TEKST MERIT RAJU
FOTOD TERJE TALTS
Sõbranna helistab.
Hakkan harutama oma juhtmega kõrvaklappe, mis peaks minu loogika järgi olema paremad kui juhtmeta. „Oota korra, ma panen kõrvaklapid!
Sõbranna vaikib, nagu otsiks sõnu, ja kostab lõpuks: „Miks sa neid kasutad?“
„Eks ikka väiksema kiirguse pärast,“ vastan optimistlikult.
„Neil ei ole väiksem kiirgus…“ teatab ta.
„Ah? Tõesti!?“
Vastust otsides jõudsin TalTechi lektori Tarmo Koppeli juurde.
Ja vastus oligi jah: mobiiltelefoni külge ühendatud kõrvaklappidest võib samuti lähtuda elektromagnetkiirgust. Hands-free ei vabasta kiirgusega kokkupuutest mitte alati – mõned mudelid võivad seda kõrvaklapi juhtme kaudu edasi anda. Samuti tasub teada, et metalsed kehal kantavad esemed, näiteks ehted või metallkaartega rinnahoidjad, võivad suurendada kokkupuudet elektromagnetkiirgusega, toimides antennidena.
Mida elektromagnetväljad meiega teevad?
Tarmo on testinud inimeste tundlikkust elektromagnetväljadele ning leidnud, et osa inimesi on tõepoolest tundlikumad. Nendel võib igapäevaste elektromagnetväljade käes ilmenda stressireaktsioon. Teame, et kui keha on stressis, teeb see meid ka haavatavamaks viirustele ja pikaajaliselt kes teab mida veel. Sest need lained pole meie jaoks loomulikud.
Päris elektromagnetiliselt vaba keskkonda naljalt ei leia
– raadio-ja mobiilsidevõrgud, juhtmed, pistikud, töötavad ja ooteolekus elektriseadmed, 3, 4 ja 5G võrgud – aga kes pole teadlik, võib teadmatusest rohkem elektromagnetväljades viibida.
Tarmo jätab mulle endale ka uurimise võimalusi. Nii kolan netis ja rahvusraamatukogus. Saan aru, et võti on distants ja kestus. Paljudel seadmetel on küllaltki turvaline tsoon 1,5 meetrit kiirgusallikast – lamp, pistik, veekeedukann, telefon. Helistada ei tohiks üle kahe minuti, telefon peaks olema valjuhääldi peal.
Lapsele ma enam naljalt ei anna telefoni, millel mobiilne internet sisse lülitatud. Kui on vaja tema igavust peletada ja kõik muud võimalused on ammendunud, annan talle lennurežiimil telefoni, milles mõned mängud. Multikaid näeb ta eemal olevalt ekraanilt.
Juba valutan südant kõigi nende aastate pärast, mil olen leidnud, et sülearvuti on mõeldud süles kasutamiseks. Vale! Mida lähemal, seda kangem kiirgus. Ja kiirguse mõju võib olla kumuleeruv eluajal! Samuti tuleks mõista, et süles on arvuti väga lähedal ka suguorganitele – ja see on oluline piirkond, mida kaitsta liigse kiirguse eest.
Rusikareegel tundub olevat kaks meetrit seadmest-kiirgusallikast.
Aga seda polegi nii lihtne väita, sest Tarmo on väga korrektne oma väljendustes (kui pole piisavalt uuringuandmeid või pole erinevate tegurite omavahelist mõju olnud võimalik selgelt eristada ja mõõta) ja ütleb, et kõik sõltub. Alustades sellest, et ta küsib esmalt, millist kiirgusfooni ma üldse soovin: kas normidele vastavat (eiii!) või nulli või midagi vahepealset. Ja millises vormis ja kui elektrotundlik ma üldse olen. Psühhosomaatilisest mõjust teatud katsealustel räägib Tarmo ka. Mina võin vabalt üks selline olla!
Aga elektromagnetväljad ei tule pelgalt seadmetest.
