Ostukorv

Category: Tervis

  • Kuidas kõneleda südamega?

    Kuidas kõneleda südamega?

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Südamekeskusele järgneb muistse idamaise energiasüsteemi järgi kurgutšakra, mille ülesandeks on väljendada seda, mis südames. Et meie tundemaastikud on ütlemata erinevad, võib vahel ette tulla, et kaks poolt ühist keelt ei leiagi. See võib viia aga tunnete-mõtete vaka all hoidmiseni ja seeläbi pingete kogunemiseni. Kuidas saavutada tasakaal nii sisekõnes kui ka välismaailmaga suhtlemises?

    Kurgutšakra helesinine energia koondub kõri keskmesse. See on nagu karge allikas, mille ülesandeks on voolata ning hoida tunded ja mõtted liikumises, et need saaksid läbi sobiva väljendusviisi maailma kiiratud.

    Oluline on hoolitseda oma keha kui instrumendi eest, mille hääles püsimiseks on vajalik kurgutšakrasse ehk kõnekeskusesse koguneva stressienergia teadlik vabastamine sinu jaoks loomulikul moel.

    Alati pole tunnete vabaks laskmiseks nendest kõnelemine aga ainus ja ainuõige meetod. Vahel sobib vihast või tohutust eneseületusest tekkinud pingeenergia vabastamiseks hoopis paremini üks laanesügavuses südamepõhjast väljapaisatud hüüatus ning rõõmu või kurbuse sõnadesse panemise asemel jällegi laulmine, ümisemine või mererannas valjult tuulde hõikumine.

    Väljendus ja kuulamine

    Kurgutšakra kõige olulisemaks missiooniks on õpetada sind oma sõnadega looma just sellist maailma, milles ise elada soovid. Kuigi igal sõnal on üldpildis kindel tähendus ja energia, varieerub mõistete mõte ja sisu meist igaühe personaalses sõnatunnetuses mõnevõrra sõltuvalt keskkonnast, milles oleme kasvanud. Seetõttu on inimestevahelises suhtlemises vahetu eneseväljendusoskuse ja kõnelemisega vähemasti võrdväärselt tähtsal kohal ka aktiivne kuulamine.

    Kuulamine aitab paremini mõista suhtluspartneri maailmatunnetust. Seda tajudes oskad temaga suhelda nõnda, et ta sind võimalikult hästi mõistaks. Oluline on teadlikult väljendada oma tundeid ja arvamusi siiralt ja vestluskaaslasest lugu pidaval moel. Nii lood oma sõnadega õhkkonda, milles on kõigil lihtne olla ja end avada.

    Aktiivsel kuulamisel onoluline roll ka sinu sisekõnes:

    see, kuidas iseendaga räägid ja end kohtled,
    loob suhtlemismustri, mille sind ümbritsevad alateadlikult üle võtavad.

    See on kui kasutusjuhend, mis näitab suhtluspartnerile, millist suhtumist-käitumist temalt ootad.  

    Antu tuleb ringiga tagasi

    Kinkides headust, positiivsust, kannustust ja innustust neile, keda oma teel kohtad, annad seda tegelikult ringiga iseenesele, sest kõik see, millele oma elus tähelepanu annad, kasvab. Vahel piisab vaid ühest lihtsast lausest või sõnast, mis näitab teisele, et teda või tema tegemisi on tähele pandud.

    Teinekord pole aga suhtlemiseks sõnu vajagi: kellegi päeva päästjaks võib saada juhuslik sõbralikpilk, heatahtlik naeratus, spontaanne naerupahvak ootamatult tekkinud koomilises olukorras või soe kallistus. Kurgutšakra helesinine vägi meis lööb särama ja inspireerib neid, keda oma päevast läbi liueldes kohtame.

    Kurgublokeeringud vabaks

    Kuigi kurgutšakra kutsub meid kõnelema südamest, on konfliktihetkel kerge pigem endasse sulguda ning süüdistada-kritiseerida vastaspoolt. Just need on hetked, mis kõnekeskuses blokeeringuid tekitavad ning loovad seeläbi negatiivseid, ründavaid ja iseend saboteerivaid käitumisprogramme, mis vargsi suhtlemismaastiku kohale tumedaid pilvi tekitama asuvad.

    Siin tuleb appi helesinise rahustav ja suhtlust toetav vägi. Tegu on kommunikatsiooni, mõistmise ja mõistva suhtlemise värviga, mis rõõmsalt, kergelt, mänguliselt, kuid samas empaatiliselt toetab igapäevases suhtluses.

    Ühtlasi on tähtis teadlikult jälgida iseend – oma suhtlusviisi ja sõnakasutust – ning pidada meeles, et oma sõnadega lood iseenese maailma. Raskes situatsioonis küsi endalt: millist kohtlemist tahaksin ise vastaspoole nahas olles? Abiks tuleb kindlasti ka vaikse mõtisklushetke võtmine selleks, et oma sisemusest vastuseid ja lahendusi otsida.

    Pingete maandamisele aitab hästi kaasa igasugune töö häälega:

    võid laulda või proovida vabastamist vajava lauseteks vormimist.

    Pane laused kirja ja seejärel loe valjult enesele ette: „Ma lasen vabaks…“ Olles lugemise lõpetanud, hinga sügavalt välja ja põleta paberileht kirjapanduga.

    Ja kui siis kurgutšakra viimaks blokeeringutest vabaks saab, lõdvestuvad ka vaim ja keha, toimides taas kui hästi häälestatud muusikainstrument. Sind ümbritseb aga maailm, mille oled loonud ise, teadlikult, targalt ja armastusega sõnu pruukides. 

    Kõnekeskuse energia voolamiseks…

    • Pane mängima muusika, mis klapib su meeleoluga, ja laula. Laula kohe südamest!
    • Leia looduses rahulik paik, kus saad frustratsiooni enesest välja hüüda. Tormleva mere ääres korra kurgupõhjast kärgatamine võib lahustada tervehulga vanu tallel hoitud stressihakatisi, mida on muidu kehast raske väljasaada.
    • Leia aega, et istuda rahus, mediteerida ja puhastada kurgutšakrat erinevate hingamistehnikate abil.
    • Õhtu parima sõbra seltsis, kel on aega kuulata sind sõnastamas seda, mis sinus pulbitseb või hinge raskeks teeb, toob kurgutšakrasse kergust ja uut hingamist.
    • Leia aega huumori ja nalja jaoks – nalja tegemiseks ja niisama loba ajamiseks. Vahel nopib just see kurguenergiast kõige paremini pingenoote välja.
    • Kui muu ei aita, siis hea sõbra või kallima õla najal nutetud nutt loob kurgutšakra kindlalt klaariks.
    „Helesinine on nagu karge allikas,
    mille ülesandeks on voolata ning
    hoida tunded ja mõtted liikumises.“
  • Vabakslaskmise tähtsus

    Vabakslaskmise tähtsus

    TEKST HEDVIG HANSON
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui peaksin vastama ühe sõnaga küsimusele, mis on õnne saladus, vastaksin – tasakaal. Tasakaal kõiges.

    Hinge, vaimu ja keha tasakaal, töö ja puhkuse tasakaal, kohustuste ja vabaduse tasakaal, suhtluse ja üksiolemise tasakaal, eneseteostuse ja koduse elu tasakaal, tasakaal toitumises… Muusikuna ei saa ma mainimata jätta ka – helide ja vaikuse tasakaal.

    Aga on veel üks ülioluline tasakaal, mille harjutamine nõuab meilt teadlikkust, seda ei osata iseenesest, selle vajalikkus ilmneb elu jooksul kogemuste käigus. See on kinnihoidmise ja lahtilaskmise tasakaal. Psühholoogiliselt vaata et raskeim tasakaaluhoidmise harjutus.

    Sest see võib olla põimunud nii paljude teguritega: meie loomusega, kasvatusega, lapsepõlvekogemustega ja olevikukiindumustega, seega tihedalt seotud emotsionaalse ja hingelise olekuga… Ehk on meid kasvatatud sihikindlateks ja kannatlikeks, kes kergelt asjadest lahti ei lase, ei loobu, ei anna alla? Ehk on meie loomusesse sisse kirjutatud truudus, mis samuti soosib kinnihoidmist, või on meis hoopiski hirm, mis võib takistada vabaks laskmast, kuna see tähendaks hüpet tundmatusse?

    Elu annab tõukeid

    Vahel on aga vältimatu anda vabaks, lasta vabaks. Küsimus on, kuidas seda hetke ära tunda ning mis meid selles aitaks: kas saame usaldada sisetunnet või oleme mõjutatud välistest teguritest?

