TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Lennal tuli eelmise aasta lõpus välja uus plaat, mille nimeks „3X“, iseloomustades ühe etapi lõppu, edasilendamist ja vabaduse lugu. Lisaks olulise sõnumiga muusikale võluvad Lenna ehedad väärtused: Setomaa talu, looduseusk, mediteerimine, võimalikult paljude asjade oma kätega tegemine ja kätetöösse hinge sisse panemine ning lõputu armastus oma tütarde vastu.

Kohtume enne lasteaedadesse oma lastele järele minemist Komeedi kohvikus, tellime lõunasöögi ja räägime samal ajal juttu. Lenna tuli just proovist – märtsi plaadiesitluskontsertide tarvis, mida ta juba väga ootab, nii publikuga kohtumise kui ka koostegemise rõõmu pärast: „Mul on nii tore bänd. Nad on mul nagu teine perekond, täiesti asendamatu.“ 

Põhiline partner, kellega Lenna möödunud aastal intensiivselt koos töötas, oli Raul Ojamaa, kellega koos hakati aasta alguses lugusid kirjutama ja kutsuti siis jooksvalt kampa veel teisi sõpradest muusikuid. „See formaat on välismaal hästi tavaline, et ühel lool on kuus või kaheksa autorit. Ollakse koos ruumis, tehakse laulukirjutamislaager, nn writing session, kus kõik tulevad oma loominguliste ideedega välja ja hakatakse kokku sobitama, mõeldes artisti peale, proovides tabada tema värve ja toone.

Vahel oli nii, et Raulil oli mingi toorik või idee algus, meloodiajupike,
sõnu hakkasime koos looma, nullist.

Tihtipeale mängis Raul mulle mingi kidrapõhja ja siis oli mul äratundmine ja sealt hakkasin vaikselt ümisema. Kohtusime enamjaolt tema juures kodus, kus vedelesid kitarrid ja sünt, arvuti, mikrofonid ja kogu valmidus, et luua. Aga palju tööd sai tehtud ka Türi tänava stuudios.“

Uus plaat sümboliseerib Lenna jaoks vabadust ja julgust. „Sest eelmisel aastal pidin selle loomisprotsessi keskel olema julge – ma pole varem nii palju lugusid kirjutanud. Pigem on olnud autorid, kes mulle kirjutavad. Sain hästi palju kasvada just autorina, loojana ja muusikuna.“ Lennale on väga oluline sõnum, millest ja miks ta laulab. „Ma olen hästi tekstitundlik. Ka teiste muusikas kuulan ma esimese asjana justsõnu.“

Vabadus

Vabadus tähendab Lennale pigem hingevabadust. „Mõtlen just vabadust olla see, kes ma olen. Et ka inimene su kõrval laseb sul olla see, kes sa oled, ja sa saad tunda kõiki oma tundeid ning soove ja unistusi täide viia, oma elu ehitada. 

Minu jaoks on ideaalne see, kui keegi ei kammitse, ei pidurda ega hoia tagasi. Ka loomevabadus.

Hetkel olengi selles kohas: uue plaadiga anti mulle loominguliselt täiesti vabad käed, mis on ülim vedamine ja õnn. Alustasin bändi ja muusika tegemist, kui olin 16, siis ei olnud vabadusest mingit juttu. Kuigi siis ma olin ise hingeliselt nii vaba, et mul oli ükskõik – lihtsalt lendasin ringi.“

Seepärast kolis Lenna kodust ära juba 17selt, minnes bändiga viieks aastaks Saksamaale. Muusikaga alustas Lenna juba neljaselt. Saksa keel oli tal suus Mustamäelt Saksa gümnaasiumist.

„Meie pered, meie emad pidid meid lahti laskma,
lubades meil teha oma asja, ja hoidsid meile pöialt.

Tänaseks olen end muusikaliselt töötanud sellisesse kohta, kus keegi ei dikteeri enam ja suunda ette ka ei ütle, pean ise otsustama ja ka ise vastutama. Nüüd olen lõpuks seal, kus ma saan teha seda, mida tahan. Aga ma ei saaks öelda ka, et enne oli halb, et tegin midagi vastu tahtmist. Olid teised ajad ja teised unistused, lihtsakoelisemad ja mitte nii sügavad. „3X“ plaati tehes oli vahepeal isegi hirmutav, sest ei osanud täieliku valikuvabadusega midagi peale hakata,“ lõkerdab ta.

Vahepeal küsib Lenna iseendalt, mis on oluline. „Kui mul oleks üks soov, siis ma tahaksin, et inimesed ei tunneks kunagi, et nad on üksi… Ma tahaks, et kõik mu ümber saaksid olla õnnelikud.” Ta on nii harjunud tegema kõike korraga: lapsed, tööasjad, kool… „Üpris raske on süveneda ja keskenduda ühele asjale ja mulle see üldse ei meeldi. 

Kevadel hakkasin mediteerima ja see aitas mind väga palju! 

Ilmselt see tuligi minu juurde sellepärast, et oli vaja. Ma võtan aja ja keskendun endale, lõdvestumisele – selleks, et suuta selle tempo ja stressiga hakkama saada. Oli vaja tuge. Sest eriti olles ema, ei saa mitte jaksata. Peab jaksama.“

Lenna tütred on vanuses kuus ja neli ning viimased kaks aastat on Lenna ja nende isa Robert Vaigla eraldi elanud. „Mul ei ole olnud sellist rasket aega, mil ma oleks tundnud, et olen täiesti üksi. Roberti ja tema vanemate abi on alati olemas olnud, praegu ka – see on nagu modernne perekond, kõik liikmed on olemas ja kõik on hästi.“

Uus algus

Eelmisel kevadel kohtus Lenna näitleja Lauri Mäesepaga, millele eelnes pisut raskem aeg. „Tavaline lahkuminekujärgne aeg: ikka on raske alustada uuesti, pead leidma enda jälle üles ja mõtlema, mida tahad. Depressiooni mul ei olnud, aga kusagil seal piiri peal ma olin, väga stressirohke aeg oli. Kuna olen intuitiivselt tegutsev naine, siis lasin kehal end juhtida, teades, et varsti paranevad haavad ja läheb kergemaks. Loodusest sain jõudu.

Ja kevadel ma kohtasin Laurit,
tema kaudu tuli meditatsioon minu juurde,

ja sealt läks kohe kiiresti kõik ülesmäge. Sain kõik joonde ja päästetud,“ särab ta. 

Lenna teeb sellest ajast peale transtsendentaalset meditatsiooni, esimesed pool aastat pühendunult 20 minutit järjest igal hommikul ja õhtul, praegu valib mõnel hommikul magada seitsmeni, aga siis mediteerida enam ei jõua.

Mõnikord suvel tulid lapsed ka sekka,
tegid kaasa ja jäid vahel meditatsiooni ajal magama –

see oli Lennale kingitud tudupaus ehk võimalus tegeleda oma asjadega. „Soovitan transtsendentaalset meditatsiooni tõesti kõigile, kellel on stress, sest see on nii lihtne asi, mille jaoks ei ole vaja mitte mingisugust erioskust. Meditatsioonist on abi – ja väga palju. See on ikka üks geniaalne leiutis!“

Üks mediteerimise viise on Lennale ka käsitöö. Ta lõpetab kevadel Räpina aianduskooli tekstiilkäsitöö eriala kaugõppe ja seepärast on just praegu väga palju näputööd käsil. „See on tõesti teistmoodi meditatsioon – ma lähen kooli ja seal me näiteks viis tundi tikime! Või neli tundi koome. Või siis heegeldame pitsi. Hästi palju tehnikaid, hästi intensiivne ka, sest on palju uut informatsiooni korraga. Sessi nädalal elame ühikas ja oleme esmaspäevast reedeni varahommikust hilisõhtuni koolis. Ja vahel olen ma koolis vaipa kudunud isegi südaööni, sest maht on väga suur. Tundub romantilisem ja toredam, kui see tegelikult on – see ei ole naljaasi ja pärast olen täiesti läbi. Aga teistpidi jällegi laetud.“

Viis aastat tagasi tundis Lenna, et tahaks midagi uut õppida.

„Jõudsin punkti, kus mõtlesin, kas see ongi kõik, mis ma teen. Ilmselt see küsimus tuleb mingi hetk kõigil, et kas nii ongi nüüd… Rohkem midagi kuskile edasi ei lähe? Kui teine laps oli poolteist, siis tuli see soov uuesti konkreetsemalt tagasi.“

Miks Räpina aianduskool? „Mulle meeldis, et see pole minu Setomaa kodust kaugel – ainult poole tunni kaugusel.

Olin kuulnud, et see on hea kool,
ja hakkasin vaatama, mis need erialad siis on.

Aga käsitöö ja disainimine on mulle meeldinud – mulle meeldib osata asju ise teha. Pigem laste ja enda jaoks, kuigi mine sa tea… Esialgu oli mu kõige hasartsem mõte, miks ma tahtsin käsitööd minna õppima, kangastelgedel kudumine. Et tahaks osata vaipa teha! Rahvuslik käsitöö, traditsioonid – vanad oskused, mis kaovad.“

Teisel õppeaastal tulid valikained – Lenna valis nahatöö ja kanga kujundamise – ja neist said ka tema lemmikud. „Ma nii ootan neid tunde, et ma saaks minna, sest see avab minu jaoks mingit teist loomingulist vabadust – saan seal kõike proovida. Sinna võiks lausa sukelduda ja mul kuluks sellele palju kauem aega, kui tunniplaanis ette nähtud…“ 

Lennale tundub iga kord pärast koolinädalat, et tagasitulles on ta natuke parem ema. „See on see, kui emana võtta natuke endale sellist oma aega, mida muidu niikuinii ei raatsiks. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul kipuvad süümepiinad väga kiirelt tekkima – ei raatsi lihtsalt endale aega kulutada. Ei taha lapsi millestki ilma jätta, tahaks kõike nendega jagada. Tavaliselt käingi lastega igal pool ja toimetan nendega palju ringi, nii et kui mul on koolinädal, siis nad saavad rahulikult issiga möllata.“

Nokitsemiseks on Lennal keldris oma tööruum-pesuköök-stuudio.

„Mul on seal pillid nurgas, õmbluslaud, hulk kangaid, lõngu, vaibalõngu ja muid materjale. Kui ma ütlen, et lähen alla, siis lapsed küsivad, kas võivad tulla kaasa – uurima kõiki neid karpe, pärleid ja muid põnevaid asju, mida sorteerida.“ Lenna on teinud palju asju just oma lastele: waldorfnuku, kampsunid, vankritekid ja kaisuloomad. Ka lõputööks on Lennal kavas just lastega seotu. Teistele kingituseks tehtud vaipade kavandid on aga vanema tütre tehtud. „Luban neil alati kaasa teha, kui neil huvi tekib.“

Setomaa südames

Lenna on Tallinnast pärit, aga tunneb end täielikult maa- ja looduslapsena. „Mu vanavanemad elasid Türil, minu lapsepõlve eredamad mälestused on suvedest vanaema ja vanaisa juures. Kõik mälupildid ja lõhnad ja värvid on seotud Türiga.

Meil olid sead, kanad, kasvuhooned, aed, peenrad, põllud –
korralik maaelu.

Pikad herne- ja oavaod – mäletan, kuidas me istusime seal vagudes. Kuumast virvendav asfalt, mida mööda sai rattaga musttuhat korda sõidetud, et jäätist tuua, kartulivõtt sügiseti… Kui vanavanemaid enam polnud ja majagi müüdud, tekkis tunne, et mul ei ole enam üldse mingit kohta, kuhu minna. Linnast ära maale ma mõtlen.“

Maaeluigatsus paisus põues ja Zetode ansambliga ühiselt Viljandi folgil esinedes hakkas asi hargnema. „Mul ei olnud Setomaaga tegelikult mingit seost. Zetode kaudu sattusin Setomaa tiirule, muusika sidus meid.

Ma reaalselt armusin sellesse piirkonda ära!
See kant ise, see vaib, need inimesed…

See tundus täiesti teine kui igal pool mujal Eestis. See ei olnud planeeritud, see lihtsalt läks nii. 

Ma tundsin lihtsalt ära, et see on minu koht ja kaua ma ei mõelnud.“

Tööd on seal aastate jooksul olnud palju, leitud maja oli puutumata vana koolimaja. On vahetatud aknaid, uksi, põrandaid, katust, paigaldatud veesüsteem. Ka Lenna ise on seal palju teinud ja käis isegi puiteseme restaureerimise kursusel. „Tavaliselt tuldi sellele kursusele tabureti või kiiktooliga, ja ma tulin – oma aken kaenlas. Õppisin kittimist ja vana klaasi mahavõtmist, puidu plommimist, lihvimist, uue klaasi ettepanemist. Just vanaviisi: kitiga, mitte liistuga. Oma Nõmme kodul olen ka mitmed aknad ise korda teinud. Setomaal on oma kogukond, kes kokku hoiab. Mulle toodi ka uksi ja aknaid, öeldes „Oh, kuule, sinu majale võib-olla istub ette“. Toredad inimesed elavad mu kodukandis!“

Paljud arvasid, et Lenna oma elutempoga ei jõua maakoju reaalselt mitte kunagi – ja eks see on mõnikord nii olnud ka. „Aga nüüd ma tunnen aina tugevamat sidet selle kohaga. Ma näen, et lastele väga meeldib, mis on minu jaoks oluline. Ja meile Lauriga samamoodi.

Ma kujutan ette, et me mingi hetk elamegi seal,“ muheleb Lenna.

Tal on järgmisena plaanis võtta kanad ja teha päris peenrad istutuskastide asemele. Päris oma põld! Sel kevadel. „See teeb mind õnnelikuks ja paneb hinge helisema, et ma saan elada sellist elu, nagu südamest soovin ja millest olen unistanud!“

Kanadega just palju kogemust pole – kord on Lenna pere Roy Strideri siidikana tibusid hoidnud. Ja Royga käis Lenna ka Mongoolia reisil. „Mu väiksem laps oli sel ajal poolteiseaastane ehk ma olin üle kolme aasta järjest olnud kodune. Kaks last järjest sünnitanud ja imetanud. Tundsin esimest korda, et väsisin ära: muutusin hästi kõhnaks, olin justkui kõik ära andnud.“ Lenna on hästi intuitiivne, ainult selle pealt ta valikuid teeb, ja sattus juhuslikult Roy üleskutsele, et kolme nädala pärast minnakse Mongooliasse. „Sattusin kohe vaimustusse ja tundsin, et tahaksin väga minna. Vaatasin kalendrisse ja see aeg oli vaba!

Ütlesin perele, et ma pean minema… Ja läksingi! 

Nii tervendav oli see kogemus ja ürgne loodus mu jaoks – ilmselt oli vaja võtta täielik time-out, kus ma saan lihtsalt olla. Polnud levi, elektrit, WCd – mitte midagi! Olime keset taigat, elasime hõimurahva kodudes, nende väikestes tipides kohalike inimeste vahel. Mõnikord pidime ratsutama, et jõuda mägedes õigesse kohta. Ma küll hullult igatsesin lapsi, aga see kõik oli nii-nii kosutav. Tundsin ära, et pean minema, ja pärast oli palju parem.“

Hõissa!

„Jah, seda pauku ma ei oleks küll osanud ette kujutada ega oodata!“ naerab Lenna, kui küsin kihlumise kohta, sest ta on siiani abielusse pigem külmalt suhtunud ja hinnanud eelkõige kooselu kvaliteeti.

„Tema unistas mind oma ellu. Minu jaoks ta lihtsalt ilmus ühel päeval. 

Ja ma ei saanud jätta reageerimata sellele ilmumisele, tunnetasin kohe ära, et see võib olla ühe suure armastusloo algus,“ särab Lenna.

Kui küsin Lauri kohta (kelle kohta ma tean, et ta oli üks Hingele Pai esimesi tellijaid!), räägib Lenna särades: „Lauri on visionäär, hästi suurelt ette võtja ja unistaja, punub ja pusib oma mõtteid kõigi jaoks parema elu ja parema elukeskkonna nimel. Ilmselt varsti kuuleme sellest ka lähemalt. Aga ametilt on ta näitleja.“

Lennale ja Laurile väga meeldib Setomaa kodus ja neil on seal ka ülitoredad sõbrad tekkinud. „Ja lastel on maal hullult tore – seal on hoopis teine rütm, meil ei ole seal telekat ja nad ise nokitsevad: teevad mänguasju ehitusklotsidest ja kõigest, mida aga leiavad.

Suvel teeme päris põllu – pikad vaod herneid, nagu vanasti –

ja loodame, et saame elada sellist elu, nagu me unistame, et aastas vähemalt pool aega Setumaal. Proovime kuidagi niiviisi toimima saada… Ma usun, et absoluutselt kõik on võimalik. Nii nagu ise lükkad, nii läheb.“ 

Räägime veel natuke jumalast ja läheme siis oma lastele järele. „Lapsed on osa minust, seda ei oskagi kirjeldada muudmoodi, kui et lihtsalt oled valmis kõike tegema nende eest. Lapsed on tulevik – varsti juhivad nemad mängu ja ma hoian ainult pöialt, et see saaks olema põnev ja vägev! Mulle meeldib neid vaadata ja tunda seda tunnet, mis voolab üle… seda suurt armastuse tunnet. LOVE LOVE LOVE.“

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga