Category: Kodu

  • Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Tervendav ja inspireeriv – Justin Michael Williams

    Joogaõpetaja ja muusik Justin Michael Williams toob jooga mati pealt igapäevaellu. Kõigile. Olenemata nahavärvist või rahakoti paksusest. Olen nüüdseks tema tegemisi jälginud üle aasta ja intervjuu temaga kinnitas mu sisetunnet – Justin on üks südamlikumaid, siiramaid ja inspireerivamaid inimesi. Olen üleni elevil, et ta tuleb tänavu juulis ka Haapsallu Joogafestivali peaesinejaks!

    Eestis on südaöö, Justinil Californias algas just päev. Jutu jooksma saamiseks uurin, mida ta hommikuks sööb. „Minu hommikusöök on alati smuuti. Täna panin sinna veganproteiinipulbrit, päevalilleseemnejahu, kalekapsa lehti, õuna ja riisipiima – see maitseb natuke nagu šokolaad,“ kiidab ta särades.

    Olen kuulanud mõne osa Justini podcast’ist „Motivation for Black People“, mis on mind väga liigutanud ja silmi avanud. Samas ka mõtlema pannud, et tekstis võib paljudes kohtades vahetada sõna „mustanahaline“ sõnaga „naine“ ja ülejäänud tekst klapib ikka. „Üks minu eesmärke elus on teha õpetused ning spirituaalsed ja joogapraktikad, elumuutmise võimalused kättesaadavaks ka inimestele, kes on millegipärast kõrvale jäetud. Mõnikord selle pärast, et neil pole piisavalt raha. Mõnikord, kuna neil pole olnud võimalik kellegagi samastuda, kedagi, kes mõistaks neid. Mõnikord saab takistuseks haridustase – nad lihtsalt ei mõista teatud asju. Kõikidel nendel põhjustel teen ma podcast’i, et see kõnetaks teatud inimesi ja annaks nendele teadmistele ligipääsu.“

    Justin on märganud, et kui guugeldada joogat või mida tahes vaimset, on otsingutulemustes näha ainult valgeid naisi. Ja seepärast tunnevad mustanahalised ennast joogatunnis ebamugavalt. „Aga ma arvan, et joogast oleks kõigile kasu!“

    Missioon – jooga kõigini

    Justin on tegelenud joogaga 12 aastat ja praegu on ta 31. „Ma olin alati ainus mustanahaline joogatunnis. Alati! Tänaseni on see ikka enam-vähem samamoodi, ainult natuke parem. Kui ma küsin mustanahalistelt, miks nad joogasse ei tule, siis nad ütlevad, et see pole nende jaoks. Nüüd, olles ise joogaõpetaja, on mu missiooniks aidata avada uksi ja tekitada ligipääs erinevatele inimestele. Nii et taskuhääling on tõesti põhiliselt mustanahalistele, aga kõik muu, mida ma teen, on kõikidele. Just nimelt kõikidele, ka neile, kes tunnevad, et need praktikad ei suhestu nendega või siis nad ei tea, kuidas tuua jooga mati pealt igapäevaellu. See on mulle õpetades kõige olulisem.“

    Justin rõõmustab, et tema taskuhääling läheb korda isegi mulle. „See on imetlusväärne, et näiteks kui eestlased ei tunne isiklikult võib-olla ühtki mustanahalist, siis saab see podcast aidata luua mõistmist ja aduda raskusi, mis sellistel inimestel elus on. Ja raskusi on meil kõigil! Meil kõigil on asju, millest läbi tulla, ja vahel on hea ka enda raskustele vaadata teise nurga alt, kui tead, millised teemad on üleval teistel, kes on täiesti teistsugused ja teisest kontekstist. Sellised asjad nagu orjus, diskrimineerimine nahavärvi pärast. Ja minu taskuhääling aitab kaasa teineteise mõistmisele.“

    Diskrimineerimine – päriselt?

    Kas tõesti võib tänapäeval veel rääkida diskrimineerimisest? „Mustanahalistel on maailmas unikaalne trauma, sest need, kes ei ela Aafrikas, on ära lõigatud oma juurtest, ajaloost, päritolust ja seega oma väest. Nagu mu perekonnanimi, Williams – see pole aafrika perekonnanimi. See on orjapidaja nimi. Williams tähendab William’s son (Williami poeg). Orjapidaja, kes pidas meie perekonda, on mu perekonnanime tähendus. Ja see on samamoodi kõikide mustanahalistega siin USAs. Me isegi ei tea oma nime! Ma ei tea, millist keelt rääkisid mu esivanemad – mul pole ühtki seost oma keelega.“

    Justin ei tea täpselt, kust maalt ta esivanemad pärit on, aga varsti on see lõpuks teada. „Ainus võimalus päritolumaad teada saada, on teha DNA-analüüs. Sest kui orjad toodi laevaga Ameerikasse, lõhuti nende pered ära. Näiteks väikesed lapsed, kes eraldati emast, ei saanudki teada, kust nad pärit on. Ameerika koolides tehakse kultuuripäevi, kus igaüks tutvustab maad, kust ta pärit on. Ja kui siis mõned ütlevad, et ma olen Iirimaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt, siis mustanahalised ütlevad end olevat New Orleansist, Louisianast, New Yorgist. Sest nad ei tea midagi oma taustast enne Ameerikat. Spetsiifiline trauma, mis on mustanahaliste kogukonnal, vajab tervendamist ja üldist motivatsiooni selle jaoks.“

