Ostukorv

Author: Steve Kokker

  • Kõige salapärasem tee

    Kõige salapärasem tee

    TEKST STEVE KOKKER
    TÕLGE TIMO EINPAUL
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kõige juures, mida võiksin rääkida sulle tee kohta – ja usu mind, küsides õigeid küsimusi, võin rääkida tundide viisi –, ei suudaks ma ealeski öelda nii palju kui üksainus tassitäis pu-erh-teed.

    Kõikide teede seas, mille kaudu sellesse rikkalikku teemaailma astuda – olgu sa motiveeritud soovist kohviharjumusest vabaneda ja parandada tervist, meeliülendavate maitsete kogemisest või sisekaemuslikest otsingutest –, on pu-erh kõige kõnekam, kõige avalam, ja kõige saladuslikum.

    Tihti ütlen, et pu-erh-tee kohta üksi on teada saada sama palju kui rohelise, valge, oolongi ja musta tee (või punase, nagu seda Hiinas kutsutakse) kohta kokku.

    Teede seas on pu-erh erakordne mõistatus tassi põhjas, mis viib sind sisemisele rännakule, kuhu sa poleks uskunud, et tee sind viia suudab.

    Esmalt pälvib mu kuulajate tähelepanu tõsiasi, et pu-erh on fermenteeritud tee ja on sellest tulenevalt hea seedimisele, et ta teravdab tähelepanu ja muudab meele erksaks. Ta on ka hea abiline kaalu langetamisel – isegi Victoria Beckham on väitnud, et pu-erh on tema ilu salarelv.

    Mis aga inimesi tõepoolest üllatab, on see maine ja rahustav maitse ning tasakaalus olemise tunne, mida pu-erh’i joomine pakub.

    Kui tähelepanu on võidetud, räägin väheke esoteerilisematest tagatubadest, nagu energialainetest, mis seda teed juues üle keha voogavad, rahulolutunnet tekitavast surinast peas ja kätes, südame avardumise kogemusest, väikestest teadvuse laienemise märkidest – sellest, kuidas tee sinuga räägib…

    Selle jutu peale on kuulaja üdini lummatud või siis keerab hoopis selja.
    Aastate vältel, mil olen aidanud teetaimel siin Eestis oma lugusid pajatada, olen leidnud, et pu-erh on kõige sügavamale ulatuva mõjuga nii inimese jaoks, kes tahab suurest kruusist juues tööl fookuses olla, kui ka selle jaoks, kes otsib sisemist rahu ja tärkavat intuitsiooni, juues teed vaikides ja tseremoniaalsel kombel.

    „Kenake küll, aga kuidas see nii on?“ võid küsida.

    Mõned vastused rahuldavad mõtlejat: pu-erh on fermenteeritud heade bakterite kaasabil, nagu ka vein, jogurt või hapukapsas, ning mõjub hästi kõhu tervisele; pu-erh on pärit piirkonnast, kust tulevad esimesed teetaimed planeedil Maa, ning sisaldab ainulaadseid mikroelemente; parimad pu-erh-teed on valmistatud ilma põllumajanduskemikaalideta kasvanud metsikute ja vanemate teepuude lehtedest.

    Teised vastused on omajagu esoteerilisemad, ent enne kui nendeni jõuame, pead jooma tassi teed. Isiklik kogemus on kõnekam kui sõnad, mis proovivad seletada seletamatut. Taolise loodusnektari joomine ravib meid viisil, mida me tingimata ei mõista ega peagi. Usk ja usaldus avavad enesearengu teekonnal järgmise ukse. Kas võin nüüd sulle valada tassikese?

  • Teel meisterlikkuseni

    Teel meisterlikkuseni

    TEKST STEVE KOKKER
    TÕLGE TIMO EINPAUL
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kas oled kunagi märganud, kuidas riiete päevadeks põrandale laokile jätmine peegeldab ka muid viise, kuidas suhtud ennast ümbritsevatesse asjadesse hoolimatult? Tõenäoliselt ei ole need pelgalt riided, mis sellise käitumise osaliseks saavad.

    Võib-olla valitseb su autos otsatu segadus või jätad mõnikord vahele isegi hommikuse hambapesu? Pisiasjadele tähelepanu pööramine, või selle mitte tegemine, kõneleb tihti sellest, millisel määral oleme valmis elu kunstis mööndusi tegema. Kuid kas ka tõeline meister teeb mööndusi?

    Enesedistsipliin ja meisterlikkus on enesetäiendamise valdkonnakesksed mõisted. Sisemine jõud, mis sunnib meid pärast rasket päeva trenni minema või siis… enda nutiseadmel off-nuppu vajutama. Pühendumus, mis muudab Jiro Ono – 92-aastase sushi-koka, kes on sushi‘t rullinud viimased 70 aastat – metroojaamas asuva kümnekohalise restorani maailmakuulsaks ja mehe tõeliseks meistriks.

    Enamikul meist ei ole piisavalt aega ega pühendumust, et saada mõnel alal meistriks. Lisaks oleme valikute ülekülluses – õpime natukene siit, natukene sealt, täna üht ja homme teist, mõnevõrra põnevamat. Tee kui vaimse distsipliini õppimine on pannud mind endalt küsima, mida meisterlikkus minu jaoks tähendab.

    Tee valmistamine ja serveerimine õpetab eelkõige, kuidas

    tähelepanu detailidele, kordamine ja kannatlikkus
    on meisterlikkuse püha kolmainsus.

    Ilma nendeta jääb mu lootus, et intuitsioon mind tee valmistamisel alati juhib, pelgalt enesepettuseks ja küsimuse vältimiseks.

    Ma ei väida, et lohakalt valmistatud teel ei ole oma sarmi, aega ega kohta.

    Igaüks, kellele meeldib joosta, ei pea saama tippsportlaseks, et nautida spordihüvesid. Ent kui me otsustame end pühendada – oma tööle, hobile, suhtele, peame olema valmis loobuma millestki muust. Peame olema valmis kuulama kogenumate inimeste nõuandeid; valmis vaatama kriitilise, kuid kaastundliku meelega peeglisse ning eelkõige valmis andma endast parima.

    Teemaailmas tähendab see igapäevast teadlikku teevalmistamist, oma teenõude eest hoolitsemist, enda meelte teravdamist tajumaks peeneid energiaid ning ka õiget toitumist. Nagu mu õpetaja tavatseb öelda: „Kõiges, mida teen, valmistan teed.“ Zen-õpetajad teavad väga hästi, et samaväärselt oluline nagu harjutamine on ka kõik, mida harjutuste vahel teed.

    Kuidas mul läheb? Ütleme nii, et Jiro Ono võib olla muretu, sest mina talle taseme poolest konkurentsi ei paku. Iga päev leian tuhandeid viise, kuidas teha kompromisse, olen laisk, loon endale vabandusi ning sean end kiusatuste ette – näen ka selle tagajärgi. Sellegipoolest, sajad pühendatud tunnid on muutnud minu elu jäädavalt. Olen tundnud nii kehas kui vaimus, kui väärtuslik on koondatud tähelepanu, ning olen tänulik, et olen leidnud tee endale õpetajaks.

    Kui hoian käes hoole ja armastusega valmistatud teekannu ning valan vee teelehtedele, mis tulevad loodusest ja mida on töödeldud suure meisterlikkuse ja tähelepanuga, asetan end kõigi nende inimeste sekka, kes on kunagi loobunud oma isiklikest, tulevatest ja minevatest muredest ja rõõmudest, et mõista enda ja maailma kohta midagi enamat. See on kõikide vaimsete distsipliinide kohtumispaik ning ühisosa.

    Naudi oma järgmist tassi teed!

  • See pole mina, kes valmistab teed

    See pole mina, kes valmistab teed

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen teinud ettevalmistusi juba üle tunni, seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad…

    Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad aastakümneid laagerdunud lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks kõrgemat mind, kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini, kui Steve sellega kunagi hakkama saaks.

    Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad iga mu liigutust, justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan, meenutades, kui närvilisena olen end varem inimeste ees tundnud. Kogu elu on pelk mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud alg-, kesk- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda.

    Ometi ei tunne ma täna siin istudes kübetki ärevust.

    Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt sufiõpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest.

    Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ning lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.

    See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt: kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele sellistel hetkedel teed serveerin, tunnevad erinevust.

    Kuhu kadus minu ärevus? Mitte et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest on abi olnud. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest, mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi, kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi…olla?

    Kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed.
    Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik.

    Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegipoolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida sufi poeet Rumi kord ütles: „Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.“

  • Matcha, huvi pärast

    Matcha, huvi pärast

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Usun, et paljud on nüüdseks kuulnud matcha’st, jahvatatud Jaapani rohelisest teest. Kui tohin olla nipsakas, küsiksin, miks selleks läks nii kaua?

    On olnud huvitav ja kohati frustreeriv jälgida matcha tee eestlaste teadvusse tõusmist, tass tassi haaval. Nimelt olen püüdnud tutvustada kohvikutele ja restoranidele üle Eesti seda „kahtlase väljanägemisega“ pulbrit juba aastast 2005, kohates omajagu vastupanu. Sagedad on olnud kommentaarid: „Hmm, omapärane maitse“, „Mis see siis nüüd küll on?!“, „See on kallis“, „Kas pean soetama ka vispli?“, „Tee on ikka joomiseks, mitte vahustamiseks!“

    Seevastu pole vispeldatud pulbertee traditsioon midagi uut, vaid juba üle tuhande aasta vana – see oli viis, kuidas valmistati teed Sungi dünastia aegses Hiinas (alates 960. a). Sealt rändas valmistusviis Jaapanisse, arenes tseremoniaalseks talituseks munkade, sõdalaste ja kõrgklassi seas.

    Viimase kolmekümne aasta jooksul on see pulber levinud Aasia kulinaaria kõikvõimalike vormideni. Kui tegu on kvaliteetse matcha’ga, ei kao pulbri tervistavad mõjud ka smuuti või šokolaadi kujul tarbides.

    Ent püüa seletada seda siinsele kohvikule aastal 2005. Lounge 8 oli esimene julge toitlustusasutus Eestis, kes riskis pakkuda oma menüüs matcha latte’t. Jook osutus küll populaarseks, kuid kahjuks kadus koos kohviku endaga.

    Aastast aastasse saabub meie teepoodi järjest enam matcha’st kiivalt vaimustunud inimesi, kes räägivad, kui hästi nad ennast pärast oma uue hommikurituaali alustamist tunnevad. Restoraniomanikud on olnud aeglasemad ja mõnevõrra kahtlustavamad. Oleme levitanud oma entusiastlikku kiidukõnet spaadesse, pagaritöökodadesse, jäätisetootjatele, ent see on olnud pidev ülesmäge rühkimine. Viimaks võtsid Boost ja Blender meie matcha-sõnumit kuulda. Hurraa!

    Matcha kui teemaailma espresso suur läbilöök ülejäänud Euroopas ja Ameerikas toimus paar aastat tagasi. Sellest ajast saati on raske külastada ükskõik millist suuremat linna, ilma et näeks matcha’t reklaamitavat magustoidumenüüdes ja isegi lihtsates takeaway-putkades. Populaarsusele aitavad kaasa hulgalised terviseväited, mis kõnetavad nii antioksüdantide ja aminohapete sõpru kui ka kaalulangetajaid – tasub vaid Google lahti lüüa ja leida sel teemal miljon vastet.

    Ma armastan matcha’t, sest see on tõepoolest mõtlushetk tassiteega,
    aidates hoida meelt teravana ja seda mitte keha heaolu arvel.

    Viimaks tundub, et matcha-hullus on jõudnud Eestisse. Kohvikud, kes varem väljendasid skeptitsismi, vihuvad vispeldada ning kes pole jõudnud veel reele, võtavad meiega ühendust. Isegi Selver müüb matcha’t!

    Oleme tunnistajateks, kuidas see väetoit leiab
    lõpuks koha meie toiduahelas.

