TEKST KAIA KASK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Läbi õhu ja mulla jõuavad taimedeni keemilised lõhnasignaalid ümbritsevast keskkonnast, sõltudes näiteks ka tuule suunast, nende keemiliste lõhnasignaalide tugevusest ja signaali saatja kaugusest. Eesti Maaülikooli doktorandina uurin igapäevaselt laboris, kuidas taimed end stressitingimustes väljendavad. Oma töörühmaga oleme uurinud paljusid taimeliike maailma eri nurkadest.
Taim saab aru, kui palju või vähe on valgust. Vähese valguse korral on vaja kasvada pikemaks, et saada lähemale päikesekiirtele, sest päikese abil toimub taimele eluks vajalike ainete süntees ning kõrvalsaadusena eraldub meile vajalik hapnik. Näiteks ringlev longleht (Codariocalyx motorius) liigutab oma väikeseid lehekesi valguse suunas võbeledes – lehed nagu tantsiskleksid, sellest tulenevalt kutsutakse teda ka tantsivaks taimeks. Ööseks on see taim aga võimeline oma lehti langetama varre lähedale, kuna puudub valgus. Ligikaudu 20 aastat püüdis Charles Darwin lehtede võbelemise põhjust leida ning oma järjekindlate vaatluste põhjal arvas ta, et võbelus on vihmapiiskade eemaldamiseks. Nüüdisaegsed uuringud pigem näitavad seda, et lehekesed reageerivad valgusele, soojusele ja arvatakse, et isegi helile.
Aroomide keel
Kõik need imepärased lõhnabuketid! Meeldivalt ja mõnikord ka mitte nii meeldivalt lõhnavad taimed annavad lenduvühendite ehk „taimekeele“ kaudu oma olemasolust teada ümbritsevale keskkonnale, meelitades ligi putukaid ja loomi – eks ikka selleks, et toimuks tolmeldamine ja seemnete edasi kandumine, mis tagaks taimeliigi säilimise soodsates tingimustes.
Kõik taime osad eritavad lenduvühendeid: õied, viljad, koor, juured ning lehed. Taimede „sõnavara“ on üpris rikas, rohkem kui 100 000 keemilist ühendit, millest üle 1700 on lenduvad. Näiteks eukalüpt on üks enim lenduvühendeid emiteeriv liik. Ja kas oled mõelnud, miks kuusk võtab hästi tuld? Aga sellepärast, et okaspuud toodavad selliseid ühendeid, mis on kergesti süttivad. Paljud nendest ühenditest omavad kas kaitsevõimet, st taim üritab mingit haigust, seent või patogeeni nendega eemale peletada või hoopiski tuleb see mõnest kahjurist – mis omakorda suurendab lenduvühendite emissiooni. Ja loomulikult tekivad need ühendid ka okaspuude elutegevuse käigus.
Paljud lenduvühendid toodetakse taime eluprotsesside käigus kõrvalsaadusena, kuid teatud impulss (stress) kutsub esile uute ühendite tootmise. Taimede stressi võib defineerida kui igasugust muutust kasvutingimustes, mis häirib normaalset eluprotsessi ning seepärast toimub kohanemine, mille käigus reguleeritakse ainevahetusprotsesse. Taimede stressi võivad põhjustada näiteks kõrge temperatuur, põud, vähene valgus, patogeenid, viirused, kahjurid jne. Kord õhku lastud, sõltub taime „sõnade“ kestvus nende reageerimisest teiste õhus olevate keemiliste ühenditega.
Taimsete lenduvühendite reageerimine atmosfääris olevate teiste keemiliste ühenditega annab võimaluse selliste imepisikeste osakeste tekkeks, mille ümber on võimalik kasvada pilvedel: need on pinnaseks, kuhu õhus olev vesi saab kondenseeruda. Kas võiks seega arvata, et taimed kutsuvad ettekavatsetult vihma kohale? Miks ka mitte. Tuleb välja, et taimede „hääl“ ulatub väga kaugele ja osaleb hoomamatutes protsessides.
Peen suhtlus
Taimede omavaheline kommunikatsioon on väga peen suhtlus, kus ühe taime moodustatud sõnum annab teistele taimedele (isegi loomadele) näiteks teada ohust. Selle tulemusel toimuvad ümberkorraldused kõrval asuvates taimedes: aktiviseeruvad kaitsemehhanismid, mis väljendub erinevate lenduvühendite kvaliteedis ja kvantiteedis, et valmistuda ohu saabumiseks ning seeläbi muutuda vähem vastuvõtlikuks mõnedele patogeenidele või kahjuritele. Ka muruniitmisel tekkinud värske lõhn on läheduses olevatele taimedele signaaliks. Näiteks liblikarööviku kahjustuse korral tekitab taim lenduvühendeid, mis kutsuvad kohale parasiitseid kiletiivalisi, kes siis munevad oma munad röövikusisse, mille tagajärjel röövik hukkub.
Kuid taimede kaitsevõime kestab seni, kuni ületatakse teatud piir, kus olulised protsessid enam algsesse olukorda ei taastu, näiteks siis, kui taim pole pikemat aega vett saanud. Samamoodi on ju ka inimestega: kui pole miskit, mis toidaks hinge, siis närbume…
Taimede keel on just nõnda keeruline, kui on nende sõnade ülesannete olulisus taimede elus. Võiks öelda, et taimed suhtlevad vaikselt. Eks ütle inimsuhtluseski sõnad ja kehahoiak mõnikord rohkem, kui esmapilgul tundub. See, kas oskame varjatud sõnumit näha, tuleneb elukogemusest ja teadlikkusest.
Taimed on vägagi teadlikud, kes nende kõrval on. Sõltuvalt naabrist saab üks taim teist oma sõnumitega mõjutada – ja isegi negatiivselt. Näiteks jumalapuu (Ailanthus altissima) eritab juurte kaudu mulda ühendeid, mis takistavad teiste taimede kasvu. Kas pole mitte kalkuleeritud käitumismuster konkurentsi vähendamiseks? Ja kuidas toimub taimede „karjumine“? Üsnagi lihtsalt – üks sõnum varjutab teise.
Taimed tajuvad mehhaanilisi ärritusi ja reageerivad nendele eri viisidel. Nad ei saa küll ära joosta sinna, kus võiks olla parem, kuid nad muudavad ümbrusega kohanemiseks oma sisemisi protsesse. Näiteks häbelik mimoos (Mimosa pudica) tõmbab oma lehed kokku, kui teda puudutada: sellise reaktsiooni eesmärgiks on kahjuri kukutamine lehepinnalt. Taim nimega kärbsepüünis (Dionaea muscipula) meelitab kärbseid enda peale magusa ja lõhnava nektariga ning kui kärbes on puudutanud taimelehti, siis need suletakse ning ohvrist saab taimele kõhutäis. Puudutades aga meie koduaedades kasvatatava lemmaltsa valminud kupart, paiskuvad seemned eemale.
Taim saab aru
Kolmkümmend kaks aastat tagasi avaldas prints Charles, et talle on väga tähtis suhelda oma taimedega ning taimed ka vastavad. Aastaid hiljem on ta lisanud, et ta mitte ainult ei suhtle oma taimedega, vaid isegi julgustab neid. See ei olegi nii kummaline mõte. Pealegi, kui tegeleme oma taimedega rohkem kui neile korra nädalas lihtsalt vett andes, siis märkame ka kahjureid või haigusi ning meil on võimalus vähendada stressi taimes. Loomulikult on taim tänulik, mis väljendub tervete lehtede ja õite näol – ta pakub meile visuaalset ilu.
Olen veendunud, et taim saab aru, kui temaga rääkides on meie hääles pinge, ning isegi reageerib sellele. Võiks lausa sõnastada nii: „Ütle, millised on su taimed, ja ma ütlen, milline sa ise oled.“ Kuid kokkuvõtvalt on kõige tähtsam taimega suheldes ise sellesse positiivsesse suhtlusesse uskuda. Meie sisemusest tulnud hea soov leiab lõpuks tee saajani, kas või taimeni, mis koduaknal kasvamas.
Kuhu jääb siis süda? Arvan, et taime südameks on õied. Õied oma kirgastes toonides või isegi pisut mahedamad ja mitte nii väljapaistvad. Ja hing – see on taime ümber. Mõnedel on isegi võimalus seda tajuda…
Olen märganud, et uurijana pole probleemi mõni katses olnud taim ära visata. Kodus aga on lood teisiti – kohe palju raskem on! Isegi kui selleks on vaevalisi elumärke näitav taim, mis peale pikaajalist poputamist kuidagi ei taha edeneda paremuse poole. Ehk on ta mind oma lenduvühenditega ära lummanud?