Vaid palju enamgi keskkonnast. Eemale tuleks hoida majade tehnoseadmetest nagu maakütteseadme inverter või elektrikilbid, alajaamadest, kõrgepingeliinidest. Kõige karmima elektromagnetkiirguse saab Faraday puuris, kus seinad, laed ja põrandad peegeldavad tagasi, ning samal põhjusel ei ole ka hea mõte kasutada kiirgavaid seadmeid autos, kuna nende lained põrkuvad ja võimenduvad metallsalongis.
Osa elektromagnetväljade mõjust on ühekordne, osa puhul näitavad uuringud, et mõju on kumuleeruv – sellest oleneb tervis tulevikus.
Elektrotundlikkus – päriselt?
Milleks kõik see skepsis? Jah, veel kaksteist aastat tagasi, kui Tarmo oma uurimisega alustas, leidis ta elektromagnetväljadele pelgalt paar YouTube’i vastet ja vaid üks neist rääkis nende ohtlikkusest. Nüüd on teema kohta mustmiljon viidet.
Elektromagnetvälju võib nimetada reostuseks,
mida me küll ei näe, aga mis on siiski olemas ja mõjutab meid.
Õnneks toimub selle reostuse suurenemisega samal ajal ka teadlikkuse kasv.
Valgustus, vibratsioon, müra – paljude ohutegurite kohta on inimesel tajumeel selle kogemiseks ja äratundmiseks. Elektromagnetväli on nähtamatu ja selle puhul meil sellist tundlikkust pole.
On olemas riiklikud normid, millega püütakse inimesi kaitsta,
aga arvestatakse ka, et väga rangeid tingimusi ei saa kehtestada,
et mitte teha ettevõtjatele elu keeruliseks.
Ometi ei tundu, et meie keskkonnas oleks nende normidega päris turvaline.
Elektromagnetväli tuleneb sealt, kus liigub elekter, ja liigub valguskiirusel. Olemas on nii elektriline kui magnetiline väli – esimene tekib iga vooluvõrku ühendatud elektriseadme ümber, teine siis, kui see on sisse lülitatud. Magnetväli läbib peaaegu kõike, kuigi selle mõju on individuaalne. Ometi võib üldistavalt öelda, et keha annab liigsest elektromagnetväljaga kokkupuutest märku terviseseisundiga.
Tarmo räägib katsetest, mida ta on teinud sadade inimestega Eestis ja mujal: „Näeme, kuidas osal inimestel tekivad kiirgusallika lähedal stressisümptomid. Edasi võibki oletada, et kui elektromagnetväljas viibimine on pikaajaline ja kui inimene vastuvõtlikum, võivad tekkida kroonilised terviseprobleemid või ei suudeta enam produktiivselt tööd teha.“
Elektroülitundlikke on palju
Tarmo uuringute põhjal võib hinnata, et 10–20% inimestel esineb mõju kardiovaskulaarse süsteemi indikaatoritele. „Kas need inimesed on elektroülitundlikud või mitte, ei saa kindlalt väita.“ Tulemused olenevad nii terviseseisundist kui ka paljudest muudest asjaoludest.
Tarmo kirjeldab, kuidas mõnikord on see psühhosomaatiline:
inimesed kannatavad ja sümptomid on reaalsed, pärast teevad testi ja nende südametegevus ei reageeri – see on mõnele inimesele üllatus. „Teinekord tulevad uuringule abikaasad: naine on elektrotundlik, esitab mehele palju kriteeriume, mille järgi peab uus maja olema ehitatud. Tulevad mõlemad testima ja tulemused näitavad, et naise puhul stressireaktsiooni ei esine, aga mehe puhul küll.“
Samas osales katsetel ka üks kolmekümnendates naine, kellel tekkis tugev stressireaktsioon ajal, mil ta sai elektromagnetkiirgust, ning sama katse jooksul teisel korral kestis stressiseisund edasi ka pärast kiirguse lõpetamist.
Seega, ohutuse tagamiseks on igaühel ka oma vastutus: peab teadma, kui tundlik oled, kus elektromagnetväljad tekivad, kui kaugele võivad levida, ja siis teame ka hinnata, kas ohutus on tagatud või tuleb midagi ette võtta.
