Talv tõotab mulle, et saan seada sammud huntide radadele, teen seda suvel ja sügisel ja kevadelgi, aga talvel saan seada suusa- või saapaninad õigesse suunda ning mu koer oma nina nii täpselt nende jälgedesse.

Ühel hämaral talvehaku varahommikul − ajal kui hommikud ja õhtud on nii ühte moodi ja nende vahel peatub korraks päev –, pisut ootamatu õrna lumesaju aegu jõudsin jõeluhale, kus kolm hunti olid öösel murdnud kopra. Nii kõnelesid mulle nende jäljed. Peatusin ja passisin, kuni päevaks nimetatud viiv mulle loa andis.

Teel tagasi huntide jälgedelt, ajal kui hommiku- ja õhtuhämarus on nii sarnased, mõtlesin, et ainult mina ja kolm hunti teame, miks kobras ei näri enam haavaoksi. See on justkui meie ühine saladus – koos lumega kadusid jäljed ja veri.

Ühel varajasemal talvepäeval tundsin ootamatult ära hea energiaga metsalagendiku – sarapuud olid sidunud oma elu heinamaaga, mille vahtraalused mäletasid veel vikatiga niitmist, kuid vähemalt viimasel poolsajandil jäänud vaid looduse hoida. Ei suunanud ma oma päevinäinud jahimehesuuski sinna sihilikult, olin vaid korra kunagi ammu seal kuldsel sügispäeval sarapuude ja vahtrate kõrval kuulanud krõpsatusi ja liuglemist – lehed langesid.

Tol esimese lumesajuga talvepäeval selsamal lagendikul sarapuude kõrval seistes ja vahtralatvu vaadates kuulasin lumehelveste liuglemist ja langemist langenud ja langemata lehtedele.

Metsavaikuses on oma hääl mõlemal – nii lehe- kui ka lumesajul.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga