TEKST RIVO SARAPIK
FOTOD JAANUS LEPLAAN JA RIVO SARAPIK

„Ma lähen ära,“ teatan aasta alguses oma juhile pärast veidi enam kui 16 aastast töötamist ühes ja samas ettevõttes. Selle aja jooksul jõuab töö kujuneda enamaks kui vaid amet – identiteet, sõpruskond, maailmavaade ja ka väärtused.

Ehkki kõigis neis on midagi hinnalist, peituvad siin ka konksud, mis võivad hakata takistama edasi liikumast, uut õppimast või ka lihtsamalt öeldes elu elamast.

Nende konksude märkamiseks ja neist lahti saamiseks on vaja vähe. Et selgitada, kui vähe, pean ajas ja ruumis veidi hüppama ehk naasma läinud aasta sügisesse Hispaaniasse, kus veetsin mitu nädalat teiste teenistuses vabatahtlikku tööd tehes.

Ühe meditatsioonilaagri käigus saime ülesande: minge ja ühendage end taas loodusega. Meil eestlastel on küll pidevalt näpud mullas või uitame metsas, ühes käes nutitelefon ja teises seenenuga, nagu on tabavalt kirjeldanud Valdur Mikita, kuid paljudele suurlinlastele tähendab loodus tihti üksnes pilti. See ülesanne võib tunduda naljakas, naiivnegi, kuid põlvkondi linnas veetnu võib looduse rüpes kogeda midagi ootamatut.

Kivil päikese käes istudes ja mediteerides hüppab pähe küsimus „kes ma olen?“. Olen teenimise aja jooksul seda endalt tihti küsinud. Nimelt olin hakanud aru saama, et need lood, mida ma iseendast jutustanud ja endale või ka teistele sisendanud olin – elukaaslane, sõber, ajakirjanik, ultrasportlane, fotograaf jne –, on kaasa aidanud mu kannatusele. Nendega on kaasnenud rahulolematus, nurin ja ka takerdumine.

Võtame töö, mille läbi end tihti identifitseeritakse.

Öeldakse, et ma olen ajakirjanik, jurist, taksojuht või peaminister,
mitte et see on töö või üks roll.

Aga kui tuleb järgmine kriis ja tööandja peab mu töökoha koondama, siis ma ju ei lakka olemast. Või kui mul endal isu sellest otsa saab, sest näiteks töö sisu või vorm kujunevad mulle vastuvõetamatuks. Järelikult ei saa ma olla oma amet.

Või siis hobid. Mulle meeldib ultrasport. Tundide, päevade või nädalate kaupa oma lihasjõul – joostes, suusatades, rattal jne – maailma ja iseend avastada. Kuna sportlikest tulemustest palju enam on see harrastus õpetanud nii iseenda kui inimloomuse kohta, olengi end tihti tutvustanud ultrasportlasena. Samas olen vigastuste või haiguste tõttu sellest kirest kuude kaupa eemal olnud. Ma ei lakanud ka siis olemast. Ma ei saa olla ka oma hobi või kirg.

Aga kes siis?

Lisaks filosoofilisele mõtteharjutusele peidab sellele küsimusele vastuse leidmine ka vabadust. Seda päris vabadust – olla ja käituda sellena, kes sa oled, teha seda, mida ja millal hing ihkab, ning ülejäänu lihtsalt maha raputada ja end säästa.

Näiteks rahalist vabadust (kui raha pärast tööl ei pea käima) peetakse ekslikult tõeliseks vabaduseks, kuid seda ei saa see olla, kui rahast ja selle kokkuajamisest on saanud eesmärk. Tihti enda või teiste tervise või ka keskkonna arvel.

Seal jõe ääres vaikselt istudes ja ümbritsevat vaadates lööb kõik järsku selgeks. Kõik mu ümber on ju elus – vesi, kalad, puud, taimed, loomad ja isegi kivid on pidevas muutumises. Nii minagi.

Elu, mis kogeb maailma läbi inimeseks olemise. Sel elul pole üht mustrit või šablooni, millest peab lähtuma. See muutub ja areneb.

See taipamine kaotab ära mõned piirid. Seni olen küsimuse „Kes ma olen?“ peale jõudnud ikka ajakirjaniku, sportlase, elukaaslase ja sõbrani. Kuid ühes rollidega olen haaranud ka arusaamad, kuidas neid täita. Mõtlemata sellele, et neist võib ka täiesti loobuda. Kasvõi vahelduseks ja uute kogemuste saamiseks midagi muud proovida.

Nii leiangi end mõned kuud pärast Hispaanias jõe ääres istumist oma juhiga laua taga ning teatan, et lähen mõneks ajaks (khmm… aastaks) vabatahtlikuna Taiwanile, et koos elukaaslasega aidata sealsel teekoolil kasvatada liikmeskonda ja inimeste teadlikkust ning lüüa kaasa teeajakirja Global Tea Hut tegemises.

