Kuidas alguspunkti jõuda: Kuivastu sadama poolt tulles sõida Kuressaare suunas ligi 14 km Piirini, kust silt näitab Koguvasse ja Muhu muuseumisse 6 km.
Mul on traditsiooniks kujunenud, et Muhumaad puudutab mu jalg enamjaolt kevaditi, enne kui puhkusemõtteis rahvamassid meie läänesaared hõivavad. Muhumaal on rohkelt kaunist ja head. Hea on näiteks ahjusoe Muhu leib; kenad aga on nii õitsevad hallkäpad hiliskevadisel karjamaal kui ka veidi püsivama iluga Koguva küla Muhu saare lääneosas. Koguva küla oma hästi säilinud taluehitistega on Eesti talurahvaarhitektuuri üks väljapaistvaim näide ja tõeline pärl.
Kui kevadisele külatänavale põikad, tervitavad rohked saare-ja vahtrapuud, mis üle talutarede koolduvad; sammaldunud kiviaiad, millel merdnäinud paadid puhkamas, ja päikesevanni nautivad kassid. Rahustav ja kohati unine saare õhkkond, millest sisemaa inimesena nii mõnigi kord puudust tunnen.
Lisaks rahulikule olustikule võib silma jääda, et saare kevad on veidi teistsugune. Olen tähele pannud, et kevadine olustik võib saarel pead tõsta juba küünlakuu lõpul, kuid see ei tähenda, et saarte loodus edestaks kuidagi mandri oma, kus puulehed rulluvad ikka veidi varem lahti. Ometi on tunne, otsekui valitseks saart pärast küünlakuud igavene kevad.
Kui hing ihkab lisaks külaõhustikule ka veidi metsikumat minevikuhõngu, saab seda Koguva ja Igaküla vahel laiuvalt loopealselt. Just seal võib aimu saada sellest, milline nägi välja Lääne-Eestile omane kadakane karjamaa enne seda, kui taolised alad kasutusest järk-järgult välja langesid. Eriti kauniks muutuvad need loopealsed suvesooja pealetungiga, siis, kui pikk kevad läbi saab.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°35’48″N, 23°4’56″E –Muhu Muuseum, Koguva küla, Muhu saar, Saare maakond Pikkus: Parasjagu nii pikk, kui on soovi Raskusaste: Kerge
Kas teadsid, et…
…Koguva külas asuv muuseum avati kirjanik Juhan Smuuli sünnikodus Tooma talus kohe pärast kirjaniku surma 1971. aastal.
…Koguva tarede palgid tuli tuua mandrilt, vaid paatide kiilupuuks sobivaid tammesid leidus külametsas.
Sõbranna helistab. Hakkan harutama oma juhtmega kõrvaklappe, mis peaks minu loogika järgi olema paremad kui juhtmeta. „Oota korra, ma panen kõrvaklapid! Sõbranna vaikib, nagu otsiks sõnu, ja kostab lõpuks: „Miks sa neid kasutad?“ „Eks ikka väiksema kiirguse pärast,“ vastan optimistlikult. „Neil ei ole väiksem kiirgus…“ teatab ta. „Ah? Tõesti!?“ Vastust otsides jõudsin TalTechi lektori Tarmo Koppeli juurde.
Ja vastus oligi jah: mobiiltelefoni külge ühendatud kõrvaklappidest võib samuti lähtuda elektromagnetkiirgust. Hands-free ei vabasta kiirgusega kokkupuutest mitte alati – mõned mudelid võivad seda kõrvaklapi juhtme kaudu edasi anda. Samuti tasub teada, et metalsed kehal kantavad esemed, näiteks ehted või metallkaartega rinnahoidjad, võivad suurendada kokkupuudet elektromagnetkiirgusega, toimides antennidena.
Mida elektromagnetväljad meiega teevad?
Tarmo on testinud inimeste tundlikkust elektromagnetväljadele ning leidnud, et osa inimesi on tõepoolest tundlikumad. Nendel võib igapäevaste elektromagnetväljade käes ilmenda stressireaktsioon. Teame, et kui keha on stressis, teeb see meid ka haavatavamaks viirustele ja pikaajaliselt kes teab mida veel. Sest need lained pole meie jaoks loomulikud.
Päris elektromagnetiliselt vaba keskkonda naljalt ei leia
– raadio-ja mobiilsidevõrgud, juhtmed, pistikud, töötavad ja ooteolekus elektriseadmed, 3, 4 ja 5G võrgud – aga kes pole teadlik, võib teadmatusest rohkem elektromagnetväljades viibida.
Tarmo jätab mulle endale ka uurimise võimalusi. Nii kolan netis ja rahvusraamatukogus. Saan aru, et võti on distants ja kestus. Paljudel seadmetel on küllaltki turvaline tsoon 1,5 meetrit kiirgusallikast – lamp, pistik, veekeedukann, telefon. Helistada ei tohiks üle kahe minuti, telefon peaks olema valjuhääldi peal.
Lapsele ma enam naljalt ei anna telefoni, millel mobiilne internet sisse lülitatud. Kui on vaja tema igavust peletada ja kõik muud võimalused on ammendunud, annan talle lennurežiimil telefoni, milles mõned mängud. Multikaid näeb ta eemal olevalt ekraanilt.
Juba valutan südant kõigi nende aastate pärast, mil olen leidnud, et sülearvuti on mõeldud süles kasutamiseks. Vale! Mida lähemal, seda kangem kiirgus. Ja kiirguse mõju võib olla kumuleeruv eluajal! Samuti tuleks mõista, et süles on arvuti väga lähedal ka suguorganitele – ja see on oluline piirkond, mida kaitsta liigse kiirguse eest.
Rusikareegel tundub olevat kaks meetrit seadmest-kiirgusallikast.
Aga seda polegi nii lihtne väita, sest Tarmo on väga korrektne oma väljendustes (kui pole piisavalt uuringuandmeid või pole erinevate tegurite omavahelist mõju olnud võimalik selgelt eristada ja mõõta) ja ütleb, et kõik sõltub. Alustades sellest, et ta küsib esmalt, millist kiirgusfooni ma üldse soovin: kas normidele vastavat (eiii!) või nulli või midagi vahepealset. Ja millises vormis ja kui elektrotundlik ma üldse olen. Psühhosomaatilisest mõjust teatud katsealustel räägib Tarmo ka. Mina võin vabalt üks selline olla!
Aga elektromagnetväljad ei tule pelgalt seadmetest.
Vaid palju enamgi keskkonnast. Eemale tuleks hoida majade tehnoseadmetest nagu maakütteseadme inverter või elektrikilbid, alajaamadest, kõrgepingeliinidest. Kõige karmima elektromagnetkiirguse saab Faraday puuris, kus seinad, laed ja põrandad peegeldavad tagasi, ning samal põhjusel ei ole ka hea mõte kasutada kiirgavaid seadmeid autos, kuna nende lained põrkuvad ja võimenduvad metallsalongis.
Osa elektromagnetväljade mõjust on ühekordne, osa puhul näitavad uuringud, et mõju on kumuleeruv – sellest oleneb tervis tulevikus.
Elektrotundlikkus – päriselt?
Milleks kõik see skepsis? Jah, veel kaksteist aastat tagasi, kui Tarmo oma uurimisega alustas, leidis ta elektromagnetväljadele pelgalt paar YouTube’i vastet ja vaid üks neist rääkis nende ohtlikkusest. Nüüd on teema kohta mustmiljon viidet.
Elektromagnetvälju võib nimetada reostuseks, mida me küll ei näe, aga mis on siiski olemas ja mõjutab meid.
Õnneks toimub selle reostuse suurenemisega samal ajal ka teadlikkuse kasv.
Valgustus, vibratsioon, müra – paljude ohutegurite kohta on inimesel tajumeel selle kogemiseks ja äratundmiseks. Elektromagnetväli on nähtamatu ja selle puhul meil sellist tundlikkust pole.
On olemas riiklikud normid, millega püütakse inimesi kaitsta, aga arvestatakse ka, et väga rangeid tingimusi ei saa kehtestada, et mitte teha ettevõtjatele elu keeruliseks.
Ometi ei tundu, et meie keskkonnas oleks nende normidega päris turvaline.
Elektromagnetväli tuleneb sealt, kus liigub elekter, ja liigub valguskiirusel. Olemas on nii elektriline kui magnetiline väli – esimene tekib iga vooluvõrku ühendatud elektriseadme ümber, teine siis, kui see on sisse lülitatud. Magnetväli läbib peaaegu kõike, kuigi selle mõju on individuaalne. Ometi võib üldistavalt öelda, et keha annab liigsest elektromagnetväljaga kokkupuutest märku terviseseisundiga.
Tarmo räägib katsetest, mida ta on teinud sadade inimestega Eestis ja mujal: „Näeme, kuidas osal inimestel tekivad kiirgusallika lähedal stressisümptomid. Edasi võibki oletada, et kui elektromagnetväljas viibimine on pikaajaline ja kui inimene vastuvõtlikum, võivad tekkida kroonilised terviseprobleemid või ei suudeta enam produktiivselt tööd teha.“
Elektroülitundlikke on palju
Tarmo uuringute põhjal võib hinnata, et 10–20% inimestel esineb mõju kardiovaskulaarse süsteemi indikaatoritele. „Kas need inimesed on elektroülitundlikud või mitte, ei saa kindlalt väita.“ Tulemused olenevad nii terviseseisundist kui ka paljudest muudest asjaoludest.
Tarmo kirjeldab, kuidas mõnikord on see psühhosomaatiline:
inimesed kannatavad ja sümptomid on reaalsed, pärast teevad testi ja nende südametegevus ei reageeri – see on mõnele inimesele üllatus. „Teinekord tulevad uuringule abikaasad: naine on elektrotundlik, esitab mehele palju kriteeriume, mille järgi peab uus maja olema ehitatud. Tulevad mõlemad testima ja tulemused näitavad, et naise puhul stressireaktsiooni ei esine, aga mehe puhul küll.“
Samas osales katsetel ka üks kolmekümnendates naine, kellel tekkis tugev stressireaktsioon ajal, mil ta sai elektromagnetkiirgust, ning sama katse jooksul teisel korral kestis stressiseisund edasi ka pärast kiirguse lõpetamist.
Seega, ohutuse tagamiseks on igaühel ka oma vastutus: peab teadma, kui tundlik oled, kus elektromagnetväljad tekivad, kui kaugele võivad levida, ja siis teame ka hinnata, kas ohutus on tagatud või tuleb midagi ette võtta.
Teadlikumad valikud
Tähtis on teada, millisel seadmel on tugevam kiirgus ja kui kaugele see mõjub. Kasutasin siiani naabriga kahasse wifit, sest korterelamus ulatub minuni igal hetkel vähemalt kaheksa võrku ja juurde ma neid ei soovinud. Küll aga oli see kahepeale-wifi liiga aeglane minu vajadustele ja ühel hetkel tuli ikkagi tellida oma internetiühendus. Otsustasin kaabli kasuks ja tehnik oli oi kui üllatunud, sest ma olevat kaheksa aasta jooksul olnud esimene klient, kes ei soovinudki ruuterit, vaid ainult LAN-kaablit – tervislikel põhjustel. Tal oli nende aastate jooksul olnud kaks LAN-klienti, kes soovisid seda tehnilistel põhjustel, oma IT-töö tegemiseks.
Mul on nüüd 10 meetrit internetikaablit, millega saan edukalt töötada oma kahes toas ja rõdul.
Telefon on mul küll siiani äratuseks, aga panen ta lennurežiimile ja endast meetri kaugusele.
Kummaline oli avastada, et iPhone’i öörežiim on lihtsalt hääletu režiim, mis on väga eksitav!
Öösel peaks olema kõik kiirgus maas ja Tarmo ise magab telefonist vähemalt nelja meetri kaugusel.
Samuti jälgin nüüd hoolega, kuidas telefoniga internetti kasutan.
Kui kannan telefoni taskus, on mul võimalusel 4G-võrk välja lülitatud
ja eriti autos ma enam GPSi koos 4Gga sees ei hoia. Kui marsruut välja arvutatud, lülitan 4G välja. Tõsi, kuna mõned sõnumid tulevad kohale ainult interneti vahendusel, olen nii mõnigi kord infost õigel hetkel ilma jäänud.
Ometi näen, et sellest väikesest uurimistööst tekkinud pisutki suurem teadlikkus aitab nähtamatuid mõjusid enda jaoks natuke paremini doseerida.
Vastavalt uutele teadmistele olen oma harjumusi ümber kujundanud, ilma et tunneksin end millestki ilma jäänuna, aga tean, et teen endale pikas perspektiivis head.
Kas teadsid?
Elektriväli tekib, kui seade on vooluvõrku ühendatud, see on ka kõikidel juhtmetel, lülititel. Magnetväli tekib, kui elektriseadet kasutatakse.
Üldistavalt võib jagada elektromagnetväljad neljaks: staatilised, madal-, kesk- ja kõrgsageduslikud. Kuna elektromagnetväli koosneb elektri- ja magnetväljast, võib seega tegemist olla seitset eri tüüpi väljaga (kõrgsagedusel käsitletakse elektro- ja magnetvälja koos).
Väli on eksponentsiaalselt suurem, mida lähemal kiirgavale seadmele-antennile ollakse.
Lühiajaline viibimine tugeva kiirgusallika juures võib anda väiksema elektromagnetvälja doosi kui pikemaajaline viibimine nõrgema kiirgusallika läheduses.
Tasub lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist – kuna elektromagnetväljade mõjumehhanismidest pole täit arusaamist, tasub vähendada kokkupuudet nende väljadega nii palju, kui mõistlikult võimalik.
Pidevast kokkupuutest elektromagnetväljadega tasub hoiduda. Seega on stressist taastumiseks vaja kehale päeva jooksul anda piisavalt puhkeaega elektromagnetkiirguseta keskkonnas, näiteks looduses.
Katse 108 katseisikuga Eestis
Teadmata hetkel tekitati katseisikule 4 mikrotesla tugevune magnetväli kaheks minutiks ning mõne aja pärast uuesti kaheks minutiks. (4uT võib leiduda elektripliidi ääres, 20uT näiteks tolmuimeja kõrval.)
Samal ajal jälgiti katseisiku südametegevust: kas autonoomne närvisüsteem reageerib või mitte.
Osal inimestel tuvastati kardiovaskulaarse tegevuse nõrgenemine: südamerütm läks kiiremaks ja südamerütmi variaabluse indikaatorid halvenesid.
Mõjud tekkisid katseisikutel kaugel allpool riiklikult kehtestatud elektromagnetvälja piirnorme. Riiklik norm 50 Hz (ehkelektrivõrgu) puhul on 100 mikroteslat (töökeskkonnas 1000 mikroteslat).
Millised on ülitundlikkuse sümptomid?
2013. aastal uuris Marjukka Hagström Soomes inimesi, kes määratlesid end elektroülitundlikena. Tema uuring oli kirjalik, sellele saabus 206 vastust, 80,9% naised.
Elektroülitundlikkuse akuutse faasi sümptomid olid närvisüsteemiga seotud: stress (60,3%), unehäired (59,3%) ja kurnatus(57,2%).
Seadmed, mis enim tekitasid neid sümptomeid, olid personaalarvuti (50,8%) ja mobiiltelefon (47,0%).
76% märkas enda juures, et elektromagnetvälja vähendamine või vältimine aitas neil täielikult või osaliselt taastuda.
Elektroülitundlikkusest taastumiseks mõjus hästi ka toitumise muutmine (69,4%), toidulisandid (67,8%) ja suurem füüsiline koormus (61,6%).
Nopped lektor Tarmo Koppeli isiklikest valikutest:
Telefoniga räägib valjuhääldiga, kuna pea juures on ekspositsioon suurem.
Autos väldib nii telefoni kui ka interneti kasutamist tagasipeegelduva kiirguse tõttu.
Koduse internetiühenduse jaoks kasutab kaabliga kohtvõrku (LAN).
Magamistoas pole liigseid elektriseadmeid.
Kannab telefoni kotis, mitte taskus.
Väldib pikemaajalist viibimist märkimisväärsete elektromagnetväljade allikate lähedal.
Vaata Tarmo elektrohügieeni soovitusi siit:
goo.gl/jFbmqX
Kuidas vähendada kokkupuudet elektromagnetväljadega oma (uues) kodus?
Tulevikus on kinnisvara puhul elektromagnetvälja tase oluline kvaliteediargument. Seda saab mõõta ja üha rohkem inimesi peab seda silmas uue kodu otsingul.
Ümbruskonna elektromagnetiline audit peaks eelnema hoone asukohavalikule. Näiteks raadiosageduslike allikate puhul on suvalises krundipunktis kiirgustaseme puhul määravaks ümbruskonnas olevad pinnavormid, floora ja rajatised. Nii võib kiirgustase olla ühes krundi otsas sada korda kõrgem kui teises.
Uue kodu puhul tasub vaadata, kuhu paigaldada kaablid ja elektriseadmed – et need poleks magamistoas või kohtades, kus inimesed pikalt viibivad. Eriti seadmed, mis palju voolu tarbivad, peaks olema võimalikult kaugel inimeste püsiasukohast. Tehnoseadmed, nagu elektrikilp või trafoalajaam, planeeritakse inimesest kaugemale. Ka nt maakütteseadme inverter tuleks planeerida nt kuuri või garaaži. Kõrgematel korrustel võib raadiolainete kiirgus olla tugevam.
1. Võimalusel saa hakkama ilma kiirgusallikata või asenda see vähem kiirgava mudeliga
Ka seadmevalikuga saab mõjutada elektromagnetvälja taset, valides seadmed, mis tarbivad vähem voolu. Seadmed peavad olema maandatud vastavalt nende töökorrale. Olulised on maandusega pistikud. Tasub ka teada, et adapterid kiirgavad tugevamalt kui pistikud ja juhtmed.
2. Ekraneeri või summuta elektromagnetväli selle tekkekohas, rakendades tehnilisi abinõusid ja materjale.
Mida lähemal kiirgusallikale vähendusmeede rakendada, seda lihtsam on ümbrusesse pihkuv väli likvideerida või kontrolli alla saada. Varjestusmaterjali valikul lähtutakse elektromagnetvälja tüübist ja sagedusest ning kiirgusallika asukohast – selle kohta saab küsida professionaalselt elektrikult.
3. Suuna inimesed kiirgusallikast eemale. Kiirguse tugevus väheneb eksponentsiaalselt allikast kaugenedes.
4.
Ekraneeri või summuta elektromagnetväli seal, kus viibivad inimesed.
Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?
See on väga lihtne – mida väiksema, jõukohasema, lihtsama eesmärgi endale sead, mida enam suudad selle oma rutiinide loomulikuks osaks teha ning seejuures end millegi sobilikuga tunnustada, seda tõenäolisemalt jätkub nii motti kui ka saab see uus harjumus juurutatud.
See aga viib sind sinu suurema eesmärgini.
Olla tervem.
Jõuda armastatud töö või isegi finantssõtumatuseni.
Reisida, armastada, hoida oma lähedasi.
Hoida meelerahu enda sees.
Alustada oma ettevõtlusega.
Luua oma kodu.
Jah, eesmärkide beebisammudeks lahti harutamine ei tähenda, et (kaugemad) eesmärgid peavadki olema väikesed. Vastupidi!
Lihtsalt teekond iga mäe tippu algab esimesest sammust.
Ja sellest, MIKS sa seda teed.
Kui sul pole selge, miks, siis ei jaksa sa ka sellesse tippu sammuda.
Lihtne.
Samamoodi nagu mäkketõusu, peaksid sa oma suured visioonid peenestama võimalikult pisikesteks sammudeks.
“Nüüd hakkan tervislikult elama!” on liiga üldine ja mittemidagiütlev. Isegi kui sul on see MIKS selle taga olemas.
Kui sa aga mõtled, et kord nädalas vahetad ühe liha sisaldava toidukorra taimse vastu, on see juba täitsa konkreetne ja viib naaatukenegi sinu eesmärgi poole.
Kui sa mõtled, et teed hommikul pool tundi harjutusi või mediteerin tunnike, siis see pole kahjuks üldiselt eriti reaalne pärast esimest kolme nädalat – kui mesinädalad uue harjumusega on möödas. Aga kolm korda iga tiibeti harjutust viiest, kokku umbes kaks minutit – võiks ju juba mõelda? Või kasvõi kolm ettepainutust? Minut meditatsiooni? Täitsa tehtav ju!?
Jah, kaks minutit harjutusi ja üks taimne toidukord pole veel kõik, mis vaja tervislikeks eluviisideks, aga algus on tehtud ja nii on ka reaalne hakata mõtlema järgmise murrangu peale – näiteks kolm taimset toidukorda ja viis kordust igast tiibeti harjutusest?
Mida sa teeksid, kui peaksid kedagi veenma tegema midagi uut, juurutama ühe uue harjumuse, motiveerima teda teisiti käituma? Ilmselt peaksid teda veenma näidates, kui kasulik ja kui lihtne see on. Siis on variant, et sellel kellelgi tekib sisemine motivatsioon, see MIKS ja huvi ja valmisolek proovida. Isegi kui see “keegi” on su enda aju. Okei, proovime!
Oluline on aga veel üks nüanss: uus harjumus soovitatakse siduda mõne olemasoleva külge, et sul oleks reaalselt meeles sellele mõelda.
(Jah, esmapilgul tundub, et mitte kõik eesmärgi dpole seotud harjumustega, aga lähemal vaatlusel selgub, et on… Kui tahad saada valmis mõne olulise projekti või tegevuse, nimelt tuleb juurutada harjumus teha seda iga päev esimesena ja siis tehagi 🙂
Post-it külmkapil paistab kiiresti “tapeediks” muutuvat. Meeldetuletus telefonis toimib mõnda aega (proovisin seda uneaja meeldetuletusena).
Aga kõige mõjusam on siiski uue harjumuse pookimine juba toimiva harjumuse juurde.
Näiteks kui otsustasin hakata kergema sünnituse ja sünnitusest taastumise nimel (motivatsioon MIKSist!!) vaagnapõhjalihaste harjutusi tegema, kasutasin olemasoleva harjumusena näiteks hammaste pesemist – iga kord, kui hambaid pesin, treenisin samal ajal vaagnapõhjalihaseid. Polnud post-it’i, polnud vaeva ega pingutust, polnud lisa-ajakulu. Hakkasin neid harjutusi nõndamoodi tegema oma last oodates, kes täna on juba kuueaastane. Toonasest uuest harjumusest sai kiiresti minu igapäevaste harjumuste osa, sest see on lihtsalt nii lihtne ja annab mulle nii palju. Sellist algset tugevat miks’i pole enam vaja, nüüd piisab teadmisest, et see on mulle oluline ja vajalik.
Iga eesmärgi taga saab näha nii suuremat MIKS’i kui ka teekonda:
Võta see aeg, et järele mõelda, milline võiks olla sinu miks
vali esimene jõukohane samm, harjumus, tegevus,
leia, milline võiks olla päästiktegevus, mille ajal või järel sa seda teed
ja ära unusta ennast iga kord tunnustada!
Võid muidugi selleks appi võtta lisaks endale ka oma sõbra või lähedase või isegi sotsiaalmeedia, kellega oma plaane ja edusamme jagada. 🙂
Õnnelikku, õnnestunud aastat sinu unistuste suunas!
Ghee – selitatud või ehk võiõli – on kuldne rasv, suurepärane toiduaine, ravim ja kosmeetikum. Ghee valmimist võib vaadelda alkeemilise protsessina, mille käigus vähema väärtusega robustsem või muudetakse kollaseks vedelaks kullaks. Ajurveeda praktikuna olen ghee andunud fänn ja see armastus on kestnud pea üheksa aastat. Miks ma ghee’st nii väga lugu pean?
1. Arvukad raviomadused
Ghee aitab su tervisele kaasa lugematul hulgal viisidel ning sobib ka enamikule neile, kes ei talu piimas leiduvat kaseiini või laktoosi, sest need on ghee valmistamise protsessis eemaldatud. Oluline on lähteaine – või – kvaliteet. Ideaalse ghee saab rohutoidul kasvanud ja armastusega hoitud lehma piimarasvast.
· Seespidisel tarbimisel imendub ghee läbi seedetrakti ja kõikide kudede, toites, tervendades, noorendades ja uuendades nahka, plasmat ja verd, rasv-, lihas-, närvi- ja luukudet,luuüdi ja sugurakke ning toetab viljakust ja immuunsust.
· Ajurveeda teadmiste järgi aitab ghee juhtida ravimtaimede ja tervendavate vürtside väge organismi sügavamatesse kudedesse. Ravimtaimi ja -vürtse koos ghee’ga sisse võttes aitab viimane neid juhtida organismis just sinna, kuhu vaja.
· Toetab immuunsüsteemi.
· Ghee parandab intellekti, ajutegevust, mälu ja silmanägemist ning aitab seedida rasvu, vähendades mõõdukal tarbimisel vere kolesteroolisisaldust. Uuringute kohaselt võib ghee takistada vähirakkude moodustumist ning toimida viirusevastaselt.
· Ghee toimib mõõdukal tarbimisel vastavalt organismisisese intensiivsuse vähendajana või siis õrna seedimise toetajana – kuidas parasjagu kellelegi vaja on. Selliselt soodustab ghee organismi homöostaasi ehk isetervenemisvõimet ja juhatab meid mõõdukuse kuldsele keskteele, aidates luua rahu seedimises ja meeles.
Nipp:
Välispidisel kasutamisel leevendab ghee kergeid nahapõletusi ning sobib rasedusarmide ja päikesepõletuse ennetamiseks. Olen ghee’d edukalt kasutanud päikesekreemi asemel Alpides nii enda kui lapse näonahal kaitseks päikese, tuule ja külma eest.
2. Köögis asendamatu
Ghee muudab toidud maitsvaks ja toetab seedimist ehk teisiti öeldes süütab seedimistule: ghee’ga valmistatud toitu on kergem seedida ja toitaineid lihtsam omastada.
Ghee säilib köögiriiulil vähemalt kuus kuud. Pärimuse kohaselt ei lähe ghee aga üldse halvaks ja tema imelised omadused ajaga ainult paranevad.
· Paras kogus ghee’d toiduvalmistamisel on pool kuni üks teelusikatäit ühe portsjoni kohta.
· Ghee kannatab kõrgeid kuumusi ega lähe kõrbema – erinevalt võist.
· Ghee võiab kehasiseseid kanaleid, aitab nii vältida ummistusi ning mõõdukal kasutamisel ei lisa kehakaalu.
· Ghee’ga valmistatud toidu söömisel treenid oma maitsemeelt ja harjudes eelistad seda igal juhul madala kvaliteediga rasvainega valmistatud toidule. Hüvasti, kehvad toidukohad!
· Ghee’ga on hea praadida ka liha ja kala, sest ghee toetab loomsete rasvade seedimist.
· Ghee’ga tehtud toidud annavad naudingutunde söömisel ja rahulolutunde pärast sööki. Samuti vähendavad need magusavajadust.
Nipp
· Meie pere lemmikroogade hulka kuuluvad ahjuköögiviljad ghee’ga. Segan potis hakitud eestimaiseid hooajalised köögiviljad ghee ja soolaga läbi, laotan ahjuplaadile ja pistan siis 15 minutiks 200-kraadisesse ahju. Peale raputan salveid, tüümiani või rosmariini. See roog viib keele alla nii lastel kui täiskasvanutel, on kerge seedida ega tüüta kunagi ära.
