TEKST MERIT RAJU
FOTOD MARI-LIIS NELLIS
Alanud õppeaastal rikastab Eesti koole ja peresid juba ligi 40 „Youth for Understanding“ programmi vahetusõpilast eri kontinentidelt. Suviste lõpueksamite ajal käisime Harjumaal Igaveres külas Lutteruste perel, kellel juba kolmas vahetusõpilane. Esimesed kaks tüdrukut olid Saksamaalt, kolmas Taist.
Igaveres nägin endavanust (täpsemalt neli aastat nooremat) naist elamas oma perega nii arhailiselt nagu minu Võrumaa vanavanemad mu lapsepõlves – ja seda vaid pooletunnise autosõidu kaugusel Tallinna klaasmajadest, isejuhtivatest bussidest ja äppidega parkimisest.
Minus pakatas see tavaline rõõm kohtumisest „Hingele Pai inimestega“. Ja õnneks saabki neile veel külla minna – isegi lasteaiarühmad käivad seal ekskursioonidel, külarahvas ostab mune, piima ja küttepuid ning omad ja võõradki lapsed hullavad aias.
Pereema Evely toimetab kodus, perepea Toomas on kolm aastat olnud ettevõtja – oma metsa puud küttepuuks, saematerjaliks, voodrilauaks, isegi tammemööbliks. Kuldsed käed kauba peale.
Pereisa Toomase Laitses elava õe pere on siiani pakkunud oma kodu ja maailmavaadet kolmele vahetusõpilasele. See saigi Evely ja Toomase jaoks „pisikuks“, et ka enda perre kolmas laps võtta. Eelmisel õppeaastal oli Lutteruste vahetusõpilaseks tai tüdruk Pinn. Ta on elurõõmus ja nutikas 16aastane tüdruk, kes armastab lugeda ja joonistada ning unistab hambaarstiks saamisest.
Pinn läbis Aruküla koolis 9. klassi ja tegi vabatahtlikult ka lõpueksamid ning omal soovil kohe pärast seda Tais läbimata jäänud kooliaasta eksamid. Ühtlasi tegi Pinn õppeaasta lõpul nii ägeda sammu, et sai eesti keele eksami suisa nelja. „Hakkasin teda hästi kiiresti eesti keele peale programmeerima, samuti sai ta koolist palju sõpru ja nemad aitasid väga palju kaasa. See loeb ka!“ lisab Evely.
Eelmise aasta 1. septembril lubas koolidirektor, et kes lõpetavad 9. klassi parema keskmise hindega kui tema ise, saavad preemia. 22 õpilasest said parema keskmise hinde neli ja üks neist oli Pinn!
Esimesed vahetusõpilased olid Lutterustel Saksamaalt. Esimesel tuli meeletu koduigatsus, ta oli ka kõige noorem, alles 14aastane. Teisega aga ei tekkinud erilist kontakti, ta oli 17aastane tüdruk, hästi endassetõmbunud, istus suurema osa ajast oma toas, ka koolis polnud tal sõpru ja hobide mõtteski ei tegelnud ta eriti millegagi peale ekraanide. Mõlemad tüdrukud olid hästi kinnised.
Teisel vahetusõpilasel oli harjumus end teenindada lasta ja ühtlasi voodis „elamise“ komme, kuhu oli kuhjatud nii riideid, nutiseadmeid, juhtmeid kui ka raamatuid. Kuid eriti kõvaks pähkliks osutus tema taimetoitlus, sest Evely leidis pere menüüst ainsa lihavaba toidu olevat piimasupi!
„Minu jaoks on see omamoodi huvitav, kui võtad lapse võõralt maalt ja kui ka ühel aastal ei õnnestu, ei tähenda see, et kunagi ei õnnestu,“ võtab Evely need kogemused kokku. „Kui me Pinni lennujaamas ära saatsime, tahtis küll nutt kurku tulla. Pinn oli meie perele nagu oma laps ja nii sõidame talle koolivaheajal Taisse külla. Oleme väga põnevil, aga eriti elevil on lapsed, sest neile on see elu esimene reis, meile mehega teine,“ kirjutab Evely mulle hiljem.
„Algul mõtlesin, et kui Pinn tuleb Taist, küllap ta joob rohelist teed. Aga Pinn tahab piima – ja kuidas veel! Hea, et meil endil lehmad on!“ naerab Toomas. „Ta nägi isegi lehma poegimise ära ja kuidas esimese lihavõttepüha ajal kanapojad koorusid, aga tibu ta siiski pihku võtta ei söandanud,“ lisab Evely.
Maaelu pole Pinnile tegelikult võõras – ka tema vanavanematel on farm, kus nad kasvatavad vängelõhnalisi durianipuu vilju.
Pinnile tundus esimesel päeval Eestis vaikne olevat, ometi on tema arvates Igavere mõneti sarnane Taiga, kus ta elab suurlinnast eemal. Aga kool olevat Taist väga erinev. Pinn naerab, et siin koolis ei olda üldse ranged, aga haridus on hea.
„Kui keegi Tais mängiks koolis telefoniga, võtaks õpetaja selle nädalaks ära. Siin kasutavad õpilased koolis rahulikult telefone,“ muigab ta. „Meil on koolivormid – see, et siin neid pole, tundus mõnus, rohkem vabadust.“ Evely küll lisab, et Pinni garderoob on sellegipoolest rangelt must-valge, isegi põhikooli lõpukleit saadeti Taist musta värvi.
Peale vahetusõpilase üldise kultuuritausta tulevad ju iseenesest mõista kaasa ka tema kasvatus, peretraditsioonid, kombed, harjumused ja toidueelistused. „Pinnile meeldib, kui sees põleb,“ naeravad Evely ja Toomas. Kord pakkus Pinn peretütardele heast südamest suppi – kui vanemad tuppa astusid, nägid nad, et tütred ahmivad suu kaudu õhku ja jooksevad kraanist vett rüüpama.
Tšillit lisab Pinn meeleldi igasugustele roogadele ja ütleb, et tunneb end siin täitsa koduselt. „Igatsesin esimene pool aastat oma vanemaid, aga nüüd enam mitte. Nad on sõbralikud ja lahked, aitavad mind kõiges, tunnen end siin hästi,“ kiidab ta Lutteruste peret.
