INTERVJUU JA FOTOD RIVO SARAPIK
Enda ja looduse rütmi arvestamata pole võimalik kestvalt elada, leiab zen-munk, 50 riigist teesõpru ühendava teeklubi Global Tea Hut asutaja Wu De. Ehkki tohutuid kriise loodusest kuni poliitika ja inimeste terviseni on palju, on Ameerika väikelinnast pärit ja Taiwanil elav Wu De tuleviku osas lootusrikas.
Mis oleks vaimsuse ja iseendaga tegelemise teel hea esimene samm?
Minu jaoks on iga praktika alus meditatsioon. Meditatsioonita on jooga vaid võimlemine, tarokaardid vaid mäng ja tee vaid jook.
Meditatsioon ei lähtu religioonist, vaid võib põhineda hingamisel. Igaüks hingab 24 tundi ööpäevas ega ole olemas kristlase või budisti hingetõmbeid.
Samuti on need tehnikad universaalsed, ei nõua keerulist õppimist või oskusi, vaid oma keha ja selle rütmi tunnetamist. Kui suudan selle läbi iseenda rütmi juurde tagasi jõuda, siis jõuan ka elu rütmini.
Mina ei vaata teed või meditatsiooni lahus, sest nende õpetused tõest ja elust on universaalsed, sõnadeta edasi antavad.
Samuti on tee suurepärane ühendaja. Kui moslem, kristlane, budist ja hindu kohtuvad ning usu üle arutlevad, siis nad tõenäoliselt lõpetavad vaieldes. Kui nad koos teed joovad ja teest räägivad, lõpetavad nad vendadena.
Ütled, et inimene on kaotanud oma rütmi. Mida see tähendab?
Rütm on elu esimene kogemus. Beebi südamelöögi sagedus on seotud ema südamelöökidega ehk rütm on me elus olemas enne kui teadlikkus iseendast. Sündides saame oma südame ja keha rütmi.
Samas oleme oma eluviisi tõttu ühenduse omaenda kehaga ja ühes sellega ka loodusega kaotanud. Me eluviis ei toeta rahu, tervist ning tervislikkust. Me ei kuula enam iseend, kuid meie keha pakub võimsat tarkust, sest keha loomisse on kulunud miljardeid aastaid arengut.
Istume siin ja räägime, samal ajal teeb keha miljoneid asju, näiteks hingab, reguleerib neerude ja hormoonide tööd. Kui peaksid seda ise korraldama, keeraks kindlasti midagi vussi.
Zen-budismis on ütlus, et üks ja sama elujõud reguleerib nii minu hingamist kui ka puulehtede kolletumist sügisel.
Tarkus, mis inimkeha töös hoiab, on sama tarkus,
mis reguleerib aastaaegade vaheldumist
või näiteks pesukaru või delfiinide elu.
See elujõud juhib ka tähti ja ka me ise oleme tehtud tähtedest, mis miljardeid aastaid tagasi plahvatuse tagajärjel tekkisid.
Inimeste loodusest lahku löönud eluviis mõjutab ka looduse toimimist. Tõsi, alati on olnud kõikumisi.
Aastate ja aastaaegade vahel?
Just, kuid siiski olid need ette aimatavad, oli muster. Näiteks Wuyi mägedes Hiinas teed kasvatavad ja valmistavad põlluharijad räägivad, et tänavu ei saa valmistada nii head teed kui kümme aastat tagasi. Mõistagi, vihmahooajad muutuvad igal aastal, kuid need on järginud teatud rütmi. Looduse märke jälgides saab tõlgendada, et „see on seda tüüpi aasta“. Sadade aastate jooksul on teekasvatajad neid mustreid lugema ning neid tee valmistamisel arvestama õppinud.
Nüüd on need mustrid kadunud?
Jah. Nüüd tuleb näiteks teed töödelda vihmas, sest vastasel juhul jääksid lehed korjamata ning saak läheks raisku ja farmer laostuks.
Põllumehed üle maailma tunnetavad looduse rütmi muutusi ja oskavad sellest kõige täpsemalt rääkida. Need muutused on põhjustanud inimene oma tegevusega.
Probleem pole poliitiline või majanduslik, vaid probleem on alati meie südames ja saab alguse üksikisikust. Üksikisikud ju moodustavad ühiskonnad.
Loodusest ja loomulikkusest lahus elades on keskmise inimese elu rütm nagu kehva noorte rokkbändi muusika ehk müra.
Sellisena elu, eriti linnades, tundub. Valitseb kaos.
Kui inimene muutub mõnd praktikat –
meditatsiooni, joogat, qigonq’i või teetseremooniat –
harrastades tundlikumaks,
hakkab ta rohkem oma keha rütmi tunnetama.
Ameerika pärismaalastel on ütlus, et valge mees on oma kehast nii palju kaugenenud, et ta ei tea isegi, millal süüa. Paljud inimesed ei söö mitte siis, kui nende keha seda nõuab, vaid siis, kui kell lõunaaega näitab. Rääkimata kogustest või toitudest, mida endasse pannakse.
Minu õpetaja ütleb, et mitte kiirtoidurestoranis söömine ei muuda sind tundetuks, vaid sa pead olema tundetu, et süüa kiirtoidurestoranis. Seda kraami oma kehasse pannes pead sa sellest ikka täiesti lahti olema ühendatud. Su keha karjub: „See sakib, ära tee seda mulle!“ Kogustega on sama lugu.
Selle tasakaalutuse tõttu on inimestel piltlikult öeldes jalad külmad ja pea kuum, kuigi peaks olema vastupidi.
Mida see tähendab?
Seda ütlust võib võtta nii kujundlikult kui ka sõna otseses mõttes. Näiteks külmad jalad. Elame ja töötame peaga, alakeha lõikab kontorilaud ära. Sellise elu tagajärjel pole keha tasakaalus, mistõttu pole tasakaalus ka yin- ja yang-energia ehk pea hõljub tihti pilvedes ja meeled on erinevate impulsside turmtule all.
Vaatasin ükskord rongis noort paari. Noormehe viis meelt pidid korraga töötama: ta kuulas muusikat, surfas telefoniga sotsiaalmeedias, püüdis suhelda kaaslasega, kes talle omakorda mingit lõhna nuusutada andis, ning lisaks ampsas kiirtoitu.
Sedasi elades ei kuule sa oma sisemist kompassi, mistõttu jääb kuulamata ja mõistmata elementaarne – näiteks et vett mürgitades mürgitame iseend. Kuna iga inimese kehast on vähemalt 50% vett, siis kedagi armastades peame armastama ka vett.
Vee ja õhu mürgitamine, mida me tohututes kogustes teeme, on hullumeelne ja enesetapjalik tegevus. See saab juhtuda vaid seetõttu, et inimesed ei vaata ega pööra tähelepanu. Võin kihla vedada, et pestitsiidide müügiga miljonäriks saanu ostab oma perele mahetoitu. See silmakirjalikkus ei pruugi talle isegi kohale jõuda.
Sisemine kompass, kõhutunne ja intuitsioon on meil kõigil olemas. Tema hääl on nõrgenenud pideva stimuleerimise, raskemetallide ja reostuse tõttu. Selle rütmita pole võimalik elu instrumente mängida.
Samas peame õppima elu rütmi mängima, sest siis pole asjad nii pea peal, nagu need praegu on.
Paljust sellest me samas räägime – alates keskkonnast, poliitikast ja lõpetades üksikisiku tasandiga – ning asjad on muutumas. Kas muutuse suund on õige?
Kindlasti. Mina valin lootuse, armastuse ja optimismi.
Kust sa neid ammutad? Paljud neist teemadest on ju nii tohutu suured ja vigased.
See ei pruugi päris nii olla. Tumedus on palju mürarikkam kui valgus. Seda illustreerib see, kui üks inimene seitsmest miljardist tapab oma abikaasa ja kogu ajakirjandus seda kajastama ruttab. Jättes samal ajal tähelepanuta, kuidas iga päev läbivad tuhanded inimesed 10–30 päevaseid vipassana-meditatsioonikursuseid. Üleilmne meedia pole seal.
Ehk sina annad tähelepanu siis heale?
Osa sellest on mitte lasta meedial kontrollida oma taju ja arusaamist maailmast, sest meedia õitseb inimeste hirmu toel.
Väldin osa sellest ning tarbin näpuotsaga, et olla toimuvaga kursis. Olemata seejuures toimuva suhtes hinnanguline ning ärritumata. Kui vihastun vihaste inimeste peale, on lihtsalt üks vihane inimene juures ja see ei lahenda midagi.
Nii ma valingi lootuse ja usu headusse, sest seda on igaühes.
Juurte juurde tagasitulek ja arvestamine oma kohaga looduses pole seejuures samm tagasi. Kindlasti pole aga võimalik minna tervelt edasi ilma selleta.
Üks viis edasi liikumiseks on vaimne töö iseendaga?
Jah, sest materiaalset rikkust tuleb üha juurde ja ühes sellega mõistab järjest enam inimesi, et ükskõik kui palju sa kokku kogud, ei suuda see sulle rahulolu pakkuda.
Võid rabada 80 tundi nädalas ja ehitada vinge maja, kuid sa pole kunagi kodus selle nautimiseks.
Piiblis on selle kohta ütlus: mida võidab mees, kui kogub kogu maailma varanduse ja kaotab selle käigus oma hinge? Mitte midagi.
Mida materiaalselt rikkamaks maailm saab, seda enam tekib rikkaid, kes on õnnetud.
Olen reisinud enam kui sajas riigis üle maailma
ja minu kogemus ütleb, et kõige õnnelikumad on vaesed.
Rikkad seevastu kurdavad pidevalt millegi üle.
Ei rikkad ega vaesed ole seejuures väljakutsetest ja probleemidest vabad. Vaene püüdleb jõukust, rikkad paigaldavad turvakaameraid ja müüre jõukuse säilitamiseks.
Maailma arvates oled sa kohale jõudnud, kui oled kuulsaks ja rikkaks saanud. Ent sinna välja jõudnud inimesed tihti ise nii ei tunne. Olles rabanud 20 aastat, jõudnud tippu, avastavad nad, et seal polegi midagi.
Nii hakatakse seda miskit – rõõmu ja rahulolu – otsima mujalt. Paljud otsivad seda meelemürkidest, aga üldiselt leiatakse see vaimse arengu teelt.