    Ma naeratan selle peale laialt, võttes tassist sõõmu, mis jätab mu ülahuulele kergelt roheka varjundi. Kuna matcha’t juues tarbid ära terve teelehe, on eriti oluline, et tegu oleks maheteega. Kui matcha on liiga odav, tasub olla kahtlustav – sel pulbril ei ole matcha’le omasel määral tervistavaid antioksüdante. Ja tasub meeles hoida, et isegi kõige kallimate kaubamärkide matcha’d maksavad tassi kohta vähem kui odav nurga pealt kaasa ostetav kohv, olles keha vastu palju sõbralikum ja hellem.

  • Kuidas näeb välja teereis?

    Kuidas näeb välja teereis?

    TEKST JA FOTO STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kogun ennast äsja lõppenud Hiina teereisist, kus olin kolmekümne teise Cha Dao (meditatiivne lähenemine teele) õpilasega tervest maailmast. Kirjutan neid sõnu 1200 aasta vanuses Tianxini nime kandvas budistlikus kloostris, hiiglaslike kaljurahnude vahel Wuyi mägedes. Siit pärit teesid peetakse kõige peenemateks maailmas.

    Mu uitavaid mõtteid, mis räägivad iidsest teepärimusest ja uskumatutest vaatepiltidest, mida mul on just olnud õnn kogeda, läbistavad kauguses kajavad gongilöögid ja mantrate lugemine.

    Käisime Global Tea Hut’i reisiseltskonnaga mitmes teemaailma kuulsas paigas. Tõusime taevavõlvi äärele Huangshani mägedesse, Hiina ühte kõige maalilisemasse piirkonda. Matkasime pilvede vahel sajandeid vanadel kivitreppidel, maastik meenutamas muinasjutulisi vaateid.

    Korjasime ühes Qimeni iidvanas külas teed metsikutelt teepõõsastelt, mis kasvavad inimkäest suuresti puutumata orus. Kolmkümmend valge nahavärviga inimest aeglaselt ja metoodiliselt teelehti korjamas oli kohalike jaoks erakordne vaatepilt. Kahtlemata võisime olla armsad, aga palgatööle poleks saanud meist keegi! 

    Vaevu tund aega hiljem saime harjutada kätt lehtede röstimisel kuuma söe kohal. Seegi olukord, kus proovisime ruudukujulistel bambuskandikutel raputada mitutsadat grammi teed, et seda ühtlaselt kuivatada, ilma et end kõrvetaks või lehed laiali paiskaks, oli üsna piinlik. 

    Lõviosa tänapäeval valmistatud teest on masintöödeldud. Tee käsitsi töötlemine on aga äärmiselt nõudlik, samas kui tundlikku inimkätt ei asenda miski. Seetõttu pidasid paljud meie reisiseltskonnast tee töötlemise keerulisust vahetuks kogemuseks. Lehtede korjamine, tassimine, sorteerimine, kuivatamine, rullimine, raputamine ja vormimine – tee valmistamine on tõepoolest raske töö. Kuid endiselt leidub maailmas teemeistreid, kes sellisel viisil seda valmistavad. Õnneks olen mina osa pärimusest, mis sellest lugu peab.

    Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks, kipume seda kõrgemalt hindama. Pärast seda reisi kaalun alati, kas kannus olevatest teelehtedest saaks veel paari tõmmist nautida, selle asemel et kiirustada lehti ära viskama. Tee austamine – ning see kehtib kogu toidu kohta, mida harjumuspäraselt tarbime – tähendab, et tuleb lugu pidada nendest nimetutest, kes on näinud suurt vaeva, et see meieni tuua. Mõeldes nii, leian, et teereis on eelkõige alandlikkuse ja austuse õppetund.

    “Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks,
    kipume seda kõrgemalt hindama.”

  • Elav tee

    Elav tee

    TEKST STEVE KOKKER,
    CHAJIN, KES JUHATAB LÄBI IMELISE TEEMA AILMA CHADO TEEPOES
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS JA ERAKOGU

    “Treeni oma maitsemeeli heade,
    elavate teedega ja nad leiavad sinu.”

