib vaadelda mitut moodi. Läbi teadusliku aspekti. Või hoopis läbi religiooni. Mõni näeb maailma läbi meediaprisma, mõni (mis veelgi hullem) vaid läbi kollase meedia. On inimesi, kes suhestuvad maailmaga läbi poliitika ja on neid, kes üldse ei suhestu, on pidevalt konfliktis nii iseenda kui maailmaga. Kunst on üks maailmaga suhestumise, maailma vaatlemise viise ja kunstnikud on selle maailmakihi vahendajad. Inimesed saavad harmoonias olla vaid siis, kui kõik need erinevad maailma kogemise viisid on tasakaalus. Kui ükski neist nimetatutest on ülekaalus, vajub meie maailmatunnetus kreeni,“ paneb Fjodor pikale monoloogile punkti ja küsib siis veel „Kas on nii?“
Vastan napilt: „Kahju, et mulle koolis keegi nii lihtsalt ja mõjusalt ei selgitanud, miks kunsti on vaja“ ning mõistan ühtäkki, miks ma juba pikemat aega ühiskondlikku kreeni tajun.
Galeriivestlus 6
„Suur tänu kompromissitu elamuse eest!“ tänab üks vaikse moega Šveitsist pärit härrasmees.
„Võtke heaks…“ vastan ebalevalt.
„Peale taasiseseisvumist pühendus Eesti rahvas jäägitult uue ühiskonna ülesehitamisele. Nüüd näen ma väsimuse, võimalik, et mugavuse ja kindlasti lõputute kompromisside märke,“ selgitab ta ja lisab kohe: „Siin näen ma täielikku pühendumist kunstile ja kunsti heaks, aitäh!“
Kui oleme pisut aega tummalt seisnud, sest rääkimine pole lihtsalt kohane, täiendab ta veel: „Selle näituse, selle comeback’i taustal pean ma lausa kogu oma senise elu üle põhjalikult järele mõtlema.“
„Võimas!“ mõtlen ikka veel samal ajal vaikides ja tänan teda kohmetult, aga ka kõikemõistvalt.
Lõppsõna
Elu maal on lihtne ja stressivaba, kuuleme tihtipeale galerii külalisi rääkivat. Võimalik, et see nii ongi, nõustume tihti, aga teame ka, et selle põhjuseks pole mitte primitiivsevõitu elukorraldus, vaid eluterve, inimlik ja mõistev suhtumine maailma asjadesse.
Varnja külas mitmendat suve toimetades oleme aru saanud,
et tolerantsust ja mõistmist on vanausulistele omases konservatiivses ja kinnises kogukonnas tükk maad rohkem
kui linnaruumi intelligentses ja avatud õhustikus.
Nüüdiskunstigalerii traditsioonilises kalurimajas, punknäitus vanausuliste külas, vernissaaž karvaste ja sulelistega. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud kõik need tegevused viima selleni, et meid kui sissetungijaid külast välja visataks, aga on juhtunud vastupidi. Külaelanikud on meid omaks võtnud ning sellel külal siin on kombeks omasid hoida, olgu nendeks toimekad töömesilased või külaelu vaimsust hoidvad vanausulised või suveks kohaletuisanud datšnikud või saatusele jalgu jäänud külajoodikud või muidu veidrikud ja läbijooksikud. Kõik saavad osa sõbralikust atmosfäärist ja hoitud tundest, mida suure hingega külal paistab kõigi jaoks ka jaguvat.
„Kui väärtushinnangud on paigas, ei saa keegi minu tõekspidamisi kõigutada,“ ütles kord sügavalt vanausklik üheksakümnendatele lähenev Tanja, kui küsime tema käest, kas meie tegevus teda naabrina kuidagi häirib.
„Vastupidi, ma tunnen suurt rõõmu sellest, et just teie minu naabriteks sattusite. Tegelikult ongi kõik väga lihtne,“ vastab Tanja küsimusele, mida tihtipeale oma peaski veeretame, ja lisab: „Ole teiste vastu selline, nagu sa tahaksid, et nad sinu vastu oleksid, ja nii saamegi kõrvuti koos elada.“
Voronja galerii asub Varnja külas Peipsiveerel. Voronja viies suvehooaeg algab 17. juunil ning galerii jääb avatuks kuni augusti lõpuni.
