Ostukorv

Author: Rivo Sarapik

  • Skalpelliga oma alateadvuse kallal

    Skalpelliga oma alateadvuse kallal

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD MARI-LIIS NELLIS

    Nii kirjeldab toimuvat juhendaja, kuid mulle tundub rohkem, et olen mõistust kaotamas – ja see on alles algus.

    Möödunud on poolteist päeva vipassana-meditatsioonilaagri algusest. Tegemist on iidse Indiast pärit tehnikaga, kus hingamise ja keha aistingute jälgimise abil oma harjumusi ja käitumist jäädavalt muudetakse. Nagu skalpelliga avaks mädapaiseid, et nende tekkimise põhjustest igaveseks lahti saada. Lühidalt – et elu oleks rohkem kannatuse- ehk valuvabam, kergem ja rõõmsam.

    See kõik on mulle aga tolleks hetkeks veel vaid teooria. Istun teist päeva padjal ja tegelen sellega, et ohjata üht peru metsikut ratsut, kes justkui kristallipoes takka üles peksab ja kõike puruks kipub lõhkuma. See ratsu on mu meel. Midagi, mida ma enne mediteerimist tähele ei pannud, kuid mille juhtimisel seni olin elanud.

    Üle saja tunni meeletrenni

    Mediteerimine on aga mu meele rolli ja jõu ning potentsiaali paljastanud – vaikust lõhuvad katkematud hinnangud, meenutused, lood suvalistel teemadel ja juhuslikud mõtted suvalises järjekorras. Lohisen minevikus ja hõljun tulevikus, käesolevas hetkes viibin vähe.

    Ühel kohal maas istudes, kui keskenduda tuleb nii lihtsale nagu hingamine (võid siinkohal proovida, kuidas õnnestub kümme hingetõmmet lihtsalt jälgida sel moel, et tähelepanu kuskile mujale ei kiirusta), paljastub selle ratsu kogu meeletus ja taltsutamatuses. Nimelt on laagri üks tingimus, et ollakse vaikuses – nii sõnalises (ei räägi), kehalises (ei suhtle, väldin pilkegi) kui meeles (meele treenimine käib laagris lõpuks ööpäev läbi). Seega justkui ideaalne keskkond omaette hoidvatele eestlastele.

    Raju kogemus esialgu aga hoopis kohutab.

    Olen aastaid regulaarselt mediteerinud, osalenud meditatsioonilaagrites ning nädalaid jutti ka vaikuses ehk iseendaga olnud, ent vipassana-kogemust eristab neist kõigist selle intensiivsus. Kümme päeva jutti tegelen 11 tundi päevas ainult ühe asjaga – tehnika õppimisega ehk mediteerin, söön korra päevas (nii tundus sobivaim), vahel jalutan ja siis magan.

    Lihtne, aga mitte kerge

    Igal päeval lisab õpetaja, 2013. aastal meie seast lahkunud S. N.Goenka, video- ja helijuhiste vahendusel uusi näpunäiteid, kuidas harjutamist parandada ja süvendada. Kümme päeva on vajalikud argisaginast tulnud inimeste tähelepanu kohale toomiseks ja meele maha rahustamiseks, et tehnikat tõeliselt kogeda.

    Juhised on lihtsad: ole oma hingamise ja keha aistingute jälgija. Kuid nende seitsme sõna kirjutamine ja lugemine ning nende üle arutamine ei anna aimugi, kui võimas see on. Seda saab tunda ainult järele proovimisega. Vaid isiklik kogemus loeb ja määrab.

    Seda näitab teisel päeval ehmatav peas kasvav sõnamulin, mis välja ei kosta, kuid mind kurdistab. Kui seda saaks kõlaritest avalikkusele esitada, võiks mind vabalt hullumeelseks pidada – lakkamatu seosetu mula muudkui tulvab ja tulvab.

    Ent nagu tehnika juhisedki ütlevad:
    kõige olemust kirjeldab sõna anicca ehk kõik on mööduv.

    Möödub nii jutuvada kui samal päeval varem kogetu ehk iga meditatsioon on isemoodi – mõnikord kaob aeg linnutiivul, teinekord teeb tund pikkuses maailmarekordi.

    Õhkõrn piir hullumise ja rahu vahel

    Nii et kui päev algas hommikul vaat et hullumisega, siis õhtu viimasel mediteerimisel klõpsaks nagu lüliti välja ning jutuvada lakkab. Jõudsin vist päriselt kohale.

    See hiline saabumine mõnevõrra üllatab, sest olen enne laagrit igapäevaselt mediteerinud, saanud puhata ja üldse vähendanud oma elu intensiivsust ning seetõttu justkui eelisseisus. Olengi, aga ühel teisel põhjusel. Nimelt ei pea ma pikkadest päevadest hoolimata  — hommikul kella 4.30st õhtul 21.30ni – ühtegi mediteerimist väsimuse tõttu vahele jätma. Küll aga alustan mediteerimisega ikkagi nagu nullist.

    Sisse elamiseks on mõeldud pea neli päeva, sest neljanda päeva pealelõunaks peaks tähelepanu olema hingamise jälgimisest nii teravaks ihutud, et meile antakse vipassana-tehnika juhised. Selle juurde käib soovitus, et kaks tundi tuleb istuda ühes asendis ja sealt edasi liikumatult vähemalt kolmel korral päevas.

    Erinevalt kodusest istumisest ei suregi ükski jäse ära ega peagi end kordagi kohendama. Sellele justkui preemiaks kogen paaril järgmisel päeval sügavaid ja kirjeldamatuid kogemusi – tajun oma olemasolu, kuid ei tunne oma keha, kõik on selge ja klaar ning valdab õnnis rahulolu või siis on keha nagu üks energiavoog.

    Mitte midagi kivisse raiutut

    Selle eest, et meeles hakkab esile kerkima kõiksuguseid elamusi – aistinguid, mõtteid ja meenutusi, emotsioone ning kogemusi –, on Goenka juba eelnevatel päevadel hoiatanud.

    Mediteerijal on seejuures vaid üks ülesanne: jääda vaatlejaks.

    Ehk mitte ärrituda ebamugavuse kasvades või soovida kihvte elamusi, nii-öelda trippimist.

    Nii kerkivad ja kaovad aistingud kehas ning pärast neljandat päeva suudan istuda tunde, asendit kohendamata.

    Ebamugavus ja valu vahel tulevad, aga siis ka haihtuvad.

    Kuuenda päeva õhtul tunnen oma keha tähelepanuga skaneerides, kuidas iga hetkega järjest sügavamale ja sügavamale laskun ning meditatsioonitunni lõpuks olen ühelt poolt täiesti läbi, kuid teisalt täiesti selge ja klaar, nii et õhtul on uni läinud ja vähkren tunde.

    Tagatipuks tunnen haigust lähenevat.

    Ärkangi järgmisel hommikul valutava kurguga ning kursuse lõpuni täiendan mediteerimishalli oma turtsumisega, mida pakuvad seal selleks ajaks juba pooled istujad.

    Haigusest saab töövahend

    Pärast poolt päeva selle üle ärritumist saan aru, et see on midagi, millega saan töötada. Loobun enda ja teiste tõbiste kirumisest („Näh, tulid haigena siia ja nüüd ma ka tõbine“), loobun kriitikast ning hakkan vaatlejaks. Sümptomid kergenevad tundidega, nohu ei tõmbagi nina kinni ja pead paksuks ning unigi pole järgmistel öödel häiritud.

    Kaheksandal päeval märkan, et olen veetnud päevi meeleseisundis, mida olen mõnikord sekundiks-minutiks saavutanud mediteerimisel, teetseremoonial või sportides ülipikki distantse läbides.

    Neil hetkil on meel peegelsile nagu järv tuulevaiksel päeval

    ning mitte miski ei häiri terve tunni jooksul hingamise ja keha jälgimist. Sellest piisab, et saabuks sügav ja kõigutamatu rahu ning tänutunne.

    Järvepeeglit aga on kohe purustamas üks kivi, sest kümnendal päeval lubatakse taas rääkida. Kahjuks, tõden korraks, ent tuvastan selles kohe klammerdumist eelnenu külge – ja sellega endale piina valmistamist.

    Laagrid on vajalikud kogemuse süvendamiseks, kuid siiski tuleb ju naasta pärisellu, mis toimib hoopis teise tempo ja suhtlusega.

    Balil või koopas suudavad kõik rahulikud olla. Tõeline proovikivi on argipäevas.

    Hullumeelsuse märkamise kunst

    Kuu pärast laagrist lahkumist teen kokkuvõtet: mis sellesti ntensiivsest kogemusest lisaks igapäevasele meditatsioonile argiellu sõelale jäi? Ehkki olin juba aastaid mediteerinud ning oma meelt vaadelnud, on see endiselt nagu sibul, mis alles regulaarsel harjutamisel järgmise kihi avaldab. Millise, seda ei tea enne järele proovimist. Harjutamata aga ei tea ma, mida ma ei tea.

    Lisaks võtsin koju kaasa mõistmise klammerdumisest kui kannatuste allikast. Kümne küünega oma plaanides, arvamustes ja senises kogemuses kinniolemine aitab toota jäikust ja pinget. See on aga tarbetu piin ja hullumeelsus, sest elu seisnebki muutuses. Isegi kivid teevad seda, ainult nende muutumine on meie arusaamale liiga aeglane.

    Oma rollidesse ja kavatsustesse takerdumine ehk nende liiga tõsiselt võtmine ning nendest ilma jäämisel kannatamine aga on reaalsusele ehk muutusele vastu seismine. Selle tagajärjeks saab olla vaid kannatus. Tuleb vabaks lasta.

    Kurja juur peitub mõtetes

    Nagu ka soovis midagi võimsat kogenuna kohe teisi aitama rutata. Üllas soov, kuid esimesena tuleb ikka kodu koristada. Ühiskond koosneb üksikisikutest, kelle praht – haige mõtlemine, mille tagajärg on vägivald ja valu enesepiinamisest sõdadeni – vaatab kõikjalt vastu.

    Suurim abi on sellest,
    kui oma sodi kõigepealt kokku korjan ja uut juurde ei tooda.

    See pole küll kiire, kuid on püsiv muutus.

    Kursusel hakkasin mõistma ka mõtete olulisust. Kui vaenulikke sõnu ja tegusid märkame selgelt, siis nende tagamaid ehk mõtteid olen vaadanud vähem. Ometi algab iga tegu ja väljaöeldu mõttest. Sestap tuleb halva väljajuurimist alustada sealt.

    Õppetunnid esimesest vipassana-laagrist

    Töötab see, millega töötad.

    Suurim tänu õpetaja vaeva ja laagrites kogetu eest on saadu kasutamine, igapäevane harjutamine. Meditatsiooniga on nagu spordigagi: mida treenid, see tugevneb ja mida mitte, sellest jääd ilma. Ühegi laagri kogemuse mõju ei kesta elu lõpuni.

    Hinnangud tuleb lasta allavett.

    Ühelt poolt on see osa vipassana juhistest (ma lihtsalt jälgin, ei hinda, ei kirjelda jne), mis maandus varasemale teadmisele. Minu tee- ja meditatsiooniõpetaja Wu De meenutab tihti zeni ütlust „asi pole asjas, vaid minu suhtumises sellesse asja“. Emotsionaalse tähenduse ja laengu – kas juhtus hea või halb – annan kõigele mina, oma tundeid juhin samuti üksi.

    Vaid õige harjutamine viib sihile.

    Maratonitreeninguid alustades olin sama roheline kui meditatsiooniga startides. Kui treenitav ei tea või oska veel, siis ta usaldab tehnikat ja treenerit – ehk kasutan kursusel õpitut igapäevaelus.

    Seda enam, et kogemuseta ei oska ma isegi aimata või näha, mis on selle pikaaegne mõju ning kuhu ja milliste teeotsteni see mind välja võib viia.

    Õpetajat ja tehnikat tasub hoolega valida, samas lõputu otsimine ja kahtlemine ei vii kuhugi.

    Võta aega ellu naasmiseks.

    Esimene päev pärast vaikusest naasmist väsitab sedavõrd, et olen koduste ja semudega jutustamise järel juba kella 11ks surmväsinud. Kurnab ka emotsionaalselt laadimata info: reklaamid, poeletilt kauba valimine, muljetamine jne.

    Tasub jätta aega kohanemiseks ja endale oma tundlikkuse poolelt halastada. Samuti saab nii kohe ka alustada elu muutmisega, et õpitu päevakavva mahutada. Koolitused ja laagrid ei muuda meid. Saame sealt töövahendid, millega siis end muutma hakata.

    Vipassana-meditatsioon

    • See iidne meditatsioonitehnika pärineb 2500aasta tagusest Indiast.
    • Vipassana tähendab näha asju nii, nagu need tegelikult on.
    • Pole seotud ühegi usundi ega religiooniga ja keskendub sellele, mis on kõigile kättesaadav ehk aistingutele inimese kehas.
    • Tehnikat õpetatakse esmalt kümnepäevase kursusena, mille läbinud saavad osaleda kuni 60päevastel kursustel.
    • Tehnikat õpetatakse pea 200 vipassana-keskuses ja rändkursustel üle ilma.
    • Eestile lähim keskus asub Rootsis.
    • Järgmine kümnepäevane kursus peaks Eestis toimuma 2019. aasta sügisel.
    • Kursused on annetuspõhised.

    Muutis mu elu täielikult

    Jaan Kruusma, ettevõtja

    Vipassana on minu elu muutnud täielikult. Pärast esimest kursust naeratasin maailma suurimat naeratust, sest sain teada, et maailmas on midagi nii lihtsat, mis on samas nii võimas. Ma ei pea rahu saavutamiseks Himaalajasse minema. Rahu kogemiseks ei pea midagi rasket tegema, mul on palutud ainult istuda ja vait olla.

    See kümme päeva kulub igaühele ära, võib-olla teist sellist võimalust iseendaga olemiseks elus ei tulegi.

    Pikad istumissessioonid on kursuse väikseim mure ja füüsiline valu kahvatub selle kõrval, mis peas ja mõtetes hakkab toimuma.

    Kui kursuselt midagi karta, siis iseenda vastu karm olemist. Reeglid küll on, kuid keegi hindeid ei jaga ning võid end liigutada ja mugava padjakuhila ehitada. Kui tulevadki rasked olukorrad ja hetked, ei tasu neid ja ennast liiga tõsiselt võtta.

    Palju eredaid nägemusi

    Helena Kübar, muusik ja terapeut

    Vipassana on õpetanud mulle nii mõndagi – kuidas rohkem päriselt kohal olla, oma keha paremini tunnetada, mõista kõige ebapüsivust, vähem reageerida olukordadele ja ennast paremini mõista.

    Olen käinud kahes vipassana-laagris ning kogenud palju eredaid nägemusi ja unenägusid, mis õpetasid mulle palju elu sügavuste kohta. Kogesin, kuidas valu on psühholoogiline nähtus, õppisin oma keha objektiivselt vaatlema ning sain kogeda puhast meeleselgust ja teravust. Nüüd reageerin vähem ja olen rohkem teadlik oma reaktsioonidest.

    Kuna ma kahjuks pole edasi mediteerinud, pole meel enam nii puhas, rohkem teadlikkust on aga sellegipoolest.

    Olen vipassana-laagrites käinud koos elukaaslasega. See on mõjutanud meie suhet väga positiivselt, oleme rohkem teadlikud üksteise reaktsioonidest olukordadele ja mõistame üksteist paremini.

  • Lahtiütlemine

    Lahtiütlemine

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD JAANUS LEPLAAN JA RIVO SARAPIK

    „Ma lähen ära,“ teatan aasta alguses oma juhile pärast veidi enam kui 16 aastast töötamist ühes ja samas ettevõttes. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.

    Ehkki kõigis neis on midagi hinnalist, peituvad siin ka konksud, mis võivad hakata takistama edasi liikumast, uut õppimast või ka lihtsamalt öeldes elu elamast.

    Nende konksude märkamiseks ja neist lahti saamiseks on vaja vähe. Et selgitada, kui vähe, pean ajas ja ruumis veidi hüppama ehk naasma läinud aasta sügisesse Hispaaniasse, kus veetsin mitu nädalat teiste teenistuses vabatahtlikku tööd tehes.

    Ühe meditatsioonilaagri käigus saime ülesande: minge ja ühendage end taas loodusega. Meil eestlastel on küll pidevalt näpud mullas või uitame metsas, ühes käes nutitelefon ja teises seenenuga, nagu on tabavalt kirjeldanud Valdur Mikita, kuid paljudele suurlinlastele tähendab loodus tihti üksnes pilti. See ülesanne võib tunduda naljakas, naiivnegi, kuid põlvkondi linnas veetnu võib looduse rüpes kogeda midagi ootamatut.

    Kivil päikese käes istudes ja mediteerides hüppab pähe küsimus „kes ma olen?“. Olen teenimise aja jooksul seda endalt tihti küsinud. Nimelt olin hakanud aru saama, et need lood, mida ma iseendast jutustanud ja endale või ka teistele sisendanud olin – elukaaslane, sõber, ajakirjanik, ultrasportlane, fotograaf jne –, on kaasa aidanud mu kannatusele. Nendega on kaasnenud rahulolematus, nurin ja ka takerdumine.

    Võtame töö, mille läbi end tihti identifitseeritakse.

    Öeldakse, et ma olen ajakirjanik, jurist, taksojuht või peaminister,
    mitte et see on töö või üks roll.

    Aga kui tuleb järgmine kriis ja tööandja peab mu töökoha koondama, siis ma ju ei lakka olemast. Või kui mul endal isu sellest otsa saab, sest näiteks töö sisu või vorm kujunevad mulle vastuvõetamatuks. Järelikult ei saa ma olla oma amet.

    Või siis hobid. Mulle meeldib ultrasport. Tundide, päevade või nädalate kaupa oma lihasjõul – joostes, suusatades, rattal jne – maailma ja iseend avastada. Kuna sportlikest tulemustest palju enam on see harrastus õpetanud nii iseenda kui inimloomuse kohta, olengi end tihti tutvustanud ultrasportlasena. Samas olen vigastuste või haiguste tõttu sellest kirest kuude kaupa eemal olnud. Ma ei lakanud ka siis olemast. Ma ei saa olla ka oma hobi või kirg.

    Aga kes siis?

    Lisaks filosoofilisele mõtteharjutusele peidab sellele küsimusele vastuse leidmine ka vabadust. Seda päris vabadust – olla ja käituda sellena, kes sa oled, teha seda, mida ja millal hing ihkab, ning ülejäänu lihtsalt maha raputada ja end säästa.

    Näiteks rahalist vabadust (kui raha pärast tööl ei pea käima) peetakse ekslikult tõeliseks vabaduseks, kuid seda ei saa see olla, kui rahast ja selle kokkuajamisest on saanud eesmärk. Tihti enda või teiste tervise või ka keskkonna arvel.

    Seal jõe ääres vaikselt istudes ja ümbritsevat vaadates lööb kõik järsku selgeks. Kõik mu ümber on ju elus – vesi, kalad, puud, taimed, loomad ja isegi kivid on pidevas muutumises. Nii minagi.

    Elu, mis kogeb maailma läbi inimeseks olemise. Sel elul pole üht mustrit või šablooni, millest peab lähtuma. See muutub ja areneb.

    See taipamine kaotab ära mõned piirid. Seni olen küsimuse „Kes ma olen?“ peale jõudnud ikka ajakirjaniku, sportlase, elukaaslase ja sõbrani. Kuid ühes rollidega olen haaranud ka arusaamad, kuidas neid täita. Mõtlemata sellele, et neist võib ka täiesti loobuda. Kasvõi vahelduseks ja uute kogemuste saamiseks midagi muud proovida.

    Nii leiangi end mõned kuud pärast Hispaanias jõe ääres istumist oma juhiga laua taga ning teatan, et lähen mõneks ajaks (khmm… aastaks) vabatahtlikuna Taiwanile, et koos elukaaslasega aidata sealsel teekoolil kasvatada liikmeskonda ja inimeste teadlikkust ning lüüa kaasa teeajakirja Global Tea Hut tegemises.

    Teekultuuri uurimine on seni küll tugevalt tõmmanud, kuid olen lasknud end vajuda mugavasse mustrisse töö-sõbrad-hobid, kust kõrvalekaldeid harva esineb. Selles aitas kinni olla kihutamine. See, kui olen oma elu korraldanud nii, et korraga on kümme rauda tules, üks tegevus ei jõua veel lõppeda, kui järgmine juba algab, ega ole aega ja ruumi iseenda kuulamiseks.

    Kihutamine jätab kehasse ja ka vaimu pitseri ning seda vaatlen vahel õhtuti mediteerides. Alles siis märkan, kuidas õrnad näo- ja silmalihased on terve päeva pinges. Meditatsioongi muutub selles uhamises elustiili asemel linnukest jahtivaks tegevuseks.

    Tormamine ja kiire elu tekitab tunde, et ma olen tähtis ja kõik, mis teen, on tähtis.

    Tihti on asi aga tähtsusest kaugel.

    Mõnikord on teha võetu hoopis lähtunud hirmust jääda järgmisest pakkumisest ilma, kuid motiive pole mahti olnud hinnata, sest aega ju pole selleks olnud.

    Otsus aastaks Eestist lahkuda on kerge tulema, kuigi seni tehtust ja pikast ajaloost lahti ütlemine vallandab kehas segu ärevusest, kergendusestja rõõmust, mis pesumasinana mu sees mitu päeva toimetab. Otsad tuleb  kokku võtta tööl, sõpradega pausile minna, kodu kokku pakkida jne.

    Mediteerimine on õpetanud selliseid protsesse kõrvalt vaatama,
    mitte reageerima emotsiooni pealt.

    Ebamugav ja ebakindel olukord võiks nimelt olla hea pinnas ärritumiseks, muretsemiseks, ööune kaotamiseks või ka ümberotsustamiseks…

    Kohal!

    Teine kord sellist emotsioonide segu kogeda on juba Taiwanil.Ööpimeduses ja magamata, ööpäevapikkuse reisimise järel Taipeis maandudes ning tund hiljem sihtkohas Miaolis esimest korda kohvrit maha toetades haub sees segane tunne.

    Nii vabana kohustustest polegi ma pärast teismeiga olnud. Samas kaasneb selle vabadusega ka hulk ärevust, sest pole turvarattaid nimega argipäev. Pähe kerkib rida küsimusi, millest osa Eestiski korduvalt läbikäidud: kuidas rahaliselt ära majandada, kui aastajagu sissetulekut ei tule, keelt ei oska ja midagi aru ei saa, ning kuidas uued oskusedki järgmisteks kuudeks selgeks saada, kuidas niiskes suveleitsakus hakkama saab jne. Veidi rahustab hinge, et võõrustaja hoolitseb ulualuse ja toidu eest.

    Võtab paar päeva aega oma osuti
    hirmudelt võimaluste peale pööramiseks:

    kuidas sellest maksimaalselt õppida, ägedaid inimesi kohata ning ise uut sisse ahmida. Seda võib teha täiesti omal moel. Tuleb mis tuleb.

    Lahtilaskmine

    Tööst lahtilaskmine käis pärast otsust ootamatult kergelt, kuigi olin parasjagu olukorras, kus uus projekt hakkas jalgu alla saama ning kõik oli hästi – ehk oli kahju minnagi. Samas on see parim hetk minekuks, võrreldes näiteks rahulolematuse pealt lahkumisega – tihti liigutakse, muututakse alles siis, kui on juba ebamugav.

    Kusjuures töö tundub olevat inimeste jaoks üks suuremaid ankruid. „Kas lähed tagasi tulles samale tööle tagasi?“ on levinuim küsimus mulle. Mitte see, kuidas aasta inspireerivalt ja vabana veeta, sellest õppida ning alles siis järgmist sammu kaaluma hakata, vaid ikka see, kuidas hoida kinni sellest, mille küljes olen juba olnud.

    Kui otsus tehtud, lisanduvad sellele veel vähemalt kaks mõõdet. Üks neist on senise elu kokkupakkimine – nii emotsionaalses kui füüsilises mõõtmes.

    Huvitavamaks osutuski materiaalsest lahtilaskmine. Ehkki olin viimase aasta jooksul pidevalt asjadest loobumise väljakutseid teinud ehk riiulitel ja kappides seisvat jõudsalt vähendanud, tuli nüüd korteris teha seni suurim puhastus.

    Ent asjadest endist ja nende liigutamisest kurnavam on hoopis see, et iga väiksemagi eseme puhul tuleb langetada otsus ehk kulutada tahtejõudu –jääb alles, võtame kaasa või anname ära.

    Päev otsa selliseid mikrootsuseid ja tööpäeva jagu pakkides ning kolides koguneb selline kogus väsimust, et tahaks kõigele käega lüüa.

    Kogemus vajutab kasulikult pitseri edasiseks:
    iga uue asja hankimisega tuleb alati mitu sammu ette mõelda.

    Õnneks pole ostlemisele enne järgmist kevadet vaja mõelda.

    Alustame uues kodus ehk  Taiwanil teesõprade kommuunis maine, ametinimetuse ja -juhendita, positsiooni ja palgata, konkreetse tööajata, uues keeleruumis ja troopilises kuumuses. Kõik on uus ja ootab loomist. Vabalt.

  • Kuus nädalat teisi teenides

    Kuus nädalat teisi teenides

    TEKST JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Kuus nädalat Facebooki, mobiililevi, uudiste, liikluse, valgusreostuseta ja maailmast ära lõigatuna ning teisi teenindades tundub moodsale inimesele kohutav väljavaade. Ent avab tegelikult tohutu taipamiste laeka, kui selline aeg endale võtta.

    Tajusin seda oktoobri alguses, kui pärast 1,5 kuud eraldatust Hispaanias Püreneedes oma kohvrit pakkisin ning valmistusin lahkuma Viost – kümmekonna majaga pisikesest külast, mis asub 1200 meetri kõrgusel 2000 meetriste mägede vahel, kuhu liinibuss ja massimeedia ei ulatu ning kus pesitseb ja tegutseb ka Casa Cuadrau.

    Viimane on ühelt poolt maja ja keskus ürituste ja vaimsete laagrite korraldamiseks, ent teisalt palju enam. See on ka inimgrupp, kes hoolitseb selle eest, et ellu tuleks rohkem tähelepanu, teadlikkust ja austust. Esiteks päris iseenda ja seeläbi ka teiste vastu. Maja, kus luuakse aega ja ruumi, mis on vajalikud muutuse esile kutsumiseks, näiteks keskuse külaliste elus.

    Teadlikkuse toomine oma ellu on lihtne, kuid mitte kerge ülesanne. Lihtne, sest osalejale tehakse kõik vajalik ette ja taha ära: mitu einet päevas kantakse ette ning sisse töötatud programmgi on paigas. Lisaks aeg ja koht, kus saab laskuda eelneva toel turvaliselt iseendasse. Pole segamas ei argisagin, sotsiaalmeedia ega reklaam tänavail.

    Olemise koht

    Siit aga tulebki keerulisem osa – nähtu ja kogetu viib igaüks Viost laia maailma laiali. Kui mägedes valitsevad ideaalsed tingimused, siis argielu on räpasem ja segasem.

    Koopas suudab hõlpsalt mediteerida igaüks,
    kuid me ei ela erakutena vaikses ja rahulikus koopas, kus keegi ei sega.

    Koha ja aja loovad keskusejuhid Katya ja Dani koos oma meeskonnaga, Carla, Anne, Curro jt. Neile on abiks ka vabatahtlikud ehk karmajoogid – inimesed üle ilma, kes saabunud sinna plaaniga anda oma aeg ja energia teiste hüvanguks ehk teha head lihtsalt hea tegemise nimel.

    Praktiliselt näeb see välja nii, et minimaalselt viieks nädalaks (maksimaalselt terveks kaheksa kuud kestvaks hooajaks) saab minna sinna appi ehk töötada päevas mõned tunnid külaliste ja keskuse heaoluks, osaleda vastavalt graafikule käimasoleva laagri töötubades ning mediteerida päevas mõned tunnid ja vaadata ringi keskust ümbritsevas Monte Perdido rahvuspargis. Keskus organiseerib majutuse ja toidu – sina lihtsalt ole ja tee.

    Eelhäälestus

    Teisi teenindama saabun augusti lõpus minagi. Kusjuures teenindamine on mulle enne kõlanud pigem millegi väheväärtuslikuna ning seda illustreerivad ilmselt kõige paremini näiteks poemüüjate ja teiste klienditeenindajate madalad palgad ja ameti kasin maine.

    Lisaks tõmbab selle pealt end käima ego. „Mis mõttes, terve puhkuse paned teiste teenindamisse!? “Ent ego märatseb asjata. NASA koristajagi teab, et lennutab astronaute Kuule, sest tema tegevuseta pole tarkadel inseneridel ja astronautidel mahti või võimalust prahi ja segaduse keskel Kuuleminekuga tegeleda.

    Tean seda faktina, kuid Hispaaniasse laekudes nii veel ei tunne. Küll häälestan end ratsionaalselt ja sisendan endale:

    järgmistel nädalatel pole  maailma naba mitte mina, vaid teised.

    Ole alandlik.

    Viimast tõlgendatakse võistlevas ühiskonnas tihti enda madaldamisega, kuid see ei ole seda. See on teadlikkus, mis rikastab kogemist. Pannes hoiakud, võrdlemise, eelnevad kogemused ja ideed-arusaamad kõrvale, saab iga unikaalne hetk ja kontakt (ja seda on iga hetk ja kontakt) sügavust juurde, õpetused ja sõnad aga tähenduse. Alandlikule on iga kogemus õpetus.

    Mäed ja ootamatused

    Hispaanias veedetud aja kõige meeldejäävama alandlikkuse õppetunni saan mägedes joostes, kui tähistatud matkaringile paariks tunniks sörkima suundun ja ligi kuus tundi hiljem surmahirmust õlgu võdistades naasen. Mägedes nimelt pole kuraasiga midagi teha ja ette valmistamata või üleolevalt minnes saab templi mällu igaveseks. Mulle teooriast ei piisanud.

    Ehkki jooksurada pidi olema tähistatud ning ring algas ja lõppes meie maja juurest, siis mõned kilomeetrid enne lõppu oli rajamärgistus kadunud. Seda avastades seisin mägede vahel kuivanud jõe orus, teadmata, kus ma olen. Vähe sellest, ka keegi teine ei teadnud, kus ma olen. Telefoni kaasas polnud. Süüa polnud. Näpus oli vaid veepudel. Olin juba mitu tundi jooksnud. Oli pealelõuna ehk mõne tunni pärast hakkas pimenema. Silme ees terendas öö mõnekraadises metsas ekseldes. Kergete jooksuriietega.

    „See siis ongi surmahirm,“ ütlesin endale, omal jalad põlvist nõrgad,
    süda ehmatusest ja õppetunnist tagumas.

    Oleksin pidanud kuulama kohalikke: mägedes ole alati valmis ootamatusteks. Õnneks leidsin pärast väikest paanitsemist teeotsa, kust olin saabunud, ja sörkisin tuldud teed tagasi, et mitte tundmatuses pimeda peale jääda. 20 kilomeetrist sai ligi topelt. Lisakskuraasi maha kraapimisele tuletas see kogemus meelde ka oma elu ja selle mugavuste hindamist. Olen nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui mõnus kõik tegelikult on. See omakorda tähendab pehmenemist ja virinat tühiste asjade üle.

    Kohalolu

    Ent õppida saab ka lihtsamini, end ja teisi šokeerimata. Näiteks nõudepesu või koristamise käigus saan kiiresti teada, et olen tegevuses, hetkes vähe.

    Ehkki mediteerin regulaarselt ja oskan sellele tähelepanu pöörata,
    uitab meel ikka kuskil eilses või fantaseerib homses.

    Nii ei pese ma ei nõusid ega mõtle korralikult, vaid hõljun kusagil vahepeal.

    See on paras hullumeelsus, sest ainus hetk, kus tõesti olla ja kogeda saab, on praegune. Siin ja praegu. Sellest möödaunistamise tagajärg on lohakalt pestud nõud ja lõpetamata mõtted, mis varsti uuele tiirule tulevad. Ehk kulub topelt aega ja energiat.

    Seda märgates küsin endalt, et kui ma lihtsamaidki tegevusi ei suuda täie tähelepanuga teha, miks peaksin suutma edukalt ellu viia keerulisemaid, mis nõuavad tõelist pingutust ja pidevat takistuste ületamist… Kiiresti muutuvad argipäevas muidu märkamatud tegevused meeleharjutuseks, millele läheb täielik keskendumine.

    Oluline pole olla kohal mitte ainult meditatsioonipadjal,
    vaid igas tühisena tunduvas tegevuses

    – hambapesu, kingapaelte sidumine, vaiba kloppimine jne –, sest nendega tegelen ju igapäevaselt rohkem.

    Lühemalt öeldes pole mitte vaja teha meditatiivseid praktikaid, vaid elada meditatiivselt. Lisaks paremale sooritusele allub meel rutem juhtimisele, jääb ka suurem rahulolu tehtust ja pole muret, et täna ei jõudnudki sisemist vaikust tekitada ehk mediteerida.

    Vaikus

    Sisemisele vaikusele aga mängib Casa Cuadraus olulist toetavat rolli ka väline vaikus. Eraldatuse tõttu pole seal liiklust ja laagrites on kas täielik vaikus või vähemalt pool päevast ehk omavahel ei suhelda, ei surfata mobiiliga sotsiaalmeedias jne. Vaikus on midagi, mida moodsas elus järjest enam napib ja sel on tagajärjed.

    Tehnoloogia tõttu on võimalik olla kogu aeg kättesaadav, töö liigub inimesega ööpäev läbi kaasa ning ka suurlinnadega võrreldes suhteliselt vaikses ja väikeses Tallinnas on alati kuskil taustal mingi kõmin. Ent see ei ole meile, inimese kehale loomulik. See väljendub näiteks selles, kui sügav ja katkematu on ööuni.

    Lisaks füüsisele on aga ka vaimne mõõde.

    Vaikus, kus uut infot ei tule peale, on vajalik iseenda kuulamiseks
    ehk aru saamiseks, kuidas ma end tunnen.

    Kui vaikust pole, peavad impulsid tähelepanu saamiseks olema tugevad: terav, vali, valus, ere, magus, dramaatiline, ekstreemne jne. Ent kõhutunne (või ka päris mina) ei tule kunagi jalgu trampides, vaid vaikselt sosistades. „Psst, mulle tegelikult ei paku see töö enam midagi“ või „psst, see suhtlus on sul harjumusest, kuid see kahjustab rohkem, kui annab“.

    Sügavamale

    Sellest, et vaikus võib sisekaemuse, aga ka teistega suhtluse viia täiesti teisele tasemele, kogesin oma viimasel nädalal Casa Cuadraus. Teeklubi Global Tea Huti eestvedaja Wu De tee ja zeni laager möödus täielikus vaikuses ning see võimaldas meditatsiooni ja kogemistega laskuda sügavamale. Hea võrdlus oli aasta varem toimunud samast laagrist, kus oli luba päeval mõne tunni jooksul rääkida.

    Suhtlemiseta kaob vajadus kulutada energiat näiteks jutu väljamõtlemisele või meeles pidamisele ning selle energia saab suunata iseenda avastamisse. Seda enam, et

    argielus on vähe võimalust olla nädal aega vait, vaid iseendaga.

    Hämmastavalt palju räägime lihtsalt aega täis, kui vestluses on paus, laskmata sel kanda. Meditatsioon muutub sügavamaks või hommikupudru sööminegi jõuab uuele tasemele, sest märkad tekstuuri, maitseid, aroome ja mõju, mis muidu jutu- või mõttevadasse kaob.

    Ringiga tagasi

    Ükski neist kogemustest poleks omaks saanud, kui ma poleks otsustanud teistele oma aega kinkida. Ma poleks Hispaaniasse läinudki. Poleks kogenud mägedes ööbides ja valgusreostuseta taevas helendavaid tähti nähes ühtsust universumiga. Poleks taibanud jõe pervel mediteerides, kuidas kõik elus liigub, ka kivid.

    Poleks seal kogenud, et mina olen elu, mis kogeb maailma inimesena.

    Poleks võtnud vaevaks tõusta kell neli. Poleks joonud hinnalisi teesid, kohtunud vingete ja soojade inimestega ega saanud kaasa tuua sõpradega jagamiseks haruldasi teelehti.

    Kuus nädalat pärast Hispaaniasse saabumist olen nende teelehtede ja oma kohvriga taas lennujaamas, et koju naasta. Argipäev lööb justkui labakäega vastu vahtimist, kui Barcelona õhuväravas ajakirjaletti silman.

    Esikaaned küünitavad suurte ja jõhkrate sõnadega illustreerituna letilt, püüdes mu tähelepanu saada. Näiteks selgub, et äsja on USAs keegi palju inimesi maha lasknud. Miks ma peaksin seda teadma, küsin endalt, ja taandun ajakirjaleti juurest, selg ees. Otsustan lennukis hoopis vait olla ning uut infot peale mitte võtta, et kogutud vaikus enne Eestit ei lahtuks.

    Laagrites kogemine ja õppimine nimelt on mõnus ja võimas, kuid päris töö jätkub kodus. Õppimine ei ole ju mitte ainult tööriistade saamine, vaid iseenda muutmine, sest vastasel juhul pole õpitust miskit kasu. Kui miski ei muutu, on hullumeelsus sama teed mööda minnes loota uude sihtkohta jõudmist.

    Tagasi Eestis, alustan lihtsalt ja jätkan infodieediga.

    Küsimus pole selles, kas meediat ja infot tarbida, vaid mida ja miks. Iga sisse pressiv kild – uudis, reklaam, turundussõnumid, sotsiaalmeedia ehk teiste mõtete tarbimine – tahab minu tähelepanu ja otsust, kas tegelen sellega, loen seda. Isegi loobumine on otsus ja kurnab tahtejõudu ehk tühja-tähja peale kulub vajalik enegia ära, mistõttu oluline jääb tegemata. Charles Duhigg selgitab seda hästi raamatus „Harjumuse jõud“.

    Karmajooga Casa Cuadraus

    Minimaalselt viis nädalat, maksimaalselt kaheksa kuud

    Sisaldab:

    • Päevas viis tundi meditatiivset tööd: majapidamine, koristamine, hakkimine, nõudepesu, meditatsiooniruumi valmis sättimine, matkadel varustuse kandmine
    • Vähemalt paar tundi meditatsiooni päevas
    • Võimalust osaleda töötubades: näiteks jooga, meditatsioon, matkad, toiduvalmistamine, tantsu- või teeõpetused
    • Üks täisnädal vaimses laagris
    • Üks vaba päev nädalas matkamiseks vms

    Casa Cuadrau asub Püreneedes Monte Perdido rahvuspargi serval ligikaudu 300 km Barcelonast. Külas on vähem kui kümme püsielanikku. Lisainfo www.casacuadrau.org

    ELUKAASLASE KOMMENTAAR

    Mentaalne ja emotsionaalne suurpuhastus

    Ärkan keset ööd valguse peale – täiskuu värvib läbi akna mu magamisaseme hõbedaseks. Oma voodit päevade eest uude kohta sättides ma sellise äratuse peale ei osanud mõelda. Samas tore! Vaatan eredat kera ja mõtisklen kahe teema peale: tervis ning kuhu suunas oma tööde ja tegemistega edasi liikuda. Vanaviisi lihtsalt ei saa. Südamesoovide eiramine on tekitanud pikalt stressi ja nüüd ka tervisemuresid, mida enam ignoreerida pole võimalik. Kehas tuikab. Hirm, teadmatus, ebakindlus, ent samas kindel soov asju muuta on minus mingi veidra emotsionaalse kokteili moodustanud. Lausun mõttes paar palvet kuu poole. Kunagi varem ei ole kuu niipalju mu tähelepanu pälvinud ja vestluskaaslaseks olnud kui nüüd.

    Muutustelaines need poolteist kuud koduses Tallinnas mööduvadki. Kõik, mida ma Hispaaniast otsima läheksin, on mul siin olemas – tabab mind mõte, kui elukaaslane laseb kevadel lendu idee minna Püreneedesse taas kord teed õppima (eelmisel sügisel käisime seal koos teemeister Wu De laagris). Mõte tundub tore, aga sel aastal see mind tegutsema ei innusta. Tunnen iga keharakuga, et õigem on koju jääda.

    Nii ongi. Kuus nädalat vaikselt olles ja tegutsedes on aega kuulda ka kõige õrnemaid sisemisi sosinaid. Lase lahti neist paljudest mõttemustritest, mis sind ei teeni, kuulen häält enda sees pidevalt lausumas. Nii ongi aeg mentaalseks ja emotsionaalseks suurpuhastuseks. Töö, eesmärgid, inimsuhted, kodu, toitumine, liikumine, loodus, vaikus, aastaid kimbutanud ärevushäire – kõigile neile teemadele on aega ja lõpuks ka julgust otsa vaadata. Mis mind rõõmustab, mis mitte, mis muutmist ja minnalaskmist vajab, et saaks tekkida ruumi vajaliku ja olulise jaoks, mida hing igatseb.

    Ja kui juba soov on kindel, tulevad ka tööriistad ja abilised: igapäevaselt praktiseeritavale joogale lisaks joogalaager Kesk-Eestis, Teadliku Muutuse Kunsti kursus, Hiina meditsiin ja qigong, matkad metsas, rabas ja mere ääres, taimede korjamine, tee joomine sõprade seltskonnas ning Kadrioru pargis pea iga nädal ühe vahtra all vedeledes veedetud tunnid.

    Kõige kogetu abiga lasen paljul minna. Tean, et osast mõttemustritest lahti laskmine võib tekitada nii tuttavates kui ka elukaaslases küsimusi ja hämmingut, võib-olla isegi pahameelt. Kui varem olen nende hämmeldunud pilkude kartuses nii mõndagi tegemata jätnud, siis nüüd enam mitte. Südamehäält on hea kuulata. On vabastav tunne olla mina ise. Ruumi tulebki juurde!

