Kuna Delhi poissi minus enam polnud, hakkas miski või keegi uus, endiselt täiesti tundmatu, sündima. Lubasin kõigel lihtsalt olla, nautisin iga hetke, uued silmad pilgeni täis imetlust ja imestust. Selle nelja kuu jooksul õppisin elama nii lihtsalt ja minimalistlikult, kui saab.
„Hakkasin üha enam uurima, mida meditatsioon endast kujutab ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.“
Õppisin mängima mitmesuguseid pille, elama ilma koduta, magades mõnikord rannas tähtede all nii-öelda multistar-hotellis. Õppisin kaevust vett võtma ja pesema end värske õhu käes, sõin kätega lihtsat külatoitu, mis koosnes riisist, läätsedest ja kohalikest köögiviljadest.
Iga päev oli täis spontaansust, ma ei kavandanud ega teadnud ette midagi, lubasin end üllatada.
Sellest sai minu elamise viis – mitte midagi järgnevat ette teades, olles pidevalt tühi ja täis samal ajal.
Asi nimega meel ei olnud mulle enam vajalik ja mu süda muutus aktiivsemaks ja ruumikamaks.
Välise ilu, harmoonia ja voolavuse taustal kerkis mu peas esile lakkamatu sisemine loba, mis jätkus minu tahtele, kontrollile või valikutele allumata. Seetõttu sai mu järgmiseks avastusvaldkonnaks meditatsioon. Hakkasin üha enam uurima, mis see endast kujutab ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.
Olles sellest teistega rääkinud ja küsitlenud kogenumaid, sain kuulda kümnepäevasest võrratust meditatsioonikursusest nimega vipassana, mis toimub paljudes India keskustes üle kogu maailma. Üle 2500 aasta tagasi tutvustas seda inimkonnale suur meister Gautama Buddha.
Vipassanast sai minu uus paeluvaim eesmärk. Mu väga hea Kanada sõber Andrew O’banion rääkis, et kuu aja pärast kavatseb ta istuda kümnepäevasel vipassana meditatsiooni retriidil Jaipuris, mis asub India kirdeosas Rajastanis. Minu küsimise peale öeldi, et kursusel tuleb istuda kõigil päevadel kümme tundi ilma kõnelemata ja silmsideta, süües vaid kord päevas. Mu meel oli sellest surmani hirmunud. Vaatamata kõikidele kartustele, mis mu kehas ja meeles liikuma läksid, palusin Andrew’d, et ta paneks mu kursusele kirja ja lubasin minna Rajastani meditatsiooniretriidile tema saatjaks.
Unistused kannavad endas väärtust üksnes siis, kui laseme neil end motiveerida, sest meie erinevuseks kõigist teistest eluvormidest on loomingulisus. Loomiseks, eneseteostuseks ja ka enesekehtestamiseks saame jõudu ja väge tšakrasüsteemi kolmandalt energiakeskuselt.
Kõhu keskmes, naba piirkonnas asub kolmas tšakra, päikesepõimik ehk solar plexus. See on koht, kus vibreerib tahtejõu- ja teostamisenergia, mida idamaade õpetused seostavad kollase päikeseenergiaga.
Nii nagu päike paneb looduses kõik kasvama, ärgitab ja julgustab ka päikesepõimiku energia tegutsema, inspireerides meid oma unistusi ellu viima. Solar plexus kannab endas juhivõi eestvedajaväge, mida vajame eneseteostuseks ja -kehtestamiseks. See on energia, mis süstib meisse enesekindlust ja kutsub tegudele – igal tõeliselt heal juhil on visioon ja paika pandud tegevuskava ning konkreetsed eesmärgid. Tal on usk oma visiooni, endasse ja kui ta töötab meeskonnas, siis ka oma kaaslastesse. Enesekindlus ja visualiseerimisoskus aitavad tal sihile jõuda.
Rõõmust kantud
Solar plexus’e energia õpetab meid rõõmust väge ammutama, soovitades meil oma unistusele ja eesmärgile mõelda üksnes heatujulisena, sest jaatav häälestatus tõmbab ligi veelgi enam head. Kui rõõmuvõnked toidavad unistust elujõuga, siis kahtlused ja hirmud panevad need närbuma, lämmatades nii ka meie motivatsiooni ja tegutsemislusti, justnagu päikesevalguseta ei kasva ükski taimgi. Positiivsus, järjekindlus ja eneseusk ongi need, mis aitavad sillutada teed unistuse täitumiseni!
„Unistust detailideni peas läbi mängides valmistad ennast soovitu saavutamiseks vaimselt ette.“
Seepärast ära jää ootama imede sündimist, vaid pigem kasvata usku iseendasse ja sellesse, et imed ilmutavad end just siis, kui neid kõige enam vajad. Kui oranž sakraaltšakraenergia aitas sul kaardistada oma eesmärgi ja unistuse, siis päikesepõimikuenergia on liiga kärsitu mõtisklusteks. Ta on kohemaid valmis nende täideviimisega pihta hakkama. Niisiis, millised on need konkreetsed praktilised sammud su eesmärgi elluviimise suunas, millega saaksid algust teha siin ja praegu?
Unistusest tõelisuseni on vaid üks pikk samm
Kujunda enesele inspiratsioonitahvel piltidest, mõtteteradest ja vormelitest, mis aitavad sulle eesmärgi ja unistuse realiseerumiseks jõudu anda ning nende täitumisse uskuda. Sea see üles paika, kus pilk sellest päeva jooksul võimalikult tihti üle libiseks. Nii saad igal võimalusel oma eesmärki hea tujuga kosutada. See on täpselt nagu lille väetamine ja kastmine – tähtis on järjepidevus!
Teiseks efektiivseks manifesteerimisviisiks on visualiseerimine. Unistust detailideni peas läbi mängides valmistad ennast soovitu saavutamiseks vaimselt ette. Manifesteerimisprotsessis on see üks olulisimaid nüansse, sest eduelamus ei saa tulla enne, kui oled soovitu tõepoolest valmis vastu võtma.
Visualiseerides annadki endale võimaluse nii psüühilisel kui ka emotsionaalsel tasandil oma eesmärgi täitumiseks valmistuda. Pealegi on just sinu tunne see, mis järjepideva „kastmise ja kobestamise“ korral reaalse õnnestumiseni viib.
Tasa sõuad, kaugele jõuad. Kulus ju Roomagi ehitamiseks enam kui pelgalt päev. Tuleb lihtsalt uskuda ja oma unistuse suunas teele asuda! Kui suudad vaimusilmas kujutleda oma unistuse tõeks saamist, oled saanud selgeks solar plexus’e kõige tähtsama tõe ning valmis oma eesmärgi ellu viima. Ainus, kes sind sel teel peatada saab, oled sa ise.
KOLLANE KANNAB UNISTUSE JA EESMÄRGINI
Keskendu heale – iga kord, kui hirm ja kahtlus proovivad mõistuse üle võimust võtta, peatu ja pane mõistuse maalitud iga halva mõtte kohta kirja vähemalt kolm võimalikku head tulemust.
Inspireeri end, tegeldes sellega, millest rõõmu tunned – kasuta kogu oma vaba aeg selleks, et luua juurde positiivset energiat ja hingeväge.
Ümbritse end inspireerivate inimestega – otsi kontakti nendega, kellel on samad eesmärgid ja kes on ehk juba teoks teinud selle, millest unistad.
Kosuta end kollasega – kollane värv toidus, interjööris ja riietuses võib olla just see energiasüst, mis sul veel puudu on. Kui muud ei tule pähe, siis söö üks banaan või hangi endale ilus tibukollane kruus, mis iga kord, kui kohvi või teed jood, aitab sul oma eesmärgiga seotud mõtteid ja ideid koondada.
