TEKST KADRI SAKALA
FOTOD LAURA OKS
Töötanud aastaid paarisuhteterapeudina, on mul olnud väga ehmatav näha, kui palju kasutatakse suhetes emotsionaalset vägivalda. Seda võib pidada lausa epideemiaks.
Ajuskaneeringutest teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu. Kuid nähtamatud haavad jäävad tihtipeale ravimata ja väärkohtlejalt ei nõuta vastutuse võtmist. Emotsionaalse vägivalla mõju psüühikale on sügav ja laiaulatuslik.
Paaril aitab elu keerulistest hetkedest ja perioodidest läbi minna usaldus.
Teadmine, et ma saan oma kaaslast usaldada, pakub piisavat jalgealust, et asja rahulikumalt võtta ning tormilistel hetkedel selget pead hoida. Emotsionaalselt vägivaldset inimest on aga võimatu usaldada, sest tema peale ei saa loota, ja seetõttu need suhted tihtipeale katkevad. Usaldus ei vea välja.
Valu algus
Suhtes esitab aju küsimusi, kontrollides: „Kas ma saan sinu peale loota? Kas sa oled minu jaoks olemas?“ Kui vastus on „ei“ või „võib-olla“, aktiveerub otsekohe roomaja aju, mis juhib võitle-või-põgene-reaktsioone. Ja see avab uksed emotsionaalselt vägivaldsele suhtele.
Selle asemel et rääkida pingeolukorras oma hirmudest, tunnetest ja vajadustest, hakkab enamik meist süüdistama ja eemale tõmbuma.
Me ei otsi oma partnerilt abi ja lohutust, kui tunneme end ebakindlalt, vaid muutume närviliseks ja vihaseks või külmaks ja tundetuks.
Vähesed on saanud kodust kaasa oskusi, kuidas tulla toime tunnetega. Väärkohtlemine saab alguse sellest, et inimene ei tule toime mõne oma tundega – nt abituse, hirmu, kurbuse, nõrkusega – ega oska seda vägivallatult väljendada. Et haavatavat tunnet kinni katta, muutub ta vihaseks või tuimaks ning ründab oma partnerit või põgeneb teleri, töö, garaaži, sõbra, spordi vm juurde.
Eluterve inimene oskab reguleerida oma tundeid ning saab aru, et ebaviisakat käitumist ei õigusta kunagi miski. Ta tunneb piisavalt häbi, et võtta vastutus oma käitumise eest. Ta palub vabandust ja küsib partnerilt: „Kuidas saaksin tehtud kahju heastada?“ ning muudab oma käitumist. Häbitunne takistab teist inimest väärkohtlemast.
Väärkohtlejal aga puudub häbitunne ning seetõttu ei leia ta põhjust vabanduse palumiseks, sest partner peaks tema käitumist mõistma ja tolereerima ning enamasti on partner „ise süüdi“ väärkohtleja käitumises. Tal on sada ja üks õigustust, miks ta ei saanud kokkuleppest kinni pidada, ning ta leiab otsekohe vabanduse oma hääle tõstmisele, valetamisele, ignorantsusele või muule väärkohtlemisele. Ja isegi kui ta mingil hetkel vabandust palub, siis oma käitumist ta ikka ei muuda.
Kui inimene ei saa paarisuhtes olla haavatav, muutub ta närviliseks. Halvimal juhul jääb haigeks, hakkab mõnuaineid tarvitama või toimub nähtamatu lahutus, kus elatakse küll ühe katuse all, aga eri universumites.
Kuna emotsionaalselt vägivaldses suhtes olijatel puudub teadmine, mis on suhtes aktsepteeritav ja mis mitte, siis kas süüdistatakse teist poolt enda vajakajäämistes ja keeldutakse võtmast vastutust või võetakse suhtekvaliteedi eest ainuisikuline vastutus enda õlule.
Emotsionaalselt vägivaldses suhtes valetab vägivallatseja nii endale kui teisele: „Sina paned mind niimoodi käituma.“ Tõlge: sina vastutad minu käitumise eest. Ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale: „Kui ma oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseks minuga.“ Tõlge: mina vastutan teise inimese tegude eest. Emotsionaalselt vägivaldsetel inimestel on raske mõista oma partneri tundeid. Nad võivad olla empaatilised võõraste inimestega, aga koduseinte vahel võivad käituda julmuritena, kelle suust tuleb kergelt välja inetuid sõnu ja valju häält. Nad ei ole nõus kuulama oma partnerit lõpuni, kui on käsil konflikt, ega ole valmis jääma tüli käigus viisakaks. Otsuste tegemisel keerleb maailm nende ümber, kuigi nemad seda ise niimoodi ei näe.
Usk paranemisse
Need, kes on läinud kokku emotsionaalselt vägivaldse inimesega, hoiavad kinni unistusest, et sügaval selles julmuris on siiski hea inimene ja kui teda piisavalt armastada, paistab headus tema seest lõpuks välja. Nad hakkavad vabandama igat oma partneri käitumist. Neil on raske mõista, et iga inimene vastutab ainult enda käitumise eest.
Vägivalla all kannatajad süüdistavad ennast teise reaktsioonides ja hakkavad käima kikivarvul, kartes uut plahvatust teiselt poolt. Nad panevad partneri vajadused enda omadest ette ja päeva lõpuks tunnevad end tühjalt ja jõuetult. Nad tahavad näha ainult seda head, mis teises on, ning keelduvad nägemast julmust ja hoolimatust. Need on inimesed, kes tihtipeale tulevad teraapiasse ja käivad seal kaua, eesmärgiga õppida olema veel parem partner oma väärkohtlejast kaasale. Et äkki siis hakkab teine neid müstiliselt armastama ning inimlikult ja viisakalt kohtlema.
Vägivalla all kannatajatel on raske väljuda suhtest seetõttu, et väärkohtleja ebastabiilsus paneb neid kahtlema nende enda reaalsuse adekvaatses tajumises.
Kuna väärkohtleja mõte, tunne, otsus ja käitumine võib iga kell muutuda,
ei jõua partner sellega sammu pidada.
Üks meie baasvajadusi on tunda ennast turvaliselt ja turvalisust loob see, kui kokkulepped peavad, me saame arvata, kuidas elu hakkab minema ja kuidas partner käitub. Turvatunde puudumine ajab seevastu hulluks, ebastabiilsus lõhub psüühikat. Uuringud näitavad, et hirmus ja ebastabiilsuses elamine muudab aju ning see teeb meid inimestena rumalamaks.
Väärkohtleja käitumist saadab mõte „aga mul on õigus praegu niimoodi teha“. Ja see mõte takistab neil muutumast. Kui väärkohtleja ütleb, et ta tahab muutuda, aga ei otsi endale abi ega anna endast kõik, et oma käitumist muuta, on kõige parem suhtest lahkuda.
Kuidas teada, kas suhtesse tasub jääda ja kas tasub proovida suhet parandada? Vaata, mida partner teeb: kas tema sõna ja tegu lähevad kokku?
Kui sõna ja tegu on lahus, tuleb uskuda tegusid.
Mis teeb selle paljude ohvrite jaoks segasemaks, on asjaolu, et väärkohtlejad suudavad enamasti teiste ees väga head kuvandit hoida. Nad võivad olla suurepärased kolleegid, juhid, sõbrad ja seltskonnakaaslased. Seal nad suudavad ennast reguleerida, sest teistele meeldimine on tähtis, aga oma partnerile meeldimine ei ole oluline. Oluline on hoopis tunda, et nemad kontrollivad olukorda suhtes ja elu käib nii, nagu nemad soovivad.
Armastus on tegu, mis ütleb: „Ma hoolin.“
Inimesed, kes sind armastavad, ei väärkohtle sind.
Nad käituvad sinuga lugupidavalt ja õrnalt, peavad kokkulepetest kinni, pööravad tähelepanu su tunnetele ja vajadustele ning kohtlevad neid hellalt. Nad on ausad ja hoolivad.
Keegi ei taha olla halb partner. Olla hea partner on aga omaette kunst. Nii tuleb õnnelikus suhtes olemist õppida: kuidas olla turvaline partner. Me võime tahta parimat, aga kui meil on hingehaavad, mida pole teadvustanud ja millega tegelenud, hakkavad need juhtima elu – sealhulgas seda, kuidas suhtleme oma kaaslasega. Inetu käitumisega ei saa olla heas suhtes. Tänapäeval on palju võimalusi õppida uusi suhteteadmisi ja oskusi.
Ikka soovitatakse, et tee teisele seda, mida tahaksid, et sulle tehakse. Tegelikult peaks selle ümber sõnastama: „Tee teisele seda, mida ta soovib, et sa teeksid“, sest igaühe vajadused on erinevad. Kui sinus tekitab ärevatel hetkedel turvalisust see, et partner sind kuulab, siis su partner võib vajada samasugusel äreval hetkel hoopis, et sa lihtsalt hoiaksid teda ning ta saaks rahulikult aega, et koguda oma mõtteid ja alles hiljem rääkida. Õpi ära oma partneri armastusekeel ning ole väga tähelepanelik tema vajaduste suhtes. Meil on vaja õppida oma partnerit lohutama ja toetama nii, nagu tema seda vajab. Siis saab ka suhe olla imeline.
KUIDAS PARTNERI HÄIRIVAST KÄITUMISEST RÄÄKIDA?
- Kliendid tihtipeale küsivad: kui ma kritiseerida ei tohi, siis kuidas ma partneri mingit ebameeldivat käitumist kommenteerima peaksin? Reegel on lihtne: frustratsiooni väljendada on eluterve, kritiseerida ei ole eluterve.
- Frustratsiooni väljendamisel sa kirjeldad käitumist, mis sind häirib (nt sa jäid hiljaks, sa ei kuula mind lõpuni, sa ei pidanud kokkuleppest kinni jne).
- Kriitika andmisel ründad teist inimest, tema iseloomujoont (nt sa oled isekas, rumal, kibestunud, ohver, laisk vms).
KUIDAS MUUTA OMA SUHET?
- Mõtle välja, mis on see, mida sa tahad. Pane endale siht ja eesmärgid paika, et teaks, kuhu suunas hakata liikuma. Millist elu ma endale tahan? Kuidas ma tahan ennast tunda? Millist paarisuhet ma tahan? Milliseid sõprussuhteid tahan? Jne.
- Pane paika tegevuskava, kuidas seda saavutada. Ümbritse ennast inimestega, kes sinu teekonda toetavad. Loo endale uus armastuse kuvand: kuidas ma soovin, et mind armastavad inimesed minuga käituksid? Nii paarisuhtes, sõprus- ja töösuhetes kui ka suhtes iseendaga.
- Tegele oma tunnetega. Täiskasvanud, kes on kasvanud üles ebaturvalises perekonnas, pole arvatavasti saanud elutervelt väljendada oma viha ja valu. Tihti arvatakse, et tunded, mida kogeti lapsepõlves, ei mõjuta meid enam, sest need olid nii ammu. Tunded jäävad minevikku alles siis, kui need on läbi tunnetatud ja väljendatud.
- Märka oma partnerit, võta tema jaoks aega. Regulaarne aja võtmine oma partneri jaoks on suhte õnnestumise koha pealt kriitilise tähtsusega! Kord nädalas deidil käia võiks olla kohustuslik. Armasta oma partnerit heade sõnadega. Pahatihti näen inimesi pööramas tähelepanu oma partnerile ainult siis, kui neid on vaja noomida või korrale kutsuda. Märgata tuleb ka neid hetki, kus kiita ja tunnustada.
