TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK
Viimati kohtusime Liisiga pisut üle aasta tagasi, kui tal oli armas ümmargune kõht ees – nüüd on Ellast saanud kolmekeelne naerupall, kelle esimest sünnipäeva pühitseti hiljuti just selles tervislike tortide kohvikus, kus tänagi istume. Milline on Liisi elu nüüd, emana, ja mida ta on õppinud oma väikeselt õpetajalt?
Olen imestanud, kuidas Liisi võib eri väljaannete fotodel nii erinev välja näha – ta kannab usutavalt välja mistahes stiili ja on võimeline tegema laial skaalal ilmeid malbest piigast vampnaiseni. Igapäevaelus on Liisi küllalt tagasihoidlik, kuulsusega kaasnev tähelepanu on tema õrnale natuurile vahel liigagi intensiivne. Mis aga ei tähenda, et ta tuntust teisel hetkel jällegi ei naudiks! Küllap annab sellele põhjenduse tema päikesemärk – Kaksikud.
Liisi palub meie kohtumisele saabumiseks pisut ajapikendust, sest laps ei maga veel – kõigile värsketele lapsevanematele nii tuttav olukord. „Iga kodust välja minek on klapitamine, sest sel ajal, kui kontserte pole, töötame me mõlemad Christianiga kodus ja samal ajal ka hoiame last.“ Nii siis jagataksegi, kes saab tunni oma tööaega praegu, kes hiljem.
Liisi – nagu paljud Eesti muusikud – on iseenda mänedžer. Lisaks loomingule ja kontsertide andmisele võtab ta vastu esinemiskutseid, suhtleb pillimeestega ja aitab kontserdikorraldaja turunduspoolelgi. „Võib-olla see on usalduse küsimus, ja vahepeal on tõesti tunne, et on vaja abi, kindlasti kohe,“ noogutab ta. Arvata võib, et kõige korraldamine väikese lapse emana on Liisile päris pingeline väljakutse.
Kodused ettevõtjad
Rootsist pärit Christianiga tutvus Liisi Londonis koos õppides. Christian on ka kodune ettevõtja, kes toob Eestis ja Rootsis maale üht põnevat leiutist, mis ahjuküttega kodudes eriti praktiline: Kindling Cracker, mis teeb halgudest pilpaid, vajaduseta riskida kirvega oma käes. „Tal on päris hästi läinud, ja see toode on just eriti populaarne naiste hulgas,“ rõõmustab Liisi, kelle vanematekoduski on ahjuküte. Ka Christian on pärit väiksemast kohast – Rootsi läänerannikul mere ääres kasvanud. „Ta teab seda tunnet, kui kõik varbad on mullased,“ naerab Liisi.
Praegu elab noor perekond Kalamajas. Kuigi Londonist tulles oli kontrast selline nagu Tallinnast kodulinna Kilingi-Nõmmele sõites, on see juba haihtunud ning ideaalis tahaks Liisi elada kusagil vaiksemaski kohas. Nende sõbrad kolisid just hiljuti Viljandisse, renoveerisid seal vanaisa maja. „Ja Christian mõtleb, et äkki lähme ise ka Viljandisse elama!“ teatab Liisi, kuigi ta esiotsa veel selle mõttega kaasa ei lenda, sest nii kaoks igapäevaelust veel üks tükike spontaansust – nimelt tema muusikud elavad Tallinnas ja ka proovid toimuvad siin. „Proove saab muidugi planeerida, aga sageli tuleb ette, et teeme täna õhtul või homme midagi korraks läbi – seda ei saaks siis enam teha…“ mõtiskleb ta. Christianit peab Liisi vapralt Eestis kohanenuks: „Ma mõtlen järjest rohkem, et ega see pole lihtne… Ja olen talle tänulik, et ta meiega siin on.“
Emaks olemine
„See on tohutuuu õnn, mis Ella on meie koju toonud! See, et saame temaga igal hommikul ärgata ja… Ta on hästi rõõmus laps, naerab hästi palju ja teeb juba meile ka ise nalja,“ särab Liisi.
„Ella olemasolu annab kõigele, mida ma teen,
hästi palju tähendust juurde.
Aga samas ma tunnen, et tahan ka tema jaoks rohkem aega võtta,“ mõtiskleb ta ja lisab pärast pausi: „Kui ma nüüd sellele esimesele aastale tagasi mõtlen, siis
see mõte, mis viis mind edasi, oli, et ärme jätame midagi tegemata,
läheme jälle uuele päevale tegusalt vastu!
Aga nüüd tunnen, et me mõlemad Christianiga oleme hästi väsinud sellest intensiivsest esimesest aastast, sest proovisime kõike ja korraga ära teha.“
Ja praegu, kui mõnes mõttes käib veel logistiline ja füüsiline kohanemine, ongi veel vara öelda, mida on Liisi juures emaks olemine muutnud või täiendanud. „Ma arvan, et see protsess veel käib… Laps avas minus kindlasti mingisugused uued küljed.“ Ning lisab mõtlikult, et tõi samas välja ka vead, näiteks organiseerimatuse.
„Mulle mõnes mõttes meeldib juhuslikkus, spontaansus, ja ma olen varem alati kartnud rutiini. Või tegelikult mul pole seda kunagi olnudki. Ja nüüd on raske sundida ennast sellesse rütmi, et kõik käibki graafiku järgi, sest muidu on ajus üks suur segadus!“ naerab Liisi. „Tegutseda lapse kõrvalt – see on endiselt suur väljakutse, sest kui olen lapsega, siis tahan keskenduda temale. Ja kui siis tuleb see enda aeg, on esimene mõte, et tahaks puhata. Ja samas järgmine mõte, et ma ei saa puhata, sest mitu asja ootab juba ammu ärategemist! Sellega harjumine võtab veel aega.“
Londonist inspireeritud
Eelmisel kevadel tuli Liisil välja ka plaat „Coffee For One“ ja ingliskeelsed laulud plaadil on inspireeritud Londoni-ajast: sealgi tunti huvi Liisi muusika vastu ja nii otsustas ta teha albumi, mis ei pea jääma ainult Eesti piiresse. Esitluskontserdid tegi Liisi siiski kõik esialgu kodumaal. „Nüüd, kui mul on laps, on nii mõnedki ambitsioonid ka natuke muutunud,“ naerab ta.
Kõigil kontsertidel käis väike pereliige Liisiga kaasas. „Võtsin selle suhtumise, et midagi ei pea jääma tegemata, aga samas on parem, kui Ella tuleb minuga:
esimesel eluaastal on ema lähedus ülioluline
ja ma tahtsin seda talle pakkuda.“
Nii pole Ella ühtki ööd ilma ema juuresolekuta maganud. Esinemistele sõidud olid aga paljuski soojenduskontserdid autos, sest Ellale autosõit ei meeldi. Raamatud, laulud, kõrinad – kõik tuli mängu tuua, et pisike piiga nõustuks turvahällis püsima.
„Laulmine on meie autosõidud päästnud – tihtipeale jääb Ella kohe teraselt kuulama ja unustab vastupanu, isegi kui ta on enne nutnud,“ kinnitab Liisi. Üks selline võlulaul on Ella jaoks „Karumõmmi unelaul“. Ja Liisi on veendunud, et ka Ella ise proovib juba laulda: nelja-viiekuuse tütre juures kuulis Liisi selgelt, et see polnud rääkidapüüdmine, vaid ühe noodi peal lalisemine. Ja ükskord, kui Liisi kirikus heliproovis oma häält lahti laulis ja akustikat katsetas, märkas ta Ellat sedasama kopeerimas. Ja kuigi tüdrukuke ei julge veel üksi kõndida, on ta juba hakanud muusikat kuuldes põlvi nõksutama ja tantsima.
Liisi väidab enda kohta, et ta on alati olnud hästi arg. „Sellepärast ma ei oska ka ujuda, sest ma ei julgenud vette minna,“ meenutab ta, ja paremaks ei teinud ka teiste utsitamine. Aga üht ei kartnud Liisi põrmugi – laval laulda. Ta meenutab teismeea häbitundeid, mis paljusid muusikatunnis ja mujalgi kummitasid ja korraks ka Liisi pea kohale tõusid. „See oli minu ainuke trump, milles ma end kindlana tundsin, ja ei peljanud suud lahti teha, isegi kui see teistele võis tobe tunduda.“ Vahel ei julge Liisi ka praegu tundmatusse hüpata ja mõnigi kord võtab põnevate pakkumistega e-kirjadele vastamine paar päeva harjumisaega.
Looming algab meloodiast
Esimesena tekib Liisil meloodia, sõnad tulevad tavaliselt hiljem. Ja just nii ta seda ka kirjeldab: „Viimasel ajal, kui teen mingisugust argist toimetust, olen hakanud ümisema ja kui idee vähegi huvitavana tundub, olen telefoni salvestama pannud, et see viisijupp ära ei kaoks.
Kõige ehedamad fraasid tekivad siis, kui lihtsalt teen suu lahti ja ootan,
mis helid välja tulevad, ei lase ajul liigselt sekkuda.
Huvitaval kombel ei pea need üldse sõnad olema, vaid mõnikord tuleb teatud noodi kõrgusega loomulikult kaasa mõni kindel vokaal. Midagi, mis toimib sel kohal hästi ja naturaalselt. Ja siis ma tean, et sinna võiks tulla mingi selline sõna, milles on see vokaal pikalt olemas. Pärast, salvestust kuulates, tundub see iseenesest vahel juba sõna moodi.“
Liisi soov on nüüd jälle võtta muusika kirjutamiseks aega juurde. „Ma pean saama olla üksi. Ja tunni ajaga hakkama ei saa: on vaja aega ja vaikust ja teadmist, et mul on õigus sellele ajale ja kaks väikest silma ei nuta samal ajal mu järele…
Olen kuulnud, et emaks olemisega käibki kaasas pidev süütunne –
et kui sa võtad endale aega, siis on kogu aeg tunne, et sa justkui ei tohiks,“
mõtiskleb ta. Inspiratsiooni saamiseks on Liisi otsustanud esmalt jälle rohkem uut muusikat kuulata, et sealt oma mõte uitama läheks.
Sünnitus kui suursündmus
Sünnitamine on naise elu suursündmus. Ella sünni juures oli Christian ja sünnitoetaja Karita Mikko ning valveämmaemand, kes oli pisteliselt mitme sünnituse juures. Sellel päeval oli hästi palju sünnitajaid, kõik palatid olid täis. „Sünnitus käib ja sa pead koridoris ootama, et palatisse saada – päris ekstreemne!“ muigab Liisi.
Muusikat ta sünnitusel ei kuulanud, arvab, et see oleks isegi häirinud.
„Pigem ma üritasin tegeleda endaga ja tahtsin, et see suur valu juba otsa lõpeks, kui ma kuidagi läbi udu kuulsin Karitat ütlemas, et, Liisi, mul on tunne, et sa ei suuda lõdvestuda… Siis ma panin silmad kinni, keskendusin tunnetele oma kehas ja proovisin füüsiliselt mitte reageerida, kui tuhu jälle peale tuli. Üritasin endale öelda, et see valu on hea, ja samal ajal ennast sellest eemaldada: see valu ei ole osa minust, ta tuleb nagunii ja ma tunnen kõike, mida ta minus teeb, aga ma ei lase sellel võimust võtta. – Ja kuidagi see õnnestus! Olin vaadanud ka ekstaatilise sünnituse videoid ja mis ma ise suutsin, oli vähemalt see, et kui isegi kehas oli valu väga intensiivne, siis ma jõuga surusin endale naeratuse näkku – ja see aitas mingil määral, suutsin ennast ära petta ja pöörasin valu intensiivsuse õnne intensiivsuseks…
Pärast sünnitust on tõesti tohutu kõikvõimas tunne
ja saad lõpuks aru, milleks naised võimelised on!“ särab ta.
Kuulsate vanemate lapsed
Liisile on viimati mõtteainet andnud Linn Ullmanni elulooraamat, kuidas on olnud elu Rootsi-Norra kuulsate vanemate Ingmar Bergmani ja Liv Ullmanni tütrel. Liisi saab tõmmata paralleele näiteks sellega, et Livi ja ta enda õrn inimtüüp ja küllaltki aktiivne avalik elu on mingil määral sarnased. „Linn on seal päris aus ja ütleb välja selliseid asju, mis võivad ühele emale kindlasti haiget teha. Oma vanemate kohta ütleb ta, et võib-olla nad ei olnudki valmis lõpuni välja lapsi saama, et nad olidki ise ka nagu lapsed,“ jutustab ta.
„Mina püüan oma tütrele pühenduda nii palju kui võimalik ja näidata loomeinimeste maailma siit- ja sealtpoolt eesriiet. See energia, mis tekib lava ja publiku vahel – temast ei pea saama lauljat või muusikut, aga ma tahan, et ta seda kas või kõrvalt kogeks ja mingil hetkel leiaks sellest inspiratsiooni, kui ta seda soovib,“ lähevad Liisi silmad põlema.
„Kui mul on liiga palju tööd, siis ma unistan vahel,
et saaksin olla põllega ema
– et saaks mõelda ainult koduse elu peale ja siis lihtsalt olla omas oma-last-kogu-aeg-süles-hoida-ja-süüa-teha-ja-koristada-ja-et-oleks-ilus-kodu-ja-ilusad-kardinad tundes. Aga ma tean, et kui ma seda saaksin, siis ma unistaks muusikast ja kontsertidest. Ühest küljest ma tahaks sellist aega, et ma tõesti tean, et saan pühenduda lapsele. Aga selleks, et see rahu oleks, peaks olema ka teadmine, et taustal juba tiksub uus projekt või midagi on oodata. Eks me kõik tahame olla kasulikud ja vajalikud omal alal. Kui minu muusiku tegevus oleks täiesti pausi peal, siis oleks jälle teistmoodi rahutus, et mis nüüd saab…“ mõtiskleb ta. „Aasta alguses tegin teadliku otsuse, et pean sel aastal võtma uuesti rohkem aega endale, peab hakkama jälle juukseid kammima ja natukene ennast poputama, et mitte oma mina ära kaotada. Aga kõige mõnusam on muidugi see väike mina, kes meil kodus on ja kes kõik päevad elurõõmsaks teeb,“ naerab Liisi.
