TEKST STEVE KOKKER
TÕLGE TIMO EINPAUL
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kas oled kunagi märganud, kuidas riiete päevadeks põrandale laokile jätmine peegeldab ka muid viise, kuidas suhtud ennast ümbritsevatesse asjadesse hoolimatult? Tõenäoliselt ei ole need pelgalt riided, mis sellise käitumise osaliseks saavad.
Võib-olla valitseb su autos otsatu segadus või jätad mõnikord vahele isegi hommikuse hambapesu? Pisiasjadele tähelepanu pööramine, või selle mitte tegemine, kõneleb tihti sellest, millisel määral oleme valmis elu kunstis mööndusi tegema. Kuid kas ka tõeline meister teeb mööndusi?
Enesedistsipliin ja meisterlikkus on enesetäiendamise valdkonnakesksed mõisted. Sisemine jõud, mis sunnib meid pärast rasket päeva trenni minema või siis… enda nutiseadmel off-nuppu vajutama. Pühendumus, mis muudab Jiro Ono – 92-aastase sushi-koka, kes on sushi‘t rullinud viimased 70 aastat – metroojaamas asuva kümnekohalise restorani maailmakuulsaks ja mehe tõeliseks meistriks.
Enamikul meist ei ole piisavalt aega ega pühendumust, et saada mõnel alal meistriks. Lisaks oleme valikute ülekülluses – õpime natukene siit, natukene sealt, täna üht ja homme teist, mõnevõrra põnevamat. Tee kui vaimse distsipliini õppimine on pannud mind endalt küsima, mida meisterlikkus minu jaoks tähendab.
Tee valmistamine ja serveerimine õpetab eelkõige, kuidas
tähelepanu detailidele, kordamine ja kannatlikkus
on meisterlikkuse püha kolmainsus.
Ilma nendeta jääb mu lootus, et intuitsioon mind tee valmistamisel alati juhib, pelgalt enesepettuseks ja küsimuse vältimiseks.
Ma ei väida, et lohakalt valmistatud teel ei ole oma sarmi, aega ega kohta.
Igaüks, kellele meeldib joosta, ei pea saama tippsportlaseks, et nautida spordihüvesid. Ent kui me otsustame end pühendada – oma tööle, hobile, suhtele, peame olema valmis loobuma millestki muust. Peame olema valmis kuulama kogenumate inimeste nõuandeid; valmis vaatama kriitilise, kuid kaastundliku meelega peeglisse ning eelkõige valmis andma endast parima.
Teemaailmas tähendab see igapäevast teadlikku teevalmistamist, oma teenõude eest hoolitsemist, enda meelte teravdamist tajumaks peeneid energiaid ning ka õiget toitumist. Nagu mu õpetaja tavatseb öelda: „Kõiges, mida teen, valmistan teed.“ Zen-õpetajad teavad väga hästi, et samaväärselt oluline nagu harjutamine on ka kõik, mida harjutuste vahel teed.
Kuidas mul läheb? Ütleme nii, et Jiro Ono võib olla muretu, sest mina talle taseme poolest konkurentsi ei paku. Iga päev leian tuhandeid viise, kuidas teha kompromisse, olen laisk, loon endale vabandusi ning sean end kiusatuste ette – näen ka selle tagajärgi. Sellegipoolest, sajad pühendatud tunnid on muutnud minu elu jäädavalt. Olen tundnud nii kehas kui vaimus, kui väärtuslik on koondatud tähelepanu, ning olen tänulik, et olen leidnud tee endale õpetajaks.
Kui hoian käes hoole ja armastusega valmistatud teekannu ning valan vee teelehtedele, mis tulevad loodusest ja mida on töödeldud suure meisterlikkuse ja tähelepanuga, asetan end kõigi nende inimeste sekka, kes on kunagi loobunud oma isiklikest, tulevatest ja minevatest muredest ja rõõmudest, et mõista enda ja maailma kohta midagi enamat. See on kõikide vaimsete distsipliinide kohtumispaik ning ühisosa.
Naudi oma järgmist tassi teed!
