TEKST MONIKA TAMLA
ESIMENE FOTO PENELOPE RUSSAK
TEISED FOTOD MAIRI JA MARIKA TAMM
Kadriorus ühte esmapilgul tavalisse korrusmajja sisenedes võite avastada end otsekui lendava vaibaga tuhandeid kilomeetreid edasikandunult Aladdini imekoopast. See on justkui metsikute, ürgset naiselikkust kummardavate naiste kogunemiskoht leidmaks ehteid ja särtsu, mis naiseks olemise teekonnal toetab. Ühe väeka hõimu kodu ja pesa, nagu ütlevad WildWomani loojad Marika ja Mairi Tamm.
Ma ei tea miks, aga nendele naistele ja nende ehetele mõeldes kangastuvad mu peas muinasjutud. Muinasjutuks võib pidada ka WildWomani enda lugu, mis algab sellest, et elasid kord Saaremaal kaks kaunist õde. Üks blond, teine brünett. Mõlemad suure reisikihiga ning maailmaavastaja ja -muutja mõtetega. Vanema õe Marika sõnul on nende elu kulgenud justkui nõiaväel paariaastase vahega üsna sama rada. Et endas selgusele jõuda ja elu uude suunda keerata, tuli võtta paus ja seni käidud rajalt korra kõrvale astuda. Iseend kõrvalt kaeda.
„Eks see isesorti saarlaste geen ole, mis tekitab igatsuse kaugete maade ja eksootika järele. Sest mille muuga seletada me mõlema üht suuremat pöördepunkti elus: jätta kogu Eestis üles töötatud professionaalne karjäär, isiklik elu ja mugavustsoon ning minna teadmata ajaks rändama,“ räägib Marika.
Rännuteed
Õdede rännakud võõrsil ei toonud esialgu mingit selgust tuleviku kohta. Nad rändasid eraldi, kumbki iseseisvalt sihte seades, ent nii Marika kui Mairi jõudsid lõpuks Balile. Marika jõudis seal selgeltnägija laua taha.„Selgeltnägija pahvis suitsu, luges energiaid, pani mu elu kohta suurema osa asju täppi, kuni tuli juttu tööst. Ta ütles, et ma kirjutan tulevikus võib-olla paar raamatut, aga kindlasti saab must ehtedisainer. Purskasin valju häälega naerma, sest kuigi ehted meeldivad mulle hullupööra, ei osanud ma ju joonistada ega metallidega ringi käia. Ehete loomise protsess tundus suisa kosmoseteadusena.“
Marika oli skeptiline ja võttis asja naljana, aga mida täpsemalt suitsupilve tagant ähmaselt paistev proua tulevikuäri lahti seletas, seda tõsisemaks mõtted läksid. Võimalus ehete maailmas toimetada näis niivõrd ootamatu, hulljulge, hämmastav – ja iga hetkega üha ahvatlevam.
Tekkis tunne, et selgeltnägija ei olnud mitte lihtsalt avanud ust uude maailma, vaid oli justkui andnud loa ka sellest siseneda.
Alguse väljakutsed
Ehete disainimise algus oli raske: paberile said vaid kohmakad ja konarlikud kriipsud-kraapsud, milles imelist ehet oli raske aimata… Tuli endale tunnistada, et kui poes ehet uurides on kohe selge, mis sellel üle või puudu, siis ise midagi nullist alustada on nii suur vabadus ja vastutus ühekorraga, et võtab kukalt kratsima. Sirgeldiste pakike muudkui kasvas ning eneseotsingud viisid Balilt edasi Lõuna-Ameerikasse.
Marika meenutab, et järgmine pauk tabas teda Peruus, kui ta nurus end ühe šamaani õpilaseks. „Šamaan, olles mind pikalt altkulmu silmitsenud ning pealaest jalatallani läbi raalinud, teatas ühel hetkel, et mine parem koju ja hakka joonistama. Siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti on midagi sellist mulle otsaette kirjutatud… Ja ega siis muud polnudki teha, kui lihtsalt pliiatsid teritada ning uue hooga joonistamist jätkata.“
Juhuste ja intuitsiooni abil leidis ta neile esimestele kavanditele teostaja. Ja nii muutusidki „konarlikud sirgeldused“ paberil ehtsateks ja käegakatsutavateks kaela-sõrme-kõrva-rinda pandavateks eheteks… Sel moel valmis kümneid erilisi ehteid. Ent Marika esialgset entusiasmi hakkas varjutama asjaolu, et tellides oma kujundusele teostust, olid toodete miinimumkogused liiga suured. Disainiprotsess ise aga kulutas pikapeale liialt aega ja närvi. Nii jõudiski ta mitu aastat kestnud otsinguis tõdemuseni, et mõistlikum on loomingulise kadalipu asemel toetuda toredaile partnereile – ehteseppadele. Ja ta leidis palju häid meistreid, kes oskavad ka ilma saarlase panuseta imelist hõbepitsi punuda.
Kahekesi edasi
Paari aastaga võttis Marika loodud WildWomani bränd üha selgema kuju. Omanäoliste ja väekate ehete huviliste arv muudkui kasvas. Õed, kes seni olid kulgenud omi radu, jõudsid oma rännakuil üha lähemale ja lähemale ühisele teele. Ajapikku hakkas juhtuma, et justkui iseenesest liitus Mairi Marikaga ehtereisidel, oli asendamatu käega ehete otsingu- ja ostuprotsessis ning muudeski WildWomani toimetustes.
Ühel hetkel jõudsid õed tõdemuseni, et koos tulebki jätkata. Enam ei kujutanud nad elu ettegi ilma ühiste reiside ja ehtemaailmata. Kuna pahatihti on mujal maailmas ehteäri meeste pärusmaa, on õdede tandemina lihtsam, lõbusam ja ägedam käia koos meestemaailmas naiste ehteasja ajamas.
Koos mindi ka gemmoloogiat õppima, et kristallide võlule ja väekale hingeelule lisanduks ka teaduslikum lähenemine vääriskivide maailmale.
Põnev oli teada saada, kus ja kuidas sellised kivid tekivad ja kasvavad, kuidas nad saavad oma omadused ehk värvid ja tugevused ning kuidas vääris- ja poolvääriskive hinnatakse.
Koos pandi alus unikaalsele kuldsele WildWomani kollektsioonile. Mairi meenutab naljakat aastatetagust lugu: „Marokos „aardejahil“ olles jalutasime kord promenaadil, kus märkasime tänavakaupmeeste reas ühes kohas naisi puntras midagi uurimas. Uudistasime siis meiegi. Ja mis selgus? Ei muud, kui et seal müüdi kassikullast ehteid. Naersime, et naised jäävad ikka naisteks: kullasära tõmbab kõiki. Aga just sellest hetkest saime meiegi julgust ja indu kullaga katsetada.“
Marika lisab, et see idee väga lihtsalt ei teostunudki. „Kui palusime kullatootjal sobitada poolvääriskive kullaga, saime vaid mõistmatute pilkude ja õpetliku loengu osaliseks. Meid vaadati kui naiivitare, kes ei saa üldse aru, kuidas asjad käivad. Et kuld käib kokku vaid smaragdi, teemanti, rubiini ja safiiriga. Selgus, et keegi pole ealeski kulda kokku pannud larimari või kuukivi või malahhiidiga… Meie Mairiga vaikisime veidi, vaatasime üksteisele otsa ning kordasime järjekindlalt oma soovi. Lõpuks ei jäänud kullasseppadel muud üle, kui hämmingus meie soovid teoks teha. Kui aga oma esimesele kullakollektsioonile järele läksime, tunnistasid nad meie idee võidukäiku. Selgus, et nad olid avanud suisa uue toomisüksuse selle teostamiseks, ning nüüdseks on nõudlus kullast poolvääriskividega ehete järele levinud mujalegi.“
Läbi raskuste
Igal mündil on kaks poolt ja pole WildWomani lugugi mingi erand. Ei ole kõik kulgenud lihtsalt ja libedalt. Edukas algus ja üha kiiremaid tuure koguv tegutsemishoog tõi valusaid tagasilööke.
Marika jaoks oli suur üllatus, kui ehteäri hakkas ühel hetkel iseenesest nii suure hooga kasvama – ta polnud selleks valmis. „Olin ju teinud oma hobist väikese armsa elustiiliettevõtmise, kuid ühel hetkel olin ületöötanud ja stressis. Huvilised ei mahtunud enam ära nendesse ruumidesse, mida kasutasin. Mõistsin, et vaid minust üksi ei piisa ehete hankimiseks, veebipoeks, välimüükideks. Mu esialgne plaan oli ju, et ma ei soovi mingeid siduvaid kohustusi, et vajadusel võin nädalaga ettevõtmise kinni panna ja vaba linnuna nelja tuule poole lennata. Neil raginaga lagunemise, kohanemise ja uue loomise aegadel võib eneseusk ära kaduda. Aga teisalt, kui selliseid väljakutseid ei oleks, siis ilmselt oleks mul ka juba ammu igav ja tahaks midagi muud teha,“ naerab Marika.
Mairi lisab, et
ükskõik, mis valdkonnas sa töötad,
kas ehitad, toodad kassitoitu või müüd ehteid,
väikeettevõtja mured on ikka sarnased.
Ehk kui klientide arv kasvab, siis on vaja lisainvesteeringuid ehk raha, et olla võimeline ostma suuremat valikut. Ja kui juba laenud peal ja ehtevalik suur, tekib pinge, et on vaja omakorda rohkem kliente, et laenu tagasi maksta. „Eestis on aga väike klientide arv vast tuttav ükskõik mis valdkonnas toimetajale ning meile on suureks väljakutseks omakorda asjaolu, et oleme võtnud missiooniks, et meie ehted on unikaalsed ja ainulaadsed.“
Nii on õdede töö pidev loovuse trenn: millised on uued disainid, kust neid hankida, mida teisiti teha ning kõige selle taustal materiaalse poole harjutus ehk lõputu rahavoo ja kohustuste sättimise kunst. Aga seda on mõlemad õed oma varasemast ettevõtluse kogemusest õppinud, et äritsüklid käivadki üles ja alla ning kõige pimedam on hetk enne päikesetõusu.
„Enamik meie toredaid kliente on meieni jõudnud suust suhu levinud soovituste põhjal ning loomulikult kannavad ka kristallid ning hõbedameistrite käsitöö oma energiat, mis tõmbab. Esimestel aastatel puhtalt selle pinnalt me elasime ja kasvasimegi.
Linnapeal naised küsisid üksteiselt ehte päritolu kohta
ja jagasid meie kohta infot.
Teinekord, nähes jällegi kellegi kaelas tuttava stiiliga ehteid, pilgutati üksteisele vandeseltslaslikult silma, teades ja tunnustades, et ka teine naine kuulub meie ehtehõimu. Nüüd hiljem on info levitamisel siiski suureks abiks ka sotsiaalmeedia ning suhteliselt tuntav fotokäekiri,“ selgitab Marika. Samas ei saa keegi loorberitele puhkama jääda, sest missiooniks on olemasolevaid kliente hoida ning neid pidevalt millegi uuega üllatada.
Sära taga
Ometi on ehtemaailmal lisaks magnetismile ja särale ka teisi külgi. „Ehetega tegelemine võib küll näida nii ilus ja naiselik, aga pahatihti algab ja lõpeb tööpäev kastide tassimise, laudade tõstmise ning hõbedast mustaks värvunud sõrmedega. Ei miskit glamuurset, puha käsimääriv ja füüsiliselt raske töö!“ möönab Mairi.
Ja mis veelgi olulisem, väärismetallide ning poolvääriskividega tegelemises sisaldub paras ports hulljulgust ja riskide võtmist. Mairi arvates on kogu selle eksootilise ameti juures usaldusväärsete partnerite leidmine tundmatutes Aasia riikides ja kultuurides, kus petmine on sisuliselt ärieetika üks osa, väga keeruline. „Oht kaotada palju raha on väga reaalne. Oleme paar korda sattunud pettusele kiskuvasse seisu, aga oleme sellele õnneks õigel ajal jaole saanud ning end päästa suutnud. Ehteäri võib ikka väga kalliks maksma minna.“
Nii see saare õdede, väekate naiste ühine teekond ja moodne muinasjutt on kulgenud, jõudes otsapidi tänasesse päeva. WildWomani hõimu juhtnaised elavad aasta läbi ka siin Eestis omamoodi nomaadielu, kui kulgevad ehtekoormaga linnast linna või laadalt laadale, et oma hõbedast ja kullast kaunitare teistelegi naistele näha viia.
Marika jaoks on suurimaks inspiratsiooniks Eesti naised kogu oma ilus, eheduses ja loodusläheduses. Naised, kes julgevad oma unikaalsust esile tuua. Naised, kes on nii tugevad, et julgevad olla ka nõrgad. „Laias laastus on WildWoman siiski eeskätt meie endi nägu – valime just selliseid kristalle ja ehteid, millest õhkub harmooniat, müstilisust, metsiku hingega naist. Need on ehted, millest õhkub ilu ja mis puudutavad hinge,“ usub Mairi. „Meie ehted pole lihtsalt kivid ja metall, vaid igal ehtel on oma vägi, mis on selle kandjale toeks. Kõige suuremat rõõmu pakub, kui meie juurest läheb ära naine, kel silm lõi särama ning kelle hing on kosutust saanud…“ lisab ta.
Õdede elustiiliettevõtluse soovitused
– Tee seda, mis sinu enda hinge tõeliselt helisema paneb – klient tunneb selle juba kaugelt ära.
– Räägi oma lugu: see jääb inimestele meelde.
– Võta oma kliente kui sõpru-sõbrannasid, kellega oma maailma jagada.
– Kui vahepeal nii-palju-on-vaja-teha-lained üle pea löövad, sule silmad ja unista ning pane asjad pikka perspektiivi: kõike pole vaja homseks ära teha.
– Kui on raske või ideed on otsas, siis suhtle oma klientidega – sealt tagasi tulev positiivne energia innustab ja annab jõudu.
