TEKST RIVO SARAPIK
ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS
Seisan keset oma korterit ja lasen riiuleist pilguga üle. Tunnen end iga hetkega järjest rohkem nagu ori. Ja selleks olen end ise kujundanud.
See tunnevaldab, sest mind on justkui enda heaks tööle pannud kõik riiulitele ja sahtlitesse kogutu – raamatutest meenete, riiete, DVD- ja CD-plaatideni välja. Iga enesele hangitud esemega käib kaasas kohustus ja vastutus. Peab hakkama ta eest hoolitsema, näiteks talle riiulil ruumi tehes, samuti pakitseb sees vastutustundlik tarbija, kes peaks jälgima asja eluea järel ka selle taaskasutusse jõudmist.
Ent vastutus ei piirdu vaid majja toomise ja sealt loovutamisega. Tõelist vastutust kirjeldab raamat „Väike prints“ – kedagi kodustades vastutad tema eest. Pärast asjale koha leidmist pühid temalt tolmu, uuendad tema tarkvara, püüad leida kasutust. Tarbimine tähendab teekonda nii enne minu juurde jõudmist (on kulunud kellegi energiat, materjale jne), kasutusaega kui ka lahkumist (näiteks paljud materjalid lagunevad visalt või on mürgised).
Lisaks jalajäljele tuleb aga arvestada, et olen siia ilma tulnud ja lähen siit piltlikult öeldes, kaks kätt taskus. See tähendab, et võita võib küll see, kel surres enim asju on, kuid ühtegi neist kaasa ju ei võta.
Bronnie Ware kirjutab oma liigutavas ja mõtlemapanevas raamatus „Viis levinumat surmaeelset kahetsust“ sellest, mida rääkisid talle inimesed, kelle jaoks siit ilmast peagi lahkumine oli juba kindel ja vältimatu.
Mitte keegi ei kahetse vähest kokku krabatut –
tähtsad on ikka suhted, iseenda kuulamine ja südame järgi tegutsemine.
Nende vältimine paneb kahetsema.
Ent sellele saab vähem pühendada, kui asjade nihutamine ja riiulitele ladumine ning siis koristamisel nendega jagelemine, et saaks ikka tolmu tagant kätte, võtab aja ära. Samas, kas see üldse ongi aja täitmine millegi sellisega, mida tahaks meenutada?
Mõistagi pole asi asjades endis, vaid tarbijas.
Mina olen need ju koju tarinud – vahel emotsiooni pealt ostnud või lasknud end eksitada turundajaist, kelle sõnul on mul vaid „see“ õnnest puudu, et siis homme järgmise poole söösta. Või siis olen hoopis leppinud mitmest suunast saaduga. Viimaste alla lähevad kingitused, firmanänn ja ka postkasti jõudev reklaamilasu.
See, kui lükata-tõmmata olen olnud, paistab ilusti välja: meie kaheliikmelisel perel on näiteks ligi 40 tassi (igaks juhuks, külalistele), mul ligi paarkümmend teksapaari, millest riiulil kõige alumiste nahas olla ei tahaks – lootust sealt päevavalgust näha on vähe. Leidub kümneid spordijalatseid, ports medaleid ja numbreid võistlustelt ja nii edasi. Omas hetkes on need võib-olla vajalikud olnud, kuid tihti vaid selles hetkes.
Vähemaga õnnelik
Need mõtted kõik meenuvad, kuuldes Joshua Fields Millburni ja Ryan Nicodemust filmis „Minimalistid“ kõnelemas minimalismimängust.
Minimalist on inimene, kellele kuulub väga vähe asju.
Näiteks mahub kogu talle kuuluv kraam ära väiksemasse seljakotti.
Mõnel pole isegi maja või korterit, sest ööbib näiteks Airbnb abiga igal ööl uues kohas.
Mäng on lihtne. Esimesel päeval loovutan ühe asja, teisel kaks, kolmandal kolm jne. Nii järjest 30 päeva ja selle ajaga vabaneb 465 esemest.
Esialgu tundub uskumatu, et me 50 ruutmeetril võiks
nii palju asju üldse olla. Võib. Kordades rohkem.
Nagu autorid hoiatavad, läheb keeruliseks teisel-kolmandal nädalal, mil päevas peaks loovutama juba üle kümne asja. Selleks ajaks on hunnikusse maandunud kõige pealiskaudsemalt kokku kogunenu: hooletud kingitused, suveniirid, meened jne. Asjad, millega pole emotsionaalset sidet ning kerkib pähe küsimus: „Mida ma mõtlesin, kui selle ostsin?“ Tihti ei mõelnudki.
Kui see kiht on maha kooritud, muutub juba keerulisemaks. Nüüd peatub pilk järjest enam sellel, millega seob mingi tunne – selle raamatu kinkis hea sõber (kuigi see ei kõneta üldse ja ma pole seda kordagi avanud), selle plasku sain konverentsil esinemise eest meeneks (ma ei joo üldse), selle hea kaubamärgi T-särgi sain superhinnaga (kuigi kandsin ühel korral, viis aastat tagasi) jne.
Hakkab paljastuma fakt, et suuremosa minu riiuleil ja sahtlites
pole mitte asjad millegi tegemiseks ehk vahendid,
vaid nagu konserveeritud tunded.
Ent end nendega sidudes vähendan võimalust kogeda uusi, sest sel ajal, kui seniste koristamise, sättimise ja korrastamisega tegelen, pole võimalik muud kogeda.
Emotsionaalsus on seejuures igati inimlik ja vajalik,
kuid ükski asi ei saa olla emotsioon
või peaks olema vajalik nende kogemiseks.
Asjusse nii suhtudes aga kipub kodu kolilaoks muutuma. Kunagi pole ruumi, pidevalt on tolmu ja mõtted tiirlevad tihti orbiidil „peaks keldri ära koristama ja ruumi tegema“.
Oma asju vaadates tunnen end nagu moodne reisija, kes seikluse kogemise asemel püüab seda igal moel jäädvustada – fotokaamera, selfikepp, videod jms. Kogetust jääb küll digitaalne jälg ja kõvaketas arvutil täitub, kuid enda oma jääb vaesemaks, sest salvestamise kestel suudame keskenduda vaid suurtele impulssidele. Kogemata jäi õhus hõljuv hõng, puulehtede laul tuules või tänavamuusiku loomingut seletavad naerukurrud. Need peened detailid, mis lisavad vürtsi ja annavad kordumatuse.
Kuigi olen mänguga alles poole peal, on sellest saadud meeldetuletus ehedalt selge: soov pole mitte ainult vähendada olemasolevat, vaid vältida ka võimalikke tulevaid esemeid.
Ja veel – minimalistid ei keskendu üksnes vähemale, vähemale ja vähemale. Seda kõike tehakse ju selleks, et oleks rohkem – rohkem ruumi, aega, kirge, kogemusi, arengut, pühendumist, rahulolu. Rohkem vabadust. Puhastades seda teekonda asjadest, teebki ruumi rohkemale.
6 sammuga vähemaks orjaks
ehk
kuidas omada vähem asju
Mediteeri
Tundub, et ei puutu päriselt asjasse, kuid on siiski otseselt seotud. Lisaks vajaduste rahuldamisele on tarbimine emotsionaalne – mis meeldib, mida tahaks ja ihaleks. Nii nagu toitu, tarbitakse ka muid asju tunnete ajel. Ostlemisega saab mõtte viia mujale või siis tahaks end premeerida näiteks mõne saavutuse või hea päeva eest. Meditatsioon aitab tundeid rahulikumalt kõrvalt vaadata ja impulsiivsuseid otsuseid vähendada. Impulssostude korral aitab, kui kasvõi riiuli ees enne asja korvi pistmist viis korda sisse-välja hingata ning endalt küsida, miks ma seda tahan.
Võta aeg maha
Hea viis tarbetu kokku krahmamise vältimiseks on ka mõtte aja võtmine. Ehk kui tuleb peale soov midagi jälle riiulisse tuua, siis mitte teha seda kohe, vaid võtta aeg näiteks ööpäevaks maha ning vaadata siis hiljem, kas kihk on endiselt alles. See aitab jällegi impulssoste vältida.
Väldi poodi
Mis silmist, see meelest ehk soovist asju kokku koguda aitab näiteks füüsiliselt poes käimise asemel ostmine e-kauplusest, kust kraam koju tuuakse. Nii on vähem vaja käia riiulite vahel, mille ülesehitus on rajatud tarbija ahvatlemisele. Boonuseks tund-poolteist säästetud aega puhtalt poeskäigu pealt ning hindamatu suurus hiljem – ei tunne süümekaid, ei pea asjadega tegelema jne. Samal ajal saab tegeleda iseenda sees selle mõista püüdmisega, mis meid üldse paneb tarbima.
Mängi läbi edasine teekond
Samuti aitab, kui konkreetse eseme edasist kasutamist veidi läbi mõelda: kui tihti ma seda kasutama hakkan, kas rõõm sellest püsib kauem kui vaid esimesel korral, kas selle kasutamine on tülikas (näiteks riideid saab ainult keemiliselt puhastada) jne. Võib selguda, et korra rõõmu majja toov osutub väga nõudlikuks külaliseks.
Hinda jälge
Ükski asi ei sünni ega sure sel hetkel, kui ta riiulist korvi jõuab või kodust välja visatakse. Eelneb tootmine ja järgneb ideaalis taaskasutus, mis kõik kulutavad ühiseid ressursse. Kas ühekordne elamus õigustab seda?
Lihtsalt ütle „ei“
Palju asju jõuab minuni minu algatuseta: kingid, firmanänn, turundusesemed jne. Ent siin aitab näiteks nännist keeldumine ja semudega kokkulepe, et kingitakse elamusi. Viimane jääb paremini meelde ka.