Vii sisse igapäevarituaal, mis seisneb vaikses tunnikeses, millal süütad helekollase küünla. Sel ajal keskendu oma eesmärgile, mida soovid teoks teha. Saagu sellest su püha tund ühes sulle tähtsate loominguliste ja eneseteostuslike mõtetega.
Asu tegudele – ära jää ootama paremat aega, vaid alusta nüüd ja kohe. Loo visioonitahvel ja kaardista oma projekt, kirjutades üles kõik oma mõtted selle kohta. Millised on need praktilised sammud, millega saaksid alustada nüüdsama? Kes saaksid sulle nõu ja jõuga toeks olla? Olgu tegu millega tahes, alusta teed oma unistuse suunas juba täna!
TEKST KRISTIINA MALM-OLESK ILLUSTRATSIOONID TEELE STRAUSS
Inimmõistus on ülimalt põnev ja mõistatuslik. Ehkki aju osaleb kõikide elufunktsioonide täidesaatmises, ei tea me pooltki sellest, mis ja miks meie ajus tegelikult toimub. Siiski on täheldatud aju toimimises mõningaid seaduspärasusi ehk psühholoogilisi efekte, mida võib loetleda koguni saja ringi.
Aju toimimise seaduspärasuste tundmine aitab paremini ennustada inimese käitumist teatud olukordades ning juhtida oskuslikumalt iseenda mõtteid ja käitumist. Uurime lähemalt viit argist psühholoogilist efekti ning anname soovitusi, kuidas enda aju üle kavaldada.
1. Rambivalguse efekt
Kas oled üks nendest, kellele tundub, justkui iga möödamineja märkaks su pluusile päeva jooksul tekkinud kohviplekki ja liftikaaslased paneks tähele igat su „vale“ liigutust? Ning kõik piinlik, mis on sinuga eales juhtunud, jääb usutavasti igaveseks teiste teadvusse?
Suure tõenäosusega võib sellise uskumuse põhjuseks olla rambivalguse efekt. See on psühholoogiline fenomen, mis paneb meid uskuma, justkui oleksime alatasa teiste tähelepanu keskpunktis – nii-öelda rambivalguses.
Võid kergendunult hingata, sest teadlased on mitmekümne katsega tõestanud, et suure tõenäosusega ei pane keegi su kohviplekki tähelegi. Põhjuseks on egotsentrism, millele võib enamikel juhtudel omistada positiivse tähenduse.
Nimelt lähtub enesekesksus ideest, et tajume ümbritsevat maailma enda olemasolevate kogemuste ja teadmiste baasil, mistõttu näeme kõike just sellisena, nagu ise oleme (ehk milliseks oleme end ise mõelnud). Seetõttu saame teiste inimeste käitumisele ja arvamusele hinnanguid anda üksnes enda maailmavaatele tuginedes. Ja kuna paneme end ise tahes-tahtmata uskuma, et meid pidevalt jälgitakse, siis paratamatult arvame end seda nägevat ka teiste käitumises.
Hea teada
Olgem ausad, kõik need inimesed, kes võiksid potentsiaalselt meie kohviplekki märgata, on ilmselt samasuguses „nõiaringis“, pabistades hoopis enda seelikule tekkinud šokolaadipleki pärast. Ja kui kohviplekk juhtubki kellegi tähelepanuorbiiti, ununeb see suure tõenäosusega kiiresti: erinevatel andmetel mäletame üksnes kuni 50% sellest, mida oleme kunagi kuulnud, näinud või lugenud.
Teiste arvamuse pärast muretsemise asemel on targem tegelda iseenda mõtetega, sest need mõjutavad meie emotsioone, mis omakorda aga eelhäälestavad meie tegusid. Kokkuvõttes on see nii-öelda suletud ring, mida on kõige lihtsam paremale teele suunata enda mõtetega tööd tehes.
2. Ankurdamine
Rambivalguse efekt on paljuski seotud ankurdamise ideega: klammerdume infokildu, mida kuulsime või mõtlesime esimesena, suutmata sellest loobuda. Kuna oleme ideeks võtnud, et kõik ongi just nii, nagu meile näib, pole me enam suutelised nägema suuremat pilti ja kaaluma alternatiivseid võimalusi.
Selleks, et hoida meel terase ja avatuna, tuleks koguda piisavalt informatsiooni näiteks suhtlemise kaudu. Teine silmapaar võib sageli näha seda, mida meie ei oska ning sõbrad ja lähedased on sageli just need, kes suudavad meile „mõistuse pähe panna“.
Maailmatunnetuse avardamiseks sobib hästi veel loomingulise mõtlemise praktiseerimine, mis üldistatult viitab võimele näha seoseid pealtnäha seostamatutes objektides, nähtustes ja lahendustes. Nii õpime nägema kõike uue nurga alt ning ühtlasi suureneb tolerantsus enda ja teiste suhtes.
Peale hinnanguliste mõtete ja sellega kaasnevate emotsioonide võime „ankrusse jääda“ ka numbrite maailmas. Teadlased on seda palju kordi tõestanud katsetega, kus osalejatel on palutud lahendada keerulisi matemaatilisi tehteid, kusjuures lahendused on peaaegu alati olenenud etteantud tehete järjekorrast.
Näiteks tehte 8 x 7 x 6 x 5 x 4 x 3 x 2 x 1 puhul on suurem tõenäosus, et antakse suurem vastus kui tehte 1 x 2 x 3 x 4 x 5 x 6 x 7 x 8 korral, mis erineb eelmisest üksnes arvude järjestuse poolest. Põhjus peitub selles, et esimesel juhul on esimene korrutis suurem (8 x 7 = 56) kui teise puhul (1 x 2 = 2), mistõttu jääb mulje, nagu vastused oleksidki erinevad.
Hea teada
Igapäevaelus tuleks selle fenomeni suhtes olla valvas muu hulgas enda ostuharjumuste kujundamisel, et mitte langeda näiteks allahindluste ohvriks. Tavapärane on see, et kipume kergeusklikult ostma midagi üksnes seepärast, et see on allahinnatud, kuigi tegelikult võib meil hoopiski puududa vajadus selle toote järele, mistõttu kujuneb tehing kokkuvõttes esialgsest kulukamaks.
3. Pygmalioni efekt
Kui rambivalguse efekti mõjutustega mõtteankrute puhul sõltub tulemus sellest, mida end ise uskuma paneme, siis Pygmalioni efekti puhul mõjutavad meie õnne või ebaõnnestumist teiste püstitatud ootused meie suhtes. Seejuures on tähtis, et teiste arvamus väljenduks ka nende käitumises. Nimelt kui ülemuse või lapsevanema tegudest peegeldub usk meie headesse tulemustesse, on õnnestumise tõenäosus palju suurem. Vastupidise olukorra puhul võib tekkida Golemi efekt, mille puhul ei pruugi meie suhtes püstitatud madalate ootuste tõttu olla edu enam sedavõrd käegakatsutav.
Hea teada
Igapäevaelus on ülitähtis teiste inimeste, eelkõige lähedaste toetus ja soosing, mille puudumisel võime langeda iseenda halbade mõtete ohvriks, suutmata enam selgelt mõelda ja õigel kursil püsida.
Töökeskkonnas on see miski, millega juhid peaksid kindlasti arvestama: teadlased on tõestanud, et kõrgendatud ootuste ja heatahtliku suhtumisega on võimalik parendada töötulemusi.
Samamoodi tuleks paarisuhtes ja lastega alati meeles pidada, et oma kalleid tuleks toetada isegi kõige pöörasemates ettevõtmistes. Lähedaste eneseusku suurendades anname tõuke ka nende teistele tegemistele ning muudame nad õnnelikumaks. Sedasi talitades oleme vastukaaluks isegi rahulolevamad.
4. Google’i efekt
Ehkki ühelt poolt on interneti otsingumootorid võimaldanud tohutut efektiivsuse kasvu, on teadlased mures guugeldajate faktiteadmiste järelejõudmisega. Võiks ju eeldada, et mida rohkem infot on meie käeulatuses, seda enam on suurenenud meie intelligentne võimekus ja kasvanud teadmistepagas.