    Mõtted on valemi üks osa

    „Kui öeldakse, et su mõtted loovad su reaalsust, siis näiteks USAs võib mustanahaline mees politsei käe läbi surma saada 400 korda tõenäolisemalt kui valge mees. Siis nagu ei saa öelda, et mõtted loovad reaalsust! Kui mustanahaline naine sünnitab, on tema tõenäosus sünnitusel surra neli korda suurem kui valgel naisel – tema kehas oleva eluaegse kõrgema stressitaseme tõttu. Kas tema mõtted loovad selle? Ei! Need on päris asjad, mis juhtuvad siin päris inimestega. Päris maailm, kus stress jaotub ebaühtlaselt… vastavalt nahavärvile.

    „Nii et need sõnad, mis me ütleme joogas: sinu mõtted loovad su reaalsust – muidugi nad loovad! Aga sa võid luua oma mõtetega mida tahes ainult siis, kui sa oled priviligeeritud. Aga kui sind pidurdab süstemaatiline sügavale kodeeritud stress või teemad, millest sa pead päriselt üle saama, siis on su-mõtted-loovad-su-reaalsust ainult üks osa valemist. Teine osa on vaja ise üles leida. Sellepärast ma leidsin, et on nii oluline rääkida nendest probleemidest otse, taskuhäälingu formaadis.“

    Meil kõigil on nahavärvist olenemata oma sisemised traumad, millele peame otsa vaatama, lapsepõlve teemad, sisemised isiklikud takistavad teguruid – kõigil on midagi! „Aga allasurutud inimestel on lisaks veel kollektiivne laiahaardeline trauma selle kõige all. Veel selle jama all, mis kõigil on niikuinii!“ 

    Meditatsioon ja jooga

    Justin tunneb, et ta saab aidata inimesi, jagades infot, andes ruumi mõelda ja tunda ja tuua jooga matilt pärisellu. Kõigile. „Jagan päris palju teadmisi tasuta vebinaridena, et see poleks inimestele rahaliselt kättesaamatu. Ma tahan, et need teadmised oleksid kättesaadavad ja inimesed tunneksid nende seost oma eluga. Ma arvan, et praegu on päris palju seda, et jooga toimub stuudiomatil, aga unustatakse, et kogu elu toimub tegelikult väljaspool seda ja need praktikad on väärtuslikud ainult siis, kui neid saab kasutada päris elus. Muidu on jooga ainult hetk.“

    Justini jaoks on meditatsioon liim, mis hoiab ta elu koos. „See annab mulle ühenduse iseenda parima versiooniga, tugevdab intuitsiooni ja aitab seega teha õigeid valikuid. See annab mulle võimaluse, kuidas kohtuda eheda iseendaga ja nii saan ma ühendust ka teiste inimestega.“

    Talle tundub, et sageli ei tea inimesed, kes nad on, sest nad ei ole olnud üksi – nad on alati ümbritsetud teistest, mõtlevad, mida teised vajavad. Nii ei jõutagi selleni, mida me ise vajame, ega teatagi, kes ollakse. Ja kuidas saaks siis maailmas iseendana väljenduda? Joogapraktika annab võimaluse kohtuda päris iseendaga. Ja see jällegi annab võimaluse teha valikuid, mis on meiega kooskõlas.

    „Alati, kui ma teen suure otsuse või valiku, mediteerin ja küsin oma südamelt. Igapäevane praktika annab võimaluse liikuda kiiremini südamesse ehk saada kiiremini vastuseid. Sellesse kohta minemist ma praktiseeringi. Alati, kui on vaja otsustada, siis ma saan lihtsalt – põmm! – kohe südame lainele minna. Igapäevane mediteerimine on teinud selle tee vabaks ja nii saan ma käituda päris endana igal hetkel.“

    Koolikiusamise trauma

    Väiksena narriti Justinit väga palju. Nii palju, et ta vahetas isegi kooli. Aga ka uues koolis kiusati, sest ta oli teistsugune. „Ma kõndisin teistmoodi ja mu kõrvad tundusid suured ning seepärast mind narriti. Kui ma olin teises klassis, laulsin ma kooris. Kooritunnis, kus kõik pidid käima, ütles õpetaja, et nüüd laulame lugu „I believe I can fly“, ja küsis, kas keegi tahab seda üksi laulda. Ma tõstsin elevuses käe, sest laulmine oli mu lemmik, ma tegin seda pärast kooli lihtsalt niisama, lõbu pärast niikuinii. Kui olin esimese rea ära laulnud, hakkasid kõik lapsed naerma ja näitasid oma kõrvadele ja hüüdsid: „Lenda minema, lenda sinna, kust sa tulid!“ Ma lihtsalt seisin seal, panin silmad kinni ja tahtsin haihtuda. Kuni kooliaasta lõpuni narriti mind veel selle lauluga.“

    See oli väga intensiivne moment tema elus, millest kogunes palju hirmu lauldes enese väljendamise suhtes. „Aga ma ei mõistnud, et nad narrisid mind lihtsalt selle pärast, et nad olid õelad. Ma arvasin, et minu hääl kostis kohutav. Ja sügavamal tasemel andis see mulle signaali, et miski, mis mulle tundub ehe ja mida ma armastan, miski, mida ma ei saa muuta – minu hääl –, polnud piisavalt hea. Kogu ülejäänud lapsepõlveks sulgusin ma endasse, muutusin väga vaikseks ega laulnud enam kunagi.

    Seepärast on Justini praeguses töös ja elus suur roll sellel, et aidata inimestes äratada osi, mille nad on millegipärast sulgenud või peitnud.

    Tervenemine

    „Joogal on mu elus olnud suur mõju, aga üks suurimaid võite on olnud see, et see äratab meie peidetud osi ja annab võimaluse nendega sõbraks saada. Ühendus ongi see, mida jooga tähendab. Muidugi ma tegin päris palju teraapiat ka, mitte ainult joogat ja mediteerimist. Minu arvates on trauma tervendamine väga oluline ning jooga ja meditatsioon on oluline täienduseks, need on tervenemise retsepti üks koostisosa. Aga väga suur osa! Ma tunnen, et jooga nagu rääkis minu sisemise lapsega, toetas ja lohutas: on okei olla sina ise. Ma usun, et paljudel juhtudel püüavad inimesed saada enesekindlust olla kuuldud või ennast väljendada või elada oma kutsumust või teha erinevaid asju väljaspool. Aga jooga kutsub meid endi sisse. Ja me saame välise juurde minna alles siis, kui meil on sisemine pind tugev. Ma arvan, et see on nagu joogapoosidegagi: sul on vaja tugevat vundamenti, enne kui saad minna peapealseisu või muudesse hulludesse poosidesse. Sa ei saa väljapoole minna enne, kui sul pole vägevat vundamenti, ja mulle tundub, et jooga annab inimestele selle üliolulise sisemise aluspõhja.“

    Looming

    Kolm aastat tagasi tuli Justin välja oma esimese singliga. „See oli vaimustav! Mu muusikat on alla laaditud miljoneid kordi 40 eri riigis, mis on hämmastav. Ja ma olen väga tänulik, et sain oma trauma muuta loominguks ja inimesed saavad sellest tervendust – seda on nii soe tunne teada!“

    Kui küsin Justinilt, milline on tema tüüpiline päev, tundub ta sattuvat kimbatusse ja hakkab siis naerma. „Sellist asja nagu tüüpiline päev mul küll ei ole! Aga tavaliselt ma lülitan oma telefoni iga päev kolmeks tunniks täiesti välja ja töötan selle kallal, mis on minu jaoks väga oluline. See on tavaliselt kella 11 ja 14 vahel, välja arvatud, kui ma reisin või esinen. Nii paljud inimesed tahavad meist midagi kogu aeg ja me ei veeda seepärast aega iseendaga. Nii et minu jaoks on see nagu joogapraktika. Mis tunne on pratyahara, keskendumine sisemistele aistingutele ja meeled välja lülitada? Kui keegi ei saa minuga ühendust, siis mida ma teeksin? Kuidas ma kasutaksin oma energiat? See on aeg, kui ma kirjutan oma raamatut, muusikat, loon kursusi ja lihtsalt olen loov. Väljaspool neid kolme tundi võib toimuda mida tahes, see on iga päev väga erinev.“

    Justin kirjutab praegu mediteerimisest raamatut, mis ilmub tuleva aasta algul. „Sellest tuleb meditatsiooni teejuht täiesti tavalistele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nad ei oska mediteerida. See on minu lugu koos õpetuste ja praktikatega, kõik ühes.“

    Ta juhendab ka veebikursusi. Näiteks kuidas leida oma kutsumus ja teenida raha sellega, mida armastad. „See teema on Ameerikas ülipopp! Pigem ehk eestikeelsena:  Mul on veel kursusi, näiteks, kuidas saada üle ärevusest ja stressist. See on 10-osaline meditatsioon, mis aitab inimestel paremini magada, rahuneda pärast tööd, olla rohkem kohal.“

    Ehtne joogavanaema

    „Iga kord, kui ma söön hommikust, panen tillukesele taldrikule ka eraldi palukese – see on minu viis tänada oma esivanemaid. Et nad mind juhatavad, et nad on minuga, näitavad teed. Sest ma tunnen, et me pole üksi. Meid toetatakse, juhatatakse. Mu vanaema tegi samamoodi ja ma õppisin temalt üldse väga palju. Ta oli nagu ehtne joogi, aga ta ei teinud kunagi joogat. Kummaline oli taibata, et paljud teadmised, mida vanaema mulle noorena õpetas, kordusid hiljem joogaõpetajate koolitusel. Ma arvan, et see aitas mul ka nii kiiresti suhteliselt noorelt joogaõpetajaks saada, sest mulle tundus, et ma teadsin neid asju.“ Või on see ka Justini Aafrika juurtest. Sest näiteks tema taskuhäälingust selgus, et Aafrika usundid on olemuselt kaasavad. Neil on oma pühakud ja kui nad kuulevad võimsatest tegelastest, nagu Jeesus või Buddha, siis nad võtavad  ka nemad oma usundisse, kombineerides kõike, mis tundub hea ja õige!

    Isiklikud teemad

    „Praegu tegelen ma oma romantiliste suhete teemaga. Mul on olnud nii palju edu oma töös ja spirituaalse poole peal, et need valdkonnad on mul loomulikult olnud rohkem fookuses. Aga nüüd ma tahan, et minu vibratsioon suhete vallas oleks sama kõrge nagu muudes valdkondades,“ jagab ta.

