TEKST STEVE KOKKER
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen teinud ettevalmistusi juba üle tunni, seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad…
Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad aastakümneid laagerdunud lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks kõrgemat mind, kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini, kui Steve sellega kunagi hakkama saaks.
Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad iga mu liigutust, justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan, meenutades, kui närvilisena olen end varem inimeste ees tundnud. Kogu elu on pelk mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud alg-, kesk- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda.
Ometi ei tunne ma täna siin istudes kübetki ärevust.
Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt sufiõpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest.
Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ning lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.
See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt: kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele sellistel hetkedel teed serveerin, tunnevad erinevust.
Kuhu kadus minu ärevus? Mitte et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest on abi olnud. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest, mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi, kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi…olla?
Kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed.
Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik.
Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegipoolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida sufi poeet Rumi kord ütles: „Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.“