Tegelikkuses võib aga tekkida Google’i efekt ehk tendents unustada lihtsasti infot, mida saab kiirelt guugeldades leida, ehkki mäletame hästi, kust seda infot leida. Seega võib üldistades öelda, et guugeldades on suurenenud võime infot kiiresti leida ja töödelda ehk teadmiste omandamisega seotud tehniline võimekus, küll aga ei ole me veel nii osavad kogu selle infomassi hoomamises.
Guugeldamine nõuab pidevat tähelepanu jaotamist ja „hüppamist“ ühelt mõttelt teisele, seega halvendab see meie tähelepanuvõimet. On koguni leitud, et kuldkalade üheksasekundiline lühiajaline keskendumisvõime on tänapäeva inimestest ühe sekundi võrra parem. Veel sajandi alguses ulatus inimeste keskendumisvõimekus keskmiselt 12 sekundini. Seega oleme muutunud rahutumaks ja püsimatumaks ning keskendumine on üha vaevarikkam, mistõttu võib kannatada meie tööviljakus ning suureneda emotsionaalne kurnatus ja stress.
Hea teada
Ehkki guugeldamine on sageli vältimatu ning efektiivsem näiteks raamatukogus raamatuhunnikute läbitöötamisest, võiks kaaluda võimalusi, kuidas muul ajal enda tähelepanul taastuda lasta, kuna aju vajab olemasoleva info töötlemiseks puhkust ja aega uitmõtlemiseks.
Seega võiks teha töötegemisel rohkem pause ning asendada arvuti ja nutitelefon puhkeajal hoopis millegi kasulikumaga. Kuid võib ka nutitelefoni laadida hoopis mõne ajutreenimise rakenduse, nagu Lumosity, Elevate või Memorado, mille järjepideval kasutamisel võib paraneda mälu, reaktsioonivõime ja üleüldine intelligentne võimekus.
5. Kokteilipeo efekt
Kas räägid tihti poes, peol või mõnes muus rahvarohkes kohas kaaslasega nii keskendunult, et unustad kõik ümbritseva ja ajataju kaob täielikult? Või haarab miski su tähelepanu niivõrd, et jääd seda tänaval ainiti silmitsema ja kõik muu poleks enam justkui oluline? Teadlastel on sellele nähtusele kelmika nimega selgitus – kokteilipeo efekt.
Fenomen on seotud valikulise tähelepanu ehk võimega selekteerida väliskeskkonnast tähtsat. Paindlik ja enda tahtele alluv tähelepanu võib ohuolukorras olla elupäästja ning tööelus edu võti. Mida paremini ja kiiremalt suudame ülesannetele keskenduda, seda efektiivsemad oleme ning seda selgemini jääb millegi õppimisel uus teave meelde.
Hea teada
Kokteilipeo efekt kummutab levinud müüdi, et rööprähklemine ehk mitme tegevuse üheaegne sooritamine on võimalik. Tõsi, füüsiliste tegevuste ja väiksemat vaimset pingutust nõudvate ülesannete puhul, mis on harjutamise teel iseeneslikuks muutunud, võime olla vägagi edukad multitask’ijad. Heaks näiteks on klaverimäng, kus peame musitseerimiseks kasutama korraga kahte kätt. Alguses võib käte koordinatsiooni ja rütmitunnetuse kombineerimine samal ajal nooti lugedes olla üsna vaevarikas, kuid mida enam harjutada, seda osavamaks mäng muutub.
Seevastu olukorras, kus peame millelegi pingsalt keskenduma, ei ole tähelepanu samaaegne jagamine mitme tegevuse vahel füüsiliselt võimalik. Selle asemel toimub tähelepanu kiire lülitumine ühelt objektilt teisele ehk switching. Ehkki harjutamine teeb meistriks, soovitavad teadlased harrastada selle asemel hoopis monotasking’ut, mille puhul keskendume pikema aja jooksul vaid ühele ülesandele korraga.
Järelikult melu sees tuttavaga rääkides võikski keskenduda ainiti talle ja unustada kõik muu! Selge on see, et meie töömälu ehk info lühiajalise meelespidamise võime on piiratud ja teadlaste arvates koguni viletsam kui kuldkaladel (!), seega peame tähelepanu kasutama targalt.
Pärast raskest liiklusõnnetusest eluga pääsemist olen teinud psüühilise toimetuleku vallas palju mõtte-, mõtestamis- ja ka ümbermõtestamistööd. Kuigi mulje jätmise oskus ümbritsevatele on ääretult vajalik, ei aita teiste hea arvamus inimesel enda sees rahu leida. Mis siis aitab?
Vaatasin intervjuud ühe küllaltki „värske“ taastujaga, kelle trauma juhtus hiljuti. Küsimustele vastates andis ta endast kõik, et tugevaks jääda ja mitte nutma puhkeda. Sisemist võitlust oli tõepoolest liigagi hästi näha. Usun, et ilmselt iga teise raske trauma läbinu arvates pääses ta tegelikult väga õnnelikult.
Tänu sellele intervjuule jõudis minuni mõistmine inimlikust mustrist: murede vaatlemine vaid oma mätta otsast on omadus, mis saadab meid kõiki. Mõne aasta eest hindasin enda olukorda läbi samasuguse haleda pilgu, aga praeguseks olen jõudnud järeldusele, et just selline mõttelaad viib kõige kiiremat teed mööda üsna sügavasse masendusse ja tihti ka sellest tingitud potentsiaalselt väga tõsise vaimse haiguseni. See krutib oma mätta otsas ime ootamise hinna lubamatult kõrgeks.
„Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik, kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.“
Mättast eemale
Pärast sedasama intervjuud mõistsin ühtäkki, kuidas oleks kõiki valusaid saatuselööke palju lihtsam taluda. Tuleb astuda oma mättast kaks sammu eemale ja vaadelda objektiivse pilguga enda paiknemist sellel tohutu inimmassi moodustatud teljel.
Telje plusspoolel on ääretult palju neid, kellel on kõik läinud väga palju paremini, kellest õhkub vaid kordaminekuid, rõõme ja lõputult päikselist taevast – seda näeme vist igaüks eriti teravalt just oma kurbusemätta otsast.
Aga teljel on ka miinuspool, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on läinud ikka märgatavalt halvemini. Nende ellu ei paista mahtuvat mitte midagi õnnelikku, ei ühtki päikesekiirt ega pilvedest puutumata taevast, ei kübetki muinasjuttu. Seda poolt teljel on tõesti väga raske näha, vähemalt minul. Objektiivsem vaade tervikule ei aita küll olla õnnelik, kuid vähendab kurbustunnet ja väsimatult õlale koputavat masendust.
Terve mõistuse juures püsimiseks tuleks minu kogemuse järgi taibata, et mis iganes meiega on juhtunud, on saatus meid siiski hoidnud, ei ole lubanud hullemat seisu, kuigi vahel ei saa seda mitte kuidagi oma südamele selgeks teha.
On raske olla õnnelik selle üle, mis olemas on. Ikka lehvitab saba kõik see, mis veel täieliku õnne kujutelmast puudu on. Ikka on paremini näha enda väike palk, purunenud suhe või halvasti käitunud laps.
Siiski ei või unustada, et umbes seitsmel protsendil eestlastest polegi töökohta, eneseteostusvõimalust või igakuist sissetulekut. Ja töö eest saadav tasu pole tavaliselt kellegi hinnangul piisav ja õiglane.
Suhteidki puruneb rohkem, kui maailma vaadeldes õiglane võiks tunduda. Iga lapsevanem teab ilmselt küllalt hästi, kui hulluks võib järeltulija vahel ajada, samas on ju inimesi, kes ei saagi lapsi, kes oleksid tänulikud kas või sellesama pisikese pahareti eest.
On selge, et alati on neid, kes tunneksid end sinu olukorras pigem õnnistatu kui õnnetuna.
Ivake head
Ei ole halba heata. Alati sünnib midagi, millele saab ka elujaatava sildi külge riputada. Võiksime küll meeleldi oma mättast loobuda ja eelistaksime, et seda polekski, aga elu on meist märksa targem. Elu pöörab inimese elutee tihtipeale üsna etteaimamatus suunas, meie ülesanne on lihtsalt sellega leppida. Vahel läbi pisaratekardina, aga siiski.
Pärast hästi lõppenud liiklusõnnetust sain ootamatult enda jaoks palju aega. Armastan väga lugeda. Varasem kiire elutempo jättis selleks kahjuks vähe võimalust. Niisiis istun oma mätta otsas ja loen-mõtisklen-kirjutan nii, kuis jaksan ja samas püüan võimalikult tihti käia oma mättalt ära tervikpilti kaemas.
Mõnikord ei küsi sõprus vanust. Helgi-Marie Saabre on kunstnik Kamille Saabre ema ja kahe koolilapse vanaema, minust poole vanem ning mul on temaga huvitav ja tore. Helgi näitab justkui teed, missugune võiks olla teadlik vanaduspõlv. Kuigi ta ise seda nii ei nimeta, teeb ta minu meelest just seda.
Enne intervjuud saatis Helgi mulle oma vanemate loo – kirjavahetuse ümberkirjutuste ja mälestuste kirjeduste vormis –, et Kamillel ja tal endalgi oleks võimalus neid vahetevahel lugedes aega tagasi keerata. „Täna pole ju nii nagu vanasti, kus istuti hämaratel tundidel koos ja jutustati. Terve eelmise talve, kui ei saanud aias toimetada, kirjutasin ja trükkisin kirjad kronoloogiliselt – siis annab täit pilti,“ jagab Helgi oma mõtisklusi. Oli aegu, kui ta vanemad kirjutasid üle päeva.
Seda oli palju – nii lehekülgede kui ka emotsionaalses mõttes. Ma elasin nädalajagu nendest ehedatest kirjeldustest ja tugevatest emotsioonidest kantuna.
„Ma arvan, et ristimine päästis mind.“
Priviligeerituna neid isiklikke kirju lugedes leidsin põnevusega, et Helgi ema oli kolmekümnendatel üsna ebatraditsiooniline naine. Postkontoritöö kõrvalt tegeles ta laulmisega (ja tal oli üksvahe isegi Itaalia õpetaja, Armanda Degli Abbati!) ja sellega seotud ettevõtlusega: elanud muidu Tartus, organiseeris ta endale soolokontserdi isegi Tallinnas. Ta tundus vallatu, naiselik, loov ja ettevõtlik.
Ühtlasi pakkus mulle huvi nende teistmoodi peremudel – naine ei elanud koos oma palavalt armastatud abikaasaga, sest mehe töö oli hoopis metsanduse valdkonnas. Kultuur ja mets ei mahtunud samale aadressile. Nii oli mehel parematel aegadel koduabiline-kokk ning oma naisega kohtuti nädalavahetustel ja puhkuse ajal. Imetlesin nende kirjavahetusest õhkuvat kirglikku armastust, aga ka muredest koos läbi minemist.
Küll oli elu heitlik – kord ilm ja sellest tulenevad metsatööd, kord poliitilised sündmused, kolimised, rahateemad, töökaotus või selle oht, siis terviseprobleemid – väljakutsed nagu igas elus. Siiski tänane elu pole võrreldavgi toonaste probleemidega, oh, ja ilma pärast kurta oleks kõige tänamatum…
Raske algus
Helgi sündis sõja ajal. Ta oli oma vanemate pikisilmi oodatud lapsuke. Tema emal oli kümmekonna aasta jooksul olnud mitu raseduse katkemist, palju lootust ja pettumust.
Need ligi 80 aastat alles hoitud kirjad elustasid tolle ajastu.
Lugesin Helgi tädi kirjeldusi Tartu sõja-aastatest huviga ja samas kohutas see mind väga. Kuidas inimesed vastu pidasid? Kuidas lapsi kaitsti? Praegu tundub ilmvõimatu, et näiteks 50 kilomeetrit oma isakoju tuli ette võtta jala, ööbides heinarõugus. Või elada koos naabritega nädalate kaupa keldris, süües minimaalselt ja lonksates haljast viina, et lämmatav hais ja õhupuudus minestusse ei viiks, rääkimata meeletust hirmust.
Just sellisel ajal tuli ilmale Helgi-Marie enneaegse beebina. Tema vanemate kirjavahetus sünnitushaiglast murdis lihtsalt mu südame. Milline armastus ja hool ning mure. Ja milline hetk, kui ema kirjutas isale, et ta on valmis saatuselöögi vastu võtma…
Elu hoidis siiski neid. „Ma arvan, et ristimine päästis mind, isa kutsus õpetaja haiglasse,“ möönab Helgi täna.
Järgmisest rängast saatuselöögist lugedes ei suutnud ma enam pisaraid tagasi hoida.
Helgi oli sõja ajal kõigest kaheaastane, kui kaotas oma armastava isa. Täiskasvanuna, mõnikümmend aastat tagasi, on ta oma isaga suhelnud vaimsel tasandil. „Ma ei mäleta isa tegelikult ja tol ajal polnud ebatavaline kasvada ilma isata. Meditatiivses seisundis olles nägin isa… et ta ootab mind, ta on mind terve elu oodanud. Sellest ajast tunnen temaga ühendust,“ jutustab Helgi mahedal toonil.
Need kõik on jäämäe alumised osad, mida üksikutel kohtumistel kunagi puudutada ega näha ei saa ja ma olen nii tänulik Helgile, et ta oli valmis rääkima oma loo, algusest peale, kogu sügavuses.
Hirmul sabast
Lapsena oli Helgis hästi palju hirmu. Kuidas see muudmoodi saakski olla, kui ta juba üsas ema katkemis- ja sõjahirmu tundis, sündides vanemate murede õhkkonda ja hiljem pärast kannatusrikkaid aegu perekonnas ja sugulaste küüditamist oma igapäevaelu edasi pidi elama.
„Emal olid ooperid grammofoni peal, aga pärast sõda enam kodus muusikat ei kuulnud… Ja ema pidi üksinda oma palgast kõiki meid üleval pidama,“ meenutab Helgi raskeid aegu.
Kuidas leppida ebaõiglusega elus? „Ei ole mitte ühtegi ebaõiglast asja!“ pahvatab Helgi. „Ma tulin seda õppima… Ma olen kõigi teiega seal üleval kokku leppinud, vabatahtlikult need väljakutsed võtnud. Muidugi seda on raske taluda. Jah, nooruses oli mul hirm, et kõik läheb halvemaks.
Minu elutöö on olnud see, et tulen välja hirmust, et kõik läheb halvasti…
Olen Lasnamäe veerul tanke näinud, kartsin kohutavalt trammile minna, pelgasin jutte, et lapsi püütakse vorstivabriku jaoks – igasugust hirmu on ikka nii palju olnud! Nüüd ma olen sellest välja tulnud… Aga vist ainult tänu sellele, et ma mingil hetkel võtsin vastu otsuse, et mul on jõudu õppida oma väljakutsetest. Kellelegi ei panda rohkem, kui ta kannatab – ja järjest rohkem usun, et see ongi nii,“ kinnitab ta iga sõna rõhutades.
Kujutasin jutustuste põhjal nii selgelt ette seda arglikku tüdrukutirtsu, kuidas ta neljakümnendate lõpus Lasnamäe veerule praegugi toimivasse koolimajja läks. Ja kui ilusas kohas nad elasid! Praeguse KUMU kõrval Kadrioru pargi puitvillas, loomaaia vahetus läheduses, lõvi möirged kostmas aeg-ajalt koduaiani.