· Ghee’s kuumutatud sibul, küüslauk ja riivitud porgand vürtsidega annavad kokku suurepärase puljongi, pajaroa- või supipõhja. Meie pere lemmiksupi borši põhja valmistamiseks kuumutan ghee’s vürtsköömneid, musti sinepiseemneid, riivitud ingverit ja porgandit.
· Ghee’ga praadides saab imemaitsvad pannkoogid!
3. Aitab lastel kasvada
Ghee toetab laste arengut ning tugevdab nende immuunsüsteemi.
· Suurendades rahu-, armastuse- ja turvatunnet, vähendab ghee hüperaktiivsust ja keskendumishäireid. Rahututele lastele võib anda kolm korda päevas pool teelusikatäit ghee’d tassitäie sooja veega.
· Koolilaste puhul aitab ghee kasutamine toitudes kaasa intellekti arengule ja õppimisvõimele. Meie pere kolme lapse õpitulemused paranesid, kui hakkasime toitudes regulaarselt ghee’d kasutama.
Nipp:
Laste väetoit on ghee ja mesi segatuna vahekorras kaks ühele. See supermaius annab lapsele tasakaalukust, enesekindlust, stabiilsust ja armastuse tunnet, mis tänapäeva kiirustavas maailmas on muutunud defitsiidiks. Oluline on järgida mainitud ghee ja mee vahekorda, sest võrdses koguses kasutatuna tekitab see kombinatsioon seedeensüümide konflikti.
4. Suurepärane kosmeetikum
Ghee on rasvane ja toitev ning külmal ajal meie kliimas hea päevakreem, kaitstes õrna näonahka keskkonnasaaste, niiskuse ja külma eest. Kasutan ghee’d lõhenevatel huultel ja punetama kippuval ninal, kortsude ennetamiseks ja juba tekkinud kortsude silumiseks. Ghee on ainus kosmeetikum, mida ma peale jumestuse oma näonahal kasutan, seda nii meigialuse baaskreemi kui meigieemaldajana. Nahk jääb pehme, sile ja siidine.
5. Võimas noorendaja
Vananedes hakkavad elumahlad kuhtuma ja seda protsessi aitab ghee väga efektiivselt aeglustada. Ghee vähendab nii sisemist kui välist kuivust ja on seetõttu suurepärane organismi noorendaja. Organismi ja naha liigse kuivuse korral joo enne hommikusööki tassitäis sooja vett, kuhu on segatud teelusikatäis ghee’d. Välispidiselt toida nahka ghee’ga kaks korda päevas.
Nipp:
Naised saavad ghee’st abi ka tupekuivuse ja -ärrituse korral. Selleks pane paras kogus ghee’d külmkappi. Tahkunud ghee’st vooli sobiva suurusega küünlad, keera need fooliumisse ja hoia külmkapis. Vajadusel kasuta neid öösel tupesiseselt. Sellisel viisil saab looduslike vahenditega taastada naise tupes normaalse mikrofloora.
6. Emotsioonide tasakaalustaja
Ajurveedas teatakse, et toidul on lisaks füüsilisetele ja keemilistele omadustele ka energeetiline ja emotsionaalne toime. Ghee toetab mõtteselgust, arusaamist seostest ja tervikutunnetust ning loob armastuse, hoituse, stabiilsuse ja kaitstuse tunnet rohkem kui ükskõik missugune muu toiduaine. Ghee on suurepärane vastand tänapäevasele kiirustamisele, närvilisusele ja pealiskaudsusele.
Kvaliteetse ghee tegemine vajab aega, hoolimist, armastust ja koostööd. Kogu tsükkel alates hoolivast lehmapidamisest, kus lehm on armastatud koduloom, piima ja või saamisest väikemajapidamises ning lõpetades ghee keetmisega nõuab aja panustamist, hoolt, pühendumist ja armastust. Ghee valmistamise protsess annab meile teadmise ja kogemuse sellest, kuidas maailmas on asjad omavahel seotud. Pühendumine loob armastust ja tervist, hoolimatus ja kiirustamine aga negatiivseid emotsioone ja haigusi.
Minu unistuste öko-Eestis on rohelistel karjamaadel lihaveiste kõrval näha rohkem piimakarja ning lehmade väikepidamine on sama loomulik ja toetatud kui näiteks Šveitsis. Eriti tore on osta võid talupidajalt, kelle juures saab terve perega käia kaemas, kuidas lehmi hoitakse.
7. Ghee valmistamine on imelihtne
Parima ghee saad mahevõist, kuid ghee’d saab teha ka poe pakivõist. Pane soovitud kogus võid potti ja kuumuta aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel, kuni või on sulanud. Siis keera kuumus kõige väiksema peale ja lase vaikselt podiseda. Kahest 180-grammisest pakist võist tuleb umbes pool liitrit gheed.
Või läbib kuumutamisel eri staadiume, vahutab, mullitab ja praksub. Kui protsess muutub vaikseks ja segu potis läbipaistvaks, poti põhjas on väikesed kergelt pruunikad tükikesed ning peale on tulnud teist korda uus õhulisem vaht, on ghee valmis. Kui palju see aega võtab, oleneb või kogusest, aga tavaliselt 1-2 pakist võist umbes 15 minutit. Või piisav kuumutamine on väga oluline kvaliteetse ghee saamiseks. Lase ghee’l natuke jahtuda ja kalla seejärel läbi metallsõela ja marli või köögipaberi klaaspurki.
Ghee suurepärased omadused säilivad kõige paremini klaaspurgis toatemperatuuril otsese päikesevalguse eest kaitstult ning kasuta ghee purgist võtmiseks alati puhast lusikat.
Valisin sulle kuulamiseks muidugi oma kõige lemmikumad muusikud. Ja tõtt-öelda on nad sedavõrd lemmikud, et raske oli valida neilt üht-kaht lugu, sest mulle meeldivad kõik Kurt Ellingu või Melody Gardot’ või Salvador Sobrali laulud, küsimus on tunnetuses! Mu muusikamaitse peaks ühtima nendega, kellele meeldib džäss ja rhythm & blues. Ning sensuaalsus. Lisaks lauljatele on listis ka mõned mu lemmikud instrumentalistid, kes oskavad oma instrumendil otsekui laulda, oma lugu peenelt jutustada. Muusika on truu kaaslane, lohutaja, muusikavalikuga võib reguleerida oma tuju, kruttida tempot või hoopiski rahustada. Kuna tänapäeva inimese elu on kiire ja tihti pole aega endasse vaadata, valisin mõtlikumaid palu, milles ei puudu igatsus selle seletamatu miski järele… Õdusat kuulamist! Foto: Kaupo Kikkas
Kuidas suunata oma väikest last nii, et temast kasvaks iseseisev ja vastutustundlik inimene? Algatus- ja õppimisvõimeline, huvitatud ja enesekindel…
Paar nädalat tagasi käis Tallinnas Montessori viisi väikelaste (vanusegrupp 0-3a) kasvatusest rääkimas Austraalia-Hollandi Montessori õpetaja ja kahe lapse ema Simone Davies. Käisin kuulamas, leidsin inspiratsiooni ja sain mitmeid häid nippe, mida kohe ellu rakendasin. Toon siin ära Simone Davies’e viis peamist lähtepunkti lastega tegelemisel.
1. Jälgi last
Maria Montessori kasvatusfilosoofia aluseks oli laste jälgimine. Ta lihtsalt vaatles, kuidas ja millega lapsed tegelevad, kui neid mitte segada. Ta jõudis järeldusele, et lapsed suudavad väga hästi ise oma tegevusi ja õppimist juhtida – kui neile selleks vaid võimalus anda.
Jälgi, mille vastu su laps just parasjagu huvi tunneb, ning mine sellega kaasa. Meil juhtub tihtipeale nii, et laps küsib, mis täht see või teine on, kui mul oli hoopis teine mõte peas… suunamuutus võib olla keeruline, aga päris tore on avastada, et oled veetnud lapsega paarkümmend minutit tähti uurides ja kirjutades.
Iga laps on erinev: mõni võib tundide ja päevade kaupa eelistada üht tegevust ja kui see selge, liikuda edasi järgmise juurde; teine eelistab vaheldust ning liigub ühe tegevuse juurest teise juurde ja jälle tagasi.
Mu kahe-kolmeaastasel lapsel oli periood, kus talle meeldis panna kokku puslesid. Algul oli tal neid üks, järgemööda sai ta neid juurde, eri aegadel olid tal oma lemmikud, mida võis kokku panna järjest mitu ja mitu korda. Siis ühtäkki kadus tal huvi puslede vastu ära ja ta võis pikalt mängida hoopis legoklotsidega. Praegu huvitab teda väga soolatainast voolimine. Muidugi eri mängud päeva jooksul vahelduvad, ent näen, et periooditi on mõni asi rohkem fookuses.
Lapsest lähtumine tähendab sageli ka tempo aeglustamist.
Jalutuskäikudel võiks olla aega uudistada ja peatuda, toiduvalmistamisel aega lasta lapsel aidatata või hommikul aega oodata, kuni laps ise end riidesse jõuab panna ja mitte sekkuda, kui pole vaja.
2. Ole lapsele teejuhiks
Vanema roll on luua lapsele keskkond, kus ta saab turvaliselt õppida ja areneda, seda nii vaimses plaanis kui ka füüsiliselt. Vanematena on meie ülesanne luua tasakaal vabaduse ja piiride vahel. Igas kodus on omad põhireeglid, hea on need ka üles kirjutada ja samas mitte liigselt detailidesse minna (näiteks: me oleme üksteise vastu lahked; me sööme laua ääres).
Et lastega oleks koos mõnus tegutseda, tuleb vanematel mitu sammu ette mõelda ja valmistuda. Mõned mu lemmiknäited Simone loengust:
valmistu – võta lapsele kaasa tervislikke näkse, raamatuid, mänguasju, kui on teada pikemat ooteaega, nt arsti juures, kohvikus, reisil;
10 sekundi reegel – anna lapsele aega su palveid seedida, loe mõttes kümneni, enne kui uuesti ütled, ja enamasti on laps jõudnud selle aja jooksul hakata saapaid jalga panema, mänguasju ära korjama, söögilauda tulema vms;
nimekirjad – kirjuta paberile, mida on vaja teha enne magamaminekut, õue minekuks jne, nii on lihtsam koos lapsega järge pidada, ilma et see kõlaks tänitamisena;
ühe sõnaga – alati pole vaja pikki lauseid, vaid piisab ühest meeldetuletavast sõnast, kui lapsel on meel uitama läinud: „Puder”, „Saapad” (see kõlab palju leebemalt kui juba kolmandat korda ütlemine „Palun pane saapad jalga”).
Lapsele sobiva füüsilise keskkonna loomist nimetan ma naljatlemisi Montessori sisekujunduseks ja see oli esmane, mis mind selle õpetuse juures haaras. Lihtne ja lapsele käepärane sisustus, madalad riiulid, kust laps saab ise vajalikud asjad kätte, süsteemsus, nii et ühe tegevuse asjad on üheskoos kandikul vms. Võib-olla ei sobi see igaühele, aga minimalistlikkus (ühes hubasusega) on mulle väga südamelähedane, kuigi tuleb tunnistada, et ühes elumuutuste ja laste tuleku ja kasvamisega on korrapära mu kodus pigem kahjustada saanud ning sageli on tunne, et ei jõua pidevate muutustega sammu pidada – Simone koolitus andis indu oma kodu uuesti lapse pilguga üle vaadata!
3. Kaasa laps igapäevatoimetustesse
Iga lapsevanem teab, et lastele meeldib teha just seda, millega parasjagu tegeleb keegi teine. Kasuta seda ära ja kaasa last oma igapäevategevustesse! Juba paari-kolmeaastane laps lööb rõõmuga oma munapudru jaoks mune katki, aitab segada tainast ja võitab leivavormi, lõikab smuuti jaoks banaane tükkideks, pühib väikese harja ja kühvliga põrandalt puru, kastab taimi ja pühib neilt tolmu, annab kassile-koerale süüa… tegevuste nimekiri on lõputu. Lastele meeldib pihustipudelist vett pritsida ja aknaid pesta, pesulõksudega väiksemaid asju kuivama riputada… Aga lase neil ka enda eest ise hoolitseda: nina pühkida, käsi pesta, juukseid kammida, hambaid pesta (ise harja pärast ikka üle), riidesse panna…
Algul tekitab see muidugi suurema segaduse ja ajakulu, aga kui südantsoojendav on ühel päeval näha, et su kolmeaastane võtab ise lapi ja kuivatab ära lauale läinud vee! (No pisut abi on seejärel ikka vaja.)
4. Kas laps saab ise hakkama?
Lapsevanemana on vahel tohutult raske lihtsalt pealt vaadata ja mitte kaasa aidata! Lisaks saab ju ise kiiremini ja puhtamalt ja paremini… Eks see ole meie treening samavõrd kui lapse oma: anname endast parima, et laps saaks ise hakkama – ja laseme tal siis seda teha. Siin on suur töö ettevalmistusel, et vaadata oma ümbrust lapse pilguga: kuidas saaks kodus teha ümberkorraldusi selleks, et laps võimalikult paljuga ise hakkama saaks.
Laps saab tasuks rõõmu enda saavutustest. Eneseusu. Iseseisvumise.
Simone näidatud jopetrikk (vt nt siit), mille abil ka väike laps ise endale jaki selga saab, sai mu kolmeaastase (ja minu) vaimustunud heakskiidu. Kui seda lapsele näitasin ja ta ise endale jope selga sai – oh seda rõõmu ja kilkamist! Ja kui palju toredamaks me riidessepanekud on pärast seda muutunud! (Kahju ainult, et kombinesioonide selgapaneku nippi veel ei tea.)
5. Suhtu austusega
Montessori kasvatusviisi alustala on austus lapse vastu. Me suhtleme austusega, nii nagu meile meeldiks, et meiega suheldaks. Me võtame last sellena, kes ta on, me ei proovi teda muuta või painutada oma tahte järgi.
Pea kõik, mida me oma lapsele edasi anda saame, toimub eeskuju järgi. See seab suure vastutuse, ent annab võimaluse ka enda käitumisviisid üle vaadata. Me võime püüda lapsele õpetada lahkust ja heatahtlikkust, aga kui samas räägime kodus naabreid taga, õpib ta ka sellest.
Märkasin millalgi enesele häirivalt, et mu laps ei kasuta midagi küsides sõna „palun”. Ikka anna ja too ja vii. See oli ebameeldiv. Vaatasin ennast ja tuli tunnistada, et ka me kaasaga räägime samamoodi, ehk küll vaid lahkema tooniga. Ja on suur töö endas juurutada väärtusi, mida lapses näha tahan!
Mulle meeldib, et Montessori õpetuse järgi ei sunni me last viisakusele ega ka näiteks vabandust paluma, kui ta midagi „valesti” tegi. Laps aga õpib meilt endalt ja loodetavasti kord, kui vabandused tulevad, tulevad need ka siiralt ja südamest.
Ökokülades arvestatakse parajaks “kordajaks” ühe lapse kohta kolm täiskasvanut. Olles oma esimese lapse uhke vanem, saabub üsna pea arusaam, miks (ja et!) see nii ongi. Tavalises tänapäevase ühiskonna peres pole aga nii palju abikäsi võtta ja tihtipeale on vanemaid isegi ainult üks. Laps rikastab meie elu to-hu-tult, ometi on üksi lapse kasvatamine materiaalselt ja emotsionaalselt suur väljakutse.
Ja paljudel pole kahjuks isegi emotsionaalset ja finantsilist jaksu valida lahkuminek teisest vanemast, kuigi kooselu on kõigiti puntras. Iseenesest ei pea üksi olles end üksi tundma või isegi mingis võitluses olema, arukad inimesed ju ei vaidleks ega mossitaks ega karistaks teineteist emotsionaalselt. Ja eks ikka aeg-ajalt on näha paare (või hetki nende elus!?) kel ka lahus olles perekonnatunne säilinud. Ja müts maha nende ees. Sest väljakutseid on – ja mitte vähe. Ja mitte väikseid. (Nimekiri pole täielik.)
Väljakutse #1
Suhted ja suhtlemine, enda ja lapse ja ekskaasa emotsioonid
Seda on raske uskuda, kuidas inimesed olid ühel hetkel nii lähedased, et saada laps, aga järgmisel võivad nad olla juba vaenlased – emotsionaalses plaanis. Aga nii on. Kui toimivad erinevad aju osad. Ja see tekitab emotsioone. Ühes ja teises vanemas, tekitab ka lapses ja emotsioonide väljendamine ja allasurumine leiab igasuguseid viisakamaid ja kohutavamaid vorme.
Sageli läheb pingeid ajapikku vähemaks, kui aga peresüsteemis midagi muutub (keegi leiab uue kaasa, kolib või vahetab töögraafikut ja seega ka lapse graafikut või muutub sissetulek vms), tuleb uus “torm”.
Võti: lähtuge lapse huvidest ja heaolust
Ma tean, et seda on kergem öelda kui teha, sest kõik tunded löövad pea kohal kokku, aga mis saab veel olulisem olla, kui lapse heaolu?
Näiteks lapse “graafik” on vist üks esimesi asju, mis vanematel omanditundega seotud, aga asi pole vanemas ja tema “õiguses” poolele ajast, vaid ikka lapses ja tema õrnas psüühikas. Kes meist, täiskasvanutest, tahaks muudkui kolida ja ümber ja tagasi kolida? Tegelikult ju ei tahaks, kuigi esialgu võib see tunduda vaheldusrikas ja tore meelelahutus.
Väljakutse #2
Aeg. Aeg üldse. Aeg tööl. Aeg logistikaks. Aeg majapidamistöödeks. Aeg lapsega. Aeg endale.
Kunagi märkasin reisimisega sellist seaduspära, et kui oli raha, siis polnud aega reisile minna ja kui oli aega, polnud reisimiseks piisavat sissetulekut.
Samamoodi tundub see emaks olles.
Kui on aega, siis pole raha ja kui on raha st tööd, siis pole aega.
Ja aeg lapsega on ju kõige väärtuslikum.
Aga üksikvanemana pole see alati kvaliteetaeg. Sest lisaks päevatööle tuleb kodus koristada, parandada, pesta, toitu valmistada. Üksi kogu majapidamise eest hoolitsemine on päris suur koorem, mida kanda. Peab olema hea planeerimisoskus. Mängutoa broneerimine sünnipäevaks. Ilmale vastavad riided lasteaeda. Uued jalanõud ja kombekad arvestusega, et ka järgmine suurus oleks olemas. (Väga ebameeldiv on avastada, et lumi on läinud ja pole sobilikke jalanõusid õiges suuruses!). Isegi WC paberi ost tuleb planeerida, kui poes käia aja kokkuhoiu mõttes võimalikult harva ja lähim pood pole ümber nurga.
Võti: Planeerimisoskus & prioriteetide seadmine
Ma kirjutan ostunimekirjad ja ka to-do listi üles, et ei peaks meeles pidama ehk oma mõtlemist sellega koormama. Ostan toidupoest varuga lapse lemmikuid toite ja nt kohukesed panen sügavkülma, et oleks võtta ka siis, kui me mõnda aega poodi ei jõua. (Lapsega poes käimisest võiks ju kirjutada eraldi artikli! Ja kuna lapsega poes käimine on ajamahukas ja nõuab distsipliini ja kannatlikkust, siis ma väldin seda nii palju kui saab.)
Väljakutse #3
Raha. Sissetulekud. Väljaminekud.
Ma ei mõtle, et lapsega on tingimata eriti palju kulutusi (kuigi ka see on lihtne juhtuma, nt ostan poolaastas u 200 euro eest kasutatud riideid ja jalanõusid ja eralasteaed – see on muidugi oma valik), kuivõrd et tööl käidud aeg on aeg, mida ei saa veeta lapsega. Pärast tööd aga on õhtuks füüsiline ja emotsionaalne kurnatus päris suur. Kodus aga ootab rida tegemata toiminguid ja aeg lapse lasteaiast tuleku ja magamamineku vahel on meil näiteks ainult pisut üle kahe tunni.
Ja muidugi on suur vahe, kas majapidamises on üks või kaks (või kasvõi poolteist) rahateenijat, kelle vahel jagunevad ühtlasi ka kodukulud (mis on tänapäeval ausalt üüratud – vähemasti Tallinna kesklinnas).
Suurema perega on suurem ka tõenäosus, et suurem toidupakend (mis on kokkuvõttes odavam) süüakse lõpuni ära. Meil lapsega on väga erinev dieet, nii et ostan talle näiteks lati mahe-suitsuvorsti 5€ ja kolmandik sellest kuivab ära enne, kui ta seda süüa jõuab.
(Siinkohal selgituseks – miks peaks lapsele üldse suitsuvorsti ostma? – Aga meil on selline asi, et ta sööb kolme või nelja asja ja siis ma ostan neid, mida ta ka reaalselt sööb. Sest kuigi mul on täpsed teadmised ja eelistused lapse toitumise teemal, siis kui miski ei toimi, siis väärtus on ka see, kui laps sööb midagigi.)
Võti: On hea, kui lapse teine vanem toetab rahaliselt
Ja eriti hea, kui selle summa/põhimõte on kokku lepitud ja seda ei pea iga kuu uuesti küsima või kokku leppima või mis veel hullem – tõestama või paluma. Ma tean, et mõnikord tõstab uhkus pead ja mõtteid on: “Ma saan hakkama.” Muidugi saad, aga see võib olla naaatukenegi kergem sulle ja kõigile.
Väljakutse #4
Energia, tähelepanu, kannatlikkus kui piiratud ressursid
Uuringud on kinnitanud, et nt kannatlikkus on piiratud ressurss. Kui ta on otsas (ja ta saab!) on rohkem (palju rohkem!) tõenäosust ärrituda ja seda ka teistele välja näidata. Lisaks on lihtsam nõrgaks minna st nõudlikkus väheneb, ei jaksa “võidelda” ei enda isude-ihade-emotsioonide kui ka teiste omadega. Näiteks võib nii õhtul tuba koristamata jääda või siis laps hilisemaks sõbraga õue jääda (suvel oli kauemaks õue jäämine lausa epideemia!), sest lihtsalt ei jaksa kamandada, kärkida, kontrollida.
Üksi lapsega tegeledes jääb ka tähelepanu lapsele paratamatult vähemaks. Kui sa pead koristama ja keetma ka, siis on õhtud tegelikult väga lühikesed.
Võti: Küsi abi ja võta aeg endale.
Kui sul on suurem sissetulek, siis küsi tasulist abi, osta robottolmuimeja vms. Kui sul on väiksem sissetulek, katsu leida sugulasi või leppida kokku mingi mittefinantsiline vahetus. Võta aega ka lihtsalt enese laadimiseks.
Näiteks vahetame naabrinaisega laste valvamise kordi: kord tema metsa ja mina lastega, kord mina metsa ja tema lastega. Meil on lihtsalt mets nii lähedal, et kokku ei lähe jalutamisele rohkem kui pool tundi. See võib ka olla vann heade lõhnadega või tantsimine lemmikmuusika järgi, mingi mõnus amps või jook või mis iganes sulle rõõmu teeb ja puhkusehetke annab ja see ei peagi olema mingi väga pikk paus. Lihsalt on vaja muutuda korra peadirektori/komandöri/peakorraldaja ametikohalt spaanautlejaks või ise lapseks. Kasvõi salaja. Kasvõi viieks minutiks. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tasakaal on nii habras ja see on sinule üles ehitatud.
„Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud.“ Nii kõlas filmi „Mandariinid“ sisututvustus.
Täna on külad ikka veel tühjad, ehkki sõda on läbi ning abhaasid Gruusiast lahku löönud. Abhaasias ringi sõites, isegi pealinnas Suhhumis ringi jalutades, on raske uskuda, et kodusõda lõppes juba aastakümneid tagasi. Kõik näeb välja, nagu oleks see olnud äsja: kuuliaugud majaseinas, pommitamise jäljed, varemed, varemed, varemed.
Ent Suhhumi rannapromenaadil jalutades on siiski tunda kunagiste luksuslike aastate hõngu ja mitte kõik eestlased ei sõitnud tagasi ajaloolisele kodumaale. Ja mandariinipuud kasvavad edasi.
Mis maa see mandariinide maa on?
Maailmakaardile on peidetud hulk riike nagu Abhaasia, mille piire ja lippu teavad vähesed – need on olemas peamiselt vaid nende elanike enda jaoks.
Poleks Abhaasia Eesti külasid, poleks „Mandariine“, ei aimaks ilmselt meiegi, et selline riik maailmakaardile püüab saada – seda üsna samast ajast, kui Eesti end taas iseseisvaks kuulutas.
Sellised peidetud riigid trükivad tihtipeale isegi oma raha ja postmarke, väljastavad viisasid ja passe – vahel isegi biomeetrilisi –, korraldavad valimiskampaaniaid ja toimuvad valimisedki. Aga mitte keegi ei märka. Õigemini, mitte keegi ei tunnusta. Mõelda, ka Eesti oleks võinud olla üks neist…
Montevideo konventsioon ütleb, et piirkonnast riigiks saamiseks peab olema alaline elanikkond, kindlaksmääratud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega.
Sageli sellest aga ei piisa. Abhaasia on riik vaid nime poolest.
Ent selles paralleelmaailmas, kus puudu on rahvusvahelisest tunnustusest ja ÜRO liikmestaatusest, ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest.
Kusagil vanade mälestuste, tühjade majade ja silmapiirini ulatuvasse Musta merre kadunud tuleviku vahel on aga argipäev, mis on kõike muud kui nukker ja hall.
Kunagine ihaldusväärne kuurortlinn Suhhumi on oma glamuurist peaaegu kõik kaotanud.
Abhaasias ringi sõites jääb mõnel pool mulje, nagu oleks kodusõda just äsja lõppenud. Palju on varemes ja hüljatud maju. Ka kohtades, kus elamine või äri pidamine tundub väga ihaldusväärne.
Ehkki Venemaa raha eest on renoveeritud hulk hooneid ja ehitatud korralikke teid, laguneb „riik“ kiiremini, kui seda üles ehitada jõutakse.
Suhhumi rannapromenaad võiks köita palju rohkemaid turiste, ent tunnustamata riiki reisimine on mõnevõrra keeruline.
Musta mere delfiinid pidid olema kõige sõbralikumad. Hüljatud olemisega jahtklubi kohvikus naeratab üks harvadele külalistele tõesti siiralt.
Abhaasia lopsakas loodus peidab kõik varemed peagi enda alla.
Haruldane hetk. Maal on inimestel oma aias ja põllul töötamisega tavaliselt nii kiire, et naabrimehega niisama lobisemiseks jääb päeval aega harva. Pärast päikeseloojangut on muidugi teine lugu – siis on aega lauas istuda.
Lagunemise poeesia.
Tipptund Abhaasia moodi. Päikeseloojangul annavad kõik koju suunduvatele lehma- ja lambakarjadele teed.
Segase staatusega riigis vaadatakse abi oodates ikka Venemaa poole. Vene passi said 2002. aastal kõik, kes tahtsid. Ja peaaegu kõik tahtsid. Venemaa ehitab teid, remondib teatreid, maksab pensioni. Nii pole üllatav, et perepilte asendab Putini foto.
Georgia – või siis Abhaasia – ja Venemaa piiriks Musta mere rannikul on Phsou jõgi. Kui piiripunktist mööda jõe kallast pisut põhja poole sõita, tulevad vastu külad, mis on kaardil märgitud nimedega Psou ja Psouhua, kohalik rahvas tunneb neid aga endiselt Salme ja Sulevina, mis rajati aastail 1884 ja 1885.
