TEKST JA FOTOD RIVO SARAPIK
Kuus nädalat Facebooki, mobiililevi, uudiste, liikluse, valgusreostuseta ja maailmast ära lõigatuna ning teisi teenindades tundub moodsale inimesele kohutav väljavaade. Ent avab tegelikult tohutu taipamiste laeka, kui selline aeg endale võtta.
Tajusin seda oktoobri alguses, kui pärast 1,5 kuud eraldatust Hispaanias Püreneedes oma kohvrit pakkisin ning valmistusin lahkuma Viost – kümmekonna majaga pisikesest külast, mis asub 1200 meetri kõrgusel 2000 meetriste mägede vahel, kuhu liinibuss ja massimeedia ei ulatu ning kus pesitseb ja tegutseb ka Casa Cuadrau.
Viimane on ühelt poolt maja ja keskus ürituste ja vaimsete laagrite korraldamiseks, ent teisalt palju enam. See on ka inimgrupp, kes hoolitseb selle eest, et ellu tuleks rohkem tähelepanu, teadlikkust ja austust. Esiteks päris iseenda ja seeläbi ka teiste vastu. Maja, kus luuakse aega ja ruumi, mis on vajalikud muutuse esile kutsumiseks, näiteks keskuse külaliste elus.
Teadlikkuse toomine oma ellu on lihtne, kuid mitte kerge ülesanne. Lihtne, sest osalejale tehakse kõik vajalik ette ja taha ära: mitu einet päevas kantakse ette ning sisse töötatud programmgi on paigas. Lisaks aeg ja koht, kus saab laskuda eelneva toel turvaliselt iseendasse. Pole segamas ei argisagin, sotsiaalmeedia ega reklaam tänavail.
Olemise koht
Siit aga tulebki keerulisem osa – nähtu ja kogetu viib igaüks Viost laia maailma laiali. Kui mägedes valitsevad ideaalsed tingimused, siis argielu on räpasem ja segasem.
Koopas suudab hõlpsalt mediteerida igaüks,
kuid me ei ela erakutena vaikses ja rahulikus koopas, kus keegi ei sega.
Koha ja aja loovad keskusejuhid Katya ja Dani koos oma meeskonnaga, Carla, Anne, Curro jt. Neile on abiks ka vabatahtlikud ehk karmajoogid – inimesed üle ilma, kes saabunud sinna plaaniga anda oma aeg ja energia teiste hüvanguks ehk teha head lihtsalt hea tegemise nimel.
Praktiliselt näeb see välja nii, et minimaalselt viieks nädalaks (maksimaalselt terveks kaheksa kuud kestvaks hooajaks) saab minna sinna appi ehk töötada päevas mõned tunnid külaliste ja keskuse heaoluks, osaleda vastavalt graafikule käimasoleva laagri töötubades ning mediteerida päevas mõned tunnid ja vaadata ringi keskust ümbritsevas Monte Perdido rahvuspargis. Keskus organiseerib majutuse ja toidu – sina lihtsalt ole ja tee.
Eelhäälestus
Teisi teenindama saabun augusti lõpus minagi. Kusjuures teenindamine on mulle enne kõlanud pigem millegi väheväärtuslikuna ning seda illustreerivad ilmselt kõige paremini näiteks poemüüjate ja teiste klienditeenindajate madalad palgad ja ameti kasin maine.
Lisaks tõmbab selle pealt end käima ego. „Mis mõttes, terve puhkuse paned teiste teenindamisse!? “Ent ego märatseb asjata. NASA koristajagi teab, et lennutab astronaute Kuule, sest tema tegevuseta pole tarkadel inseneridel ja astronautidel mahti või võimalust prahi ja segaduse keskel Kuuleminekuga tegeleda.
Tean seda faktina, kuid Hispaaniasse laekudes nii veel ei tunne. Küll häälestan end ratsionaalselt ja sisendan endale:
järgmistel nädalatel pole maailma naba mitte mina, vaid teised.
Ole alandlik.
Viimast tõlgendatakse võistlevas ühiskonnas tihti enda madaldamisega, kuid see ei ole seda. See on teadlikkus, mis rikastab kogemist. Pannes hoiakud, võrdlemise, eelnevad kogemused ja ideed-arusaamad kõrvale, saab iga unikaalne hetk ja kontakt (ja seda on iga hetk ja kontakt) sügavust juurde, õpetused ja sõnad aga tähenduse. Alandlikule on iga kogemus õpetus.