Sõja ajal majutati nende avarasse ja valge verandaga korterisse vene lendur koos perega, kes kõrval lennuväljal oma tööd tegi. Elutuba jagati lihtsalt kardinaga pooleks. Pärast sõda hakkasid koos Helgi ja tema emaga elama ka rätsepast tädi ja maavanaema.
Ometi nende kodus muredest ei räägitud. „See igavene vaikimine ja nendel teemadel mitte rääkimine…“ ohkab Helgi. Oli selline aeg – ühelt poolt polnud kombeks, teisalt ei saanud lapse kuuldes rääkida asju, mida laps edasi räägib. Me ei kujuta seda ettegi, aga aeg oli näiteks selline, et rätsepad ei tohtinud kodus õmmelda, aga õmmelda tuli, et sissetulekut oleks. Nii tuli paljusid asju toimetada salaja, hoida oma mõtted ja tunded endale. „Jagamine on nüüdisaja asi, tulnud kogu selle laienenud silmaringiga,“ lisab Helgi. Samas sai ta emaga väga hästi läbi. „Mina olen oma hädasid saanud talle kurta, aga tema mulle pole kurtnud.
Minu püüdlused ja otsingud ja õppima minna tahtmised… ta toetas mind.“
Helgi lapsepõlve mahtus palju õuesolemist, noorena käis ta abonemendiga sümfooniakontsertidel, peotantsus, luges ning täiskasvanuna osales harivatel loengutel.
Abielu reaalsus
Lapse muredest eemal hoidmine oli hea ja halb ühtaegu. Helgi peab oma lapsepõlve õnnelikuks, aga kuna ta lõi oma kujutluse reaalsusest raamatutest loetu põhjal, sai maailmapilt noore täiskasvanu jaoks siiski elukauge. Selle pildi reaalsusesse kohandamine maksis alates esimesest armastusest kuni abielu ja lahutuseni kahjuks palju hingevalu. „Nukrust ja melanhooliat mäletan kahekümnendate eel. Siis keegi ei rääkinud, aga nüüd teatakse, et abielu on töö, millesse tuleb ka panustada, tuleb anda, olla tolerantne. Mu suhtumine oli, et nüüd on abielu ja kõik on hästi – äärmiselt naiivne…,“ muigab ta. „Abielu on ikka suur kunst!“
Helgi kohtus oma toonase abikaasaga uuesti aastakümneid hiljem tänaval ja tundis, et tal on hinges rahu, tal on meeldiv näha seda hea südamega meest. „Sellega tõmmati see lugu kokku. Oli selline nooruse lugu,“ möönab Helgi nostalgiliselt.
„Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna.“
Väike pere
Elu kinkis Helgile veel teisegi mehe, šarmantse noorhärra… Egiptusest. Oli kuuekümnendate lõpp. Helgi töötas kalandustehnikumi raamatukogus ja hakkas kaugõppes bibliograafiks õppima. Toona tuli tehnikumi esimene Egiptuse grupp. „Nad olid väga intelligentsed, kõik pidid olema kuldmedaliga lõpetanud ja omandanud vene keele Kiievis poole aastaga,“ jutustab Helgi.
Sealt jäi Helgile silma Kamal, samasugune idealist, peale selle tegus, huvitav ja tark mees, kellega sai kõigest rääkida. „Tal oli samasuguseid lennukaid ideid, tundsin ennast temaga vabana ja tõstetuna,“ meenutab Helgi naerusui.
Suveperioodidel oli Kamal pool aastat Egiptuses, siis suheldi kirja teel ja tuli ka teisi meeleolusid. „Tema täiesti mõistetav kõikumine kahe maailma vahel. Olin armunud ja kõikusin samamoodi koos temaga… “ meenutab Helgi. Õpingud edenesid kenasti, suhe samuti, aga monotoonne merel olemine Kamalile üldse ei sobinud ja ta tuli praktikalt poole pealt ära, et toetada Helgit, kes oli just kaotanud ema.
Kahjuks ei saanud ta Eestisse elama jääda, kuigi Helgi oli juba jäänud Kamillet ootama. „Tema isa oli talle juba pruudi välja valinud, Kamalil polnud sõnaõigust, perekond pani asjad paika,“ nendib Helgi ja lisab, et ta on justkui teadnud, et peab lapse üksinda üles kasvatama. „Eks ma olin klammerdunud, aga mul pole kibestumist või etteheiteid, sellest olen ma vaba!“ rõõmustab ta.
Kamille kohtus oma isaga esimest korda keskkooli ajal. Kamille esimese eluaasta elati samas Kadrioru puumajas, edasi juba Mustamäel mugavustega korteris – soe vesi, keskküte, oma vann! „Võisin talvel toas õhukese kitliga olla – seda nautisin ma tükk aega!“
70ndatel läks kogu tähelepanu lapsele. „Lasteaias ja koolis oli mul natuke muret, sest laps nägi eksootliline välja – et kuidas temasse suhtutakse. Aga seal polnud mingit probleemi tänu sellele, et Kamille on tugeva karakteriga, väga sotsiaalne.“ Esimene koolikiusamine tuli põhikooli lõpus kooli vahetades, aga sellest rääkis tütar talle alles täiskasvanuna.
Ainus tõesti raskemat sorti koorem üksi last kasvatades oli vastutus.
Oli see siis elukohtade valik, sagedaste WC-ummistustega tegelemine, vastutus oli ainult ja ainult Helgil. „Mind on kolleegid ja sõbrannad aidanud, ma olen kõigile väga tänulik, kes on meid ulu alla võtnud,“ meenutab Helgi poolteiseaastast perioodi, kui neil keskkoolieas Kamille ja Airedale’i terjeri kutsikatega polnud oma kodu.
„Ma arvan, et inimesed on küll paaridesse loodud, minul oli eriülesanne! Aga kaasa peab hingesugulane olema,“ vastab Helgi mu küsimusele, kas ta ka kaasat igatsenud on. „Mul oli kogu aeg see teadmine, et ma pean käituma väärikalt, ma polnud avatud suhetele – see oli väga suur barjäär, mille olin ehitanud. See on tegelikut enesekindluse küsimus,“ möönab ta. „Hingesugulase igatsuse peale olen tulnud 40. aastates, mitte hiljem.
Ma olen väga rahul selle eluga, kõik oma igatsused olen jätnud oma noorusesse,
võib-olla teist korda ka neljakümnendatesse, aga mitte praegusesse. See on koht, kus otsi kokku tõmmata. Kui mõned küsimused vaevavad, siis nendele saab vastust küsida. Mida vähem seda pahna siin sees on, seda parem – muidu tuleb ju haigus!“ naerab ta.
„Kuigi minus on kõiki rahvuseid segatult, siis Muugal elamine on huvitav õppetund. Vene inimene on lihtne ja heatahtlik. Ma tunnen, et olen õiges kohas ja nad on mind omaks võtnud. Riputan naabritele õunu ja nemad mulle kurke üle aia.“
Töö ja kaasteelised
Peale kalandustehnikumi on Helgi töötanud Pöögelmanni tehases, mikroskoobi all mikrokiipe valmistades, Raamatupalatis, Arvutuskeskuses. „Igalt poolt on jäänud mõni hingelähedane inimene“. Toona ei piirdutud pelgalt tööga, vabal ajal tehti seinalehte, pidusid, ekskursioone.
Pool aastat töötas Helgi ka ühe ülikooli raamatukogu peabibliograafina, pidades seda esiti heaks stabiilseks töökohaks, kust kunagi pensionile jääda. „Raskemat aega kui see, pole mul olnud. Kui inimene stressab nii ära, et ei jõua kolme trepiastet ka astuda,“ meenutab ta, sest töös puudus motivatsioon ja kahjuks polnud ka kollektiiv eriti avatud.
„Õnneks kutsuti mind tagasi eelmisse töökohta,“ jutustab ta. Üheksakümnendate algus oli aga suurte muudatuste aeg. Tulid noored juhid, sa pidid olema samal tasemel, ei saanud olla vana ega haige. „Tuli asjad teatud ajaks ära teha haigenagi. Käisin palju haigena tööl,“ meenutab ta.
Põnevad teemad
22 aastat tagasi osales Helgi Eesti ühel esimesel reikikoolitusel, tahtes sellel lainel abivajajaid aidata. Varsti pärast seda nägi ta lehes kuulutust kriisiabi keskuse loomisest, mille ajendiks oli Estonia katastroof. Kriisiabi spetsialistide koolitus oli pikk ja väga huvitav, kuid tööd pidi tegema öösiti ja telefoni teel, kõnesid oli väga palju. „Aasta pidasin vastu, seda võiks läbipõlemiseks nimetada,“ tunnistab ta.
„Teispoolsusse uskumine on minuga kaasas olnud vist juba 20ndatest. Alguses oli see rohkem targutamise ja vastuste otsimise vormis, et mis see elu on. Vaimset kirjandust olen lugenud ja juba 80ndatel kopeeritud venekeelsete lehtede põhjal joogaga tegelnud,“ naerab ta.
Enne Muugale kolimist elas Helgi mõned aastad Rae vallas maal. „Pool aastat joonistasime projekti – siis võtsime metsa maha ja ehitasime sinna Kamillega paarismaja.“ Sellesse aega jääb ka tõeline kohtumine maainimestega ja nende väärtustega – see jättis Helgile sügava mulje.
Aed kui kingitus
„Aias toimetamine annab vabaduse – et olen vaba astuma õue… vabaduse- ja õuearmastus on mul eluaeg olnud. Mitte saagikuse ja tulemuse pärast, vaid ma naudin seda toimetamist. Paremat asja pensionärile pole kui tükike maad!“ kõlab ta veenvalt. „Maa-armastus tuli, kui pensionile jäin ja maale kolisin. Noorena pidasin õppimist ja teadasaamist alati tähtsamaks. Nüüd oskan seda vaadata ja aru saada – igal asjal on mingi põhjus ja laiem mõte. See ongi elu juures kõige toredam, et jõuad sellesse faasi, kus seda analüüsid ja näed, et elu on müstiliselt fantastiline – ja ongi nii ja tunnengi nii!“ särab ta.
„Olen suurepärane pea ees vette hüppaja! Metsa ehitasime maja ainult tänu sellele, et ma läksin hooga kaasa. Nautisin ehitamist ja see oli täielik pühendumine. Sisetöid tegime ise, lihvisime vanu uksi ja panime mosaiiki maha ja seina. See oli nauding ja looming,“ elavneb ta. „Elu on näidanud, et iga muudatusega läheb järjest paremaks. Ma arvan, et kõigil on samamoodi,“ naerab ta kogenult ja lisab rõhutatult: „Ma ei jõua vana iga ära kiita!“
„Kui ma tagantjärele mõtlen, siis see oli ju päris metsamaa, selle harimine oli täiesti pöörane. Samas ma pole olnud õnnelikum, kui ma ärkan hommikul üles ja see päev on minu. See vabaduse ja sõltumatuse tunne!“ erutub ta.
Kogemuste väärtus
Tundub, et elu õpetab alandlikkust, tolerantsust, leppimist ja tänulikkust. „Selles eas võib öelda, et olen hästi oma eluga toime tulnud, võib kokkuvõtet teha, mõtestada oma käidud tee. Nüüd näen, kuidas tõmbuvad ots otsaga kokku mingid ülesanded, mis mulle on pandud. See on suur lohutus, et olen üleval kõik endale valinud, teades ette neid väljakutseid, mis ees ootavad,“ arutleb ta.
Igast eluperioodist tuleb kaasa sõpru. Ja raamatuid. Ühtlasi armastab Helgi maju, arhitektuuri. „Naudin reisides linnu ja maju – alates New Yorgist Helsingini,“ kiidab ta, olles tänu tütre multikultuursele taustale päris palju ringi rännanud. „Muidugi oleks tore veel üks maja ehitada!“ unistab ta. „Aga see on ebareaalne – hakkad plaani pidama, siis klammerdud!“ ja lisab, et just vananedes tuleb valmis olla muutusteks, mis need ka poleks.
„Kui rääkida eluteel käimisest, siis ongi see olnud muutumine kõrgetest ideaalidest ja nõudmistest teiste vastu, jõudes lihtsuse ja pisikeste asjade nägemiseni ja nendest rõõmutundmiseni. Pretensioonitu suhtumiseni. Jätkuks vaid valmisolekut elutee käänakuteks! Õppida on väga palju!“ muigab ta.
Vaatleja aeg
„See võib näida kõrvalseisjale passiivsena, kuid tunnen, et sisemiselt on see ktiivsem kui varem füüsilise aktiivsuse aeg. See on vaatleja aeg. Aeg rõõmustada kauni hommiku, laste ja lastelaste, toredate inimeste, ilu ja harmoonia üle. Ja mõista ka negatiivsust kui arengu paratamatust. Ja selles on palju põnevust.
See on aeg olla TÄNULIK elu eest, selle eest, et mu kõrval on kõigil mu eluperioodidel olnud armsad ja toetavad inimesed. Olla tänulik tütrele ja tema perele ja oma vanematele, kelle lähedust tajun nüüdki.“
Vanaduse plussid
„Tänulikkus ja mõistmine tuleb aastatega. Selles mõttes ongi tore vanaks saada.“
„Praeguses eas teen korralikku ülevaadet ja üldistust: elu väljakutsed ots otsaga kokku, mis, milleks ja kuidas.“
„Vanemas eas vaatad, kas läheb nii või naa, sul pole enam paanilist klammerdumist, et asi peab nii minema. Selles eas sa oled vaba lahti laskma, sa saad aru, et ei saa klammerduda.“
„Iga mõte ja sõna loob ja mida rohkem rämpsu sinna paned… peab olema väga ettevaatlik… aga selleks on vaja aega – ja see ongi vanaduse tore pluss, et sul on aega, pole rahmeldamist ellujäämise nimel.“
„Ma naudin igat päeva, see on uskumatu – ma kohe olengi õnnelik! Teine selline aeg oli lapsepõlv Kadriorus kuni koolini – siis ma olin sama õnnelik. Päev oli minu oma, ma võisin teha endale lumeonni, mängida keksu või rahvastepalli ja sipelgatele kodusid ehitada.“
TEKST JA FOTO STEVE KOKKER ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kogun ennast äsja lõppenud Hiina teereisist, kus olin kolmekümne teise Cha Dao (meditatiivne lähenemine teele) õpilasega tervest maailmast. Kirjutan neid sõnu 1200 aasta vanuses Tianxini nime kandvas budistlikus kloostris, hiiglaslike kaljurahnude vahel Wuyi mägedes. Siit pärit teesid peetakse kõige peenemateks maailmas.
Mu uitavaid mõtteid, mis räägivad iidsest teepärimusest ja uskumatutest vaatepiltidest, mida mul on just olnud õnn kogeda, läbistavad kauguses kajavad gongilöögid ja mantrate lugemine.
Käisime Global Tea Hut’i reisiseltskonnaga mitmes teemaailma kuulsas paigas. Tõusime taevavõlvi äärele Huangshani mägedesse, Hiina ühte kõige maalilisemasse piirkonda. Matkasime pilvede vahel sajandeid vanadel kivitreppidel, maastik meenutamas muinasjutulisi vaateid.
Korjasime ühes Qimeni iidvanas külas teed metsikutelt teepõõsastelt, mis kasvavad inimkäest suuresti puutumata orus. Kolmkümmend valge nahavärviga inimest aeglaselt ja metoodiliselt teelehti korjamas oli kohalike jaoks erakordne vaatepilt. Kahtlemata võisime olla armsad, aga palgatööle poleks saanud meist keegi!
Vaevu tund aega hiljem saime harjutada kätt lehtede röstimisel kuuma söe kohal. Seegi olukord, kus proovisime ruudukujulistel bambuskandikutel raputada mitutsadat grammi teed, et seda ühtlaselt kuivatada, ilma et end kõrvetaks või lehed laiali paiskaks, oli üsna piinlik.
Lõviosa tänapäeval valmistatud teest on masintöödeldud. Tee käsitsi töötlemine on aga äärmiselt nõudlik, samas kui tundlikku inimkätt ei asenda miski. Seetõttu pidasid paljud meie reisiseltskonnast tee töötlemise keerulisust vahetuks kogemuseks. Lehtede korjamine, tassimine, sorteerimine, kuivatamine, rullimine, raputamine ja vormimine – tee valmistamine on tõepoolest raske töö. Kuid endiselt leidub maailmas teemeistreid, kes sellisel viisil seda valmistavad. Õnneks olen mina osa pärimusest, mis sellest lugu peab.
Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks, kipume seda kõrgemalt hindama. Pärast seda reisi kaalun alati, kas kannus olevatest teelehtedest saaks veel paari tõmmist nautida, selle asemel et kiirustada lehti ära viskama. Tee austamine – ning see kehtib kogu toidu kohta, mida harjumuspäraselt tarbime – tähendab, et tuleb lugu pidada nendest nimetutest, kes on näinud suurt vaeva, et see meieni tuua. Mõeldes nii, leian, et teereis on eelkõige alandlikkuse ja austuse õppetund.
“Nagu kõige puhul, teades vaeva, mis on läinud tulemuse loomiseks, kipume seda kõrgemalt hindama.”
Kõigepealt oli ärevus. Kuude kaupa. Juba hommikuse äratuse peale hakkas rinnus trummeldama ja pistma, tähelepanu polnud ollagi, hingamine muutus pinnapealseks ja ahmivaks ning tekkis soov põgeneda. Aga kuhu? Ja mille eest? Neile küsimustele on vastuse andnud mediteerimine. Ja mitte ainult vastuse, vaid ka vabastanud ärevusest, toonud ellu palju hindamatut ning midagi sellist, mida oodata ei osanudki.
Ehkki sõna “mediteerimine” otsa olin mitme eduka ettevõtja, sportlase, loovisiku ning ka näiteks Ameerika Ühendriikide sõjaväe traumajärgset stressi ravivate sõdurite kogemusi lugedes juba aastaid komistanud, tundus see midagi, mis pole mulle. Liiga hipi, liiga esoteerika, panin sildi külge.
Eksisin. Kui on midagi, mida oleks tahtnud juba lapsest saadik osata või õppida, siis see on see. Mulle on mediteerimine olnud lihtsamaid viise oma elukvaliteedi tõstmiseks. Aga mitte ainult.
Mediteerimine võimaldab elada näiteks 18tunniste intensiivsete päevadega, mille jooksul saab tehtud pingest tiinet tööd, kümneid tunde treenida, elada sotsiaalset elu nii, et emotsioonid ei juhi käitumist. Meel on selge ja ergas varahommikust hiliste õhtutundideni.
„Mediteerimisega kaasa antav meelerahu aitab rohkem adekvaatne olla ning hinnata, mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri.“
Seejuures on kogu aeg kerge olemine, tahtmine teha ja kogeda ning õppida. Samal ajal hinges sügav rõõm ning soe tänutunne. Kusjuures viimase tunnistamine ning väljaütlemine on mehena olnud… keeruline. Meestele on justkui lubatud agressiivsed emotsioonid, kuid hellus ja soojus on pigem nagu pehmo (või naiste) teemad. Sotsiaalne norm, mida olen omale ekslikult sisendanud ja selle tõttu päris iseend peitnud ning seeläbi piinanud.
Selleni jõudmiseks tuli aga 30 aastat kannatada, sest meditatsiooni peetakse Eestis (küll järjest vähem) millekski, mis see ei ole – religioosseks rituaaliks, palvetamiseks. Ehkki sellel tõesti on sidemeid ja kokkupuuteid ka igasuguste õpetustega, saab igaüks seda kasutada kui puhtalt praktilist abivahendit.
Mediteerimine on tõhus
Kuna vaimne areng ja selle tagamine alles võtab vaikselt hoogu üles, pole mind mehena tunnetemaailmaga ja sellega toimetulemisega kokku viidud. Ma ei ole seejuures ainus. Seda, kuidas keskealine ja rahaliselt ning staatuse järgi edukas mees (aga ka naine) käitub vaimsel tasemel nagu teismeline, näeb iga päev ohtralt. Viha, jonn, ebaadekvaatne käitumine, tunnete allasurumine ja peitmine, häbi, süütunne või püüd teisi alandada ja kiusata ehk koolikiusamine, on jätkunud ka 15–20 aastat pärast kooliaega. Minul on aidanud eespool mainitut märgata ning sellest lahti saada oma meelega tegelemine.
Üks lihtsamaid meditatsioone on jälgida oma hingamist ning selle mõju kehale.
Kuhu õhk kehas liigub ja kuidas käitub selle peale meel. Kohene tajutav mõju on näiteks pingelangus, millest tulenevalt võib aga saada parema une või keskendumisvõime.
Samuti annab mediteerimine justkui hingetõmbehetke olukorras, kus on oht, et tunded võtavad juhtimise üle: pingeline koosolek lepingu sõlmimiseks, tuliseks kiskuv arutelu või ka näiteks iseenda talitsemine situatsioonis, kus tahaks töö tähtajaks valmis saada, aga sotsiaalmeedias on käimas põnev arutelu. Ühtlasi aitab rahulik meel pidurit tõmmata, kui kellegi ülekeevad tunded toa täidavad ning sinu kaasa viia ähvardavad. Üldse aitab mediteerimisega kaasa antav meelerahu rohkem adekvaatne olla ning hinnata, mille peale tasub oma energiat kulutada ning mis seda ei vääri. Mediteerimine on nagu iseenda juhtimise rooli enda kätte haaramine.
Miks see nii tähtis on, peegeldab näiteks kriitilises seisukorras langetatud otsus. Võtame näiteks sportlased, kes stardijoone eel ootusärevuses lähet ootavad. Ükski tipptulemus pole tulnud tänu ärevusele ehk emotsioonide juhtivas rollis olekule. Vastupidi.
Vaid rahuliku meelega kriitilisel hetkel toimetamine paneb paika, kumb kehalistelt võimetelt võrdsetest atleetidest saab kuldmedali ja kes jääb teiseks.
See kõik on üle kantav argiellu, kus tuleb valikute kasvades teha järjest enam otsuseid, pidevalt kohaneda uuega ning leida tasakaalu 24/7 levis olemisest. Seepärast on hea leida kindlust iseendast. Piltlikult öeldes olla tormilainetel nagu paat, mis lainetega (ehk elumuutusega) koos loksub, hoogu juurde andmata.
Viise mediteerimiseks on tohutult – meditatsioon võib olla näiteks täie tähelepanuga kõndimine ehk kõnni nii, et märkad, mida keha ja meel sammumisel teevad, mida keha läbi meeleorganite tunneb. Samuti on meditatsioon oma hingamise ja selle kehasse jõudmise jälgimine. Või hoopis binauraalsete rütmide kuulamine, mille sagedused ajulaineid suunavad. Võimsad kogemused on need kõik.
MIDA ÜTLEB TEADUS MEDITEERIMISE KOHTA?
OLED KAUEM NOOR
California ja Canberra ülikooli teadlased leidsid, et regulaarsel mediteerijal säilivad aju funktsioonid ja võimed paremini. See puudutab näiteks keelekasutust, tähelepanu, mälu, loovust ja muud.
