Kes ma olen?

See keha. See nimi. Need tiitlid. 

Aga kas ma olen midagi veel?
Ja kes ma tegelikult olen?

Eile Ingvar Villidot tema raamatu esitlusel intervjueerides tajusin publiku pühendunud keskendumist.
Poolteisetunnist täielikku vaikust kesklinna kaubanduskeskuses. Ei märganud me muusikat, kaubanduslikke teadaandeid ega inimeste jutusuminat.
Absoluutne keskendumine.

Ingvari õpetuste keskmes on viie keha süsteem, mis on ka teadvuse praktilise kasutamise tehnikate ja Human 2.0-ks kujunemise lähtepunkt.

Meil on kahtlemata füüsiline keha oma vajaduste ja protsessidega, aga on ka eraldiseisev emotsionaalne keha, mille vastutuseks on emotsioonide kogemine, ja mentaalne keha, mis tegeleb senikogetu raamides mõtlemise, meenutamise ja ettekujutustega.
Lisaks on meil intellekt, mille võimete hulka kuuluvad eristamisvõime, taipamine, arusaamine, süvenemine, intuitsioon, inspiratsioon jm, mis on mõtlemisest kõrgemad võimed.
Ja kõige käegakatsutamatum ja tänapäevases tähelepanu võitmise ümber keerlevas ühiskonnas kõige vaiksehäälsem – hing, olemasolu või tõeline mina.Ingvar ütleb, et see päriselt nimetamatu ja kirjeldamatu on muutumatu elu algusest lõpuni.
See loomuliku rahu, selguse, headuse ja heaolu seisund. Kus me teame kõike. Kus me ei vaja midagi.

Kõik need “kehad”, millest enamik vägagi mittemateriaalsed, on iseseisvalt ja kordamööda, vaheldumisi ja korraga toimivad.
Mõnikord takistab üks teist. 
Näiteks emotsiooni aktiveerudes intellekt taandub: emotsioon varjutab loomulikku selgust ning otsused ja valikud ei saa tehtud parimal moel.
Mõte aga seletab: mulle meendib nii, mina ei taha seda, mina arvan sedasi. Aga see “mina” ei ole midagi muud, kui ego, kes räägib minu nimel! Ego jutt ei ole kogu tõde. Ehk siis ka mõtlemist, kuigi see räägib “minu” nimel, tuleb võtta reservatsioonidega.

Ma suudan jälgida Ingvari mõttekäiku ja öelda kõikide nende kehade kohta endas: jah, nii võib olla küll.

Kõige selgemalt sain seda aga ise kogeda aastad tagasi soolveevannis,mida nimetatakse floating‘uks.

Tunnisel seansil soojas vees lebades kadus kõigepealt kehakaal ja meeleorganite kaudu tajutav. Mul polnud palav ega külm, puudus kehakaal, ajataju ja orienteerumisvõime. Kuspool on uks, kus tänav – ei teadnud ma enam üldse.
Kõik oli üks lõputu pimedus, tühi ruum ja vaikus. Ja mu keha ei olnud tunda. 
Lisaks olid kõik viis meelt stiimuliteta, justkui välja lülitatud kottpimedas haudvaikses ruumis. Alguses lõi ninna tugev hapukas ebameeldiv lõhn, aga tead, tugevate lõhnadega juhtub vahel see, et miski justkui lülitub välja ega taju enam üldse lõhnu. Kui lubasin endal vajuda kehatemperatuuril vee embusse kuni silmanurkadeni, jäi suu välja ja seega maitsetki ei tundnud.

Ka kehapiirid kadusid, sest mind ümbritsev vesi ja õhk olid sama soojad kui ihu. See polnud tavaline vannis või merevees hõljumine, vaid tõeline puhkus justkui vattpehmel õhkpadjal, sest soolvee kontsentratsioon oli niivõrd palju suurem. Nullgravitatsioon.

Nii et polnud keha, polnud tajumeeli.

Jäid mõtted. Mõned ideed. Mõned muremõtted. Mõned juhuslikud mõtted. Aina vähem ja vähem.
Mõtetega vaheldumisi tõstsid minus üksteise järel pead mingid emotsioonid, mida tajusin kehas pitsituse või avardumisena juhuslike intervallide tagant – reaktsioonina mõtetele või ka lihtsalt alateadlikult kerkivaid. Korraks kängitses mind ootamatu kurbus, mida ma üldse enda sees ei teadnud olevat. Natukeseks väreles kõhus ärevus. Ja hajusid needki.

Ja mis järgi jäi? Nendel vaikuse hetkedel, kus polnud tunda keha ega meeltele stimulatsiooni, kus ma ei kogenud mõtteid ega emotsioone, hoovas minusse paitav õndsus, kergus, helgus, rahu, tasakaal. Veel sada korda võimsamalt võrreldes tavalise meditatsiooniseisundiga gravitatsioonikeskkonnas ruumis, mille mõõtmeid ja struktuuri ma tean.
See ongi see tõeline mina – see alati olnud ja alati jääv vaatleja minu sees.
See, keda ei huvita päevauudised ega ilmateade, arved, kontsakingad, kellaajad ega sotsiaalmeedia plinnid.
Aga kes on sunnitud seda vahel kaasa tegema.
Lihtsalt kuna mul on veel neli keha, kaks pereliiget, armastatud töö ja taltsutamisel ahvimeel – tähelepanu, mis hüppab ühelt objektilt teisele. Hüppab omatahtsi üha vähem, aga siiski.
Olen teeline.

Kuula helguse helisema jäämiseks samal teemal kooripala “Mis on inimene” Pärt Uusbergilt.

Tekst ja foto: Merit Raju