Mäed ja ootamatused
Hispaanias veedetud aja kõige meeldejäävama alandlikkuse õppetunni saan mägedes joostes, kui tähistatud matkaringile paariks tunniks sörkima suundun ja ligi kuus tundi hiljem surmahirmust õlgu võdistades naasen. Mägedes nimelt pole kuraasiga midagi teha ja ette valmistamata või üleolevalt minnes saab templi mällu igaveseks. Mulle teooriast ei piisanud.
Ehkki jooksurada pidi olema tähistatud ning ring algas ja lõppes meie maja juurest, siis mõned kilomeetrid enne lõppu oli rajamärgistus kadunud. Seda avastades seisin mägede vahel kuivanud jõe orus, teadmata, kus ma olen. Vähe sellest, ka keegi teine ei teadnud, kus ma olen. Telefoni kaasas polnud. Süüa polnud. Näpus oli vaid veepudel. Olin juba mitu tundi jooksnud. Oli pealelõuna ehk mõne tunni pärast hakkas pimenema. Silme ees terendas öö mõnekraadises metsas ekseldes. Kergete jooksuriietega.
„See siis ongi surmahirm,“ ütlesin endale, omal jalad põlvist nõrgad,
süda ehmatusest ja õppetunnist tagumas.
Oleksin pidanud kuulama kohalikke: mägedes ole alati valmis ootamatusteks. Õnneks leidsin pärast väikest paanitsemist teeotsa, kust olin saabunud, ja sörkisin tuldud teed tagasi, et mitte tundmatuses pimeda peale jääda. 20 kilomeetrist sai ligi topelt. Lisakskuraasi maha kraapimisele tuletas see kogemus meelde ka oma elu ja selle mugavuste hindamist. Olen nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui mõnus kõik tegelikult on. See omakorda tähendab pehmenemist ja virinat tühiste asjade üle.
Kohalolu
Ent õppida saab ka lihtsamini, end ja teisi šokeerimata. Näiteks nõudepesu või koristamise käigus saan kiiresti teada, et olen tegevuses, hetkes vähe.
Ehkki mediteerin regulaarselt ja oskan sellele tähelepanu pöörata,
uitab meel ikka kuskil eilses või fantaseerib homses.
Nii ei pese ma ei nõusid ega mõtle korralikult, vaid hõljun kusagil vahepeal.
See on paras hullumeelsus, sest ainus hetk, kus tõesti olla ja kogeda saab, on praegune. Siin ja praegu. Sellest möödaunistamise tagajärg on lohakalt pestud nõud ja lõpetamata mõtted, mis varsti uuele tiirule tulevad. Ehk kulub topelt aega ja energiat.
Seda märgates küsin endalt, et kui ma lihtsamaidki tegevusi ei suuda täie tähelepanuga teha, miks peaksin suutma edukalt ellu viia keerulisemaid, mis nõuavad tõelist pingutust ja pidevat takistuste ületamist… Kiiresti muutuvad argipäevas muidu märkamatud tegevused meeleharjutuseks, millele läheb täielik keskendumine.
Oluline pole olla kohal mitte ainult meditatsioonipadjal,
vaid igas tühisena tunduvas tegevuses
– hambapesu, kingapaelte sidumine, vaiba kloppimine jne –, sest nendega tegelen ju igapäevaselt rohkem.
Lühemalt öeldes pole mitte vaja teha meditatiivseid praktikaid, vaid elada meditatiivselt. Lisaks paremale sooritusele allub meel rutem juhtimisele, jääb ka suurem rahulolu tehtust ja pole muret, et täna ei jõudnudki sisemist vaikust tekitada ehk mediteerida.
Vaikus
Sisemisele vaikusele aga mängib Casa Cuadraus olulist toetavat rolli ka väline vaikus. Eraldatuse tõttu pole seal liiklust ja laagrites on kas täielik vaikus või vähemalt pool päevast ehk omavahel ei suhelda, ei surfata mobiiliga sotsiaalmeedias jne. Vaikus on midagi, mida moodsas elus järjest enam napib ja sel on tagajärjed.
Tehnoloogia tõttu on võimalik olla kogu aeg kättesaadav, töö liigub inimesega ööpäev läbi kaasa ning ka suurlinnadega võrreldes suhteliselt vaikses ja väikeses Tallinnas on alati kuskil taustal mingi kõmin. Ent see ei ole meile, inimese kehale loomulik. See väljendub näiteks selles, kui sügav ja katkematu on ööuni.
Lisaks füüsisele on aga ka vaimne mõõde.
Vaikus, kus uut infot ei tule peale, on vajalik iseenda kuulamiseks
ehk aru saamiseks, kuidas ma end tunnen.
Kui vaikust pole, peavad impulsid tähelepanu saamiseks olema tugevad: terav, vali, valus, ere, magus, dramaatiline, ekstreemne jne. Ent kõhutunne (või ka päris mina) ei tule kunagi jalgu trampides, vaid vaikselt sosistades. „Psst, mulle tegelikult ei paku see töö enam midagi“ või „psst, see suhtlus on sul harjumusest, kuid see kahjustab rohkem, kui annab“.
Sügavamale
Sellest, et vaikus võib sisekaemuse, aga ka teistega suhtluse viia täiesti teisele tasemele, kogesin oma viimasel nädalal Casa Cuadraus. Teeklubi Global Tea Huti eestvedaja Wu De tee ja zeni laager möödus täielikus vaikuses ning see võimaldas meditatsiooni ja kogemistega laskuda sügavamale. Hea võrdlus oli aasta varem toimunud samast laagrist, kus oli luba päeval mõne tunni jooksul rääkida.
Suhtlemiseta kaob vajadus kulutada energiat näiteks jutu väljamõtlemisele või meeles pidamisele ning selle energia saab suunata iseenda avastamisse. Seda enam, et
argielus on vähe võimalust olla nädal aega vait, vaid iseendaga.
Hämmastavalt palju räägime lihtsalt aega täis, kui vestluses on paus, laskmata sel kanda. Meditatsioon muutub sügavamaks või hommikupudru sööminegi jõuab uuele tasemele, sest märkad tekstuuri, maitseid, aroome ja mõju, mis muidu jutu- või mõttevadasse kaob.
Ringiga tagasi
Ükski neist kogemustest poleks omaks saanud, kui ma poleks otsustanud teistele oma aega kinkida. Ma poleks Hispaaniasse läinudki. Poleks kogenud mägedes ööbides ja valgusreostuseta taevas helendavaid tähti nähes ühtsust universumiga. Poleks taibanud jõe pervel mediteerides, kuidas kõik elus liigub, ka kivid.
Poleks seal kogenud, et mina olen elu, mis kogeb maailma inimesena.
Poleks võtnud vaevaks tõusta kell neli. Poleks joonud hinnalisi teesid, kohtunud vingete ja soojade inimestega ega saanud kaasa tuua sõpradega jagamiseks haruldasi teelehti.
Kuus nädalat pärast Hispaaniasse saabumist olen nende teelehtede ja oma kohvriga taas lennujaamas, et koju naasta. Argipäev lööb justkui labakäega vastu vahtimist, kui Barcelona õhuväravas ajakirjaletti silman.
Esikaaned küünitavad suurte ja jõhkrate sõnadega illustreerituna letilt, püüdes mu tähelepanu saada. Näiteks selgub, et äsja on USAs keegi palju inimesi maha lasknud. Miks ma peaksin seda teadma, küsin endalt, ja taandun ajakirjaleti juurest, selg ees. Otsustan lennukis hoopis vait olla ning uut infot peale mitte võtta, et kogutud vaikus enne Eestit ei lahtuks.
Laagrites kogemine ja õppimine nimelt on mõnus ja võimas, kuid päris töö jätkub kodus. Õppimine ei ole ju mitte ainult tööriistade saamine, vaid iseenda muutmine, sest vastasel juhul pole õpitust miskit kasu. Kui miski ei muutu, on hullumeelsus sama teed mööda minnes loota uude sihtkohta jõudmist.
Tagasi Eestis, alustan lihtsalt ja jätkan infodieediga.
Küsimus pole selles, kas meediat ja infot tarbida, vaid mida ja miks. Iga sisse pressiv kild – uudis, reklaam, turundussõnumid, sotsiaalmeedia ehk teiste mõtete tarbimine – tahab minu tähelepanu ja otsust, kas tegelen sellega, loen seda. Isegi loobumine on otsus ja kurnab tahtejõudu ehk tühja-tähja peale kulub vajalik enegia ära, mistõttu oluline jääb tegemata. Charles Duhigg selgitab seda hästi raamatus „Harjumuse jõud“.