VABASTAB RAVIMITEST
Jon Hopkinsi ülikooli teadlased selgitasid välja, et regulaarne mediteerimine võib olla tõhus depressiooni leevendaja ja patsient pääseb ravimite võtmisest. Viimastel on teatavasti ka kõrvalmõjud. Regulaarne mediteerimine leevendab traumajärgse stressihäire sümptomeid ja lubab vähendada või lõpetada ravimite võtmise. Augusta ülikooli ja Dwight Eisenhoweri sõjaväehaigla ajukliiniku koostöös tehtud katses õpetati peapõrutusest taastuvatele sõduritele mediteerimist osana traumajärgse stressihäire (PTSH) ravist. Kui ravimid aitavad iga kolmandat häirega patsienti, siis mediteerimine aitas patsientidel segajaid vaigistada ning sisemise rahu kaudu organismi stressihormoonide taset alandada. Samuti vähenes ärevus ja hüperaktiivsus, mida paljud häire all kannatajad sümptomitena esile tõid.
MUUDAB AJU, KASULIKUS SUUNAS
Harvardi ülikooli teadlased leidsid, et kaheksa nädalat mindfulness ehk teadveloleku meditatsiooniga tegelemist muutis hipokampuse ehk imetajate aju tähtsaima osa ehitust. See aju osa mängib suurt rolli ruumilisel mõtlemisel ning mälu töös.
KUUS SAMMU, KUIDAS ALUSTADA MEDITEERIMISEGA
1.LIHTSALT ALUSTA Proovi. Iial ei tea, mida see kaasa toob. Kaotada pole midagi.
2. ÜKS SAMM KORRAGA Kuigi mungad mediteerivad päevas kuni paarkümmend tundi, tasub alustada väikeste sammude haaval – kas või ühest minutist esimesel korral. Kõige lihtsam meditatsioon on oma hingamise jälgimine. Näiteks suuna kogu oma tähelepanu sellele, kus sissehingamisel õhk keha puudutab (näiteks ninasõõrmetes või ülahuulel) ja kus teeb ta seda väljudes. Jälgi näiteks 25–30 sõõmu. Võid ka vaadelda, mis aistingud voolavad kehasse, kuidas keha hingamist tajub, mida teeb meel.
3. TARK MEES VIIB ÕIGELE RAJALE Alguses võivad abiks olla ka rakendused. Näiteks Calm, Headspace või Insight Timer. Minu lemmik on viimane, sest peale juhendatud meditatsioonide – alates minutist mitme tunnini – on seal ühtlasi võimalik koostada isiklik meditatsioon, erineva pikkuse ja ülesehitusega ning näiteks gongi vms helidega.
4. SAA, MIDA EI OODANUD Lase ootustest lahti – pole tähtis, mida koges keegi teine või sina isegi eelmistel kordadel. Iga kord on unikaalne. Midagi oodates ja lootes võib jääda märkamata see, mis sel korral saabub. Pigem püüa olla nagu uudishimulik algaja ehk hinnanguid jagamata olla avatud ning lihtsalt vaadelda, mis juhtub. Alati juhtub midagi.
5. ÜKS JA AINUS VÕIMALUS Iga olukord ja kogemus saab tulla vaid ühel korral. Järgmisel korral on tingimused juba uued – osalised on vahepeal midagi kogenud, aega on mööda läinud. Isegi kui see aeg on lühike viiv. Mediteerimisega on sama. Iga kord on eriline. Seetõttu tasubki iga korda hinnata ja väärtustada.
6. TEE VAIKUSELE RUUMI Minu päevas on meditatsioon üks asjadest, millega ma kompromisse ei tee. See on esimene asi hommikul ning viimane õhtul. Hommikune meditatsioon loob rahuliku fooni ehk juba esimesed otsused tulevad rahulikult pinnalt, mitte ei tüüri viltu emotsiooni pealt. Õhtune aitab aga meele enne uinumist maha rahustada ehk ööuni on parem, sügavam ja nii puhkab paremini välja. Prooviks tasub hommikuti ja õhtuti mediteerida näiteks ühe nädala või võimalusel kuu aega jutti ning võrrelda, kas ja mis elus muutus.
Nutitelefon teeb oma lisade ja võimalustega elu mugavamaks, kuid kas peab olema kogu aeg online, kättesaadav ja kümblema infokülluses?
Kasutasin minagi nutitelefoni, eelkõige mugavuse pärast – sai vabal hetkel jooksupealt netis olla. Jaanuaris aga lakkas mu nutikas töötamast ja tekkis vajadus uue järele. Kui mu sõber pakkus ajutiseks kasutamiseks oma nuppudega telefoni, jõudsin imestada, aga võtsin selle siiski kasutusse ja nii jäigi.
Algus ilma puutetundliku ekraani ja internetita oli küll harjumatu, kuid üsna ruttu sai see siiski omaseks. Märkasin peagi, et nupuka kasutamine on omamoodi mugavamgi. Esiteks peab selle aku palju kauem vastu ning teiseks ei pea ma muretsema, et sellele kotis pihta minnes mõni rakendus iseenesest tööle hakkaks.
Eelkõige hakkas mulle aga nupuka juures meeldima see, et ta ei võta mu tähelepanu ja ma märkan asju, mida nutitelefonis olles ei märkaks. See on kohati hirmutav, kui suur mõju on nutiseadmetel meie üle, on ju nutitelefon osalt võimalus põgeneda pärismaailma eest virtuaalsesse. Bussis sõites olin harjunud ümbruskonna jälgimise asemel pigem telefonis ketrama. Aga tänu sellele, et nüüd mul puudub võimalus nutitelefonis “aega sisustada”, vaatan hoopis sõidu ajal aknast välja või jälgin kaasreisijaid ja meel saab rahu.
Miks on vaja kogu aeg olla kättesaadav kõigi jaoks? Kas juhtub midagi, kui pole kogu aeg kursis sellega, mis toimub? Palju parem on minna ilusa ilmaga õue jalutama, märgata, kui kena praegusel aastaajal väljas on ja võtta niimoodi hetki iseendale.
Praeguseks hetkeks olen kasutanud nuppudega telefoni viis kuud ja ei tunne puudust nutitelefonist. Saan kiires maailmas tänu sellele lubada rohkem hetki iseendale ja oma lähedastele. Varasemalt olin harjunud enne magamaminekut scrollima telefoniga Facebookis, nüüd mõtlen enne uinumist päeva sündmustele ja südant soojendanud hetkedele.
See võib olla veidi kummastav, et ka meil leidub pea inimesekõrguseid rohelusest pakatavaid sõnajalasalusid, mille vahel uitavad õrnad haldjad. Haldjateks on heledapäised tähtheinaõied, mis õhtuvalguse käes justkui mööda rohelust hiiliks. Oandu ja Altja vahel paiknev Koprarada on niivõrd hingekosutav paik, et sinna võiks jääda suisa terveks päevaks või koguni nädalaks.
Rada on mõeldud Altja oja, oru ja elukooslustega tutvumiseks. Sügavas orus asuvad tammid, kaldanõlva rajatud urud ja näritud puud. Jäljed, mille tekitajateks on osavad koprad. Märkamata ei jää ka mööda oja looklev kivirada, mis puusammaste vahele kohinat ja vulinat paiskab. Koprarada asub küll tee kõrval, kuid pingutamatagi tekib tunne, nagu oleks ürgsesse keskkonda sattunud.
Rajal kõndijaid tervitavad mõlemal pool teed rohelusest pakatavad laanesõnajalad. Neid taimi on kõige mõistlikum imetlema minna mai lõpul-juuni alguses, siis, kui taimed on oma tippvormis ning pole keerlevates tuultes maadligi vajunud.
Koprarada:
Algab ja lõpeb Oandu ja Altja vahelisel teel Vihula vallas Lääne-Viru maakonnas. Raja alguses on värav kirjaga „Koprarada“. Koordinaadid: 59.571846, 26.111830 Pikkus: 1 km Kestus: 30 min Raskusaste: Väga lihtne