    Oletame, et sa armastad teed. Sa tead, et see on sulle hea, ja tead ehk paremini kui enamik inimesi, et pakitee on valmistatud teetöötluse tolmust ja jääkidest. Võib-olla serveerid teed oma sõpradele isegi tseremoniaalsel kombel või kasutad teed meditatsioonivahendina. Ent olgugi et mõistad kogemuslikult, et üks tee on parem kui teine, pole sa kindel, miks see just nii on. Miks on hea tee hea – otsekui elav – ning kust on sellised elavad teed pärit?

    Suurtes poodides võib leida hulganisti teesid, mille pakendid kannavad mahetoodangu või õiglase kaubanduse märki. Palju ei puudu, et riiulite vahelt ilmuks välja ka pakk teed, millel ilutseb silt „gluteenivaba“. On tõsi, et sedasorti markeeringud ei kõnele tingimata palju kvaliteedist või nagu meie, teearmastajad, tavatseme öelda, elukvoodist või n-ö elususe tasemest.

    Valdav osa maailmas toodetud teest pärineb suurtest istandustest – kus sageli kasutatakse hulgaliselt pestitsiide – ning need teed on viljeldud monokultuurina, tuues endaga kaasa lageraide, pinnase saastumise, ekspluateerivad töötingimused ja eluslooduse hävingu. Ühe kilo tee valmistamine on energiakulukam kui kilo terase tootmine – vastavalt 8 kW/h ja 6,3 kW/h. Juues neli tassitäit masstoodangu musta teed piimaga, jätame maha ökoloogilise jalajälje, mis on võrdne 100 kilomeetri läbimisega keskmise kütusekuluga autos.

    “Ühe kilo masstoodanguna istanduses kasvanud tee valmistamine
    on energiakulukam kui kilo terase tootmine.”

    Võrreldes niinimetatud elavate teedega on istanduses kasvav tee parimal juhul hingitsev – sarnasel moel nagu suurte linnufarmide kanaliha, mis enne kellegi lõunasöögilauale jõudmist pole päevavalgustki näinud.

    Istanduse taimedel ei lasta kasvada puudeks, lihtsa korje huvides pügatakse nad põõsasteks. Nad on istutatud üksteisele liiga lähestikku ning on ülekorjatud. Sellistel teedel on mõningad tervistavad omadused, kuid ainult kübeke teetaime tõelisest elujõust ja -vaimust ning see vähenegi tuleb keskkonna arvelt.

    Kui tee kannab mahetähist, on asi muidugi parem. Sellegipoolest on ka mahemärgistusega teed tihti jõetud, sest neidki valmistatakse masstoodanguna.

    Ideaalis pärineb tee täismõõdus puudelt, pool- või täiesti metsikutelt.

    Või siis väiksematest aianditest, kus kasutatakse põlvest põlve pärandatud teadmisi, oskusi ja tehnikaid. Selliste teede leidmine võib olla raske. Lääne tee-entusiastide seas populaarseks muutunud hiinakeelsed terminid gushu (metsik puu) ja laoshu (vana puu) ei tähenda enam seda, mida paar aastat tagasi, vaid on muutunud pahatihti pelgalt turundustrikiks.

    Õnneks leidub maailmas endiselt hulgaliselt ka elavaid, puhtaid ja jätkusuutlikult töödeldud teesid. Parimad Hiina pu-erh-teed on pärit vanematelt metsikutelt puudelt. Mitmed Taiwani oolongid on töödeldud traditsioonilistel viisidel. Jaapanis kasutatakse terminit zairai, mis viitab
    vanematele, poolmetsikutele põõsastele. Paljud Hiina Wuyi mägede oolongid on taevalikud ning pärinevad inimkäe poolt vaevu puututud paikadest. Need on vaid üksikud näited.

    Just nagu õige õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis, nii ilmuvad teed inimese ellu, kui ta on valmis neid hindama. Treeni oma maitsemeeli heade, elavate teedega ja nad leiavad sinu. Ära pelga küsida enda kohalikult teekaupmehelt müüdava tee päritolu kohta küsimusi. Kui ta ei oska vastata, kust tee pärineb või kuidas seda on töödeldud, ei mõista ta ilmselt selle informatsiooni olulisust. Kui sa hoolid sellest, kust on pärit toit, mida sööd, või millest on valmistatud kreem, mida määrid enda nahale, siis miks ei peaks need küsimused sind huvitama endale teed valides – teed, mis võiks tuua sinuni selles sügavalt tervendavas taimes peituva maagia, mitte pelgalt selle varju.

  • Teelausujad

    TEKST STEVE KOKKER
    FOTOD RIVO SARAPIK

    Alati, kui õpilased küsisid teemeister Wu De’lt „Miks just tee?“, puudutas tema vastus mind sügavalt. Alguses segadusse ajades, kuid aastate möödudes ja minusse settides järjest sügavama veendumusena.

    “Tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees.”

    Chajin (jaapanikeelne mõiste nn teeinimese kohta) pakub teed  tseremoniaalsel, meditatiivsel moel. Räägime tee võimest käituda sidemeloojana inimeste igapäevamaailma ja selle vaimsete tasandite vahel ning kogu looduga meie ümber. Oleme tänulikud, et tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees. Kuid ka küsimus „Aga miks just tee?“ võib arusaadavalt tekkida. Kas teepõõsas on ainus taim, mis saab seda meie jaoks teha? „Miks mitte kapsasupp või piparmünt, mis kasvab mu suvekodus? Või õunamahl?“ Tänan küsimast!

    On tõsi, et iga looduses kasvav olevus, kellele kingid oma tähelepanu, annab sulle vastutasuks midagi. Arvan, et võib mediteerida piparmünditeega (ja muidugi on parem anda oma tähelepanu pigem looduslikult kasvanud piparmündile kui mediteerida Liptoni pakiteega!), kuid on asjaolud, mis teevad hiina teepõõsa (ladina keeles Camellia sinensis) tee eriliseks.

    Meil on kaks vastust küsimusele „Miks mitte kapsasupp?“. Üks neist rõõmustab loogilist meelt ning teine ajab ta segadusse.

    Teepõõsas ning selle paljud alamliigid on sellel planeedil olnud ligi miljon aastat ning tal on laiaulatuslikud, sügavad juurestikusüsteemid, mis ulatuvad ühe maailma toitaineterikkama ala mikromineraalideni (Kagu-Hiinas, Himaalaja jalamil, teepõõsa algses kasvukohas). Seega juues seda toitvat ja tervislikku jooki, ühendume loodusega täiesti füüsiliselt kogetaval viisil. 

    Veidi esoteerilisem vastus on, et teepõõsa ülesanne siin maal on inimesteni jõudmine ning nendega kõnelemine. Ta on siin, et anda õpetusi loodusest, meist endast, õpetada kannatlikkust ning seda, kuidas rahuneda, meenutada meile me pärisolemust. Võib öelda, et ta ongi seda teinud, sest tee on maailmas enim joodud jook vee järel. Iga päev kogevad miljardid inimesed tee abil rahu või ergutust, kuna tee pakub meile seda, mida hetkes enim vajame. Või ka naerame ja nutame koos teega, üksi või toredas seltskonnas. 

    Siin planeedil on palju taimedest õpetajaid, tee on tõenäoliselt üks kõige kannatlikumaid, kes on meie jaoks kogu aeg olemas, kui me vaid peatuksime, et teda kuulata. Minu ettepanek tema vaikse hääle kuulatamiseks: loo vaikne hetk, rahulik keskkond, valmista endale veidi puhast ja kvaliteetset teed (looduslik, korjatud armastusega päris teepõõsastelt, tähelepanelikult tõmmata lastud), sule oma silmad, laienda oma tähelepanu sellele nektarile, eluenergiale, mis praegu sinust läbi voolab. See tee on leidnud oma tee sinuni… nendes lehtedes on sõnum, kas sa kuuled tema sosinaid?