    Lisaks tunnen, et suurpuhastus tuleb läbi viia ka kodus. Peaaegu iga viimne kui nurk saab tolmulapiga üle käidud, asjad ringi tõstetud, voodi uude kohta sätitud, mind enam mitte teeniv uuele ringile saadetud. Huh, tunnen veel rohkem rahu ja avarust. Seda siis tähendabki Jaapanis kasutatav maagiline sõna ōsōji ehk suurpuhastus, millest teemeister Wu De toonases laagris rääkis.

    Signe Sillasoo

  • Tagasi oma rütmi juurde

    Tagasi oma rütmi juurde

    INTERVJUU JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Enda ja looduse rütmi arvestamata pole võimalik kestvalt elada, leiab zen-munk, 50 riigist teesõpru ühendava teeklubi Global Tea Hut asutaja Wu De. Ehkki tohutuid kriise loodusest kuni poliitika ja inimeste terviseni on palju, on Ameerika väikelinnast pärit ja Taiwanil elav Wu De tuleviku osas lootusrikas.

    Mis oleks vaimsuse ja iseendaga tegelemise teel hea esimene samm?

    Minu jaoks on iga praktika alus meditatsioon. Meditatsioonita on jooga vaid võimlemine, tarokaardid vaid mäng ja tee vaid jook.

    Meditatsioon ei lähtu religioonist, vaid võib põhineda hingamisel. Igaüks hingab 24 tundi ööpäevas ega ole olemas kristlase või budisti hingetõmbeid.

    Samuti on need tehnikad universaalsed, ei nõua keerulist õppimist või oskusi, vaid oma keha ja selle rütmi tunnetamist. Kui suudan selle läbi iseenda rütmi juurde tagasi jõuda, siis jõuan ka elu rütmini.

    Mina ei vaata teed või meditatsiooni lahus, sest nende õpetused tõest ja elust on universaalsed, sõnadeta edasi antavad.

    Samuti on tee suurepärane ühendaja. Kui moslem, kristlane, budist ja hindu kohtuvad ning usu üle arutlevad, siis nad tõenäoliselt lõpetavad vaieldes. Kui nad koos teed joovad ja teest räägivad, lõpetavad nad vendadena.

    Ütled, et inimene on kaotanud oma rütmi. Mida see tähendab?

    Rütm on elu esimene kogemus. Beebi südamelöögi sagedus on seotud ema südamelöökidega ehk rütm on me elus olemas enne kui teadlikkus iseendast. Sündides saame oma südame ja keha rütmi.

    Samas oleme oma eluviisi tõttu ühenduse omaenda kehaga ja ühes sellega ka loodusega kaotanud. Me eluviis ei toeta rahu, tervist ning tervislikkust. Me ei kuula enam iseend, kuid meie keha pakub võimsat tarkust, sest keha loomisse on kulunud miljardeid aastaid arengut.

    Istume siin ja räägime, samal ajal teeb keha miljoneid asju, näiteks hingab, reguleerib neerude ja hormoonide tööd. Kui peaksid seda ise korraldama, keeraks kindlasti midagi vussi.

    Zen-budismis on ütlus, et üks ja sama elujõud reguleerib nii minu hingamist kui ka puulehtede kolletumist sügisel.

    Tarkus, mis inimkeha töös hoiab, on sama tarkus,
    mis reguleerib aastaaegade vaheldumist
    või näiteks pesukaru või delfiinide elu.

    See elujõud juhib ka tähti ja ka me ise oleme tehtud tähtedest, mis miljardeid aastaid tagasi plahvatuse tagajärjel tekkisid.

    Inimeste loodusest lahku löönud eluviis mõjutab ka looduse toimimist. Tõsi, alati on olnud kõikumisi.

    Aastate ja aastaaegade vahel?

    Just, kuid siiski olid need ette aimatavad, oli muster. Näiteks Wuyi mägedes Hiinas teed kasvatavad ja valmistavad põlluharijad räägivad, et tänavu ei saa valmistada nii head teed kui kümme aastat tagasi. Mõistagi, vihmahooajad muutuvad igal aastal, kuid need on järginud teatud rütmi. Looduse märke jälgides saab tõlgendada, et „see on seda tüüpi aasta“. Sadade aastate jooksul on teekasvatajad neid mustreid lugema ning neid tee valmistamisel arvestama õppinud.

    Nüüd on need mustrid kadunud?

    Jah. Nüüd tuleb näiteks teed töödelda vihmas, sest vastasel juhul jääksid lehed korjamata ning saak läheks raisku ja farmer laostuks.

    Põllumehed üle maailma tunnetavad looduse rütmi muutusi ja oskavad sellest kõige täpsemalt rääkida. Need muutused on põhjustanud inimene oma tegevusega.

    Probleem pole poliitiline või majanduslik, vaid probleem on alati meie südames ja saab alguse üksikisikust. Üksikisikud ju moodustavad ühiskonnad.

    Loodusest ja loomulikkusest lahus elades on keskmise inimese elu rütm nagu kehva noorte rokkbändi muusika ehk müra.

    Sellisena elu, eriti linnades, tundub. Valitseb kaos.

    Kui inimene muutub mõnd praktikat –
    meditatsiooni, joogat, qigonq’i või teetseremooniat –
    harrastades tundlikumaks,
    hakkab ta rohkem oma keha rütmi tunnetama.

    Ameerika pärismaalastel on ütlus, et valge mees on oma kehast nii palju kaugenenud, et ta ei tea isegi, millal süüa. Paljud inimesed ei söö mitte siis, kui nende keha seda nõuab, vaid siis, kui kell lõunaaega näitab. Rääkimata kogustest või toitudest, mida endasse pannakse.

    Minu õpetaja ütleb, et mitte kiirtoidurestoranis söömine ei muuda sind tundetuks, vaid sa pead olema tundetu, et süüa kiirtoidurestoranis. Seda kraami oma kehasse pannes pead sa sellest ikka täiesti lahti olema ühendatud. Su keha karjub: „See sakib, ära tee seda mulle!“ Kogustega on sama lugu.

    Selle tasakaalutuse tõttu on inimestel piltlikult öeldes jalad külmad ja pea kuum, kuigi peaks olema vastupidi.

    Mida see tähendab?

    Seda ütlust võib võtta nii kujundlikult kui ka sõna otseses mõttes. Näiteks külmad jalad. Elame ja töötame peaga, alakeha lõikab kontorilaud ära. Sellise elu tagajärjel pole keha tasakaalus, mistõttu pole tasakaalus ka yin- ja yang-energia ehk pea hõljub tihti pilvedes ja meeled on erinevate impulsside turmtule all.

    Vaatasin ükskord rongis noort paari. Noormehe viis meelt pidid korraga töötama: ta kuulas muusikat, surfas telefoniga sotsiaalmeedias, püüdis suhelda kaaslasega, kes talle omakorda mingit lõhna nuusutada andis, ning lisaks ampsas kiirtoitu.

    Sedasi elades ei kuule sa oma sisemist kompassi, mistõttu jääb kuulamata ja mõistmata elementaarne – näiteks et vett mürgitades mürgitame iseend. Kuna iga inimese kehast on vähemalt 50% vett, siis kedagi armastades peame armastama ka vett.

    Vee ja õhu mürgitamine, mida me tohututes kogustes teeme, on hullumeelne ja enesetapjalik tegevus. See saab juhtuda vaid seetõttu, et inimesed ei vaata ega pööra tähelepanu. Võin kihla vedada, et pestitsiidide müügiga miljonäriks saanu ostab oma perele mahetoitu. See silmakirjalikkus ei pruugi talle isegi kohale jõuda.

    Sisemine kompass, kõhutunne ja intuitsioon on meil kõigil olemas. Tema hääl on nõrgenenud pideva stimuleerimise, raskemetallide ja reostuse tõttu. Selle rütmita pole võimalik elu instrumente mängida.

    Samas peame õppima elu rütmi mängima, sest siis pole asjad nii pea peal, nagu need praegu on.

    Paljust sellest me samas räägime – alates keskkonnast, poliitikast ja lõpetades üksikisiku tasandiga – ning asjad on muutumas. Kas muutuse suund on õige?

    Kindlasti. Mina valin lootuse, armastuse ja optimismi.

    Kust sa neid ammutad? Paljud neist teemadest on ju nii tohutu suured ja vigased.

    See ei pruugi päris nii olla. Tumedus on palju mürarikkam kui valgus. Seda illustreerib see, kui üks inimene seitsmest miljardist tapab oma abikaasa ja kogu ajakirjandus seda kajastama ruttab. Jättes samal ajal tähelepanuta, kuidas iga päev läbivad tuhanded inimesed 10–30 päevaseid vipassana-meditatsioonikursuseid. Üleilmne meedia pole seal.

    Ehk sina annad tähelepanu siis heale?

    Osa sellest on mitte lasta meedial kontrollida oma taju ja arusaamist maailmast, sest meedia õitseb inimeste hirmu toel.

    Väldin osa sellest ning tarbin näpuotsaga, et olla toimuvaga kursis. Olemata seejuures toimuva suhtes hinnanguline ning ärritumata. Kui vihastun vihaste inimeste peale, on lihtsalt üks vihane inimene juures ja see ei lahenda midagi.

    Nii ma valingi lootuse ja usu headusse, sest seda on igaühes.

    Juurte juurde tagasitulek ja arvestamine oma kohaga looduses pole seejuures samm tagasi. Kindlasti pole aga võimalik minna tervelt edasi ilma selleta.

    Üks viis edasi liikumiseks on vaimne töö iseendaga?

    Jah, sest materiaalset rikkust tuleb üha juurde ja ühes sellega mõistab järjest enam inimesi, et ükskõik kui palju sa kokku kogud, ei suuda see sulle rahulolu pakkuda.

    Võid rabada 80 tundi nädalas ja ehitada vinge maja, kuid sa pole kunagi kodus selle nautimiseks.

    Piiblis on selle kohta ütlus: mida võidab mees, kui kogub kogu maailma varanduse ja kaotab selle käigus oma hinge? Mitte midagi.

    Mida materiaalselt rikkamaks maailm saab, seda enam tekib rikkaid, kes on õnnetud.

    Olen reisinud enam kui sajas riigis üle maailma
    ja minu kogemus ütleb, et kõige õnnelikumad on vaesed.

    Rikkad seevastu kurdavad pidevalt millegi üle.

    Ei rikkad ega vaesed ole seejuures väljakutsetest ja probleemidest vabad. Vaene püüdleb jõukust, rikkad paigaldavad turvakaameraid ja müüre jõukuse säilitamiseks.

    Maailma arvates oled sa kohale jõudnud, kui oled kuulsaks ja rikkaks saanud. Ent sinna välja jõudnud inimesed tihti ise nii ei tunne. Olles rabanud 20 aastat, jõudnud tippu, avastavad nad, et seal polegi midagi.