    „Kui ma fokusseeritult oma raamatu kallal töötasin, elasin pool aastat tsölibaadis, ei kohtunud kellegagi. See oli minu jaoks tervendav, sest ma märkasin mõningaid mustreid, mida ma ei taha endaga kaasas kanda. Need ei olnud midagi halba, aga lihtsalt mitte kõrgeim võimalik vibratsioon. Nüüd ma hakkan deitimise maailma tagasi minema uute mustritega ja vanu harjumusi kaasa ei võta. Aga kuidas täpselt, seda saan ma öelda aasta pärast.“

    Justinile tundub, et nii paljud klammerduvad teise inimese külge vajadusest olla tunnustatud, aktsepteeritud ja tahetud. „Tegelikult peaksime me kõik tahtma armastust, tunnustust ja aktsepteerimist iseendalt. Praegu ma töötan selle kallal, kuidas tõesti armastada iseennast nii täielikult, et mul pole vaja kellegi teise tunnustust. Tavaliselt tahetakse suhtes olla selle pärast, et me tahame teisele poolele meeldida või et me oleme endaga rohkem rahul, kui meil on keegi. Aga see ei tööta nii! See viib alati sellele teele, et meil on teist inimest vaja selleks, et olla õnnelik. See on kaassõltuvus! See on ülimalt ebaterve ja see ei vii kunagi õnnelik olemiseni. Aga enamik inimesi on kaassõltuvuslikes suhetes, kaasa arvatud jooga- jm vaimsed inimesed – kõik! Ja nii ma tunnengi, et tõeline sügav partnerlus pole selles kaassõltuvas seisundis. Me tõmbame ligi seda, kes me ise oleme. Nii et kui me tahame ideaalset partnerit, siis peame ise see kõigepealt olema. Ja seda ma praegu teengi.“

    Inspiratsioon loodusest

    Justin saab inspiratsiooni loodusest. „Mulle meeldib lihtsalt loodust vaadata. Mulle meeldib puude all maas istuda, selg vastu tüve, paljajalu. Mu lemmikpuud on sekvoiad, Californias on neid palju. Kui mul on mõni oluline küsimus, siis ma lihtsalt lähen puu alla ja püüan seal lõdvestuda. Ma kujutlen, kui kaua see puu on seal kasvanud, kui palju näinud, kui visa ta on, kui palju lehti langetanud, et saaks anda ruumi uuele algusele, igal aastal uuesti ja uuesti. Puu ei hoia ju lehti kinni, kui lehed on valmis lahkuma, ta lihtsalt laseb neil minna. Nii et kui mul on elus väljakutse või ma pean tegema karmi otsuse, siis püüan kehaliselt lõdvestada end puuga üheks, tunda, kuidas tema energia aktiveerib minu julguse ja tarkuse. Et mitte karta minna läbi raskete valikute, mitte karta minna oma teed, teades, et kõik on lihtsalt tsükkel, kõik, millest me lahti laseme, tuleb tagasi, nii et iga puu meenutab mulle seda ilusat kujundit hoidmisest ja lahtilaskmisest. Kui elu nii võtta, on kannatusi vähem.“

     Justin on Joogafestivali peaesineja 27.-28. juulil Haapsalus.

    Osta oma Joogafestivali pilet SIIT

    Fotod Photos by Jamaal

    Stiil Marju Randmer-Nellis

  • Raamat kui maiustus

    Raamat kui maiustus

    Lõpetasin just maiustamise.
    Raamatuga.
    Mikita “Kukeseene kuulamise kunstiga”.
    Jah, ma maiustasin tekstiga, sest öeldu on Mikital nii sügavalt läbi tunnetatud.
    Sest see kõnetab mingil ürgsel tasandil ja heliseb minuski.
    Ja olles elanud mitu aastat erinevates riikides, tean, et olen teistmoodi.
    Ugri, noh.
    Ja tekst oli mu jaoks ka intellektuaalsel ja poeetilisel tasandil nauditav – mis vaimustav sõnavalik!
    Ja see humoorikas tempokas kõnepruuk.
    See kõik kokku ongi minu meelele maiustus.

    Taluõu, suguvõsa männimets ja mererand – need on eesti vaimu neli nurgakivi. Need on elu algosad, millest luuakse midagi suurt ja ülevat.” Nii kirjutab Valdur Mikita.

    Tantsisin peenarde servas ja vaatlesin sõbranna taluõue kui meie kultuuri keskpunkti.
    Ja olin lummatud!
    Proovisin esimesed haikud kirjutada.

    Aga jään siiski ajakirjade ja raamatute juurde.
    Jaaniööl, valguse pühal olen seekord hoopis lõunamaal, Horvaatias, kus päike loojub juba 20.53.
    Koolitusel. Õpin seal lugusid jutustama.

    Mõnusaid valguspühi ja suve sumedat tulekut!

  • 7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    7 võimalust vältida liigset elektromagnetkiirgust

    Ma olen üpriski kahtlustav.
    Selles mõttes, et mitte kõik asjad, mida müüakse ja mida räägitakse, ei ole meie huvides.

    Ja kindlasti olen ma samal ajal üsna naiivne.
    Mulle näiteks meeldivad igasugused ökomärgised ja ma panen kõrvad kinni ja teen la-la-la, kui keegi ütleb, et mahepõllumehed pritsivad oma taimi lihtsalt öösiti.

    Nüüd olen ma oma kahtlustava näpu peale saanud millelegi nähtamatule – elektromagnetkiirgusele.
    See, et me seda ei tunne, ei tähenda, nagu see ei mõjuks.
    Mind panid mõtlema uuringute tulemused, kus isegi millegi nii süütu nagu elektriseadme kiirgusväljas meie immuunsüsteem nõrgeneb.
    Rääkimata wifitamistest-neligeetamistest.
    Olen ka oma kodu ja põhilisi seadmeid lasknud mõõdistada ja testida ja muutnud oma käitumist.

    Minu põhilised muudatused oma elektrohügieenis:

    • Süle-arvutit ma enam süles ei hoia. Kui kannan seda seljakotis või teen tööd, mis netti ei vaja, panen arvuti lennurežiimile (jah! vaatasin youtube’ist, kuidas).
    • Taskus hoian telefoni lennurežiimil, öösel muidugi ka.
    • 4G lülitan sisse hooti ja seda mitte telefoni peos hoides, vaid laual, kännul vms.
    • Magamistoas lülitan ööseks elektri välja.
    • Lapsele annan telefonimänge lennurežiimil, multikaid vaatab arvutist.
    • Tellisin endale juhtmega interneti (ja maandusega juhtme, hand made) ja valvan, et oleksin wifi kiirgustest väljas.
    • Bussis istun vanemate prouade kõrvale, kes midagi ei scrolli. (Kuigi nuputelefoni kiirgus, vähemasti kõne ajal, olevat veel hullem!)

    Ja nüüd siis räägitakse järgmisest, 5Gst.
    Mina suhtun 5Gsse ettevaatusega, mõned ütlevad, ah, see on Vene propaganda, et pidurdada teiste riikide arengut.
    Aga jällegi…
    Mis mängud, kelle huvides?
    Meie tervis pole kellelegi muule peale meie endi esimene prioriteet.
    Valikud teeme meie.
    Aga valimiseks peab olema teadlikkust, infot ja vana head skepsist.

    Puhast lillelõhna ja mururohelust!

  • 7 põhjust, miks osta õiglast kaupa

    7 põhjust, miks osta õiglast kaupa

    Kõigil on võimalik mõelda ja käituda teadlikult, eelistada õiglase kaubanduse märgisega tooteid ja toetama õiglast kaubandust seitsmel põhjusel: 

    1.     Õiglase kaubanduse märgisega toidu kasvatamisel on keelatud kasutada lapstööjõudu. Mõte, et kohvi või kakao on korjanud laps, kes peab koolis käimise asemel tegema rasket tööd, et edasi- ja jaemüüjad saaksid võimalikult suurt kasumit ja poes müüdava kauba hind oleks võimalikult odav, teeb tavalise kohvi või šokolaadi väga kibedaks.

    2.     Õiglase kaubanduse märgisega tooted ei konkureeri Eesti toodetega, sest märgis antakse toodetele – näiteks kohv, tee, suhkur, kakao ja banaanid – mille toorainet meil ei kasvatata.

    3.     Õiglase kaubanduse süsteemis makstakse kogukondadele lisatulu, mis suunatakse kogukonna arengusse. Nii ehitatakse kogukondadesse koole, puuritakse kaevusid ning parandatakse arstiabi kvaliteeti.

    4.     Õiglase kaubanduse süsteemist saavad otsest kasu 1,5 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat – koos nende perede ja kogukondadega teeb see ligi 6 miljonit inimest. Tänaseks on vastava märgisega tooted saadaval enam kui 125 riigis, ka Eestis.

    5.     Kui Eesti seadused kaitsevad töölisi, põllumehi ja lapsi orjatöö eest, siis paljudes maailma riikides puuduvad korralikud keskkonna- ja sotsiaalkaitsemehhanismid. Oma ostuvalikuga saate aga anda selge sõnumi, et kõikidele maailma põllutöölistele peaksid kehtima samasugused õigused.

    6.     2018. aastal valminud õiglase kaubanduse teadlikkuse uuring Eesti kooliõpilaste seas kinnitab, et noored tunnevad õiglase kaubanduse märgist ja põhimõtteid (65%) ning usuvad õiglase kaubanduse süsteemi (60%). Usutakse, et oma tarbimiskäitumisega on võimalik mõjutada olukorda arenguriikides: nii arvas 73% õpilastest. Küsitluses osalenutest ostavad 33% Fairtrade’i märgisega tooteid iga kord kui selleks võimalus ning suur osa on valmis neid tooteid ka edaspidi ostma (72%).

    7.     Eestis on juba 51 ettevõtet ja organisatsiooni, kes on saanud õiglase kaubanduse sõbra tunnustuse. Nad panustavad majandusesse vastutustundlikult, et ka arengumaade talunikele kasu sünniks. 

    Autor: Mondo ja Kristina Mänd

  • Varasuve mõtisklus

    Varasuve mõtisklus

    Mõned metsistunud õunapuud karjamaa kivivarel on õites ja metsmesilane mu aidaukse alt teab seda hästi.Neil magusail päevil, kui maist hakkab saama juuni – kuu, kui sireliõied muudavad jumet, kuu, kuhu mahub mõlemat, nii kevadet kui ka suve –, tõttan südasuviselt soojal keskpäeval peale hommikust jahutavat jalutuskäiku kooskoeraga mereranda, aidatoast õuemurule vana talulaua äärde.

    Kuniks silitan peoga luitunud puitu, jõuab suitsupääsuke sidistada mulle vanade meistrite saladusi, metsmesilane anda mulle miskit mõista.

    Kerin uuesti kokku-lahti harutatud lihvimismasina juhtme, kaanetan avatud lakipurgi. Õigus on sul, suitsupääsuke – sõber suveajal vanadele taludele, aitadele, lehmalautadele ja heinaküünidele, suur sõber minule.

    Siin mereäärses suvekodus ei pea ma paljuks pühendada poolt päeva köögilauale, millele pea sajand laotud ahjusooje leivapätse, seatud saunast toodud suitsusinki, tõstetud tünnist soolatud silku, peopäevil pimedamast sahvrinurgast puskaripudeleid. Nii sean tammepuust klotsile peenema liivapaberi – tahan lihvimata jätta leivanoa ja tahmunud teekannu jälgi, tuua esile tisleri jäetud daatumi. Mõnikord tahame, et aeg jätaks jälje, mõnikord, et aeg kaotaks jälje, mõnikord kaotame selle ise – kui seda vajagi poleks.

    Õhtuhakul, kui tuleme koeraga, kes madalas veeski kõhuli kippus veel kivivarju, jahutavalt jalutuskäigult mere äärest, kui päevasele suitsupääsukesele sekundeerib piiritaja – see hämarduvate õhtute armastaja. Neil pole siin pesa, nad tulevad kiirete sööstudega kusagilt kaugemalt. Siis tõstan laua tagasi tuppa ja merelt peegelduv valguselaik mesilasvahaga õlitatud pinnal justkui meelitaks seadma sinna oma meelisraamatuid.

    Ööhakul, kui täiskuu valgus kohtub laudpõrandale laotatud kaltsuvaibal õhtukumaga – mis imeline hetk! −, tunnen raamatuid sirvides rõõmu, et petrooleumilamp peab veel ootama pimedamaid aegu.

  • Mari Kalkuni suvine muusikavalik

    Mari Kalkuni suvine muusikavalik

    Mari Kalkuniga suve lainele: “Minu jaoks on muusika puhul peamine, et see puudutaks. Mind puudutab muusika, mis on üdini aus ja üdini originaalne, enda moodi. Mind puudutab hea laulukirjutamisoskus, kuid ka omas keeles laulmine ning virtuoossus, mis kannab tugevat paiga- ja juurtetunnetust, peegeldab ja parandab maailma omal vaiksel moel.”

    Foto: Riina Põhjala

  • Rahuloleva metsamehe lugu

    Rahuloleva metsamehe lugu

    Möödunud suvel tutvus väike reisiseltskond giidi Martin Piispea (37) eestvedamisel Mohni saarega. Ruuge habemega mees, naerukurrud silmades, tundus olevat tänapäeva elu stressist täiesti puutumata kulgeja, samas kindlasti mitte eluvõõras. Jutu sees selgus, et minu jaoks noor mees on elanud ja elab praegugi värvikat elu.

    Kärt Kase uuris Martini elu ja mõttemaailma kohta.

    Kui küsida, kes sa oled, siis kuidas vastad?

    Õnnelik. Metsamees, metsapoole, maal kasvanud ja maal elav.  Olen paar aastat ka linnades elanud, aga see ikka ei ole minu jaoks.  

    Millised sündmused või ka inimesed on sind kujundanud selliseks, nagu oled?  

    Eks ikka vanemad on kujundanud. Loodusehuvi on mul lapsest peale olnud – lindude vaatlemisega sai juba 12-aastaselt alustatud. Sealt edasi tulid üksinda matkamised Eestis ja piiri taga. Need käimised on kindlasti õpetanud rohkem hindama inimesi ja suhteid enda ümber.

    Ehitusel juhtus üks maru õnnelik õnnetus. Plastikkiiver päästis 2015. a. märtsis mu elu. Peale seda ma tunnen, et aja väärtus on oluliselt kõrgem ja raha väärtus oluliselt madalam. Nüüd enam ei käi metsas kilomeetreid GPS-ga korjamas, et näe täna kõndisin 25km. Pigem korjan metsas tunde ja otsin hetki.                 

    Milline on see ehitis, mille valmimisele oled oma panuse andnud ja mille üle ise uhke oled?

    15 aasta jooksul kogunes suuri ja huvitavaid objekte palju, aga neist ehitajasilma läbi üks kõige meeldejäävam on Kunda Puitmassitehas. See on suur ehitis, tellija ja ka alltöövõtjad tuli Eestist väljast. Sain sealt palju uusi ja väga häid kogemusi. Omal ajal (2004.a.) oli see objekt muide kõigi aegade suuruselt teine investeering Eesti majandusse.

    Oled enamus teadliku elu töötanud suurtel ehitusobjektidel, nüüd viid läbi loodusretki ja nokitsed puutööd teha. Kui sinult küsida, mis ametit sa pead, siis mida vastad?

    Tisler-retkejuht aga teen ka laudsepa töid. Retkejuhtimise kõrval olevate tööde tingimused on, et kasutatavaks materjaliks on puit ja kodu ei tohi jääda kaugemale kui 12km.

    Miks on vaja veel lisaks mere päästemeeskonnas toimetada ja Luual koolis käia? Kas see on püsimatus või mitmekülgsus, liialdus või terviklikkus?

    Mina näen seda pigem kui terviklikkust. Mõlemad on hands-on – nii merepäästja koolitus kui retkejuhi õpe. Teen ju saarereise samuti, nii et see oskus on nii enda kui teiste tervise huvides. Kiidan Luua kooli väga ja soovitan neile, kes vähegi looduses liiguvad. Sealt tekkiv pilt saab palju terviklikum – geoloogiast taimedeni ja konnadest põdrani. 

    Kui lähedal on su elu ideaalile? Mis on olulised ja vajalikud osad, mis on olemas?

    Enda elu silmas pidades on kõik hästi. Perega koos elame maal,  poisid on terved. Materiaalselt me millestki puudust ei tunne.  Mets on käeulatuses, meri nägemisulatuses. Olen oma aja peremees. Kui ilves on põllu peal, siis peab aknalaua lihvimine ootama. See aeg ja selle kasutamine või pigem kasutamise võimalus ongi vist see kõige tähtsam asi, mis on muutunud objektijuhi perioodiga võrreldes. Kevadeti olen inimestega palju metsas linde ja loomi otsimas ja naudin samas ka puutöö tegemist – need kaks  täiendavad teineteist mõnusalt.

    Oma toitu võiks ehk rohkem kasvatada  ja kasutada – köetav kasvuhoone on käsil.

    Milline on sinu kõige tavalisem päev?

    Elu käib valguse rütmis.

    Pimedal ajal: hommikusöök, poisid lasteaeda, tiir metsas ja tööle.

    Valgel ajal: metsa, hommikusöök, poisid aeda, ise tööle.

    Õhtu  võimalused: poistega mäng või koos ujuma, metsa.

    On väga vähe päevi, kui ma metsas ei viibi, kasvõi maja taga vaatamas, et kas ilves või siga on käinud või kas lehterkukekad on valmis saamas. Mets on elu täis, samblikest kotkasteni ja karust seenteni. Seal ei ole kunagi igav, nagu ka poistega. Tööl üritan käia nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kevadel ja suvel olen enamus õhtutel tunni või kaks looduses.

    Mis toimub näiteks sinu kodukandi metsas siis, kui inimesed tavaliselt seal ei liigu näiteks kevadel kesköö paiku?

    Metsas käib siis elu, kõige aktiivsemalt peale päikseloojangut ja enne -tõusu. Kakud jahivad, koprad ehitavad, mine vaid ja kuula, kuidas kõik toimetavad.

    Mida õpetad looduse kohta poegadele Thorile (7) ja Roaldile (2)?

    Õpetan seda, et looduses pole midagi karta. Kui kedagi nurka ei aja, siis keegi sind ei torgi. Samuti räägin, et looduses ei eksisteeri halba ega head. Looduses on kõik lihtne – toimub ellu jäämine soo jätkamise nimel.  

    Kuidas saaks näiteks linnapoisse nutitelefonidest metsa? Kas usud, et teatud vanusest jäädki loodust võõrastama või loomi kartma, kui kontakt hõre on?

    Võõrastamine tekib kindlasti metsakaugest elust. Kui lastele on väljakutset või huvi metsas tekitatud, siis jäävad need telefonid metsas tasku. Olen lastega mitmeid kordi metsas käinud. Võta punt lapsi kaasa ja anna neile kivi pealt korjatud sõnajalgse taime magusat juurt maitsta ja ütle, et see oli karjapoiste maiustus, siis läheb ka nutipoistel nägu muigele. Pole kunagi hilja alustada.

    Kas puud tuleb õigel ajal raiuda või mitte? Kas loomi peab küttima või ainult vaatlema? Milline on sinu jaoks looduse tasakaal?

    Ise teen puutööd ja kuskilt peab see puit tulema. Endale ei meeldi lageraied, sealt läheb metsa taastumiseks ikka liiga kaua aega, harvendusraiest jääb metsa moodi mets järele. Päris ilma ei saa, aga lagedat ka ei tahaks, lõputa ring. Saan aru, et seda lagedat tekitab lihtne nõudlus. Kõik tahavad lihtsamalt ja odavamalt. Inimkond suureneb ja tahtmised kasvavad paraku looduse arvelt. Me eestlased võime lugeda ennast väga õnnelikeks, et meil selline mets ja loodus veel olemas on….

    Oleme inimkonnana jõudnud aega, mil ei olda valmis küttimata looduseks. Loodus saaks ise tasakaaluga väga hästi hakkama, aga inimesele ei pruugi see tasakaal sobida. Eks küttimisel ja küttimisel ole vahe ka, et kas lasta vanu/vigaseid/valikuliselt või siis neid, kes ette juhtuvad. Jahti saab pidada mitut moodi.

    Tasakaal oleks vast siis, kui kasvataks oma toidu ise ja elaks nn maaelu. Sööd seda, mida ise kasvatad ja püüad. Sedasi vast hindaks rohkem elu väärtust kui poeriiulilt toidukaupa võttes.

    Millise looma või linnuga näed endas enim sarnasust?

    Vastus on lihtne – ilves. Kindlasti soosib minu valikut see, et ilveseid minu kodukandis jagub. Mulle meeldib nende olek ja käitumine, meeldib selle looma isepäisus: kondavad enamasti üksi mööda metsa, jahivad, puhkavad, samas käivad kontrollimas, mida naaber teeb. Ideaalne elu! Ilvese söömiskombed on huvitavad. Kui näiteks kitsest on kõhutäis söödud, siis pakitakse saagi jäägid ilusti kokku, et ei jääks maha lagastatud kuusealust. Vaat see on viisakus! Mul on vedanud, et olen ilvestega mitmeid kordi kohtunud, ka poisid on neid mitmel korral näinud. 

    Milline on olnud su elu kõige õrnem hetk? Ekstaatilisem hetk? Vihasem hetk? Kurvem hetk? Üllatavam hetk? Mõtlemapanev hetk?

    Õrnem – poisse esimest korda sülle võttes

    Ekstaatilisem – esimene üksinda tehtud reis kaugele Peruusse.  Arusaamine, et enda otsused viivad elus edasi, kui ei ole kedagi kõrval. Hirm oli suur, aga see oli seda väärt.

    Vihaseim – olen lühikese vihaga ja hetkel ei meenugi ühtegi vihast hetke. Olen teiste peale vihane enamasti mõttes ja sellest piisab. Kohtudes on see juba möödanik.

    Kurvem – pidev, kui mõelda inimkonna jätkumise võimalustele ja et ma elan sellel ajal.

    Üllatavam – kuidas vanem poeg Thor õppis rattaga sõitma. Küsis lasteaias sõbra käest ratast ja kiivrit, ning sõitis, lihtsalt sõitis. Seisin ja naersin, lihtsalt naersin.

    Mõtlemapanev – arusaamine, et inimkond üha kasvab, et Maal ei ole enam väga suurt võimalust. Õnneks Elu leiab võimaluse, kas siis meiega või meieta.

    Lõpeta palun lause: „Naine on …“

    Naine on lihtne lõputa lause. Ühe sõnaga seda õnneks ei saagi öelda. Naine on ema, hea, sõber, õrn, uskumatu, tugev, müstiline, otsustav….

    Foto autor Martin Piispea

  • Sinu suvine mõttekaaslane – Hingele Pai ajakiri

    Sinu suvine mõttekaaslane – Hingele Pai ajakiri

    Millest Hingele Pai suvenumbris juttu on?

    Mõned nopped:

    • Kaanel: karismaatiline ja üliäge meditatsiooni- ja joogaõpetaja, muusik Justin Michael Williams – Joogafestivali peaesineja Haapsalus!
    • Aasta kohvri otsas
    • Kahekümnendates isaks
    • Moodsa aja stressipeleti
    • 5 lapse emana kultuurielus aktiivne
    • Investeerimiskolumn: kasvule suunatud
    • Metsaroheline taldrikule!
    • Justin Petrone mõtisklus
    • Suvine muusika playlist armastatud Mari Kalkunilt ja matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt + palju muud huvitavat ja inspireerivat – reklaamivabalt 130 reklaamivabal leheküljel

    TELLI OMA SUVINE MÕTTEKAASLANE SIIT

    Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatest asjadest.

    • Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
    • 100% originaallooming
    • 130 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist lihtsa ning kauni vormiga
    • Seda kõike reklaamivabalt.
    • Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
    • Hingele Pai ilmub korra igal aastaajal alates 1. märtsist 2017.

    ILMUMINE

    Hingele Pai ilmub 4 korda aastas:
    kevad – märtsi algus
    suvi – juuni algus
    sügis – septembri algus
    talv – detsembri algus 

  • Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks!

    TEKST MARIIN MANGLUS
    FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

    Istun lastetoa põrandal, aken avali.
    Tunnen, et hing on kinni
    ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
    et hingata on vaja,
    hingata on vaja!

    On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

    Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

    Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

    Esimene kevad

    Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

    Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

    Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

    Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

    Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

    Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

    Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

    Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

    Söögituba
    Söögituba sai värvitud kaseiinvärviga kollaseks ning rulliga muster peale tehtud.
    Põrandad värvisime hästi helehalliks.
    Lastetuba
    Lastetoa värvisime heleoranžikas-roosakaks,
    seal varem olnud pesumasina tõstsime kööki.
    Pilk läbi kolme toa
    Tagantpoolt alustades: söögituba, elutuba, magamistuba.

    Kuum suvi…

    Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
    Jah, ma pole kunagi maal elanud.
    Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
    Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
    Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
    Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

    Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

    Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

    Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

    Sügis – viljade koristusaeg

    Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

    Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

    Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

    Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

    Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

    Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

    Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

    Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

    Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

    Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

    Talvekogemused

    Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

    Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
    tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

    Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

    Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

    Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

    Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

    Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

    Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.

    Maheviljad
    Kasvatasime sel aastal mahedalt peeti, hernest, aeduba, porgandit, maisi, maitsetaimi. Kõige populaarsem ja täielik hitt oli suhkrumais. Kogu toodangu saime sõpradele, tuttavatele ning mahepoodidesse viia.
    Ökoremont tehtud!
    Oleme nii rahul, et remont sai valmis ning lõpptulemus helge, rõõmus, soe ja
    valgusküllane.
    Hiirepüüdjad
    Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja
    vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid
    mõnus paitada.