Istun lastetoa põrandal, aken avali.
Tunnen, et hing on kinni,
ja siis ta tuleb – tuuleiil – tuletamaks meelde,
et hingata on vaja,
hingata on vaja!
0n 26. veebruar 2018, minu mees Raido on just saatnud mulle e-maili, mille pealkirjaks on “Lähme maale elama”. Vastasin tol samal päeval: “Väga äge oleks”.
Ja nii see teekond vaikselt lahti rulluma hakkas.
Muidugi mõista on sõna “vaikselt” päris leebelt öeldud.
Nimelt on meil on kaks last, 4,5-aastane Nora ja juulikuus 1-aastaseks saanud Rafael.
Elasime Tallinnas, Stroomi ranna lähedal korteris.
*
Märtsikuus käisime esimest korda Viljandimaal Palu mahetalu vaatamas.
Majas polnud ükski inimhing tükk aega elanud, seega oli keskkond energeetiliselt maha jäetud, ilm nukker ja üdini hall.
Samas tundsime Raidoga hinges tugevat tunnet, et suudame maja ja põllud taas elule aidata.
*
Mai keskpaigas alustasime talgute, remonditööde ja külvamisega.
Õnneks leidsime Tartust tubli töömehe Taimari, kes suuremad ehitustööd ära tegi. Muidugi olime ise ka abiks nii palju, kui saime.
Minu hooleks jäi Hea Maja poest ökovärvide ja -materjalide valimine ja ostmine. Seda tööd ma just igapäevaselt ei tee, seega valik polnud sugugi lihtne. Millised värvid, millistesse tubadesse, mis muster, mis-mis-mis.
Lõpuks otsustasin sisetunde pealt ja oleme tulemusega rahul.
Raido tegeles põldude ettevalmistuse ja erinevate taimede seemnete külvamisega.
Emotsionaalne protsess
Kogu selle protsessi ajal, alates otsuse vastu võtmisest maale kolida kuni remonditööde lõpuni ja sissekolimiseni olen kogenud igasuguseid emotsioone. Vahel on olnud tunne, et ma ei suuda selle kõigega hakkama saada, olen nutnud, karjunud, vihastanud, rõõmustanud, hinganud, hinge kinni hoidnud, solvunud, endasse tõmbunud, lahti lasknud, tervendanud, transformeerinud. Kõike on olnud – ju sellepärast ma nii tänulik elule olengi selle võimaluse eest enda varjul olevaid külgi avastada ja valgustada.
Üks oluline impulss, mis mind isiklikult pani “jah” ütlema maale kolimise osas: hea sõbra Mari Metsalliku ema ütles kunagi ammu kuldsed sõnad, et laps saab loodusega kontakti, kui ta elab looduse rüpes, mitte tehiskeskkonnas. Hiljem on seda lapse jaoks välja kujunenud keskkonda keerulisem ümber kujundada.
Ja mulle jäid need sõnad pähe kummitama.
Aitäh, Mari emme! Ma tahan, et minu lastel on võimalus uksest paljajalu õue astuda, joosta, puu otsa ronida, kiikuda, peenralt maasikaid ja juurikaid noppida, avarust ja ruumi jooksmiseks. Korteris olin sunnitud alatasa vanemale lapsele ütlema, et ta nii valjult ei karjuks ega hüppaks õhtul diivanilt põrandale – sest kõik kostub läbi. Millise jälje need pidevad keelud lastesse jätavad? Ausalt, ma ei tahtnud seda välja uuridagi.
Ja teiseks suureks tõukeks maale kolida oli Raido stressirohke ja vastutusrikas töö, pidev tulekahju kustutamine, telefoniga rääkimine ja kiire-kiire elustiil. Talle oli tervendavat maaenergiat kõige rohkem tarvis.
Kolimine kahe väikese lapsega
Kolisime maale 30. juunil, millele eelnes Tallinna korterist asjade kokku pakkimine, korteri koristamine ja omanikule üle andmine. Kahe lapsega on seda eriti keeruline teha, kui pisem ripub samal ajal jala küljes, kui mul on vaja aknaid pesta või pakin asjad kastidesse ning lapsed hakkavad vaikselt neid sealt uuesti välja kiskuma.
Õnneks abistas hea sõbranna Maarja mind ning tuli ka õhtul kell 22 appi kööki koristama. Lõpp hea, kõik hea.
Hommikul pakkisime viimased asjad – lapsed ja lilled autosse, ning jätsime korteriga hüvasti ja asusime Viljandimaale teele.
Tundus, et kodus sündinud Rafaelile oli sünnikodu lahtilaskmine teistest pereliikmetest keerukam. Selgitasin talle rahulikult olukorda ning tänu sellele oli tal minna laskmine valutum.
*
Kohale jõudes hakkasime kastidest asju välja võtma ning oma kohale asetama. Jube, milline segadus, kõik on sassis, mitte midagi ei leia.
Nii ma siis mõned päevad ilma aluspesuta käisingi, rääkimata muudest kadunud asjadest.
Mõned päevad venisid nii pikaks, et õhtul ei jaksanud hambaid pesta ega duši allagi minna, rääkimata laste puhtaks pesemisest. Lihtsalt vajusin voodi embusesse.
Me ei jõudnud juuni lõpuks, mil kolisime, kogu remondiga ühele poole. Samal ajal majas elada ja remonti teha – ausalt, ei sooooovita!
Värvisime uksi, lapsed läksid vastu.
Värvisime põrandat, pärast vaatasime, et sinepikollaste uste peal on valged pisikesed käejäljed. Ehitusasjad igal pool laiali, köögis paras kaos, pesumasin polnud ühendatud, keraamilised plaadid veel seina panemata. See segadus ajas mind ikka korralikult pöördesse.
Vahel tundus, juskui keegi katsetaks muudkui minu närvidega: kui pingule neid ikka tõmmata saab? No ikka korralikult venitati.
Teiste kahtlused
Kus on pere tugi? Miks nad arvavad, et me hakkama ei saa?
Ah, et olen linnalaps?
Aga hing teab, et elame selle põua üle.
Me saame koos hakkama, lahendused tulevad peagi.
Huvitav jah, et sõbrad on olnud kogu protsessi vältel väga toetavad, aga lähisugulased, välja arvatud Raido ema, on olnud pigem suhtumisega, et me ei saa maal hakkama, ega oska põllumajandusega tegeleda. Kuhu me mahetooted turundame, maja vajab remonti, me ei pea aastatki vastu, linna on pikk maa jne.
Jah, meil pole erialast haridust.
Jah, ma pole kunagi maal elanud.
Jah, me pole varem taimekasvatamisega tegelenud.
Jah, meil on palju teadamatust.
Teistpidi vaadatuna, jah, me soovime seda teha. Jah, me usume, et saame hakkama. Jah, me saame nõu ja abi küsida. Jah, meil on motivatatsiooni ja kirge!
Jah, Viljandi linna on ca 20 km pikkune tee, samas Raido tuli Tallinnast töölt koju 30 minutit ja istus pidevalt ummikutes. Jah, me tegime majas remondi topeltkiirusel, ca 2 kuuga. Jah, Raido külvas taimed alles maikuu lõpus. Samas, praeguseks on need nii võimsalt kasvanud, vaatamata suurele põuale.
*
Täna on 29. juuli. Istun arvuti taga ning kirjutan viimaseid lauseid. Meil sai remont 22. juulil valmis, toad on korras, mõned riiulid ning väikesed parandused majapidamises on veel teha.
Ja tead, nii hea tunne on!
Ma olen koju jõudnud, looduse rüppe, ma saan igal õhtul vaadata kodutrepil kuldset päikeseloojangut, näen igal hetkel kasvuhoonest vastu vaatavaid punapõskseid tomateid (kaasa arvatud need, millest Nora on tükid välja hammustanud).
Ma saan Rafaeli õunapuu alla magama jätta, aknast välja vaadata ja tunnetada kui suur avarus siin on.
Põllul Raido külvatud taimed ja juurviljad kasvavad.
Saan hommikuses kastevihmas kõndida.
Kuulata ilma mürata looduse hääli.
Ja ma tean, et see, mida me teeme, ei kahjusta loodust ega neid maid, kus mahetooteid kasvatame.
Jah, me saime hakkama – me elasime remondi ja kolimise üle.
Oleme elus.
Tänan siiralt oma pere ja sõpru. Ma ei taha 20-30 aastat pärast mõelda ja kahetseda, miks me küll seda võimalust maale kolida ära ei kasutanud. Let the journey begin!
