Tallinnast Viljandimaale, mahepõllupereks! | Kommentaare: 0

TEKST MARIIN MANGLUS
FOTOD HELENA KUKK (KUKEKE K LÕPSUTAB), ERAKOGU

Istun lastetoa põrandal, aken avali.
Tunnen, et hing on kinni
ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
et hingata on vaja,
hingata on vaja!

On 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle meili, mille pealkirjaks on „Lähme maale elama“. Vastasin tolsamal päeval: „Väga äge oleks.“

Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas. Muidugi mõista on sõna „vaikselt“ päris leebelt öeldud. Nimelt on meil on kaks last, nelja-aastane Nora ja juulikuus üheseks saanud Rafael. Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.

Oluliseks impulsiks, mis mind pani maale kolimise kohta „jah“ ütlema, olid hea sõbra Mari Metsalliku ema ammused kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas.

Esimene kevad

Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.

Meid vōlus Mulgimaa perekonna kunagine tohutu suur ära tehtud töö ja meie oma pere visioon, mida kõike siin võimalik ära teha on. Kujutage ette, kodu ümbritseb puhas loodus, mahepõllud, kus pole kasutatud herbitsiide ega pestitsiide. Ja muidugi köitis õuepealne avarus, vaade kaugusse ning talvine vaikus, mis kevade saabumist järjest erinevate lindude lauluga tervitas.

Majas polnud tükk aega elanud ükski inimhing, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall. Kuidas me majaga sõbraks saime? Alguses olime võhivõõrad, ajapikku õppisime teineteist tundma, algus ei olnud mugav. Mingil perioodil sõime Raidoga õhtuti brüleekreeme – et veidikene ebamugavustunnet vähendada ja maandust saada. Samas tundsime hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.

Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.

Juuni lõpus kolisime päriselt linnast maale. Remont polnud päris valmis saanud, lastetuba oli poolik, osa uksi värvimata jne. Kolimisasjad igal pool laiali – segadus.

Ma ise olin suhteliselt stressis, sest lastega remondi keskel elada on äärmiselt väsitav.

Ausalt, vahel oleks tahtnud lihtsalt nii kõva häälega karjuda, et naabruses olevad hobused oleks tuhatnelja pagema pannud.

Kogu selle protsessi ajal, alates maale kolimise otsuse vastuvõtmisest kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud– ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjulolevaid külgi avastada ja valgustada.

Kuum suvi…

Hing teadis, et me elame selle perioodi üle.
Jah, ma pole kunagi maal elanud.
Jah, me pole varem taimekasvatusega tegelenud.
Jah, me ei tea, kas põua tõttu saaki üldse tuleb, kui palju jne.
Jah, me ei tea veel päris täpselt, kellele toodangut pakkuda, kas huvilisi on.
Aga me uskusime, et saame koos hakkama. Lahendused tulevad. Teadmised tulevad.

Suvi oli töine, täis katsetusi ja eksimusi, igas mõttes kirev.

Uskumatu on tõsiasi, et peaaegu kõik, mida Raido külvas, tuli üles: hernes, aeduba, suhkrumais, peet, porgand, tippsibul jne. Umbrohtu rohisime käsitsi – sõbrad ja oma pereliikmed käisid abis. Võin julgelt öelda, et põldudel valminud taimed on käsitööga kasvatatud ja inimkätt tunda saanud – see teadmine annab meeletult hea tunde. Ausalt.

Elisa Oras meisterdas Palu mahetalu punapeediga logo, seejärel tegime Instagrami konto, et huvilised saaksid meie tegemistel silma peal hoida.

Juulikuus võtsime kaks kassi Veenuse ja Marsi – hiirepüüdjaid oli ju vanasse majja vaja. Lastele valmistasid uued sõbrad suurt rõõmu ning endalgi oli karvakerasid mõnus paitada.

Sügis – viljade koristusaeg

Kõige populaarsem saadus oli suhkrumais, nõudlus oli suurem, kui suutsime seda poodidesse ja sõpradele-tuttavatele pakkuda.

Peet ja porgand olid samuti menukad. Hernest ja aeduba sõime ise, müügiks üle ei jäänudki. Maisi ja aeduba panime ka sügavkülma, et talvel oleks hea võtta.

Lisaks külvasime 100 kg küüslauku, käsitsi.

Jah, sada kilo! Ma tänan Lauri ja Kadrit, kes meile küüslaugutalgutele spontaanselt appi tõttasid. Kes soovib, saab Instagramist Mahetalu alt videot vaadata.

Oktoobri lõpus, hingedepäeva eel, matsime oma kassi Marsi. Süda sai nii haiget. Mul on varem ka koduloomi olnud, kuid nii armsaks pole neist keegi saanud.

Kui süda puruneb, siis ikka selleks, et veelgi avarduda.

Ja süda avardus ja avardus – seni, kuni enam valus ei olnud. Õnneks teine hiirepüüdja, Veenus, on mänguline ja seltsiv koduhoidja.

Hakkasin Viljandi kammerkooris laulmas käima ning Mustlas Käsitöökojas kudumist õppima.

Nora käib kolm korda nädalas Holstre lasteaias, mis asub kaheksa kilomeetri kaugusel meie kodust. Lisaks viin ta kord nädalas Viljandisse tantsutrenni.

Raido annab Holstre koolis reedeti 8. ja 9. klassile karjääri- ja majandusõpetuse valikaine tunde. Samuti on tal piisavalt aega tegeleda sisekaemuslike protsessidega ning aeg-ajalt teha erinevaid eneseteostuskoolitusi ja -seminare.

Talvekogemused

Lumega on siin nii maagiline, valge vaip igal pool, sõiduteed lumivalged –kõik on helge, puhas. Aknast näeme rebaseid, jäneseid ja kitsi jooksmas. Loodus magab rahulikku und – omas tempos, omas hetkes. Siin on vaikne, rahulik, täiesti müravaba.

Õhtuti uksest välja astudes, seisatades ja taevasse vaadates
tekib selge süvakosmoses viibimise tunne.

Oleme perena väga liikuvad ja tegusad. Linnast ära kolides ei jäänudki elu seisma. Käime Tartus ja Tallinnas, tihti Viljandis. Kohtume sõpradega, vaatame kinos filme, külastame teatrit ning avastame uusi söögikohti.

Ma pole kordagi maal igavust tundnud – kogu aeg toimetame.

Raido hoolitseb puude tuppa toomise ja maja kütmise eest. Kodust väga kauaks eemale minna ei saagi, muidu jahtub maja maha. Õnneks on meil imeline naabrinaine Anne, kes vajadusel tõttab kassi toitma, lapsi kaema ja lisaks annab uusi nippe söögitegemisel. Kujuta ette, kuidas maitseb ühepajatoit, mis on küpsetatud puudega köetavas ahjus!

Kokkuvõttes on esimene aasta olnud täis suuri seiklusi, uusi kogemusi, kuhjaga uusi tegemisi ja ettevõtmisi. On olnud rahulikumaid ja kiiremaid aegu, ärevust ning kiirustamist, teadmatust, suurt rõõmu ja kirge, isegi reise välismaale.

Mulle meeldib siin Palu talus, tunnen end siin koduselt, meil on toredad naabrid, uued tuttavad, uued tegemised, uued mõtted. Ja ma ei igatse endise elukoha juures midagi.

Tunnen, et ka lastele siin meeldib. Neil on palju ruumi ja avarust mängimiseks. Vabadus väljas toimetada, leiutada, uudistada, avastada, katsetada. Kuigi Nora on suurlinna tuledest jätkuvalt võlutud, on tal tulevikus olemas kasulik võrdlusmoment.