    Nii hakatakse seda miskit – rõõmu ja rahulolu – otsima mujalt. Paljud otsivad seda meelemürkidest, aga üldiselt leiatakse see vaimse arengu teelt.

  • Asjade ori

    Asjade ori

    TEKST RIVO SARAPIK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Seisan keset oma korterit ja lasen riiuleist pilguga üle. Tunnen end iga hetkega järjest rohkem nagu ori. Ja selleks olen end ise kujundanud.

    See tunnevaldab, sest mind on justkui enda heaks tööle pannud kõik riiulitele ja sahtlitesse kogutu – raamatutest meenete, riiete, DVD- ja CD-plaatideni välja. Iga enesele hangitud esemega käib kaasas kohustus ja vastutus. Peab hakkama ta eest hoolitsema, näiteks talle riiulil ruumi tehes, samuti pakitseb sees vastutustundlik tarbija, kes peaks jälgima asja eluea järel ka selle taaskasutusse jõudmist.

    Ent vastutus ei piirdu vaid majja toomise ja sealt loovutamisega. Tõelist vastutust kirjeldab raamat „Väike prints“ – kedagi kodustades vastutad tema eest. Pärast asjale koha leidmist pühid temalt tolmu, uuendad tema tarkvara, püüad leida kasutust. Tarbimine tähendab teekonda nii enne minu juurde jõudmist (on kulunud kellegi energiat, materjale jne), kasutusaega kui ka lahkumist (näiteks paljud materjalid lagunevad visalt või on mürgised).

    Lisaks jalajäljele tuleb aga arvestada, et olen siia ilma tulnud ja lähen siit piltlikult öeldes, kaks kätt taskus. See tähendab, et võita võib küll see, kel surres enim asju on, kuid ühtegi neist kaasa ju ei võta.

    Bronnie Ware kirjutab oma liigutavas ja mõtlemapanevas raamatus „Viis levinumat surmaeelset kahetsust“ sellest, mida rääkisid talle inimesed, kelle jaoks siit ilmast peagi lahkumine oli juba kindel ja vältimatu.

    Mitte keegi ei kahetse vähest kokku krabatut –
    tähtsad on ikka suhted, iseenda kuulamine ja südame järgi tegutsemine.

    Nende vältimine paneb kahetsema.

    Ent sellele saab vähem pühendada, kui asjade nihutamine ja riiulitele ladumine ning siis koristamisel nendega jagelemine, et saaks ikka tolmu tagant kätte, võtab aja ära. Samas, kas see üldse ongi aja täitmine millegi sellisega, mida tahaks meenutada?

    Mõistagi pole asi asjades endis, vaid tarbijas.

    Mina olen need ju koju tarinud – vahel emotsiooni pealt ostnud või lasknud end eksitada turundajaist, kelle sõnul on mul vaid „see“ õnnest puudu, et siis homme järgmise poole söösta. Või siis olen hoopis leppinud mitmest suunast saaduga. Viimaste alla lähevad kingitused, firmanänn ja ka postkasti jõudev reklaamilasu.

    See, kui lükata-tõmmata olen olnud, paistab ilusti välja: meie kaheliikmelisel perel on näiteks ligi 40 tassi (igaks juhuks, külalistele), mul ligi paarkümmend teksapaari, millest riiulil kõige alumiste nahas olla ei tahaks – lootust sealt päevavalgust näha on vähe. Leidub kümneid spordijalatseid, ports medaleid ja numbreid võistlustelt ja nii edasi. Omas hetkes on need võib-olla vajalikud olnud, kuid tihti vaid selles hetkes.

    Vähemaga õnnelik

    Need mõtted kõik meenuvad, kuuldes Joshua Fields Millburni ja Ryan Nicodemust filmis „Minimalistid“ kõnelemas minimalismimängust.

    Minimalist on inimene, kellele kuulub väga vähe asju.
    Näiteks mahub kogu talle kuuluv kraam ära väiksemasse seljakotti.

    Mõnel pole isegi maja või korterit, sest ööbib näiteks Airbnb abiga igal ööl uues kohas.

    Mäng on lihtne. Esimesel päeval loovutan ühe asja, teisel kaks, kolmandal kolm jne. Nii järjest 30 päeva ja selle ajaga vabaneb 465 esemest.

    Esialgu tundub uskumatu, et me 50 ruutmeetril võiks
    nii palju asju üldse olla. Võib. Kordades rohkem.

    Nagu autorid hoiatavad, läheb keeruliseks teisel-kolmandal nädalal, mil päevas peaks loovutama juba üle kümne asja. Selleks ajaks on hunnikusse maandunud kõige pealiskaudsemalt kokku kogunenu: hooletud kingitused, suveniirid, meened jne. Asjad, millega pole emotsionaalset sidet ning kerkib pähe küsimus: „Mida ma mõtlesin, kui selle ostsin?“ Tihti ei mõelnudki.

    Kui see kiht on maha kooritud, muutub juba keerulisemaks. Nüüd peatub pilk järjest enam sellel, millega seob mingi tunne – selle raamatu kinkis hea sõber (kuigi see ei kõneta üldse ja ma pole seda kordagi avanud), selle plasku sain konverentsil esinemise eest meeneks (ma ei joo üldse), selle hea kaubamärgi T-särgi sain superhinnaga (kuigi kandsin ühel korral, viis aastat tagasi) jne.

    Hakkab paljastuma fakt, et suuremosa minu riiuleil ja sahtlites
    pole mitte asjad millegi tegemiseks ehk vahendid,
    vaid nagu konserveeritud tunded.

    Ent end nendega sidudes vähendan võimalust kogeda uusi, sest sel ajal, kui seniste koristamise, sättimise ja korrastamisega tegelen, pole võimalik muud kogeda.

    Emotsionaalsus on seejuures igati inimlik ja vajalik,
    kuid ükski asi ei saa olla emotsioon
    või peaks olema vajalik nende kogemiseks.

    Asjusse nii suhtudes aga kipub kodu kolilaoks muutuma. Kunagi pole ruumi, pidevalt on tolmu ja mõtted tiirlevad tihti orbiidil „peaks keldri ära koristama ja ruumi tegema“.

    Oma asju vaadates tunnen end nagu moodne reisija, kes seikluse kogemise asemel püüab seda igal moel jäädvustada – fotokaamera, selfikepp, videod jms. Kogetust jääb küll digitaalne jälg ja kõvaketas arvutil täitub, kuid enda oma jääb vaesemaks, sest salvestamise kestel suudame keskenduda vaid suurtele impulssidele. Kogemata jäi õhus hõljuv hõng, puulehtede laul tuules või tänavamuusiku loomingut seletavad naerukurrud. Need peened detailid, mis lisavad vürtsi ja annavad kordumatuse.

    Kuigi olen mänguga alles poole peal, on sellest saadud meeldetuletus ehedalt selge: soov pole mitte ainult vähendada olemasolevat, vaid vältida ka võimalikke tulevaid esemeid.

    Ja veel – minimalistid ei keskendu üksnes vähemale, vähemale ja vähemale. Seda kõike tehakse ju selleks, et oleks rohkem – rohkem ruumi, aega, kirge, kogemusi, arengut, pühendumist, rahulolu. Rohkem vabadust. Puhastades seda teekonda asjadest, teebki ruumi rohkemale.

    6 sammuga vähemaks orjaks
    ehk 
    kuidas omada vähem asju

    Mediteeri

    Tundub, et ei puutu päriselt asjasse, kuid on siiski otseselt seotud. Lisaks vajaduste rahuldamisele on tarbimine emotsionaalne – mis meeldib, mida tahaks ja ihaleks. Nii nagu toitu, tarbitakse ka muid asju tunnete ajel. Ostlemisega saab mõtte viia mujale või siis tahaks end premeerida näiteks mõne saavutuse või hea päeva eest. Meditatsioon aitab tundeid rahulikumalt kõrvalt vaadata ja impulsiivsuseid otsuseid vähendada. Impulssostude korral aitab, kui kasvõi riiuli ees enne asja korvi pistmist viis korda sisse-välja hingata ning endalt küsida, miks ma seda tahan.

    Võta aeg maha

    Hea viis tarbetu kokku krahmamise vältimiseks on ka mõtte aja võtmine. Ehk kui tuleb peale soov midagi jälle riiulisse tuua, siis mitte teha seda kohe, vaid võtta aeg näiteks ööpäevaks maha ning vaadata siis hiljem, kas kihk on endiselt alles. See aitab jällegi impulssoste vältida.

    Väldi poodi

    Mis silmist, see meelest ehk soovist asju kokku koguda aitab näiteks füüsiliselt poes käimise asemel ostmine e-kauplusest, kust kraam koju tuuakse. Nii on vähem vaja käia riiulite vahel, mille ülesehitus on rajatud tarbija ahvatlemisele. Boonuseks tund-poolteist säästetud aega puhtalt poeskäigu pealt ning hindamatu suurus hiljem – ei tunne süümekaid, ei pea asjadega tegelema jne. Samal ajal saab tegeleda iseenda sees selle mõista püüdmisega, mis meid üldse paneb tarbima.

    Mängi läbi edasine teekond

    Samuti aitab, kui konkreetse eseme edasist kasutamist veidi läbi mõelda: kui tihti ma seda kasutama hakkan, kas rõõm sellest püsib kauem kui vaid esimesel korral, kas selle kasutamine on tülikas (näiteks riideid saab ainult keemiliselt puhastada) jne. Võib selguda, et korra rõõmu majja toov osutub väga nõudlikuks külaliseks.

    Hinda jälge

    Ükski asi ei sünni ega sure sel hetkel, kui ta riiulist korvi jõuab või kodust välja visatakse. Eelneb tootmine ja järgneb ideaalis taaskasutus, mis kõik kulutavad ühiseid ressursse. Kas ühekordne elamus õigustab seda?

    Lihtsalt ütle „ei“

    Palju asju jõuab minuni minu algatuseta: kingid, firmanänn, turundusesemed jne. Ent siin aitab näiteks nännist keeldumine ja semudega kokkulepe, et kingitakse elamusi. Viimane jääb paremini meelde ka.

  • Selguse leidmise kunst

    Selguse leidmise kunst

    TEKST RIVO SARAPIK
    FOTOD KRISTOFFER VAIKLA

    Kõigepealt oli ärevus. Kuude kaupa. Juba hommikuse äratuse peale hakkas rinnus trummeldama ja pistma, tähelepanu polnud ollagi, hingamine muutus pinnapealseks ja ahmivaks ning tekkis soov põgeneda. Aga kuhu? Ja mille eest? Neile küsimustele on vastuse andnud mediteerimine. Ja mitte ainult vastuse, vaid ka vabastanud ärevusest, toonud ellu palju hindamatut ning midagi sellist, mida oodata ei osanudki.

    Ehkki sõna “mediteerimine” otsa olin mitme eduka ettevõtja, sportlase, loovisiku ning ka näiteks Ameerika Ühendriikide sõjaväe traumajärgset stressi ravivate sõdurite kogemusi lugedes juba aastaid komistanud, tundus see midagi, mis pole mulle. Liiga hipi, liiga esoteerika, panin sildi külge.

    Eksisin. Kui on midagi, mida oleks tahtnud juba lapsest saadik osata või õppida, siis see on see. Mulle on mediteerimine olnud lihtsamaid viise oma elukvaliteedi tõstmiseks. Aga mitte ainult.

    Mediteerimine võimaldab elada näiteks 18tunniste intensiivsete päevadega, mille jooksul saab tehtud pingest tiinet tööd, kümneid tunde treenida, elada sotsiaalset elu nii, et emotsioonid ei juhi käitumist. Meel on selge ja ergas varahommikust hiliste õhtutundideni.

    „Mediteerimisega kaasa antav meelerahu
    aitab rohkem adekvaatne olla ning hinnata,
    mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri.“

    Seejuures on kogu aeg kerge olemine, tahtmine teha ja kogeda ning õppida. Samal ajal hinges sügav rõõm ning soe tänutunne. Kusjuures viimase tunnistamine ning väljaütlemine on mehena olnud… keeruline. Meestele on justkui lubatud agressiivsed emotsioonid, kuid hellus ja soojus on pigem nagu pehmo (või naiste) teemad. Sotsiaalne norm, mida olen omale ekslikult sisendanud ja selle tõttu päris iseend peitnud ning seeläbi piinanud.

    Selleni jõudmiseks tuli aga 30 aastat kannatada, sest meditatsiooni peetakse Eestis (küll järjest vähem) millekski, mis see ei ole – religioosseks rituaaliks, palvetamiseks. Ehkki sellel tõesti on sidemeid ja kokkupuuteid ka igasuguste õpetustega, saab igaüks seda kasutada kui puhtalt praktilist abivahendit. 

    Mediteerimine on tõhus

    Kuna vaimne areng ja selle tagamine alles võtab vaikselt hoogu üles, pole mind mehena tunnetemaailmaga ja sellega toimetulemisega kokku viidud. Ma ei ole seejuures ainus. Seda, kuidas keskealine ja rahaliselt ning staatuse järgi edukas mees (aga ka naine) käitub vaimsel tasemel nagu teismeline, näeb iga päev ohtralt. Viha, jonn, ebaadekvaatne käitumine, tunnete allasurumine ja peitmine, häbi, süütunne või püüd teisi alandada ja kiusata ehk koolikiusamine, on jätkunud ka 15–20 aastat pärast kooliaega. Minul on aidanud eespool mainitut märgata ning sellest lahti saada oma meelega tegelemine.

    Üks lihtsamaid meditatsioone on
    jälgida oma hingamist ning selle mõju kehale.

    Kuhu õhk kehas liigub ja kuidas käitub selle peale meel. Kohene tajutav mõju on näiteks pingelangus, millest tulenevalt võib aga saada parema une või keskendumisvõime.

    Samuti annab mediteerimine justkui hingetõmbehetke olukorras, kus on oht, et tunded võtavad juhtimise üle: pingeline koosolek lepingu sõlmimiseks, tuliseks kiskuv arutelu või ka näiteks iseenda talitsemine situatsioonis, kus tahaks töö tähtajaks valmis saada, aga sotsiaalmeedias on käimas põnev arutelu. Ühtlasi aitab rahulik meel pidurit tõmmata, kui kellegi ülekeevad tunded toa täidavad ning sinu kaasa viia ähvardavad. Üldse aitab mediteerimisega kaasa antav meelerahu rohkem adekvaatne olla ning hinnata, mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri. Mediteerimine on nagu iseenda juhtimise rooli enda kätte haaramine.

    Miks see nii tähtis on, peegeldab näiteks kriitilises seisukorras langetatud otsus. Võtame näiteks sportlased, kes stardijoone eel ootusärevuses lähet ootavad. Ükski tipptulemus pole tulnud tänu ärevusele ehk emotsioonide juhtivas rollis olekule. Vastupidi. 

    Vaid rahuliku meelega kriitilisel hetkel toimetamine paneb paika,
    kumb kehalistelt võimetelt võrdsetest atleetidest
    saab kuldmedali ja kes jääb teiseks.

    See kõik on üle kantav argiellu, kus tuleb valikute kasvades teha järjest enam otsuseid, pidevalt kohaneda uuega ning leida tasakaalu 24/7 levis olemisest. Seepärast on hea leida kindlust iseendast. Piltlikult öeldes olla tormilainetel nagu paat, mis lainetega (ehk elumuutusega) koos loksub, hoogu juurde andmata.

    Viise mediteerimiseks on tohutult – meditatsioon võib olla näiteks täie tähelepanuga kõndimine ehk kõnni nii, et märkad, mida keha ja meel sammumisel teevad, mida keha läbi meeleorganite tunneb. Samuti on meditatsioon oma hingamise ja selle kehasse jõudmise jälgimine. Või hoopis binauraalsete rütmide kuulamine, mille sagedused ajulaineid suunavad. Võimsad kogemused on need kõik.

    MIDA ÜTLEB TEADUS MEDITEERIMISE KOHTA?

    OLED KAUEM NOOR

    California ja Canberra ülikooli teadlased leidsid, et regulaarsel mediteerijal säilivad aju funktsioonid ja võimed paremini. See puudutab näiteks keelekasutust, tähelepanu, mälu, loovust ja muud.

    VABASTAB RAVIMITEST

    Jon Hopkinsi ülikooli teadlased selgitasid välja, et regulaarne mediteerimine võib olla tõhus depressiooni leevendaja ja patsient pääseb ravimite võtmisest. Viimastel on teatavasti ka kõrvalmõjud. Regulaarne mediteerimine leevendab traumajärgse stressihäire sümptomeid ja lubab vähendada või lõpetada ravimite võtmise. Augusta ülikooli ja Dwight Eisenhoweri sõjaväehaigla ajukliiniku koostöös tehtud katses õpetati peapõrutusest taastuvatele sõduritele mediteerimist osana traumajärgse stressihäire (PTSH) ravist. Kui ravimid aitavad iga kolmandat häirega patsienti, siis mediteerimine aitas patsientidel segajaid vaigistada ning sisemise rahu kaudu organismi stressihormoonide taset alandada. Samuti vähenes ärevus ja hüperaktiivsus, mida paljud häire all kannatajad sümptomitena esile tõid.

    MUUDAB AJU, KASULIKUS SUUNAS

    Harvardi ülikooli teadlased leidsid, et kaheksa nädalat mindfulness ehk teadveloleku meditatsiooniga tegelemist muutis hipokampuse ehk imetajate aju tähtsaima osa ehitust. See aju osa mängib suurt rolli ruumilisel mõtlemisel ning mälu töös.

    KUUS SAMMU, KUIDAS ALUSTADA MEDITEERIMISEGA

    1.LIHTSALT ALUSTA
    Proovi. Iial ei tea, mida see kaasa toob. Kaotada pole midagi.

    2. ÜKS SAMM KORRAGA
    Kuigi mungad mediteerivad päevas kuni paarkümmend tundi, tasub alustada väikeste sammude haaval – kas või ühest minutist esimesel korral. Kõige lihtsam meditatsioon on oma hingamise jälgimine. Näiteks suuna kogu oma tähelepanu sellele, kus sissehingamisel õhk keha puudutab (näiteks ninasõõrmetes või ülahuulel) ja kus teeb ta seda väljudes. Jälgi näiteks 25–30 sõõmu. Võid ka vaadelda, mis aistingud voolavad kehasse, kuidas keha hingamist tajub, mida teeb meel.

    3. TARK MEES VIIB ÕIGELE RAJALE
    Alguses võivad abiks olla ka rakendused. Näiteks Calm, Headspace või Insight Timer. Minu lemmik on viimane, sest peale juhendatud meditatsioonide – alates minutist mitme tunnini – on seal ühtlasi võimalik koostada isiklik meditatsioon, erineva pikkuse ja ülesehitusega ning näiteks gongi vms helidega.

    4. SAA, MIDA EI OODANUD
    Lase ootustest lahti – pole tähtis, mida koges keegi teine või sina isegi eelmistel kordadel. Iga kord on unikaalne. Midagi oodates ja lootes võib jääda märkamata see, mis sel korral saabub. Pigem püüa olla nagu uudishimulik algaja ehk hinnanguid jagamata olla avatud ning lihtsalt vaadelda, mis juhtub. Alati juhtub midagi.

    5. ÜKS JA AINUS VÕIMALUS
    Iga olukord ja kogemus saab tulla vaid ühel korral. Järgmisel korral on tingimused juba uued – osalised on vahepeal midagi kogenud, aega on mööda läinud. Isegi kui see aeg on lühike viiv. Mediteerimisega on sama. Iga kord on eriline. Seetõttu tasubki iga korda hinnata ja väärtustada.

    6. TEE VAIKUSELE RUUMI
    Minu päevas on meditatsioon üks asjadest, millega ma kompromisse ei tee. See on esimene asi hommikul ning viimane õhtul. Hommikune meditatsioon loob rahuliku fooni ehk juba esimesed otsused tulevad rahulikult pinnalt, mitte ei tüüri viltu emotsiooni pealt. Õhtune aitab aga meele enne uinumist maha rahustada ehk ööuni on parem, sügavam ja nii puhkab paremini välja. Prooviks tasub hommikuti ja õhtuti mediteerida näiteks ühe nädala või võimalusel kuu aega jutti ning võrrelda, kas ja mis elus muutus.

  • Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    TEKST RIVO SARAPIK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Pealkirjas ei ole viga. Just täpselt nii palju tunde olen leidnud juurde igasse nädalasse. See aeg on piltlikult öeldes maas vedelnud, mul oli vaid üleskorjamise vaev. Ja mis peamine, need lisatunnid on kättesaadavad igaühele.

    Neid nii­-öelda lisatunde pani otsima pidev tunne, et aega pole. Ei olnud aega suhelda sõpradega, trenni minna või ka lihtsalt vedelda ja puhata. Mu töö meediaettevõttes on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse ja nädalavahetusse, samas tahaks peale elukutse ja ultraspordisündmusteks treenimise ka sotsiaalselt aega veeta nii elukaas­ lase kui semudega ning lugeda ja muidu meelt lahutada. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

    Mõistagi on järgnev ideaal, mida minulgi ei õnnestu igal nädalal saavutada. Samas aitab see mõtteharjutus – aga kuhu mu aeg siis kaob – meelde tuletada, et iga tund tervest ööpäevast on minu enda kontrollida. Piltlikult öeldes on minu otsustada, kas selle aja jooksul ulatatakse mulle gurmeekaupa või maitsetut ja tervist laastavat kiirtoitu, mis ununeb kiiresti.

    Tean, et paljudele on selline näpuga järje ajamine äärmus. Aja juurde leidmine ei olegi tegelikult eesmärk. Vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis. Minu elus. Need on tegevused, suhted ja kogemu­sed, millele saab hiljem tagasi vaadata ning rõõmustada, et plaanid said tehtud, elu oli sisukas ja tähenduslik. Et polegi millegi pärast kahetseda.

    Nii tasubki enne järgmiste punktide kallale asumist alustada iseenda esikohale seadmi­sest. Nagu lennukiski – enne teistele hapniku­maski pähe venitamist tuleb see endale valmis panna. See ei ole egoistlik suhtumine „mina ja maailm“, vaid terve maailmavaade „minu maailm“. Kes siis veel peaks või saaks minu elule sisu andmisega tegelda.

    1. Haara ajal sabast

    Ajavõit: vähemalt paar tundi päevas ehk 14 tundi nädalas

    Enne kui millegagi algust teha, tuleks meel maha rahustada, sest ühest küljest aitab see teha neutraalsemaid otsuseid, mis pole mõjutatud hetkeemotsioonist, ning teisest küljest vaadata oma tegevusi, päeva, suhteid ja kogemusi distantsilt. Ehk annab enne rea­geerimist nii­öelda hingamisruumi. Vastasel juhul reageerin näiteks mina emotsiooni pealt või ka harjumusest.

    Minu päev algab ja lõpeb sisemise vaikuse tekitamisega. Polegi tähtis, kas see on 10 mi­nutit hingamisharjutusi või pool tundi lihtsalt hingamise jälgimist või tund aega binauraal­sete rütmide kuulamist. Vaikuses olemine on tähtis, sest selle tagajärjed ulatuvad kaugele – alates sügavamast unest, stabiilsemast emotsionaalsest olekust, tujude kõikumise kadumisest, stressi vähenemisest kuni suurema rahulolu ja rõõmuni välja. Kahjulike kõrvalmõjudeta.

    Stabiilselt otsustades ja tegutsedes säästan aega ka tulevikust, sest hindan juba ette, kas tasub või mitte ning tegutsema hakates teen seda täie tähelepanu ja korralikkusega. Mitte vastu tahtmist pooles vinnas, aega raisates.

    2. Rutiin annab tagasi

    Ajavõit: 1 tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas

    Distsipliin ja sellest kinni pidamine on midagi, mis tundub loovust ja loomingut piiravat, üks viise inimese piinamiseks. Minu kogemusel on see eksiarvamus. Hoopis süsteemsus võimaldab nendele ja ka ülejäänud muule soovitule ruumi teha. Seda nii loovuses, millegi õppimisel, treeningul kui ka näiteks investeerimisel ehk jõukuse kasvatamisel.

    Rutiin võtab ära mikrootsuste tegemise vajaduse ja iga selline, ka kõige tähtsusetum otsus (näiteks, mida selga panna), kurnab tahtejõudu, mida aga oleks vaja just tähtsa­ tele otsustele­tegevustele kulutada. Peale tahtejõu annab kord ühtlasi võimaluse mõtte­ tuid tõmblusi ja närvilisust maha võtta.

    Nii ongi mu päevad üsna ühesuguse ilme­ ga. Äratus kell 5, magama 22 või 23. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära.

    Mikrootsused olen püüdnud standardi­seerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis saada. Miks see on oluline, sellest juba järgmistes punktides.

    3. Vähem mõjutusi

    Ajavõit: 7 tundi nädalas

    Kuu aega Facebooki­paastul olles avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaal­meedias kolamisele. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, osaletud või alustatud lõimedes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et sotsiaalmeediat pole üldse vaja, vaid pean seda oskama kasuta­da, et see mind ja mu ajakasutust ei kontrolliks.

    Facebookist eemal olles märkasin, kuidas sotsiaalmeedias nähtu ja loetu justkui andis mulle ette teemad, millele mõtlesin.

    Minu jaoks on see avastus võidetud ajast isegi olulisem. See võib kõlada tähtsusetuna, kuid sotsiaalmeedia mõjutab seda, mis ideed mul tekivad, kuidas arvamused kujunevad ning milline on üldine foon.

    4. Vii telekas minema

    Ajavõit: keskmise eestlase järgi 28 tundi nädalas

    17 aastat tagasi Tallinna kolides ma uude koju telerit ei ostnud ega ole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas neli tun­di helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ja vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal diivanil ootama, vaid saab järele vaadata endale sobival ajal, näiteks pärast trenni venitades. Või siis tarbida huvitavat Netflixis, Youtube’is ning kuulata podcast’e jne.

    Aeg­ajalt reisil telerit sisse lülitades meenu­tab programm veel sedagi, et suur osa ajast kulub reklaamidele – mulle püütakse pähe määrida asju, mis mind ei huvita või mulle korda ei lähe.

    5. Mis suust sisse läheb

    Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas

    Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste muutmisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin varem normaalseks, et pärast einet olen 1,5–2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Vanaisagi ütles, et leib tuleb ikka luusse lasta. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu tõhusalt mõttetööd tegema või sportima. See tundus loomulik ning elu osa. Olin sellega arvestanud.

    Siis aga loobusin lihast­-kalast ja piimatoode­test ning see surnud aeg on minu elust kadunud. Tajusin alles siis, et selline tardumus on ebanormaalne, kui seda enam ei olnud.

    Praegu koosneb mu menüü võimalikult värskest ja vähe töödeldud taimetoidust ning tänu sellele saan trenni minna praktiliselt kohe pärast einet. Kuigi enamasti hoian tunnikese vahet. Kuid ooteaegki selle pärast, et täiskõhu­tunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni. Ühtlasi taastun nüüd trennist kiiremini, enesetunne on kerge ning tervis järjest parem.

    Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist midagi teha, ei osanud ma hinnata enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, misjärel vajus peale see vana tardumus.

    6. Trenn transpordi asemel

    Ajavõit: 2–10 tundi nädalas

    Mul on kodust tööle ligi neli kilomeetrit. Olen juba mitu aastat hommikuse trammiga tööle kolistamise asendanud trenniga. Hommikul sörgin väikese ringiga kohale ning õhtul natu­ke pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised mäkkejooksuna näiteks vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi päevas paar­kolm tundi jooksutrenni koos. Olen sedasi argipäevadel 30–35 km lipanud, mis on maratoni­ultravõistlusteks ettevalmis­tusel väga vajalikud kilomeetrid.

    Või siis stardin rattaga 7.30 kodust kesklin­nas, põikan Pirita-­Viimsi kanti, vaatan ärkavat Tallinna lahte ning jõuan veidi enne üheksat kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

    Säärase jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka päeva ära ning neljatunnisel trenni­ päeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha.

    Ühe jutiga pikad trennid, nagu näiteks 3–4–5 tundi rattal, teen nädalavahetusel.

    7. Iga minut olgu tähtis

    Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5–1 tund päevas ehk 3,5–7 tundi nädalas

    See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksi­maalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta ülemäära palju ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva napsan isiklike asjade ajamiseks veidi aega. Nii ei pea ma kodus õhtul töötama või pidevalt kontoris ületunde tegema. Aga see ei tähenda, et ma üldse ei puhka.

    Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

    Peale ajavõidu annab see hingetõmbeaega – tööaeg on tööle, puhkus puhkusele. Tõsi, ootamatusi tuleb, aga need on erandid.

    8. Pood tapab aega

    Ajavõit: 1,5 tundi nädalas

    Avastasin, et poest saab ka toidu­ ja tarbekraami koju tellida ehk ise ei peagi enam kohale minema. See teenus on puhas õnnistus, sest poest mahlapakkide ja tua­lettpaberi koju tarimine ei anna mulle mitte midagi juurde. Peale poodi mineku­tuleku ning seal riiulite vahel ringiuitamise stressi ja ajakulu jääb ära ka järjekorras passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib pikale venida.

    Nii asendasin terve nädala poeskäimise e­-poega – nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju. Nii saan võimaluse võidetud aega kuidagi mõistlikumalt kasuta­da, kas või puhata rohkem.

    9. Rööprähkle kahel rööpal

    Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas

    Inimene suudab küll mitu tegevust ühel ajal ette võtta, kuid korralikult on tegelikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks on automaatne tegevus. Ja need kaks tuleb hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, mitmesugustest arvamustest-­kogemustest osa saada.

    Palju huvitavat jagatakse näiteks podcast’ides – taimetoidust sportimise, investeerimise ja näiteks selleni, kuidas inimeste ekslikkus on viinud süütud aastateks või aastakümneteks trellide taha. Saab huvitavat teada nii ettevõtlu­sest, loovusest kui üldse elufillosoofatest. Põne­vate teadmiste omandamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas, istuma, vaid võib neid näiteks tööle jalutades kuulata. Ja nagu enne juba mainisin, olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama­vaatama. Kaks ühes.

    Pean lisama, et ma hindan väga keskendu­ mist ning asjade täie tähelepanuga tegemist. Ehk kahe tegevuse ühildamine vajab hoolikat valimist, et tagajärjeks poleks kaks poolikut tegevust.

    10. Puhka

    Ajavõit: raske hinnata, vähemalt 1 tund päevas, 7 tundi nädalas

    Moodne inimene tihtipeale alahindab regu­laarset und ja ka muidu puhkust. Elektroonikaseadmed ja muud tähelepanunõudjad liiguvad paljudel voodissegi ning on õhtul viimased ja hommikul esimesed, mida puudutatakse. See omakorda toob kaasa nii äreva meele kui häiritud une, sest ekraanilt plinkiv info ja kiirgav valgus ütleb ajule, et veel pole puhkuse aeg.

    Puhkus on aga loomulik ja seega vajalik, elutähtis osa heaolust ja tervest elust. Puhanuna jõuab pare­mini ja see säästab aega – asjad saavad esimesel korral korralikult tehtud ja kuna organism ei ole kurnatud, peab ta paremini vastu haigustele ning üldse jõuab rohkem.

    Minul pole nutitelefoni just eelneva tõttu. Kuigi see tooks ellu palju võimalusi, on see suuresti ka tootjate turunduse tekitatud vaja­dus. Paljudele pole see enam ainult seade, vaid nende elu pult ja kasutaja on selle ori.

    Igapäevane regulaarne uni ning selle jaoks kompromisside tegemine annab tagasi ja on kiire viis elukvaliteedi tõstmiseks.