Teadlikumad valikud
Tähtis on teada, millisel seadmel on tugevam kiirgus ja kui kaugele see mõjub. Kasutasin siiani naabriga kahasse wifit, sest korterelamus ulatub minuni igal hetkel vähemalt kaheksa võrku ja juurde ma neid ei soovinud. Küll aga oli see kahepeale-wifi liiga aeglane minu vajadustele ja ühel hetkel tuli ikkagi tellida oma internetiühendus. Otsustasin kaabli kasuks ja tehnik oli oi kui üllatunud, sest ma olevat kaheksa aasta jooksul olnud esimene klient, kes ei soovinudki ruuterit, vaid ainult LAN-kaablit – tervislikel põhjustel. Tal oli nende aastate jooksul olnud kaks LAN-klienti, kes soovisid seda tehnilistel põhjustel, oma IT-töö tegemiseks.
Mul on nüüd 10 meetrit internetikaablit, millega saan edukalt töötada oma kahes toas ja rõdul.
Telefon on mul küll siiani äratuseks, aga panen ta lennurežiimile ja endast meetri kaugusele.
Kummaline oli avastada, et iPhone’i öörežiim
on lihtsalt hääletu režiim, mis on väga eksitav!
Öösel peaks olema kõik kiirgus maas
ja Tarmo ise magab telefonist vähemalt nelja meetri kaugusel.
Samuti jälgin nüüd hoolega, kuidas telefoniga internetti kasutan.
Kui kannan telefoni taskus, on mul võimalusel 4G-võrk välja lülitatud
ja eriti autos ma enam GPSi koos 4Gga sees ei hoia. Kui marsruut välja arvutatud, lülitan 4G välja. Tõsi, kuna mõned sõnumid tulevad kohale ainult interneti vahendusel, olen nii mõnigi kord infost õigel hetkel ilma jäänud.
Ometi näen, et sellest väikesest uurimistööst tekkinud pisutki suurem teadlikkus aitab nähtamatuid mõjusid enda jaoks natuke paremini doseerida.
Vastavalt uutele teadmistele olen oma harjumusi ümber kujundanud,
ilma et tunneksin end millestki ilma jäänuna,
aga tean, et teen endale pikas perspektiivis head.
Kas teadsid?
- Elektriväli tekib, kui seade on vooluvõrku ühendatud, see on ka kõikidel juhtmetel, lülititel. Magnetväli tekib, kui elektriseadet kasutatakse.
- Üldistavalt võib jagada elektromagnetväljad neljaks: staatilised, madal-, kesk- ja kõrgsageduslikud. Kuna elektromagnetväli koosneb elektri- ja magnetväljast, võib seega tegemist olla seitset eri tüüpi väljaga (kõrgsagedusel käsitletakse elektro- ja magnetvälja koos).
- Väli on eksponentsiaalselt suurem, mida lähemal kiirgavale seadmele-antennile ollakse.
- Lühiajaline viibimine tugeva kiirgusallika juures võib anda väiksema elektromagnetvälja doosi kui pikemaajaline viibimine nõrgema kiirgusallika läheduses.
- Tasub lähtuda ettevaatlikkuse printsiibist – kuna elektromagnetväljade mõjumehhanismidest pole täit arusaamist, tasub vähendada kokkupuudet nende väljadega nii palju, kui mõistlikult võimalik.
- Pidevast kokkupuutest elektromagnetväljadega tasub hoiduda. Seega on stressist taastumiseks vaja kehale päeva jooksul anda piisavalt puhkeaega elektromagnetkiirguseta keskkonnas, näiteks looduses.
Katse 108 katseisikuga Eestis
- Teadmata hetkel tekitati katseisikule 4 mikrotesla tugevune magnetväli kaheks minutiks ning mõne aja pärast uuesti kaheks minutiks. (4uT võib leiduda elektripliidi ääres, 20uT näiteks tolmuimeja kõrval.)
- Samal ajal jälgiti katseisiku südametegevust: kas autonoomne närvisüsteem reageerib või mitte.
- Osal inimestel tuvastati kardiovaskulaarse tegevuse nõrgenemine: südamerütm läks kiiremaks ja südamerütmi variaabluse indikaatorid halvenesid.
