TEKST REMO GRAMIGNA
FOTO ANU PÕLDSAM
TÕLGE ELBE KULDMÄE
Istun keset söögituba köögilaua ääres ning kuulan koldes põlevate puude praksumist. Olen jäägitult süvenenud oma aia vaatlemisse. Aia, mis andis mulle eelmisel suvel esimest saaki. Mille olin ise pistnud seemnena mulda. Mille olin ise peenraks ette valmistanud.
Täna on üks tüüpiline Eesti hommik, karge ja lakooniline. Termomeeter on langenud paar kraadi allapoole nulli ning päike särab kõrgel taevas. Jahe valgus embab maad. See näib olevat kogu loodust kajastav oksüümoron. Ustavalt ja kannatlikult ootab maapind kevade peatset saabumist. Paar lindu annavad aimu selle ootuse täitumisest, säutsudes oma arglikku hommikutervitust.
Kõik on üle puistatud valge puruga, mis näeb välja nagu pehme ja magus suhkrukiht. Vaatan elutoa suurest aknast minu ees laiuvat aeda, mis on rahulik ja tüüne. Peaaegu nagu talvemaastik mõne kuulsa flaami meistri maalil. Või siis nagu hiiglaslik peegel, mis peegeldab päikesekiiri miljonitelt kiiskavatelt kristallhelvestelt.
Vaatlen jäljeradu, mille siit läbi liikuvad ja siin elavad elusolendid on endist aeda maha jätnud, need on otsekui nende külaliste isiklikud signatuurid siin jäisel maapinnal. Ronk, üksildane ja näljane, kaevab oma terava nokaga kõva ja külmunud pinnast, lootes mõnd palukest leida. Naabrite uudishimulik kass silmitseb mind eemalt, põnevil, kahtlev ja valvas. Rebane on kõige varasem ärkaja ja kõige kavalam külaline siin aias – alati on ta esimesena platsis. Pika saba lehvides ilmub ta hääletult ja vargsi juba esimestel koidueelsetel hetkedel.
Mulle meeldib oma aia külalistele nende lumeradu mööda oma kujutlusis järgneda. Need rajad on nagu siksakitavad teekonnad, mis omavahel lõikuvad. Kõik need retked on lumel kirjas nagu valge tindiga trükitud märkide jada, mis kujutab paljude elude ja teede põgusaid kohtumisi hetkes. Kuid selle külmunud pinna all on veel üks nähtamatu maailm, mis seal pimeduses elab ja hingab. See on terve peidetud universum, mis seal kõigi silmade eest varjatuna kobrutab. Seda elustavad tuhanded maa-alused tunnelid ja nende tibatillukesed elanikud. Kui palju üllatusi ja kui palju elusolendeid peidab eneses tegelikult talvine aed?
Väikesed rõõmud
Jah, kohe varsti saabub kevad ja valge asendub rikkaliku rohelusega. Eesti on roheline, viljakas ja rikas.
Olen valdavalt elanud suurtes rahvarohketes metropolides:
Roomas, Milanos, Nottinghamis ja Dublinis.
Seal on harva mahti aeg maha võtta ja mõtiskleda, nautida neid väikesi rõõme, mida elu meile pakub. Igaüks näib kuhugi tormavat. Igaüks on mattunud kiireloomuliste kohustuste kuhilasse. Peab tegema, peab olema, pidevalt peab midagi saavutama – see kõik võtab suure osa igaühe ajast ja energiast. Ja sel kombel tagantkihutatuina ja oma eesmärkide poole trügides unustame tihti meie kõigi ees laiuva ühise avara silmapiiri ning meid ümbritseva maailma tegeliku ilu. Siiski on alati olemas aeg, mida võtta, et taas iseendaga ühendust leida ning taastada ka tunne ühendatusest kogu ülejäänud loodusega.
Mina avastasin selle Eestis.
Siin õppisin ma nautima eesootava maiku ja aeglase elu mõnusust.
Hiljuti kolisin Tartu Supilinna, vanasse puumajja, mida ümbritseb suur aed. Ma ei hakka salgama, et kahtlesin alguses kõvasti. Mõtlesin endamisi: „Kas ma üldse elan pika Eesti talve üle vaid ühe puuküttel toimiva ahjuga? Kas ma pean seda iga päev kütma ja kas ma saan sellega üldse hakkama?“ Iga meie hirm ja mure on kujutlusvõime vili. Seega oleks parem neist vabaneda, sest mingit kasu neist küll pole.