Karmajooga Casa Cuadraus
Minimaalselt viis nädalat, maksimaalselt kaheksa kuud
Sisaldab:
- Päevas viis tundi meditatiivset tööd: majapidamine, koristamine, hakkimine, nõudepesu, meditatsiooniruumi valmis sättimine, matkadel varustuse kandmine
- Vähemalt paar tundi meditatsiooni päevas
- Võimalust osaleda töötubades: näiteks jooga, meditatsioon, matkad, toiduvalmistamine, tantsu- või teeõpetused
- Üks täisnädal vaimses laagris
- Üks vaba päev nädalas matkamiseks vms
Casa Cuadrau asub Püreneedes Monte Perdido rahvuspargi serval ligikaudu 300 km Barcelonast. Külas on vähem kui kümme püsielanikku. Lisainfo www.casacuadrau.org
ELUKAASLASE KOMMENTAAR
Mentaalne ja emotsionaalne suurpuhastus
Ärkan keset ööd valguse peale – täiskuu värvib läbi akna mu magamisaseme hõbedaseks. Oma voodit päevade eest uude kohta sättides ma sellise äratuse peale ei osanud mõelda. Samas tore! Vaatan eredat kera ja mõtisklen kahe teema peale: tervis ning kuhu suunas oma tööde ja tegemistega edasi liikuda. Vanaviisi lihtsalt ei saa. Südamesoovide eiramine on tekitanud pikalt stressi ja nüüd ka tervisemuresid, mida enam ignoreerida pole võimalik. Kehas tuikab. Hirm, teadmatus, ebakindlus, ent samas kindel soov asju muuta on minus mingi veidra emotsionaalse kokteili moodustanud. Lausun mõttes paar palvet kuu poole. Kunagi varem ei ole kuu niipalju mu tähelepanu pälvinud ja vestluskaaslaseks olnud kui nüüd.
Muutustelaines need poolteist kuud koduses Tallinnas mööduvadki. Kõik, mida ma Hispaaniast otsima läheksin, on mul siin olemas – tabab mind mõte, kui elukaaslane laseb kevadel lendu idee minna Püreneedesse taas kord teed õppima (eelmisel sügisel käisime seal koos teemeister Wu De laagris). Mõte tundub tore, aga sel aastal see mind tegutsema ei innusta. Tunnen iga keharakuga, et õigem on koju jääda.
Nii ongi. Kuus nädalat vaikselt olles ja tegutsedes on aega kuulda ka kõige õrnemaid sisemisi sosinaid. Lase lahti neist paljudest mõttemustritest, mis sind ei teeni, kuulen häält enda sees pidevalt lausumas. Nii ongi aeg mentaalseks ja emotsionaalseks suurpuhastuseks. Töö, eesmärgid, inimsuhted, kodu, toitumine, liikumine, loodus, vaikus, aastaid kimbutanud ärevushäire – kõigile neile teemadele on aega ja lõpuks ka julgust otsa vaadata. Mis mind rõõmustab, mis mitte, mis muutmist ja minnalaskmist vajab, et saaks tekkida ruumi vajaliku ja olulise jaoks, mida hing igatseb.
Ja kui juba soov on kindel, tulevad ka tööriistad ja abilised: igapäevaselt praktiseeritavale joogale lisaks joogalaager Kesk-Eestis, Teadliku Muutuse Kunsti kursus, Hiina meditsiin ja qigong, matkad metsas, rabas ja mere ääres, taimede korjamine, tee joomine sõprade seltskonnas ning Kadrioru pargis pea iga nädal ühe vahtra all vedeledes veedetud tunnid.
Kõige kogetu abiga lasen paljul minna. Tean, et osast mõttemustritest lahti laskmine võib tekitada nii tuttavates kui ka elukaaslases küsimusi ja hämmingut, võib-olla isegi pahameelt. Kui varem olen nende hämmeldunud pilkude kartuses nii mõndagi tegemata jätnud, siis nüüd enam mitte. Südamehäält on hea kuulata. On vabastav tunne olla mina ise. Ruumi tulebki juurde!
Lisaks tunnen, et suurpuhastus tuleb läbi viia ka kodus. Peaaegu iga viimne kui nurk saab tolmulapiga üle käidud, asjad ringi tõstetud, voodi uude kohta sätitud, mind enam mitte teeniv uuele ringile saadetud. Huh, tunnen veel rohkem rahu ja avarust. Seda siis tähendabki Jaapanis kasutatav maagiline sõna ōsōji ehk suurpuhastus, millest teemeister Wu De toonases laagris rääkis.
Signe Sillasoo