- Mõjud tekkisid katseisikutel kaugel allpool riiklikult kehtestatud elektromagnetvälja piirnorme. Riiklik norm 50 Hz (ehkelektrivõrgu) puhul on 100 mikroteslat (töökeskkonnas 1000 mikroteslat).
Millised on ülitundlikkuse sümptomid?
2013. aastal uuris Marjukka Hagström Soomes inimesi, kes määratlesid end elektroülitundlikena. Tema uuring oli kirjalik, sellele saabus 206 vastust, 80,9% naised.
- Elektroülitundlikkuse akuutse faasi sümptomid olid närvisüsteemiga seotud: stress (60,3%), unehäired (59,3%) ja kurnatus(57,2%).
- Seadmed, mis enim tekitasid neid sümptomeid, olid personaalarvuti (50,8%) ja mobiiltelefon (47,0%).
- 76% märkas enda juures, et elektromagnetvälja vähendamine või vältimine aitas neil täielikult või osaliselt taastuda.
- Elektroülitundlikkusest taastumiseks mõjus hästi ka toitumise muutmine (69,4%), toidulisandid (67,8%) ja suurem füüsiline koormus (61,6%).
Nopped lektor Tarmo Koppeli isiklikest valikutest:
- Telefoniga räägib valjuhääldiga, kuna pea juures on ekspositsioon suurem.
- Autos väldib nii telefoni kui ka interneti kasutamist tagasipeegelduva kiirguse tõttu.
- Koduse internetiühenduse jaoks kasutab kaabliga kohtvõrku (LAN).
- Magamistoas pole liigseid elektriseadmeid.
- Kannab telefoni kotis, mitte taskus.
- Väldib pikemaajalist viibimist märkimisväärsete elektromagnetväljade allikate lähedal.
Vaata Tarmo elektrohügieeni soovitusi siit:
Kuidas vähendada kokkupuudet elektromagnetväljadega oma (uues) kodus?
Tulevikus on kinnisvara puhul elektromagnetvälja tase oluline kvaliteediargument. Seda saab mõõta ja üha rohkem inimesi peab seda silmas uue kodu otsingul.
Ümbruskonna elektromagnetiline audit peaks eelnema hoone asukohavalikule. Näiteks raadiosageduslike allikate puhul on suvalises krundipunktis kiirgustaseme puhul määravaks ümbruskonnas olevad pinnavormid, floora ja rajatised. Nii võib kiirgustase olla ühes krundi otsas sada korda kõrgem kui teises.
Uue kodu puhul tasub vaadata, kuhu paigaldada kaablid ja elektriseadmed – et need poleks magamistoas või kohtades, kus inimesed pikalt viibivad. Eriti seadmed, mis palju voolu tarbivad, peaks olema võimalikult kaugel inimeste püsiasukohast. Tehnoseadmed, nagu elektrikilp või trafoalajaam, planeeritakse inimesest kaugemale. Ka nt maakütteseadme inverter tuleks planeerida nt kuuri või garaaži. Kõrgematel korrustel võib raadiolainete kiirgus olla tugevam.
1. Võimalusel saa hakkama ilma kiirgusallikata või asenda see vähem kiirgava mudeliga
Ka seadmevalikuga saab mõjutada elektromagnetvälja taset, valides seadmed, mis tarbivad vähem voolu. Seadmed peavad olema maandatud vastavalt nende töökorrale. Olulised on maandusega pistikud. Tasub ka teada, et adapterid kiirgavad tugevamalt kui pistikud ja juhtmed.
2. Ekraneeri või summuta elektromagnetväli selle tekkekohas, rakendades tehnilisi abinõusid ja materjale.
Mida lähemal kiirgusallikale vähendusmeede rakendada, seda lihtsam on ümbrusesse pihkuv väli likvideerida või kontrolli alla saada. Varjestusmaterjali valikul lähtutakse elektromagnetvälja tüübist ja sagedusest ning kiirgusallika asukohast – selle kohta saab küsida professionaalselt elektrikult.
3. Suuna inimesed kiirgusallikast eemale. Kiirguse tugevus väheneb eksponentsiaalselt allikast kaugenedes.
4. Ekraneeri või summuta elektromagnetväli seal, kus viibivad inimesed.