Siin võõral maal avastasin ma enese jaoks
armastuse ja austuse emakese maa vastu
ing oskuse teda hinnata ja nautida.
Ilmselt oli Marcus Tullius Cicerol õigus, kui ta ütles: „Kui raamatukogu kõrval asub aed, siis ei puudu mitte midagi.“
Minu suurima õpetaja nimi Eestis on aed. Õigupoolest on Supilinna elama asumisest saadik saanud aiast minu parim sõber. Kuni siiani polnud ma eal külvanud ühtegi juurikat mulda ega määrinud oma käsi poriga, polnud iial näinud taime sirgumas eimillestki millekski, polnud kunagi söönud omaenese kätetöö vilju ega isegi mitte mõelnud millegi mahekasvatusele omaenese aias. Milleks end vaevata, kui saan selle kõik mugavalt osta mõnest suurest kesklinna kaubanduskeskusest?
Oma kätega
Kuid ilmselgelt on asjad Supilinna saabumisest alates muutunud. See suur roheline plats maja ümber oli nii meelitav ning näis peaaegu kuuldavalt sosistavat oma universaalset ja ürgset kutset. Ma ei saanud jääda käed rüpes istuma. Seega hakkasin Eesti lõputupikkade suvepäevade ajal, mil ööd on lühikesed nagu silmapilgutus, oma tööpauside ajal, vajalike tööriistadega varustatult, seda hiiglaslikku aeda puhtaks tegema. Kogu selle määratu korratuse keskel mõistsin, et olen täielik algaja ning mul pole isegi aimu, kust ma pihta hakkama peaks. Õnneks oli üks kohalik elanik piisavalt lahke, et mulle aiapidamise algtõdesid õpetada. Ühine tegutsemine oli veelgi vahvam. Kulus mitu pärastlõunat, enne kui me aias oleva kaevu puhtaks saime. Kummaline küll, kuid isegi Eestis õnnestus mul saada sama korralik päevitus nagu mõnes Itaalia kauneimas rannakuurordis lesides. Ja higi valasin ma kõvasti. Kuid oma kätega tehtud maatöö on rahuldust pakkuv ning täidab südame rõõmuga.
Pärast ühe lapikese ettevalmistamist selles määratus roheluses rajasin sinna peenrad oma väikese maheaia tarvis. Siis läksin turule ning tõin sealt mõned seemned ja istikud. Ostsin noori salatitaimi, mõned maitsetaimed, suvikõrvitsaseemneid ja tomatiistikuid. See on kahtlemata kõige põnevam osa: sa saad ise valida, midaiganes sa kasvatada soovid!
Esimesed viljad
Siis oli aeg taimed maha istutada. Sorrentino kuulsas filmis„La Grande Bellezza“ on stseen, milles nunn küsib peategelaselt: „Kas sa tead, miks ma söön ainult juurikaid?“ „Ei,miks?“ uurib too ning nunn vastab: „Sest juured on olulised.“
Pole suuremat mõnu kui süüa omaenese aias kasvatatud köögivilja,
kasvatada ja kosutada tillukest taime ning oodata hoole, armastuse ja innuga selle sirgumist tugevaks ja elujõuliseks, kahtlemata hetkekski, et ühel päeval kannab ta ka vilja.
Minu köögiviljaaia salat on nii krõmps, et söön seda meeleldi iga päev, ning suvikõrvitsad on nii rohelised ja maitsvad, et mul on tunne, nagu sööksin ma midagi sellist elus esimest korda. Mmm… hõrgutav! Ja suvikõrvitsaõied! Need pole mitte ainult kaunid ja silmale kenad kaeda, vaid ka – pärast mulliveest, jahust ja soolast tehtud lihtsas tainas paneerimist ja pannil frittimist– selline roog, mis paneb sööjat isegi sõrmi üle lakkuma. Hõrkõrn nauding kõigile Itaalia köögi jumaldajaile! Ja selles toidus peitub maa enese energia, sest see on pidanud kasvades kõigi raskustega ise, ilma välise abita toime tulema.