Teekultuuri uurimine on seni küll tugevalt tõmmanud, kuid olen lasknud end vajuda mugavasse mustrisse töö-sõbrad-hobid, kust kõrvalekaldeid harva esineb. Selles aitas kinni olla kihutamine. See, kui olen oma elu korraldanud nii, et korraga on kümme rauda tules, üks tegevus ei jõua veel lõppeda, kui järgmine juba algab, ega ole aega ja ruumi iseenda kuulamiseks.

Kihutamine jätab kehasse ja ka vaimu pitseri ning seda vaatlen vahel õhtuti mediteerides. Alles siis märkan, kuidas õrnad näo- ja silmalihased on terve päeva pinges. Meditatsioongi muutub selles uhamises elustiili asemel linnukest jahtivaks tegevuseks.

Tormamine ja kiire elu tekitab tunde, et ma olen tähtis ja kõik, mis teen, on tähtis.

Tihti on asi aga tähtsusest kaugel.

Mõnikord on teha võetu hoopis lähtunud hirmust jääda järgmisest pakkumisest ilma, kuid motiive pole mahti olnud hinnata, sest aega ju pole selleks olnud.

Otsus aastaks Eestist lahkuda on kerge tulema, kuigi seni tehtust ja pikast ajaloost lahti ütlemine vallandab kehas segu ärevusest, kergendusestja rõõmust, mis pesumasinana mu sees mitu päeva toimetab. Otsad tuleb  kokku võtta tööl, sõpradega pausile minna, kodu kokku pakkida jne.

Mediteerimine on õpetanud selliseid protsesse kõrvalt vaatama,
mitte reageerima emotsiooni pealt.

Ebamugav ja ebakindel olukord võiks nimelt olla hea pinnas ärritumiseks, muretsemiseks, ööune kaotamiseks või ka ümberotsustamiseks…

Kohal!

Teine kord sellist emotsioonide segu kogeda on juba Taiwanil.Ööpimeduses ja magamata, ööpäevapikkuse reisimise järel Taipeis maandudes ning tund hiljem sihtkohas Miaolis esimest korda kohvrit maha toetades haub sees segane tunne.

Nii vabana kohustustest polegi ma pärast teismeiga olnud. Samas kaasneb selle vabadusega ka hulk ärevust, sest pole turvarattaid nimega argipäev. Pähe kerkib rida küsimusi, millest osa Eestiski korduvalt läbikäidud: kuidas rahaliselt ära majandada, kui aastajagu sissetulekut ei tule, keelt ei oska ja midagi aru ei saa, ning kuidas uued oskusedki järgmisteks kuudeks selgeks saada, kuidas niiskes suveleitsakus hakkama saab jne. Veidi rahustab hinge, et võõrustaja hoolitseb ulualuse ja toidu eest.

Võtab paar päeva aega oma osuti
hirmudelt võimaluste peale pööramiseks:

kuidas sellest maksimaalselt õppida, ägedaid inimesi kohata ning ise uut sisse ahmida. Seda võib teha täiesti omal moel. Tuleb mis tuleb.

Lahtilaskmine

Tööst lahtilaskmine käis pärast otsust ootamatult kergelt, kuigi olin parasjagu olukorras, kus uus projekt hakkas jalgu alla saama ning kõik oli hästi – ehk oli kahju minnagi. Samas on see parim hetk minekuks, võrreldes näiteks rahulolematuse pealt lahkumisega – tihti liigutakse, muututakse alles siis, kui on juba ebamugav.

Kusjuures töö tundub olevat inimeste jaoks üks suuremaid ankruid. „Kas lähed tagasi tulles samale tööle tagasi?“ on levinuim küsimus mulle. Mitte see, kuidas aasta inspireerivalt ja vabana veeta, sellest õppida ning alles siis järgmist sammu kaaluma hakata, vaid ikka see, kuidas hoida kinni sellest, mille küljes olen juba olnud.

Kui otsus tehtud, lisanduvad sellele veel vähemalt kaks mõõdet. Üks neist on senise elu kokkupakkimine – nii emotsionaalses kui füüsilises mõõtmes.

Huvitavamaks osutuski materiaalsest lahtilaskmine. Ehkki olin viimase aasta jooksul pidevalt asjadest loobumise väljakutseid teinud ehk riiulitel ja kappides seisvat jõudsalt vähendanud, tuli nüüd korteris teha seni suurim puhastus.

Ent asjadest endist ja nende liigutamisest kurnavam on hoopis see, et iga väiksemagi eseme puhul tuleb langetada otsus ehk kulutada tahtejõudu –jääb alles, võtame kaasa või anname ära.

Päev otsa selliseid mikrootsuseid ja tööpäeva jagu pakkides ning kolides koguneb selline kogus väsimust, et tahaks kõigele käega lüüa.

Kogemus vajutab kasulikult pitseri edasiseks:
iga uue asja hankimisega tuleb alati mitu sammu ette mõelda.

Õnneks pole ostlemisele enne järgmist kevadet vaja mõelda.

Alustame uues kodus ehk  Taiwanil teesõprade kommuunis maine, ametinimetuse ja -juhendita, positsiooni ja palgata, konkreetse tööajata, uues keeleruumis ja troopilises kuumuses. Kõik on uus ja ootab loomist. Vabalt.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga