Ostukorv

Category: Tervis

  • Kevadine toitumine: roheline energia

    Kevadine toitumine: roheline energia

    TEKST MARIKA BLOSSFELDT
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Looduses ärkab kevadel rohelus – paku sel ajal ka oma kehale palju rohelist. Lehtköögiviljade söömine tõstab tuju ja annab rikkalikult energiat. Seda tunned juba mõni minut pärast söömist. Roheline on kevade, uuenemise, lootuse ja südametšakra värv, seepärast ongi lehtköögiviljal niivõrd positiivne mõju.

    Pärast raskeid talviseid toite ihkab keha puhast ja värsket toitu ning tunneb rõõmu võimalusest vabaneda mürkidest, limast ja ainevahetuse jääkidest. Hiina meditsiinis pööratakse kevadel erilist tähelepanu maksale. Maks on keha peamine filtreerimise ja puhastumise organ ning seetõttu on kõige sobivam aeg keha puhastuse jaoks just kevadel. Puhastumiseks on eriti head kõik puhtalt kasvanud lehtköögiviljad: nad toetavad maksa- ja neerutalitlust, parandavad vereringet ja aitavad suurepäraselt verd puhastada.

    Kehtib lihtne reegel: mida mõrum taim, nagu ürt-allikkress, võilill, rukola või Hiina lehtnaeris, seda parem maksa toniseerija. Armusin lehtköögiviljadesse umbes 13 aastat tagasi ning minu köögis on nad endiselt tähtsal kohal. Pole olemas teist köögiviljagruppi, mis sisaldaks nii palju väärtuslikke toitaineid, annaks kehale sellise annuse energiat, hingele rõõmu loodusega üksolemisest ja vaimule tasakaalustatud ergutust.

    Pakatavad toitainetest 

    Lehtköögiviljad on köögiviljadest kõige toitainerikkamad, nad on tõelised supertoidud. Lehtköögiviljad sisaldavad:

    • palju mineraalaineid, nendest rauda (mida tumedam roheline, seda rohkem rauda), kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, fosforit ja tsinki. Tänu mineraalaineterikkale olemusele on lehtköögiviljad aluselise toimega. Liiga happeline keskkond veres loob pinnase põletike, mineraalainetekaotuse ja luuhõrenemise tekkeks. Lehtköögiviljade söömine muudab vere aluselisemaks ning loob kehas tervenemiseks soodsa keskkonna.
    • palju vitamiine: rasvlahustuvaid A-, E- ja K- ning C-vitamiine ja foolhapet (B9-vitamiini). Rasvlahustuv A-vitamiin mängib tähtsat rolli seedetrakti tervise tagamisel. See vitamiin on võtmetegur hästitoimiva immuunsüsteemi kindlustamisel. E-vitamiin toetab samuti immuunsüsteemi, alandab kolesterooli ning vedeldab verd. K-vitamiin kaitseb südant, tugevdab luid ja tasakaalustab vere insuliinitaset. C-vitamiin on tugev antioksüdant, aitab kõrget vererõhku alandada, toetab naha tervist ning aitab rauda omastada. Foolhape aitab DNA-d sünteesida, kaitseb vähktõve (eriti kopsuvähi) eest ning aitab toota punaseid vereliblesid.
    • klorofülli ehk rohelist pigmenti, mis käivitab päikese abil hapniku tootmise protsessi. Lehti võib pidada taime kopsudeks, nii ei ole juhus, et lehtköögivilju süües toetame ka oma kopse – lehtköögiviljad aitavad meil lima kopsudest väljutada. Klorofüll soodustab aga ka soolestikus kasulike bakterite paljunemist ja takistab kahjulike bakterite levikut – rohelised lehtköögiviljad aitavad seega taastada ja tugevdada soolestiku mikrofloorat, mis omakorda on äärmiselt oluline toidu seedimiseks ja toitainete imendumiseks, immuunsüsteemi toetuseks ning tugeva tervise tagamiseks.
    • rikkalikult antioksüdante, mis kaitsevad meie keharakke enneaegse vananemise ja vähktõve eest.
    • karotinoide, mida leidub lisaks rohelistele ka kollastes ja oranžides köögiviljades ning mis kaitsevad meie silmanägemist ja hoiavad teatud vähktõbesid eemal.
    • palju kiudaineid, mis aitavad veresuhkrut tasakaalustada, toetavad südame tervist, panevad toidumassi hõlpsasti läbi soolestiku liikuma, kaitsevad põletikuliste protsesside eest soolestikus ning puhastavad jämesoolt.

    Aita oma kehal kevadel puhastuda

    Kevadisel ajal on hea tuua oma toidulauale looduses kasvavaid mõrusid rohelisi lehttaimi, nagu karulauk, võilillelehed, ürt-allikkress, aga ka rukolat, mitmesuguseid idusid ning maitsetaimi nagu basiilik ja petersell. Need on kõige paremad taimed lima väljutamiseks, samuti kinnise nina, külmetuste ja allergiate eemalhoidmiseks.

    Lisaks on soovitav puhastumise ajal vähendada piimatoodete tarbimist, sest need soodustavad lima teket. Kaalikad, redised, jaapani redis ja igat sorti sibulad ja laugud on head rasvapõletajad, mis aitavad talvisest kaitsekihist vabaneda. Kevadise maksapuhastuse ajal on kasulik vähendada ka liha, rasva ja soola tarbimist.

    Kevadpuhastust on soovitav teha vähemalt 5–8 päeva. Süües sel ajal kergeid ja puhtaid taimseid toite, anname seedetraktile ärateenitud puhkuse. Energia, mis muidu kuluks raskete toitude seedimisele, saab hakata nüüd puhastama ja tervendama rakke, kudesid ning organeid. Lihtne taimne dieet võimaldab lülituda puhastusrežiimile, mis annab rasvarakkudele leebe tõuke talletatud mürkide vabastamiseks.

    Välju puhastusest targalt

    Väga tähtis on puhastusest väljuda tasapisi – seedetrakt on ju olnud sisuliselt puhkusel. Seedehäirete vältimiseks lisa iga päev söögilauale vaid üks uus toidugrupp. Alustada võib köögiviljade ja gluteenivabade teraviljatoodete lisamisest, seejärel lisa üksteise järel kaunviljad, pähklid ja seemned, gluteeni sisaldavad teraviljad, hapendatud piimatooted, hapendamata piimatooted, muna ja kala ning linnu-, sea- ja veiseliha kõige viimasena. Selline süstemaatiline väljatulek annab ka hea võimaluse tuvastada toidud, mis tekitavad probleeme. Saad välja selgitada, milliste toitude vastu oled tundlik või allergiline ning millised toidud tekitavad raske või puhitustunde. Edaspidi saad teadlikult valida selliseid toite, mis tõstavad heaolu, ning vältida neid, mis teevad kahju.

    MILLISEID TAIMI VÕIB PIDADA ROHELISTEKS LEHTKÖÖGIVILJADEKS?

    • Eestis kasvavad metsikud taimed, nagu karulauk, võilillelehed, nurmenukulehed, metsmaasikalehed, kortsleht, naat, malts,
    nõges, jänesekapsas, oblikas.
    • Aretatud taimesortide seast spinat, lehtkapsas, lehtpeet, peakapsas, Hiina kapsas, Hiina lehtnaeris ehk paksoi ning paljude juurviljade pealsed, näiteks peedi-, kaalika-, redise-, brokoli-, lillkapsalehed.
    • Salatilehed ja laugud: rukola, metsik rukola, ürt-allikkress, kress, sibulapealsed, talisibul, murulauk, porru.
    • Maitsetaimed, nagu petersell, koriander, basiilik jt.

    OBLIKHAPE NÕUAB MÕÕDUKAT JA TEADLIKKU SÖÖMIST!

    Peedipealsed, lehtpeet, spinat, malts, jänesekapsas ja oblikas sisaldavad oblikhapet, mis võib meie luudest ja hammastest kaltsiumi välja viia ning takistada mineraalainete imendumist. Seepärast söö neid mõõdukalt ja vali pigem noori taimi. Tarbi neid koos kaltsiumirikaste toitudega nagu kaunviljad ja piimatooted.

    KEVADPUHASTUSE MENÜÜ

    VEDELIK: Joo rikkalikult vett, millele on ühe liitri kohta lisatud poole sidruni mahl.
    HOMMIKUSÖÖK: roheline smuuti 
    LÕUNASÖÖK: rohelistest lehtköögiviljadest, sh ka mõrudest lehtedest tehtud lihtne salat, lihtne köögiviljahautis
    ÕHTUKS: Paks köögiviljasupp
    VAHEPALA: Kui söögikordade vahepeal läheb kõht tühjaks, võib vahepalaks võtta mõne õuna, pirni või avokaado.
    VÄLDI: suhkrut ja teisi magustajaid, kohvi, kofeiiniga teed, kakaod, šokolaadi, alkoholi, loomseid toite
    PUHASTUSE AJAL ON HEA:
    • püsida füüsiliselt aktiivsena, kuid vältida kurnavat trenni, eelistades
    kergemaid tegevusi, nagu jalutamist, joogat või ujumist
    • käia kord või paar massaažis
    • võtta endale võimalikult palju aega omaette olemiseks
    • vältida lisakohustusi ja tähtaegu ning lükata uued projektid võimalusel edasi
    • aeglustada elutempot ning lõõgastuda, et keha saaks end tervendada
    • jalutada iga päev looduses
    • tuua loodust roheliste taimede näol elu- ja tööruumidesse
    • vältida televiisori vaatamist, ajalehtede lugemist ja igasugust meelte ülekoormamist
    • vähendada võimalusel arvuti ja muu elektroonika kasutamist

    NIPPE ROHELISTE LEHTKÖÖGIVILJADE VALMISTAMISEKS

    • Kui oma külalistele lehtköögivilja pakud, tee kõik ettevalmistused varem ära, aga vokkimine või keetmine jäta ajaks, mil juba laua äärde istutakse. Just vahetult enne söömist kuumutatud lehtköögiviljad maitsevad kõige paremini.
    • Kui keedad või aurutad lehtköögivilju, hoia keeduvesi alles kasuliku rahustava ja aluselise joogina või paku jahtununa oma toataimedele vee asemel.
    • Kasuta rohelisi lehtköögivilju valmistades alati rasvainet – see aitab olulisi rasvlahustuvaid vitamiine (A-, E- ja K-vitamiini) omastada – kasuta rasvainet, kui vokid, piserda valmis roale õli peale või kasuta kastmetes koort.
    • Lehtköögiviljadele mõjub hästi, kui neile piserdada midagi hapukat. See aitab rohkem kaltsiumit köögiviljast eraldada ning omastada – sobivad sidruni- või laimimahl, ka erinevad äädikad (palsamiäädikad, riisiäädikas ja umeboshi äädikas).
    • Mida teha rootsudega? Lehtkapsa rootsud on kõvad ja neid pole mõnus mäluda. Hoia need külmkapis või sügavkülmas alles ning kasuta taimse puljongi keetmisel. Lehtpeedi rootsud on aga mõnusalt krõmpsuvad ja sarnanevad varssellerile. Kuna nad on väga kiulised, lõika nad ristipidi peenikesteks ribadeks ning lisa peotäis lehtpeedi vokkimisel.
    • Kui lehtköögiviljad on juba väga suureks kasvanud ning tunduvad paksud ja jäigad, eemalda rootsud ja rulli lehed pikuti toruks. Siis lõika rull põiki väga peenikesteks ribadeks. Sel viisil lõigatatuna on tugevamad lehtköögiviljad mõnusamad 
    • mäluda ega tundu liiga kiulised.
  • Võitlustest ja võitudest

    Võitlustest ja võitudest

    TEKST SILVIA VIIDIK
    FOTO ERAKOGU
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Minu viimane suur ja veel kestev võitlus – alguses elu, nüüd hiljem tervise eest – algas viis aastat tagasi ühel ilusal, rohkelt päikest ja kultuurielamusi täis reisil sinna, kuhu hommikupäike hakkab paistma meie mõistes juba keset pimedat ööd.

    Ääretult õnnetuks kujunenud sõit seal väga levinud kaherattalise maanteeratsu, rolleri, seljas lõppes võitlusega ellujäämise nimel maanteepervel, kahes sealses haiglas, kiirabilennukis ja kodumaises haiglas. Ja jäingi elama. Ma ei võidelnud kellegi, ka kõikvõimsa surma, vastu (ega teda saagi võita, ta võitleb vastu ja võidab igal juhul), vaid iseenda elu ja lähedaste heaolu eest. Ilusa roosa kiivrita, mis mu pead ehtis, poleks see võitlus päris kindlasti olnud võimalikki.

    Mu kõikvõimas vastane andis mulle lisaaega, mille jooksul pean tõestama, et väärin seda hindamatut kingitust nagu lisa-aastad ses ilusas maailmas. Sedasama teevad paljud meie hulgast. Olen püüdnud tõestamisega algust teha ja ka oma raskelt viga saanud keha ellu tagasi tuua. Tegelen sellega iga
    päev ja mõtetes ka igal minutil. Tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsa ülesandega, sest kaks kuud väldanud kooma, mis andis küll ajule aega puhata, annab tõestust paugu tõsidusest sel maanteel.

    Elu on võitlus, olen kuulnud öeldavat. Nooremana ma sellest tõtt-öelda palju arvata ei osanud, ju polnud mul tõsisemat võitlemise kogemust. Aga tarkus tulebki ajaga. Pärast seda ränka liiklusõnnetust on mulle saanud väga selgeks, et mõni elu on tõesti päris sündmusterohke verine võitlus, samas kui teises paistab olevat vaid lillelõhn ja päikesepaiste. Lugesite õigesti – paistab. Oma võitlusi ei pea ju tegelikult üldse välja näitama. Ja ega iga elu olegi suur õigluse (või millegi muu) nimel rahmeldamine.

    “Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks.”

    Hoopis teistsugune igapäev
    Pärast koomast – mille küll minu mälu kustutanud on – ärkamist olen aega mööda saatnud kõike taasõppides – kuidas rääkida, kõndida ja käsi liigutada ning mitte päris hulluks minna, sest emotsionaalne tasakaal on siiski kõige raskemini saavutatav. Olen veel selle pika õpiperioodi poole peal.

    Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, öeldakse. Kuldasin enda ümbrust õilsalt rohkem kui pool aastat, sest just nii kaua olid mu häälepaelad üksmeelselt halvatud ega lubanud teha piiksugi. Töötasin usinalt uuesti rääkima hakkamise nimel ning kevadel, pool aastat pärast õnnetust suutsin teha esimese piuksu Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses.

    Sealt edasi algas väga suur ja raske töö. Kõne tekitamiseks on lisaks töötavatele häälepaeltele siiski vaja ka keele-, põse- ja huulelihaste laitmatut tööd. Rääkimata erinevatest kurgus olevatest lihastest. Ja ka see töö pole mul veel kaugeltki lõppenud – suudan küll kõneleda, aga üldse mitte nii puhtalt ja ammugi mitte nii kiirelt kui õnnetuse eel. Aga asi edeneb! Ja edendan seda paremuse suunas nii palju, kui minu võimuses.

    Õnnetus võttis minult ka liikumisvõime, ehkki osa sellest olen aastatega taastada suutnud. Siiski ei saa ma veel välise abita mitte kuhugi kõndida, vaid pean kasutama tugikeppi – seda sisetingimustes. Õues kõnnin tugikepiga vaid kellegi hoolsa järelvalve all ehk ma ei saa iseseisvalt minna sõpradega välja või isegi kinno mitte – minu igapäev möödub kellegi järelvalve all, olen kui vang. Lisaks kohutava raskusega rõhuvale piirangule liikumises, ei saa ma enam vasaku käe halvatuse tõttu ka viisaka inimese kombel noa ja kahvliga süüa ehk lisaks muule on rasvane kriips peal ka armastatud söögikohtade külastamisel.

    Pooldan tasakaalu kõiges ja arvestades, et minu keha on julmalt iseenese vangis, jätab see vaimule suurema võimaluse lennelda.

    Puhun tuult ta tiibadesse ohtra lugemise, selle kolumni, oma taastumisblogi (helpsilvia.wordpress.com) ja ka pikalt küpseva raamatu kirjutamisega.

    Jaksamise väärtus
    Et kõiges selles pea püsti hoida, peab lihtsalt väga tugevalt uskuma päikselisemasse tulevikku. Tean omast käest päris kindlalt, et iga võitlus teeb tugevamaks, enda üle uhkemaks ja mingis mõttes ka palju kuulikindlamaks nende kuulide vastu, mis õhus veel vihisemas on. Seega, võitlusi ei pea kartma, lahingud tuleb lihtsalt maha pidada – et seejärel suuremat hüve nautida!

    Aga kuidas pidada maha tõsine sisemine kähmlus, kui kogu seda valu enda sees lahustada ei jaksa? Oma kogemusest saan öelda, et tihti (liiga tihti) ei jaksagi. Pisaratel on siis väga rahustav jõud. Seda just keemilistel põhjustel – pisaratega väljuvad koos stressi tingivate hormoonidega ka teised keha rõhuvad toksiinid ja teevad seetõttu olemise palju kergemaks. Vaid tugev inimene julgeb end ravida pisarate valamisega. Ilma valehäbi ega tihti pealesunnitud kalkuseta. 

    Samuti tuleb meeles pidada, et iga võitlus toob ka õppetunnid. Aga need tarkuseterad peidavad end nii osavasti ära, et rüütel leiab need alles tükk aega pärast vereloikude kuivamist võitlustandril ja suuremate haavade kokkukasvamist raudrüü all – siis, kui raskem mure on kogemustepanges settinud. Nende tarkuseterade-kavalpeade pinnaletõus tasub siiski ära oodata ja neid tähele panna.

    Kui elu võtab inimeselt mutrivõtme, tuleb leida mõni teine viis mutri keeramiseks – elu ei saa mutrivõtme puudumise pärast elamata jääda. Mitte kunagi! Alati on jäänud midagi, millest saab oma elu karkassi suurendada, fassaadi kaunistada ja ka päiksekiiri sisse lubav katuseaknake ehitada. Me ise elame enda elu – ja enne seda ka ehitame selle – ise, teistele lootma jäämine pole mõistlik.

  • Maine & maandav

    Maine & maandav

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Idamaise tšakrate ehk väekeskuste süsteemi järgi paikneb inimese kehal, selgrooga paralleelselt asuval keskteljel seitse põhitšakrat ehk pöörlevat energiasõõri. Igas tšakras voolab erineva värvitooniga harmoneeruv energia, mis kätkeb eneses ainulaadset võnget, mõjutades seeläbi erinevaid aspekte meis. Seekord tuleb juttu esimese tšakra rollist.

    “Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata.”

    Väljendid nagu „ta lausa säras“, „ta oli kadedusest roheline“ või „ta näib nii sünge“ on tänaseks meie igapäevakõnesse nõnda kindlalt juurdunud – tajude ja meeltega tuntavat on üksteise kohta teabe saamiseks ja mõistmiseks kasutatud juba kaugetest aegadest saati.

    Kõik tajutav, kõik meis ja meie ümber on energia. Energia ei kao, kuid seda saab muuta ühest olekust teise – positiivsest negatiivseks ja vastupidi, valu ja kurbuse saab teisendada rõõmuks, hirmu aga julguseks ja tugevuseks. Selleks, et seda teha, tuleb esiti tundma õppida iseend, saada teadlikuks energiatest ning mõista nende toimimise seaduspärasusi.

    Julgus muutuda
    Punase jõukeskuse ülesandeks on täita meid turvatundega ja kindlusega, et meil on piisavalt kõike, mida eluks vajame. Ühtlasi toetab see tugev maine energia meid ka puhastumisel, aidates lõpetada vinduvad suhted, millest on kadunud kokkukõlamine, mõistmine ja ühine kasvamine.

    Kõik, mis ei rikasta hinge, on määratud lahkuma. Tähtis on aga olla enesega aus ning tunda ära, kas see, millega parajasti silmitsi seisad, on meeleheitlik püüe vanast kahe käega kinni hoida, tagasi vaatamata põgeneda või hoopis pühendumist ja jõupingutusi vajav eluõppetund, mis on tulnud, et hinge karastada, tugevdada, vormida ja lihvida.

    Julge on see, kes enesega lõpuni siiraks jääb ega proovi oma hingeteel n-ö lõigata, sest sel rännakul otseteed puuduvad ning poolelditegemisi arvesse ei võeta. Edu toob eelkõige julgus, enesega aus olemine ning intuitsiooni usaldamine.

    Välja kõik, mis ei rikasta!
    Et puhastada süsteemi kõige maisemat jõukeskust tuleks oma maailmast välja praakida mitte ainult surnud suhteid, vaid ka asjad, milles elab eilne energia ja mis seetõttu olevikku enam ei toeta. Eilne ei tohiks saada ja jääda
    tänaseks – kiire pilguheit selja taha, et oma käitumist ja mõttemalle korrigeerida, võib tuua tulu, aga mitte mõttega minevikus elamine.

    Olevik, millest ei hoolita, loob tühja tulevikku, kus puuduvad värvid ja vägi. Just seepärast ongi nii tähtis, et võtaksime olnust kaasa üksnes selle, mis toetab, julgustab ja aitab meid praeguses ning puhastaksime välja kõik ülejäänu. 

    Vana vabakslaskmine füüsilise treeningu, meditatsiooni ja mõtisklustega
    ning uute plaanide tegemine ja eesmärkide püstitamine on siin heaks alguseks. Rõõm, õnn, tervis, rahu, aga ka raha, mis on samuti energia, saavad tulla meie ellu vaid siis, kui neid oodatakse ja kui nende jaoks on ruumi.

    Ruumi uuele
    Nii on olnud vabaks andmisel, enesest välja hingamisel ning andestamiselgi oma unistuste ja soovide teoks tegemise juures suur roll ja vägi. Siin tulebki appi punane, julgustades meid end usaldama, laskma vabaks hirmud, edasi liikuma ja tegema suuri otsuseid – lõpetama ja alustama, sulgema vanu uksi, et astuda sisse uutest ning seeläbi pakkuda enesele väljakutseid ja
    võimalusi, mis kosutavad, karastavad, harivad ja rikastavad meid mitmekülgselt.

    Voolates eluga kaasa, klammerdumata jäigalt mõne etapi külge, kingime enesele õppetunde ja kogemusi, mis aitavad meil saada tugevamaks, paremaks ja ehedamaks iseendaks. Õppides end paremini tundma, jõuame viimaks koju, iseenese keskmesse, püsiva rahu ja usalduse seisundisse.

    Niisiis, punasel juurtšakra energial on palju anda ja õpetada. Kui vana välja viimine tundub esiti kohe liiga suur samm, alusta pehmemalt. Mine hoopis metsa, toeta selg vastu puud, sulge silmad ja hinga sügavalt ühes puuga.

    VIISE JUURTŠAKRA VÄE AKTIVEERIMISEKS

    • Vii läbi suurpuhastus – sorteeri oma majapidamisest ja mõtetest välja kõik vana ja iganenud, mis väe andmise asemel sul hoogu hoopis maha võtab.
    • Liigu looduses – see on parim viis koondamaks mõtteid ja täitmaks end värske väe ja rahuga.
    • Tee trenni – füüsiline treening annab kehale uut jõudu ja motiveerib meeltki. 11Kingi endale erilisi hetki – olgu see siis tunnike hea raamatu seltsis või hõrk eine. Luba enesele hetki, mis teevad tavalise
      päeva eriliseks ja millega näitad iseenesele, et hoolid endast.
    • Veeda aega sõprade seltsis – võta aega, et teha midagi toredat ühes nendega, kes armastavad sind just sellena, kes oled.
    • Tegele taimedega – külva seemneid uueks aiahooajaks või hoolda potililli – taimedega tegelemine maandab stressi ja loob sisemist rahu.
    • Lõpeta pooleli jäänud projektid. Lõpetamine kannab endas erilist edasiviivat energiat. Pane punkt kunagi alustatud töödele, et uued ideed saaksid kooruda ja inspireerida.
    • Klaari segased suhted – lase lahti neist, mis ei toida hinge, ning paika ja paranda neid, mis vajavad siiraid sõnu või kosutust.

  • Teelausujad

    TEKST STEVE KOKKER
    FOTOD RIVO SARAPIK

    Alati, kui õpilased küsisid teemeister Wu De’lt „Miks just tee?“, puudutas tema vastus mind sügavalt. Alguses segadusse ajades, kuid aastate möödudes ja minusse settides järjest sügavama veendumusena.

    “Tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees.”

    Chajin (jaapanikeelne mõiste nn teeinimese kohta) pakub teed  tseremoniaalsel, meditatiivsel moel. Räägime tee võimest käituda sidemeloojana inimeste igapäevamaailma ja selle vaimsete tasandite vahel ning kogu looduga meie ümber. Oleme tänulikud, et tee lubab meil ligi pääseda sügava, vaikse, ääretu rahu ruumini meie sees. Kuid ka küsimus „Aga miks just tee?“ võib arusaadavalt tekkida. Kas teepõõsas on ainus taim, mis saab seda meie jaoks teha? „Miks mitte kapsasupp või piparmünt, mis kasvab mu suvekodus? Või õunamahl?“ Tänan küsimast!

    On tõsi, et iga looduses kasvav olevus, kellele kingid oma tähelepanu, annab sulle vastutasuks midagi. Arvan, et võib mediteerida piparmünditeega (ja muidugi on parem anda oma tähelepanu pigem looduslikult kasvanud piparmündile kui mediteerida Liptoni pakiteega!), kuid on asjaolud, mis teevad hiina teepõõsa (ladina keeles Camellia sinensis) tee eriliseks.

    Meil on kaks vastust küsimusele „Miks mitte kapsasupp?“. Üks neist rõõmustab loogilist meelt ning teine ajab ta segadusse.

    Teepõõsas ning selle paljud alamliigid on sellel planeedil olnud ligi miljon aastat ning tal on laiaulatuslikud, sügavad juurestikusüsteemid, mis ulatuvad ühe maailma toitaineterikkama ala mikromineraalideni (Kagu-Hiinas, Himaalaja jalamil, teepõõsa algses kasvukohas). Seega juues seda toitvat ja tervislikku jooki, ühendume loodusega täiesti füüsiliselt kogetaval viisil. 

    Veidi esoteerilisem vastus on, et teepõõsa ülesanne siin maal on inimesteni jõudmine ning nendega kõnelemine. Ta on siin, et anda õpetusi loodusest, meist endast, õpetada kannatlikkust ning seda, kuidas rahuneda, meenutada meile me pärisolemust. Võib öelda, et ta ongi seda teinud, sest tee on maailmas enim joodud jook vee järel. Iga päev kogevad miljardid inimesed tee abil rahu või ergutust, kuna tee pakub meile seda, mida hetkes enim vajame. Või ka naerame ja nutame koos teega, üksi või toredas seltskonnas. 

    Siin planeedil on palju taimedest õpetajaid, tee on tõenäoliselt üks kõige kannatlikumaid, kes on meie jaoks kogu aeg olemas, kui me vaid peatuksime, et teda kuulata. Minu ettepanek tema vaikse hääle kuulatamiseks: loo vaikne hetk, rahulik keskkond, valmista endale veidi puhast ja kvaliteetset teed (looduslik, korjatud armastusega päris teepõõsastelt, tähelepanelikult tõmmata lastud), sule oma silmad, laienda oma tähelepanu sellele nektarile, eluenergiale, mis praegu sinust läbi voolab. See tee on leidnud oma tee sinuni… nendes lehtedes on sõnum, kas sa kuuled tema sosinaid?

  • Tarkusi teadlikuks jooksuks

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD MARJU RANDMER-NELLIS

    Kevad kutsub pärast pikki tubaseid kuid värske õhu kätte. Mis oleks lihtne ja kättesaadav tegevus ning annaks samas mõnusa füüsilise koormuse ja tugevdaks tervist? Jooksmine! Kohtusin Taivo Püiga, kes on jooksupartneris personaalne juhendaja. Kuidas alustada, millele tähelepanu pöörata ja mida vältida?

    Taivo elab abikaasa ja kahe lapsega linnadest eemal, looduse rüpes. Tema kirg on jooksmine. Ta on üheksakordne Eesti meister 3000 meetrist poolmaratonini, isiklik rekord maratonis on 2:24.19. Viimastel aastatel ta küll ise enam saavutusspordiga ei tegele, vaid juhendab ja toetab professionaalse nõuga neid, kes jooksmise tõsiselt ette võtnud. Kuue kuuga aitab ta sobivate füüsiliste eeldustega inimestel teha ettevalmistusi pikamaajooksuks, näiteks maratoniks. Ise ta naudib ka füüsilist tööd metsas, kodutalus ja mesinikuametis ning siin tuleb kasuks nii pikk meel kui ka füüsiline vorm. „Teen puutööd, ühe osana ka sellist lihtsat saekaatri tööd, veeretan raskeid palke ja muud, mul ei ole probleem päev läbi järjest teha,“ kinnitab Taivo reipalt. Ilmselgelt nõuab see lisaks füüsilisele vormile ka sisemist kokkulepet endaga seda teha ning maratonijooksja vastupidavust sellele kindlaks jääda.

    Jah, jooksmine annab hea enesetunde, sooritusvõime, elukvaliteet paraneb, boonuseks hea vorm ning teadmine, et füüsilise vastupidavuse arendamine võrdub vaimse vastupidavuse paranemisega. Joostes vallanduvad õnnehormoonid ja settivad mõtted. Aga pärast meie kohtumist pidin oma hoiakuid jooksmise lihtsuse ja kättesaadavuse osas ümber kujundama. Sain hoopis parema ettekujutuse jooksmisest ja tärkas ka sügavam aukartus selle teema vastu.

    “Esimene samm jooksu poole on aktiivne elu ja jalutamine.”

    Taivo poole pöördutakse tavaliselt mingile resultaadile suunatud jooksutrenniga. „Kui hakata mõtlema tulemusele, võiks esimeseks pikamaaeesmärgiks valida 10 km või äärmisel juhul poolmaratoni, mitte kohe maratoni,“ arvab ta. „Tavaliselt ma tõmbangi eesmärgi kohe rahulikumaks,“ teatab ta sulni rahuga.

    Tervisejooks
    Kui aga regulaarset trennikogemust pole, soovitab Taivo esimese asjana pigem minna lihtsalt jalutama ja teha oma elu aktiivseks: planeerida autovaba aega. „Piimapaki järele ei pea ju autoga minema, sellised käimised saab jala teha. Enne jooksutrennile üldse mõtlema hakkamist võikski olla lihtsalt palju jalgsi liikumist,“ soovitab ta. Seega esimene samm jooksu poole on jalutamine. 

    Teiseks on kõnd-jooks tüüpi treeningud, kus jalutuskäigu sisse tuuakse sörki või kergeid jooksuosasid. Näiteks 5 minutit kõndi vaheldub 5 minuti rahuliku jooksuga, kõnnipauside ajal peab pulss kindlasti taastuma normaalseisundisse.

    Alles kolmandaks näiteks neli jooksu nädalas: nendest üks fartlek ja kolm rahulikku jooksu. Fartlek – see on hea treeningvahend tervisesportlasele, ehkki see on kasutatav ka edasijõudnutele. „See on rootslaste leiutatud hea tunde jooks, millel on miljoneid variante,“ naerab Taivo. Ja see on väga lihtne: aeroobne rahulik jooks vaheldub kiirete spurtidega. Pikka pingutust anaeroobses tsoonis selle treeningvahendiga
    ei soovitata. Taivo soovitab oma kogemusest näiteks elektripostide järgi vahemaid mõõta: „Ühe jooksed rahulikult, teise kiirelt. Võid joosta minuti aeglaselt, minuti kiirelt. Valid kaugema sihtmärgi, jooksed sinna kiiremini, järgmiseni aeglasemalt. Võib teha hästi lühikesi kiirendusi või pikki rahulikke. Oluline on, et pulss taastuks rahuliku jooksu ajal. Nii saavad erinevad lihasgrupid südames koormust,“ soovitab Taivo. Tasub teada ka, et keharasvad hakkavad põlema 30-40 minuti pärast, seega alles tunnine jooks annab selles osas mingi efekti. Tõsisemad treeningvahendid, näiteks lõigutrennid või tempokross jt tulevad alles siis, kui oled teatud taseme saavutanud.

    “Keha kohandatakse koormustega pikema aja jooksul ja järk-järgult.”

    Sörkimise ohud
    Muidugi pärin ma ka ohtude kohta – põlved, selg? Räägitakse, et joosta tuleks pehmel pinnal, mitte asfaldil. Taivo peab ohuks kahte asja: et inimesed jooksevad liiga kiiresti, oma võimeid üle hinnates. Või siis – ja siinkohal tuli minu jaoks üllatus – alatasa liiga aeglaselt, mugavustsoonis. „Kui soovitakse treeningplaani ja uurin, kuidas ja millist trenni on eelnevalt tehtud, vastatakse sageli, et käin kogu aeg jooksmas ja alati on nii mõnus, ühe tempo ja ühe pulsiga – aga see on levinud viga,“ hoiatab Taivo. „Ainult rahulikult ei tohi tegelikult joosta,“ kinnitab ta ja räägib oma kogemusest: „Palju aastaid tagasi, mil ma ei teadnud treeningvahenditest ja praktikatest, oli mu emal postiring 13 km, võtsin lehepaki ja viisin selle jooksuga laiali. Jooksin nn mugavustsoonis, aga tegelikult  peab aeg-ajalt ka kõrgemat pulssi kasutama.

    Kui jooksed kogu aeg ühe tempoga, arenevad südame ühe grupi lihased ühekülgselt ja sellega võivad kaasneda südamerütmihäired, kardiogramm läheb paigast ära. See ei pruugi enesetundes väljenduda, aga lähed koormustesti tegema, siis arstid imestavad: vasaku vatsakese hüpertroofia, vasak vahelihas areneb teistest lihastest nii palju ette.“ Selle vältimiseks tuleb leida kesktee – ka raskemaid trenne teha, mis pole nii mugavustsoonis. Kirjanduse järgi peaks 90% olema aeroobne ja 10% anaeroobne trenn. Praktikas olevat neid protsente raske jälgida. Taivo pakub, et kui teha viis trenni nädalas, siis neist üks võiks olla kõrgema pulsiga.

    Samuti peab Taivo ohuks seda, kui alustatakse liiga suurte koormustega. „Inimese organism ei kannata järske üleminekuid, südame-veresoonkond ning tugi- ja liikumisaparaat kohanevad koormuste kasvuga tasapisi. Keha kohandamine koormustega peaks toimuma pikema aja jooksul ja järk-järgult, kuni jõutakse maratonivõimeteni. Hädad põlvede ja seljaga tulevad sellest, et piisav ettevalmistus puudub ja oluline on ka teada, et jooksutreening ei koosne tegelikult ainult jooksmisest,“ selgitab Taivo. Ta rõhutab, et ka üldkehaline ettevalmistus on oluline. „Pika distantsi läbimiseks peab lihasgruppe kohandama ja järgi aitama, lihastreening on hästi oluline. Näiteks maratonijooksjal peaks olema nn raam – kõht, selg, küljed – hästi tugev. See 42 km läbimine on meeletu koormus,“ hoiatab ta.

    Õige ettevalmistus
    Õigete jooksutossude leidmiseks on olemas jalatestid. Selleks käiakse lindi peal ja arvuti näitab ära, kuhu jalg vajab toestust, sest igaühel on idividuaalne jalakuju, võlv kõrgem või madalam. Stabiilne treenija peaks ka need testid kindlasti ära tegema. „Ja on täiesti võimalik, et vale tossuga joostes tekivad põlve-, puusa- või alaseljahädad,“ kinnitab Taivo.

    Teine väga oluline kaaslane joostes on pulsikell. „See peab olema, sellest mööda ei pääse, kui 3–4 korda nädalas treenid, peab jälgima oma pulsilävesid, eeldades, et treeningplaan on ees,“ toonitab Taivo.

    Ära ei tohi unustada ka soojendust, lihtsat võimlemist enne, ja venitusi pärast trenni. „Treeningutest tekkivad lihaspinged võivad venitamiseta viia vigastusteni,“ selgitab Taivo. 

    Muidugi käivad professionaalsema ettevalmistuse juurde ka jooksutehnikatrennid ja oluline on ka lihasehooldus – aeg-ajalt füsioterapeudi juures massaažis käimine. „Kes tahab hakata jooksma, peab arvestama, et see on pikk protsess. Kohe ja kiiresti tulemusi ei saa. Ja tuleb arvestada teatud väljaminekutega. Need, mis on tervise poolega seotud, tuleb ära teha,“ paneb ta kõigile südamele.

    KOORMUSTESTIDE TÄHTSUS
    Kõige esimene asi tõsisema jooksmishuvi ja eelkõige sportlike eesmärkide korral on koormustesti tegemine spordimeditsiinikeskuses või suuremates spordiklubides. Teste tehakse lindil jooksmise põhjal, mille juures määratakse hapnikutarbimise võimed ja saab määrata nn jooksuläved. Aeroobne – rahuliku jooksu pulss (kus saad rahulikult hingata ja juttu rääkida, kui jooksed kellegagi koos, energia tootmine toimub valdavalt keha
    rasvavarudest) ja anaeroobne – kiirema jooksu pulss, energia tootmine toimub enamjaolt süsivesikutest. Süsivesikud kuluvad kiirelt ja tagasihoidliku treenitusega inimene anaeroobses tsoonis väga pikka pingutust ei jõua sooritada. Kui ainult hea tunde pärast käia jalutamas ja sörkimas, siis selle jaoks pole otseselt teste vaja. „Testid siis, kui väike jooksueesmärk peaks tulevikus tulema,“ mõtiskleb Taivo.

    JOOKSMISE KULDREEGLID
    Üldiselt toonitab Taivo igal sammul, et oleme kõik erinevad ja lähenema peaks väga individuaalselt, aga on mõned kuldreeglid:

    • Vähem on rohkem: alusta tasa ja targu, näiteks aktiivsemast elust, milles suurem osa jala käimisel.
    • 90% treeningutest aeroobne ja 10% anaeroobne treening.
    • Enne jooksmist soojenda lihaseid, pärast jooksmist venita.
    • Kui teed jooksutrenni juba neli korda nädalas, peaksid kindasti laskma endale teha koormustesti.
    • Ära unusta piisavalt juua.
    • Küsi julgelt nõu treeneritelt.
  • Headuse saadik

    Headuse saadik

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD SLATER SILK JA ERAKOGU

    Kuidas teha eneseavastus- ja ümbermaailmareis, sellest 10 000 km jalgrattal – aastaid ilma rahata, usaldades täielikult inimeste headust? Elsa Saks on see imedesse uskuv Eesti naine, kes võttis ette pika, pea viis aastat kestnud rännaku ekstreemsetel tingimustel. Tema elu on olnud kogemusterohke – osa lapsepõlvest möödus lastekodus ja üks tema reisi missioone oligi olla hääl orbudele. Kuidas kasvatab teadmatus ja hetkesolek? Kas inimesi kannustab armastus või hirm?

    Elsa räägib nagu Eckhart Tolle. Või nagu mistahes guru või raamat. Ainult et ta on selle kõik enda tagumikul läbi kogenud. „Ole tänulik, olenemata sellest, mis on su taldrikul,“ räägib ta. „Seda ma praktiseerisin palju ja see töötas väga hästi.“ Ja teda kuulates mõistan, et ta mõtleb seda tõesti kogu hingest – ja mitte ainult toidu kohta.

    Elsal pole olnud lihtne. Tema pärisema on tunnistatud teadmata kadunuks juba 26 aastat tagasi, isast ei tea ta üldse. Ometi kiirgub temast optimism: „Kuldne värk, ma olen siin, olen tänulik!“ särab ta. Ta sattus lastekodusse juba kolmekuusena ja jäi sinna 8-aastaseni, mil ta lapsendati. „Ma olen hiiglama tänulik, niisuguses vanuses adopteerimist juhtub väga harva! Lokid päästsid mu!“ elavneb ta. Mõned aastad tagasi sai Elsa kontakti oma bioloogilise ema emaga, kes elab Paides. „Ta teadis mu olemasolust, muud ei teadnud… ta on üliäge vanaema… temaga võib kõigest rääkida!“ 

    Teekonna algus See oli viis ja pool aastat tagasi, kui Elsa väga hea sõbranna kutsus juba neljandat korda Austraaliasse. „Ta tabas mind pehmelt päevalt,“ muigab Elsa. „Kodus jagasin köögiseina pooleks: põhjused, miks jääda ja teisalt miks minna reisima.

    “Mu reis oli täielik sünkroonsuste jada, kulgemine, teadmatus, teiste lahkuse kogemine. See on maagiline, inimesed ei usu sellesse, aga selline mu reis oligi!”

    Kõik jäämise poolel oli ainult materiaalne ja kõik minemise poolel oli väljakutseid pakkuv, huvitav, teadmatus. Mind tõmbas totaalselt reisimise poole!“ Reisilemineku otsuseni viisid kaks põhjust: viimase aasta jooksul oli ta tundnud aeg-ajalt endas suurt tühjust. „Teadsin, et mida tahes ma ka ei teeks, see mind ei toetaks… Olin kindel, et variandid on olemas, aga tundsin, et vajan suuremaid väljakutseid.“ Teiseks igatses Elsa lähedast suhtlust oma (kasu)vanematega, kes polnud temaga emotsionaalselt lähedased.

    „Minu lootus oli, et lähen reisile ja mingi ime läbi suhtlus vanematega paraneb. Ja nüüd – saan öelda, et reisimine on aidanud mul enesega palju tööd teha, ning olen taibanud, et muutus algab iseendast.”

    Juba mitu aastat tunnengi nende vastu soovitud tingimusteta armastust,“ õhkab ta rõõmust õhetades. 

    Austraalia aastad

    Austraaliasse läks Elsa seljakotiga. Töö ja puhkus vaheldusid kaheksal töökohal kaks aastat. „Ma ei olnud ühtki nendest töödest varem teinud – astusin totaalselt välja oma mugavustsoonist. Lõikasin neli kuud puid maha ja samal ajal sain ka kutse minna esimesse aborigeenide vanglasse arvutiõpetajaks,“ naerab ta. Olulisem oli aga see, et ka vaba aega jäi töötamise kõrvalt hästi palju. „See on aeg enda sisse vaadata ja kui ei ole seda kunagi varem teinud, on see hirmus,“ räägib ta. „Mõni mõttemuster tuleb ilmsiks ja avastad, oi, need asjad piiravadki liikumast selles suunas, kuhu parasjagu teel. Ja siis on küsimus, et kuhu ma üldse liigun,“ naerab ta.

    Esimesed poolteist aastat rändasid nad sõbrannaga koos, viimased seitse kuud reisis Elsa juba üksi. „Sealt algaski sügavam muutus, mul polnud ühtegi tuttavat ümber, pidevalt uued väljakutsed… Andsin endale võimaluse rohkem enda sisemusse minna.“ 

    Külgetõmbeseaduseõpetused

    Austraalia kogemus õpetas Elsale avama oma meeled eri  vaadetele, kuulama inimesi. Näiteks Austraalias oleku lõpus kohtus ta inimestega, kes rääkisid külgetõmbeseadusest, Dr. Joe Dispenzast ja tema õpetusest Mind Over Matter. „Ta kombineerib bioloogia, kvantfüüsika, iidsed ja kaasaegsed teadused ühte sõnumisse. Sina ise oled oma platseebo. Sinu ravim on sinu meel ja tunded – saad ise luua oma reaalsust läbi oma mõtete ja emotsioonide,“ selgitab Elsa. 

    Toona hakkaski ta seda kohe teadlikult praktiseerima. Kui aeg Austraalias sai ümber, teadis Elsa, et Eestisse ta veel tagasi minna ei taha. „Ma alles olin alustanud sisemist arengut, mul võttis aega, et käivituda,“ mõtiskleb ta. Edasi Aasiasse rännates oli Elsa suurim soov areneda sisemiselt, minna keskkonda, mis on egost suurem, ning luua harmooniat enda sees ja ümber.

    Kuidas edasi?

    Elsa oli näinud artiklit rahata reisimisest. „Olin hämmingus, kuidas selline asi üldse võimalik on, ja otsustasin, et proovin ise!“ särab ta. Esimene reegel tema jaoks reisima minnes oli, et ta ei hakka kerjama. Tema reisi aluseks oli aus vahetus: tema jagas oma isiksust, sära, maailmavaadet ning täielikku kohalolu ehk sületäie inspiratsiooni ning sai vastu kõhutäidet ja peavarju. Samuti soovis ta end mitte kõigutada lasta teiste arvamusest.

    “Jalgpall meeldis Elsale väga, aga reisides muutus
    tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed
    tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile.”

    „Ma ei rääkinud peaaegu ühegi riigi keelt, kus käisin. Seepärast oli mul kohalikus keeles kolm väikest silti: söögi, transpordi ja ulualuse kohta, mis selgitasid, et rändan inimeste headuse toel.“ Rahata reisi esimene päev oli Kambodžas 2014. a kevadel. Esimene kohatud tuktukijuht aitas Elsal silte tõlkida ega suutnud ära imestada: „Mitte keegi ei aita sind,“ hoiatas ta. Aga Elsa ei lasknud end sellest häirida. „Esimesel päeval olingi  ülimalt positiivne,“ särab ta. Ja kui tuktukimees oli sildid ära tõlkinud, teatas ta juba omal algatusel, et aitab Elsa täna välja! 

    Algus sujus Aasia riikides kuude kaupa hästi, aga edasi plaanis Elsa sõita kaubalaevaga Lõuna-Ameerikasse. Pärast tulutuid katseid Indoneesias ja Singapuris sõlmis ta kokkuleppe Delfiga. „55 hea inimese toel sain rahad kokku, et jalgpalli MMiks Brasiiliasse lennata, ülejäägi annetasin lastekodule, kust ise pärit olen,“ räägib ta. Elsa on tänulik, et MM tõi ta Brasiiliasse, sest sealt edasi reisides, Peruus, toimus temas oluline spirituaalne kasv. Jalgpall meeldis varem talle väga, aga reisides muutus tundlikkus ja Brasiilias hakkas ta nägema MMi absurdsust: inimesed tulevad sinna ja teevad kõik, et mitte keskenduda endile. „Mis pole selles mudelis valesti?“ küsib ta täna.

    Meditatsioon jalgrattal 

    Mediteerimisega alustas Elsa Brasiilias. Ja Andides hääletades sai ta kõrgemalt poolt sõnumi, et rändab jalgrattal läbi Kesk-Ameerika ja Mehhiko ning temast saab hääl millegi jaoks. See lõi Elsa pahviks, aga see sõnum oli niivõrd selge, et nädalaid hiljem otsustas Elsa selleks reisiks valmistumise ette võtta. 

    Interneti abil sponsorite otsimine läbi kolme riigi – Peruu, Kolumbia ja Panama – ei läinud just lihtsalt. Ja kelle hääl võiks ta olla?

    Panamale jõudes oli ühtäkki selge – muidugi saab temast hääl orbudele! Kaheksa kuu pärast luges Elsa kokku kaheksa sponsorit: viis Ameerika Ühendriikidest ja kolm Panamast, lisaks mõned sõbrad. Olemas oli jalgratas, kotid ja muudki tarvilikku, et teele asuda. Rännates külastas ta organisatsioone, kes aitavad orbusid. „Tahtsin õppida, mida tähendab kvaliteetne abi, ning jagada kõike õpitut reisi ajal. Mitu organisatsiooni tegid tõesti olulist tööd, mis mulle väga-väga hinge läks.“ 

    „Alustasin mangohooajal ning sain teepeal mangosid ja kookost süüa – kui puud nägin, tegin peatuse. Ah, täiesti taevalik, võisin neid terve päev süüa,“ kiidab ta. Õhtu- ja hommikusöögi ning vahel ka päevase snäki sai ta perekonnalt, kelle juures peatus. „Mul polnud alati rikkalikult süüa, mõnikord ainult väike snäkk, mille jagasin päeva peale ära. Tahtsin teel olles loodusega tutvuda, sõita aeglaselt, jõgedes ujuda jne. Püüdsin suhtuda nii, et mul on piisavalt ja toit leiab minu.“ Ainult kahel korral oma reisi jooksul pidi ta ise kellegi poole pöörduma ja süüa küsima. 

    Rattale hüpates alustab Elsa siiani oma päeva väikese palvega, mis viib ta usaldusse ja kulgemisse. Sõitmine viib Elsa voosse. „Mitte mingeid muremõtteid, ainult rahu ja armastus kehas. Muidugi kuude jooksul see suurenes. Sest teadsin, mis iganes mu kehas toimub, tõmbab inimesi ja sündmusi mu ellu ja et niipea, kui tunnen midagi negatiivset esile kerkimas, pean tegelema enda sisemusega.“

    Hirm või armastus?

    Kui Elsa oli väsinud või läks pimedaks, peatus ta tavaliselt küla piiril. „Väikestes kohtades on inimesed hirmust vähem mõjutatud. Mida kaugemal keskusest ollakse, seda enam tehakse otsuseid südame järgi,“ teab Elsa. „Tunnetasin majade suunas, kas selles kodus on turvaline. Õnneks Ladina-Ameerikas on enamik inimestest õues, nii oli lihtne nende poole pöörduda,“ selgitab ta. 

    Panamast USA piirini läbis Elsa seitse riiki, pärast seda veel Ühendriigid ja Euroopa koduni välja. Ladinaameeriklaste kohta saab Elsa öelda, et 95% inimestest, kellelt ta nende krundil ööbimiseks luba küsis, oli nõus ilma kõhkluseta. „USAs ja Euroopas oli see vastupidi,“ nendib ta. „Sellistel hetkedel tuletasin endale meelde: Elsa, sa tead, et midagi maagilist on nurga taga ootamas, lihtsalt usu sellesse ja mine hulljulgelt edasi,“ meenutab ta.

    Kui paaril korral polnud kellegi juures peatuda, tajus Elsa hästi teravalt, et tema jaoks kogu selle reisi võlu ongi kontakteerumine inimestega, eneseareng ja võimalus midagi edasi anda. „Ilma suhtluseta oleks see reis mõttetu, sisutu,“ tundis ta. Sageli küsiti ukselävel, kas Elsa ei karda. „Ei karda,“ vastas ta. „Aga sina?“ – 99% vastas jah. Mul oli alati peas küsimus, kuidas sa kardad, kui avasid täielikule võõrale just oma südame ja ukse,“ imestab ta.

    Taban end mõttelt, et tegelikult on Elsa vist tulnukas. Või ingel. Planeedilt, kus kõik kõiki armastavad, usk headusse ja hele naer on kogu aeg varnast võtta ning kuhu muretsemine lihtsalt ei sobi. „Me kõik sureme, aga kas me kõik ikka elame? Selle kõige paremas mõttes,“ küsib ta. Ja korduvalt hoiatab ta, et oleme magnetid. Oma hirmud nopime üles siit ja sealt, meediast, tuttavatelt ja võõrasteltki, süvenemata, tausta teadmata. Ja kui meis elab hirm, tõmbame ligi hirmu. Selle asemel et elada armastuses ja kutsuda ligi harmooniat.

    Elsa arvab, et inimesed on kaotanud usu teel olles, nad ei usu muutustesse, ei näe muutusi ega tee palju selleks, et midagi muuta. „Näen, et hirm juhib meie elusid, ja see purustab unistusi, perekondi ja suhteid. See on nii huvitav kaitsemehhanism, hirmus on enda sisse vaadata ja nii inimesed vaatavadki parem telekat. Hirmud küll kontrollivad meie elu, aga kõikide tunnete taga on peidus armastus. Kui lükkame kõik eest ära, jääb alles meie tuum, armastus. See on kõige alus. Maailmas on rohkem armastust kui hirmu,“ kinnitab Elsa.

    ELSA RÄNNAK NUMBRITES

    4 AASTAT ja 10 KUUD teel
    31 RIIKI
    4 KONTINENTI
    2 AASTAT ja 5 KUUD rahata reisimist seljakotiga 27 RIIGIS
    1 AASTA ja 3,5 KUUD rahata reisimist jalgrattal 18 RIIGIS
    10 000 KM jalgrattal
    ÜLE 500 lahke inimesega kohtumist

    ELSA TARKUSETERAD

    HETKES OLEMISEST
    „Jalgrattaga sõitmine viis mind hetkesoleku kõrgeimasse seisundisse. Ma ei avastanud seda sel hetkel, kui see toimus. Viis kuud hiljem, kui USA piirini jõudsin, mõistsin, kui palju loodus ja rattalolek on mind sisemiselt muutnud. Miks ma praegu rattaga sõidan – see viib mind alati hetke. Seisundisse, kus ma lähen tagasi oma keskmesse ja tean, mis on minu elus oluline.“

    PAARISUHETEST
    „Viimased paar aastat pole ma partnerit otsinud, tean, et ta tuleb nagu kingitus ja siis ma olen tänulik. Mulle on suhtes oluline vabadus, mitte omamistunne, ausus, selge suhtlemine, kiindumatus.“

    ENESELE KÜSIMUSTE ESITAMISEST
    „Minu jaoks on ükskõik mida ette võttes hästi oluliseks saanud küsimus, miks ma seda teen. Kas läbi ego või soovist luua harmooniat, inspiratsiooni jagada.“

    TÄHELEPANU JA ENERGIA SEOSTEST
    „Meil on valida, kas tahame tähelepanu suunata sinnapoole, kuhu liigume või vastupidises suunas. Tõmmata ennast alla või visata üles. Kui näiteks mediteerid ja mõtled, et oi, mul tulid mõtted, või hoopis tunnustad end, et sa üldse proovisid.“

    TEISTE MUUTMISEST
    „Inimesed peavad ise tegema otsuse, et tahavad muutuda. Ainus asi, mida teised saavad teha, on olla teejuhid ja külvata seemneid. Et õied puhkeksid, peab taimekesi aga igaüks ise kastma.“

    TÕELISEST VÄÄRTUSEST
    „Materiaalne vahetus on pinnapealne, maagilise ilu sügavus peitub inimeste hinges.“

    ENDAGA PEITUSE MÄNGIMISEST
    „Inimesed põgenevad endi eest, nad ei julge minna enda sisemusse, sest see on hirmuäratav, kui nad ei tea, kuidas seda muuta, ja see tundub keeruline. Selle asemel teevad näiteks televiisori lahti. „There is no medicine in TV!“ hüüatab Elsa ägestunult. „Avad sellega ukse, kus keegi süstib sulle rohkem hirmu kehasse. Ja kui teed otsuseid, siis kas tegid need hirmu või armastuse baasil? Küsin seda endalt iga päev juba viimased paar aastat. Lähen oma keskmesse, ma ei mõtle seda otsust välja, ma tunnetan.“

    TÄNUST JA HETKEST
    „Olin aastaid harjunud mõtlema „mis oleks, kui…“, aga enam mitte. Nüüd, mil olen õppinud järgima oma südant, mõistan, et kõik juhtunu on möödanik ja kõik toimuma hakkav on suur teadmatus, minu kontrolli alt väljas. Hetkes olemine rõõmupisarates ja tänus on saanud minu imerohuks.“

  • Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    Kuidas leida nädalas 100 lisatundi?

    TEKST RIVO SARAPIK
    ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS

    Pealkirjas ei ole viga. Just täpselt nii palju tunde olen leidnud juurde igasse nädalasse. See aeg on piltlikult öeldes maas vedelnud, mul oli vaid üleskorjamise vaev. Ja mis peamine, need lisatunnid on kättesaadavad igaühele.

    Neid nii­-öelda lisatunde pani otsima pidev tunne, et aega pole. Ei olnud aega suhelda sõpradega, trenni minna või ka lihtsalt vedelda ja puhata. Mu töö meediaettevõttes on pingeline, tööpäevad venivad tihti õhtusse ja nädalavahetusse, samas tahaks peale elukutse ja ultraspordisündmusteks treenimise ka sotsiaalselt aega veeta nii elukaas­ lase kui semudega ning lugeda ja muidu meelt lahutada. Kõike seda jõuab, olen avastanud.

    Mõistagi on järgnev ideaal, mida minulgi ei õnnestu igal nädalal saavutada. Samas aitab see mõtteharjutus – aga kuhu mu aeg siis kaob – meelde tuletada, et iga tund tervest ööpäevast on minu enda kontrollida. Piltlikult öeldes on minu otsustada, kas selle aja jooksul ulatatakse mulle gurmeekaupa või maitsetut ja tervist laastavat kiirtoitu, mis ununeb kiiresti.

    Tean, et paljudele on selline näpuga järje ajamine äärmus. Aja juurde leidmine ei olegi tegelikult eesmärk. Vaja on leida ja võtta aega selleks, mis on tõeliselt tähtis. Minu elus. Need on tegevused, suhted ja kogemu­sed, millele saab hiljem tagasi vaadata ning rõõmustada, et plaanid said tehtud, elu oli sisukas ja tähenduslik. Et polegi millegi pärast kahetseda.

    Nii tasubki enne järgmiste punktide kallale asumist alustada iseenda esikohale seadmi­sest. Nagu lennukiski – enne teistele hapniku­maski pähe venitamist tuleb see endale valmis panna. See ei ole egoistlik suhtumine „mina ja maailm“, vaid terve maailmavaade „minu maailm“. Kes siis veel peaks või saaks minu elule sisu andmisega tegelda.

    1. Haara ajal sabast

    Ajavõit: vähemalt paar tundi päevas ehk 14 tundi nädalas

    Enne kui millegagi algust teha, tuleks meel maha rahustada, sest ühest küljest aitab see teha neutraalsemaid otsuseid, mis pole mõjutatud hetkeemotsioonist, ning teisest küljest vaadata oma tegevusi, päeva, suhteid ja kogemusi distantsilt. Ehk annab enne rea­geerimist nii­öelda hingamisruumi. Vastasel juhul reageerin näiteks mina emotsiooni pealt või ka harjumusest.

    Minu päev algab ja lõpeb sisemise vaikuse tekitamisega. Polegi tähtis, kas see on 10 mi­nutit hingamisharjutusi või pool tundi lihtsalt hingamise jälgimist või tund aega binauraal­sete rütmide kuulamist. Vaikuses olemine on tähtis, sest selle tagajärjed ulatuvad kaugele – alates sügavamast unest, stabiilsemast emotsionaalsest olekust, tujude kõikumise kadumisest, stressi vähenemisest kuni suurema rahulolu ja rõõmuni välja. Kahjulike kõrvalmõjudeta.

    Stabiilselt otsustades ja tegutsedes säästan aega ka tulevikust, sest hindan juba ette, kas tasub või mitte ning tegutsema hakates teen seda täie tähelepanu ja korralikkusega. Mitte vastu tahtmist pooles vinnas, aega raisates.

    2. Rutiin annab tagasi

    Ajavõit: 1 tund päevas ikka ehk 7 tundi nädalas

    Distsipliin ja sellest kinni pidamine on midagi, mis tundub loovust ja loomingut piiravat, üks viise inimese piinamiseks. Minu kogemusel on see eksiarvamus. Hoopis süsteemsus võimaldab nendele ja ka ülejäänud muule soovitule ruumi teha. Seda nii loovuses, millegi õppimisel, treeningul kui ka näiteks investeerimisel ehk jõukuse kasvatamisel.

    Rutiin võtab ära mikrootsuste tegemise vajaduse ja iga selline, ka kõige tähtsusetum otsus (näiteks, mida selga panna), kurnab tahtejõudu, mida aga oleks vaja just tähtsa­ tele otsustele­tegevustele kulutada. Peale tahtejõu annab kord ühtlasi võimaluse mõtte­ tuid tõmblusi ja närvilisust maha võtta.

    Nii ongi mu päevad üsna ühesuguse ilme­ ga. Äratus kell 5, magama 22 või 23. Tööle kaasa võetav toit eelmisel õhtul valmis ning tihti teen ka hommikul enne tööd trenni ära.

    Mikrootsused olen püüdnud standardi­seerida või siis teha ära eelmisel õhtul – siis ei pea neile energiat kulutama ning saab särtsu kasutada selleks, et tööl kiirelt asjad valmis saada. Miks see on oluline, sellest juba järgmistes punktides.

    3. Vähem mõjutusi

    Ajavõit: 7 tundi nädalas

    Kuu aega Facebooki­paastul olles avastasin, et päevas vähemalt tund kaob mul sotsiaal­meedias kolamisele. Ehkki pean end tugeva distsipliiniga kasutajaks, kippus vahel ikka käest minema – iga postituse juures pead otsustama, kas see huvitab või mitte, osaletud või alustatud lõimedes tuli sõna sekka öelda, iga lingi taga oli järgmine jne. Ma ei väida, et sotsiaalmeediat pole üldse vaja, vaid pean seda oskama kasuta­da, et see mind ja mu ajakasutust ei kontrolliks.

    Facebookist eemal olles märkasin, kuidas sotsiaalmeedias nähtu ja loetu justkui andis mulle ette teemad, millele mõtlesin.

    Minu jaoks on see avastus võidetud ajast isegi olulisem. See võib kõlada tähtsusetuna, kuid sotsiaalmeedia mõjutab seda, mis ideed mul tekivad, kuidas arvamused kujunevad ning milline on üldine foon.

    4. Vii telekas minema

    Ajavõit: keskmise eestlase järgi 28 tundi nädalas

    17 aastat tagasi Tallinna kolides ma uude koju telerit ei ostnud ega ole seda seni teinud. Keskmine eestlane aga istub päevas neli tun­di helendava kasti ees. Muidugi tuleb sealt ka asjalikku ja vajalikku, mida isegi vaatan, kuid ammu ei pea selleks kindlal ajal diivanil ootama, vaid saab järele vaadata endale sobival ajal, näiteks pärast trenni venitades. Või siis tarbida huvitavat Netflixis, Youtube’is ning kuulata podcast’e jne.

    Aeg­ajalt reisil telerit sisse lülitades meenu­tab programm veel sedagi, et suur osa ajast kulub reklaamidele – mulle püütakse pähe määrida asju, mis mind ei huvita või mulle korda ei lähe.

    5. Mis suust sisse läheb

    Ajavõit: umbes 20 tundi nädalas

    Kõlab uskumatuna, aga toitumisharjumuste muutmisest avastasin tohutu ajaressursi, mida sealt otsidagi ei osanud. Nimelt pidasin varem normaalseks, et pärast einet olen 1,5–2 tundi audis – energia langes ja keha hakkas seedima. Vanaisagi ütles, et leib tuleb ikka luusse lasta. Neil hetkedel olin kui vati sees, võimetu tõhusalt mõttetööd tegema või sportima. See tundus loomulik ning elu osa. Olin sellega arvestanud.

    Siis aga loobusin lihast­-kalast ja piimatoode­test ning see surnud aeg on minu elust kadunud. Tajusin alles siis, et selline tardumus on ebanormaalne, kui seda enam ei olnud.

    Praegu koosneb mu menüü võimalikult värskest ja vähe töödeldud taimetoidust ning tänu sellele saan trenni minna praktiliselt kohe pärast einet. Kuigi enamasti hoian tunnikese vahet. Kuid ooteaegki selle pärast, et täiskõhu­tunnet veidi leevendada, mitte et peale vajuks mingi seedimisuni. Ühtlasi taastun nüüd trennist kiiremini, enesetunne on kerge ning tervis järjest parem.

    Toidu rolli selles, kui palju mul on energiat ja tahtmist midagi teha, ei osanud ma hinnata enne, kui olin katseks kolm nädalat toortoidul ning siis ühel seminaril sunnitud suppi sööma, misjärel vajus peale see vana tardumus.

    6. Trenn transpordi asemel

    Ajavõit: 2–10 tundi nädalas

    Mul on kodust tööle ligi neli kilomeetrit. Olen juba mitu aastat hommikuse trammiga tööle kolistamise asendanud trenniga. Hommikul sörgin väikese ringiga kohale ning õhtul natu­ke pikema poognaga tagasi, sekka mõned enesepiinamised mäkkejooksuna näiteks vanalinnas Patkuli kandi treppidel ning ongi päevas paar­kolm tundi jooksutrenni koos. Olen sedasi argipäevadel 30–35 km lipanud, mis on maratoni­ultravõistlusteks ettevalmis­tusel väga vajalikud kilomeetrid.

    Või siis stardin rattaga 7.30 kodust kesklin­nas, põikan Pirita-­Viimsi kanti, vaatan ärkavat Tallinna lahte ning jõuan veidi enne üheksat kontorisse. Õhtul ringiga koju tagasi ning ongi neljatunnine rattaring koos.

    Säärase jupitamise võlu on see, et pikad trennid ei hauka päeva ära ning neljatunnisel trenni­ päeval jõuab veel õhtul välja minna või midagi muud teha.

    Ühe jutiga pikad trennid, nagu näiteks 3–4–5 tundi rattal, teen nädalavahetusel.

    7. Iga minut olgu tähtis

    Ajavõit: raske hinnata, puhtalt pauside optimeerimisel 0,5–1 tund päevas ehk 3,5–7 tundi nädalas

    See kehtib igasugu asjade tegemisel. Ehk ma ei uimerda ja püüan näiteks tööl maksi­maalselt tõhus olla. Teepausid ei veni pikale, samuti ei jutusta ülemäära palju ning kasutan tööaega mõistlikult. Harva napsan isiklike asjade ajamiseks veidi aega. Nii ei pea ma kodus õhtul töötama või pidevalt kontoris ületunde tegema. Aga see ei tähenda, et ma üldse ei puhka.

    Selleks, et tõesti ja rahuliku südamega puhata, peabki asjalik osa korras olema.

    Peale ajavõidu annab see hingetõmbeaega – tööaeg on tööle, puhkus puhkusele. Tõsi, ootamatusi tuleb, aga need on erandid.

    8. Pood tapab aega

    Ajavõit: 1,5 tundi nädalas

    Avastasin, et poest saab ka toidu­ ja tarbekraami koju tellida ehk ise ei peagi enam kohale minema. See teenus on puhas õnnistus, sest poest mahlapakkide ja tua­lettpaberi koju tarimine ei anna mulle mitte midagi juurde. Peale poodi mineku­tuleku ning seal riiulite vahel ringiuitamise stressi ja ajakulu jääb ära ka järjekorras passimine, mis tipptundidel ja nädalavahel võib pikale venida.

    Nii asendasin terve nädala poeskäimise e­-poega – nädala sees tellin korvi ära, laupäeva hommikul toob kuller koju. Nii saan võimaluse võidetud aega kuidagi mõistlikumalt kasuta­da, kas või puhata rohkem.

    9. Rööprähkle kahel rööpal

    Ajavõit: ca tund päevas, 7 tundi nädalas

    Inimene suudab küll mitu tegevust ühel ajal ette võtta, kuid korralikult on tegelikult võimeline tegema ainult kahte asja korraga, millest üks on automaatne tegevus. Ja need kaks tuleb hoolikalt valida. Ma olen uudishimulik ja tahan palju teada, mitmesugustest arvamustest-­kogemustest osa saada.

    Palju huvitavat jagatakse näiteks podcast’ides – taimetoidust sportimise, investeerimise ja näiteks selleni, kuidas inimeste ekslikkus on viinud süütud aastateks või aastakümneteks trellide taha. Saab huvitavat teada nii ettevõtlu­sest, loovusest kui üldse elufillosoofatest. Põne­vate teadmiste omandamiseks aga ei pea arvuti ees, klapid peas, istuma, vaid võib neid näiteks tööle jalutades kuulata. Ja nagu enne juba mainisin, olen hakanud pärast trenni venitamise ajal saateid kuulama­vaatama. Kaks ühes.

    Pean lisama, et ma hindan väga keskendu­ mist ning asjade täie tähelepanuga tegemist. Ehk kahe tegevuse ühildamine vajab hoolikat valimist, et tagajärjeks poleks kaks poolikut tegevust.

    10. Puhka

    Ajavõit: raske hinnata, vähemalt 1 tund päevas, 7 tundi nädalas

    Moodne inimene tihtipeale alahindab regu­laarset und ja ka muidu puhkust. Elektroonikaseadmed ja muud tähelepanunõudjad liiguvad paljudel voodissegi ning on õhtul viimased ja hommikul esimesed, mida puudutatakse. See omakorda toob kaasa nii äreva meele kui häiritud une, sest ekraanilt plinkiv info ja kiirgav valgus ütleb ajule, et veel pole puhkuse aeg.

    Puhkus on aga loomulik ja seega vajalik, elutähtis osa heaolust ja tervest elust. Puhanuna jõuab pare­mini ja see säästab aega – asjad saavad esimesel korral korralikult tehtud ja kuna organism ei ole kurnatud, peab ta paremini vastu haigustele ning üldse jõuab rohkem.

    Minul pole nutitelefoni just eelneva tõttu. Kuigi see tooks ellu palju võimalusi, on see suuresti ka tootjate turunduse tekitatud vaja­dus. Paljudele pole see enam ainult seade, vaid nende elu pult ja kasutaja on selle ori.

    Igapäevane regulaarne uni ning selle jaoks kompromisside tegemine annab tagasi ja on kiire viis elukvaliteedi tõstmiseks.