TEKST JA FOTOD SILVIA PÄRMANN
„Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa ja sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud.“ Nii kõlas filmi „Mandariinid“ sisututvustus.
Täna on külad ikka veel tühjad, ehkki sõda on läbi ning abhaasid Gruusiast lahku löönud. Abhaasias ringi sõites, isegi pealinnas Suhhumis ringi jalutades, on raske uskuda, et kodusõda lõppes juba aastakümneid tagasi. Kõik näeb välja, nagu oleks see olnud äsja: kuuliaugud majaseinas, pommitamise jäljed, varemed, varemed, varemed.
Ent Suhhumi rannapromenaadil jalutades on siiski tunda kunagiste luksuslike aastate hõngu ja mitte kõik eestlased ei sõitnud tagasi ajaloolisele kodumaale. Ja mandariinipuud kasvavad edasi.
Mis maa see mandariinide maa on?
Maailmakaardile on peidetud hulk riike nagu Abhaasia,
mille piire ja lippu teavad vähesed –
need on olemas peamiselt vaid nende elanike enda jaoks.
Poleks Abhaasia Eesti külasid, poleks „Mandariine“, ei aimaks ilmselt meiegi, et selline riik maailmakaardile püüab saada – seda üsna samast ajast, kui Eesti end taas iseseisvaks kuulutas.
Sellised peidetud riigid trükivad tihtipeale isegi oma raha ja postmarke, väljastavad viisasid ja passe – vahel isegi biomeetrilisi –, korraldavad valimiskampaaniaid ja toimuvad valimisedki. Aga mitte keegi ei märka. Õigemini, mitte keegi ei tunnusta. Mõelda, ka Eesti oleks võinud olla üks neist…
Montevideo konventsioon ütleb, et piirkonnast riigiks saamiseks peab olema alaline elanikkond, kindlaksmääratud territoorium, valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega.
Sageli sellest aga ei piisa. Abhaasia on riik vaid nime poolest.
Ent selles paralleelmaailmas,
kus puudu on rahvusvahelisest tunnustusest ja ÜRO liikmestaatusest,
ei ole puudust inimestest, visioonidest ja unistustest.
Kusagil vanade mälestuste, tühjade majade ja silmapiirini ulatuvasse Musta merre kadunud tuleviku vahel on aga argipäev, mis on kõike muud kui nukker ja hall.