    Vahel tehakse otsus meie eest. See tähendab, et miski muu, keegi muu otsustab meie asja ilma meie valmis- ja nõusolekuta.

    Kas teeb seda ülemus, kes otsustab, et su teeneid enam ei vajata, või elukaaslane või ehk hoopis mõni loodusjõud, mis sõna otses mõttes võib viia minema su ehitatud maja. Noh, mitte meie kliimas, aga siiski, võtkem siis ülekantud tähenduses – väline tegur võib hävitada midagi sinu ehitatut. Ja sul ei jää muud üle, kui sellega leppida. Või siis mitte leppida. Ometi sunnib enesealalhoiuinstinkt inimest varem või hiljem kohanema, olukorraga leppima, sest pidev võitlus võtab elujõu.

    Kõige algus ja lõpp on üks loodusseadusi,
    ning see toimib ka meie eludes.

    Kõik on muutumises. On stabiilsemaid perioode, on kiire muutuse perioode, kus pead kõik ümber hindama, vahel isegi uuesti alustama. Uuesti alustamise variant on ikkagi positiivne, isegi kui see toimub läbi valu. On aga ka nukraid hetki, kus näiteks tervise järsk halvenemine ei pruugigi anda võimalust uueks alguseks. Siis on vaja erilist mehisust, et hakata vabaks laskma.

    Mehisust on meil elus tõesti vaja – nii meestel kui naistel. Kuigi võime kohtuda teiste inimestega, kulgeda koos nendega vähem või rohkem aega, on meil vaja mõista ka selget paratamatust, et mõnes aspektis on inimene üksi ja peab oma asjadega ka üksi toime tulema. Peame olema kõigeks valmis. Tihti on meie keha targem kui mõistus, nii võib haigestumine olla just märk sellest, et peaksime miskit muutma, midagi lahti laskma.

    Kõige selgem näide on läbipõlemine, mis on juba drastiline muutus inimese füüsilises ja vaimses olekus – siis on viimane aeg endasse vaadata.

    Kas on meie töö end ammendanud või me töötame üle, mõtleme üle või on läbipõlemiseni viinud hoopis isiklikud suhted, mis ummikusse jooksnud ja sellisena enam ei toimi?

    Kriisis on vaja suunamuutust, uut kvaliteeti. Kartus kaotada on inimlik. See on peamine põhjus, miks kipume hoidma kinni teadaolevast, ka siis, kui tegelikkuses isegi mõistame, et muutus on vältimatu. Siinkohal ei olegi muud soovitust kui olla vapper. Olles enda vastu aus, ei saa asjad halvemaks minna.

    Usaldus hüpata

    Vabaks laskmine on seotud ka usaldusega, suurema usaldusega, milles võiks olla religioossetki mõõdet.

    Pruukimata olla usklik,
    võiks just usk meid vahel suuresti aidata teha hüpet tundmatusse.

    Usk, et ehk on kõiksusel – või kuidas iganes me kõrgemat energiat ei nimetaks – meie jaoks veel midagi paremat plaanis.

    Arvan, et igaüks on elus tundnud seda, et mõni algselt ebaõnnestumisena tundunud asi pöördus aja möödudes hoopis paremaks lahenduseks. Äärmusliku metafoorina võiks tuua uppuvalt laevalt tumedasse võõrasse vettehüppamise – see võib olla hirmutav, aga siiski ainus viis ellujäämiseks.

    Jah, vahel on vabaks lubamise julgus just ellujäämise küsimus. Selgemalt väljendudes –

    arana elades ei saa inimene iial olla päriselt õnnelik.

    Elus on hetki, kus ei oska valida, mida oleks õigem teha, kas võidelda, ujuda vastuvoolu või lasta asjadel omasoodu minna. Sellisel juhul oleks ehk kõige targem lihtsalt sügavalt hingata, kas kümme korda või kauem, vahel lasta ajal, asjaoludel näidata sulle vastuseid, kuni oled valmis valiku tegema. Teiste inimeste soovitusi, kogemusi võib kuulata, ent kõige õigem oleks ikkagi ise otsustada. Teised inimesed on osa meie eludest, selge see, ent ainult teistele toetudes on oht end kaotada ja end kaotanud inimest saab aidata ikka vaid ta ise.

    Lahtilaskmist ei peaks mõistma kui pealiskaudsust, vastutustundetust, ei. See võiks olla teadlik tegevus, kui sinu sisemised pingutused millegagi, kellegagi suhetes enam ei toimi. Lihtne harjutus võiks olla see, et laseme vabaks eilse päeva või olnud hetke, kui meeldiv või ebameeldiv see ka poleks, võtame kaasa sellest oma mälestused ja kogemused, aga ometi ei klammerdu neisse.

    Võtame avasüli vastu uue hetke, uute kogemustega.
    Ja ütleme elule ikka: aitäh!

    Lõpetuseks tooksin näite viimatisest isiklikust lahtilaskmiskogemusest. Otsisin oma uuele talvisele albumile ühte talvist teksti ja leidsin selle ühelt oma lemmikluuletajalt, kirjutasin juba muusikagi ja kõik sobis minu arvates suurepäraselt. Arvasin, et rõõmustan luuletajat, kui saatsin talle laulu kuulata, ühtlasi küsides luba tema teksti kasutamiseks. Vastus oli mulle aga ootamatu. Nimelt arvas ta, et minu tunnetus on hoopis teisest puust ja tema sõnad poliitilise alltekstiga ega sobi minu helgekõlalise interpretatsiooniga.

    Esimene tunne oli ikka solvumine, pettumus. Kirjutasin veel paar kirja, veenmaks luuletajat vastupidises, ent ta jäi endale kindlaks.

    Ja siis ma lubasin selle kinnisidee – kasutada tema teksti – vabaks.

    Selle asemel ammutasin sellestsamast luuletusest inspiratsiooni ning kirjutasin oma laulusõnad, isegi pealkirja jätsin hea tundega samaks „Talvelaul“. Olin rahul, et asjad just nii läksid, ja suutsin täielikult leppida teise inimese keeldumisega. See oli mulle arendav kogemus. Soovin teilegi teadlikke vabakslaskmisi!

    Kes teab, mis paremad lahendused on meile selle julguse taga peidus!

  • Kasuta oma võimsaimat ressurssi – hingamist

    Kasuta oma võimsaimat ressurssi – hingamist

    TEKST MERIT RAJU
    INTERVJUU DAN BRULÉGA
    FOTO ERAKOGU

    „Tipptegijad teadvustavad ja suunavad oma hingamist. See on üks saladusi, mis annab neile otsetee oma võimete juurde, asetab nad tippu ja hoiab voolamise seisundis. Ja see saladuse allikas on tasuta! Kõige võimsam looduslik ressurss on otse meie nina all,“ selgitab pikaajalise kogemusega hingamismeister Dan Brulé, kes ühendab oma kutsumuses füsioloogia nüüdisaegse psühholoogia ja neuroloogiaga.

    Dan on tegelenud hingamistöö ja teadliku hingamisega juba seitsmekümnendatest saadik ning jaganud teadmisi 55 riigis. Tema käe all on õppinud üle 100 000 inimese, suur hulk nendest on olümpiavõitjad, võitluskunstide tippmeistrid, juhtivad psühhoterapeudid, tippjuhid, personaaltreenerid, meelelahutusartistid, joogaõpetajad ja mediteerijad. Kohtusin Daniga Tallinnas ja küsisin praktilisi nippe, kuidas oma võimsaimat ressurssi – nina – siis õigupoolest ära kasutada.

    Haigutus kui eriline harjutus

    Neuroteadlased ei suuda leida ühtki teist tegevust, mille ajal aktiveeruks nii palju eri ajupiirkondi ühekorraga. Haigutus on elusolendile väga omane, isegi looted haigutavad emaüsas ning haigutamine on nakkav, kuna on seotud samade ajuosadega nagu empaatia. Ka loomad haigutavad – ja teevad seda sageli enne ründamist ja pärast võitlust. Aju-uuringud näitavad, et haigutamine teeb erksamaks, tugevdab empaatiat, loovust ja mängulisust ning tõstab energiataset. Uuringute tulemustest on võimalik järeldada ainult üht: me peaksime haigutama oluliselt rohkem.

    Haigutamise automaatset refleksi põhjustab aju vanem osa, aga kui valime hingata teadlikult, kasutame teist aju osa. Nii et teadlikult (mitte automaatselt) hingates tekivad uued neuroniühendused aju vanema ja uuema osa vahel. Igasugune teadlik hingamine teeb seda, aga teadlikult hingamine haigutuse ajal tekitab eriti erilisi ühendusi.

    Enamik inimesi haigutades kangestuvad ja mõnes mõttes nagu lukustavad ennast ja oma süsteemi. Aga haigutuse ajal peaks tegelikult rinnakorv laienema, kurk avanema ja õhk vabalt liikuma. Kui sul tekib vajadus haigutada, ava teadlikult oma suu ja kõri ning ventileeri õhku – ehk siis hinga haigutuse ajal mitu korda pealiskaudselt sisse-välja.

    Automaadi pealt rooli!

    Haigutust võib võrrelda ükskõik millise emotsiooniga: sa võid teda esile kutsuda, võid alla suruda, aga kui see toimub, siis sa ei tee seda, vaid see võtab ise süsteemi üle. Ka emotsioonid on samasugused: sa võid neid esile kutsuda, võid alla suruda, aga kui emotsioon on peal, siis ta võtab justkui üle.

    Teadlikult hingama õppimine haigutuse ajal õpetab hingama ka emotsiooni ajal või ükskõik mis seisundi ajal, mis justkui võtab süsteemi üle – näiteks orgasmi ajal. Paljud inimesed orgasmi ajal kangestuvad ja nad isegi ei hinga. Oskus teadlikult hingata, isegi kui miski võtab kontrolli üle, annab selliste olukordadega teise suhte: teadlikult hingates saab kontrolli seisundite ja olukordade üle, kus tavaliselt tahtmatult kontroll kaotatakse. See annab rohkem eneseusaldust.

    Teadlikult tehtud paar hingetõmmet hetkedel, mil tunned,
    et oled emotsionaalselt aktiveeritud, toob olulise muutuse.

    Näiteks kui üks osapool teeb vaidluse ajal teadlikult ühe aeglase hingetõmbe koos ohkega, on see piisav, et muuta kogu olukorda! Ometi ei mõtle enamik inimesi sellele: nad on liiga mässitud oma mõtetesse ja tunnetesse, puudub ruum, et astuda eemale.

    Sissehingates aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem (nn võitle või põgene), väljahingates parasümpaatiline (seedi ja puhka).

    Kui vajad rohkem energiat, püüdle sissehingamise pikendamise poole. Kui tahad rahuneda ja lõõgastust tekitada, püüdle väljahingamise pikendamise poole.

    Nõuande peale „pikenda oma väljahingamist“ hakatakse pahatihti hingamisega manipuleerima ja kasutama lihaseid, mis ei kuulu protsessi juurde. Parema tulemuse saab siis, kui lugeda väljahingamise ajal ühe hingetõmbega valjusti kümneni nii palju kordi, kui õhku jätkub. Siis ei mõelda hingamisele, vaid lugemisele, aga tulemus on pikem väljahingamine. Lastega hingamisharjutusi tehes saab kasutada häälitsusi, et väljahingamist pikendada: näiteks tuule ja lainete hääli, ümisemist, ükskõik mis helisid, et nad õpiksid oma hingamist reguleerima nende jaoks põneval viisil.

    Kuidas veel lastega hingata? Oluline on, et lapsed ei unustaks loomulikku hingamist. Seda saab harjutada nii: laps paneb käed kõhule ja hingab nii, et kõht paisub ja vajub. Teiseks võib proovida hingata nii, et tähelepanu koonduks mingisse kehapiirkonda, olenevalt, mis ees seisab. Näiteks kui laps läheb kunstitundi, võib enne algust veeta minuti mõttes oma kätesse hingates; kui läheb trenni, hingab ta kujutluses paar minutit jalgadesse; kui aga hakkab õppima, siis proovib hingata pähe.

    Rütmiline hingamine

    Aeglane rütmiline hingamine ehk mingi ühtlase hingamismustri järgimine kas hingates, lauldes või retsiteerides toob kaasa hulga mõõdetavaid füüsilisi kasusid: kortisooli tase langeb, vererõhk normaliseerub, pulss aeglustub. Nn tervendav tsoon on 4–8 hingetõmmet minutis.

    Igasugune rütmiline hingamine on võimas: näiteks

    kui inimesed koos valjusti palvetavad või laulavad,
    lähevad nad ühte hingamisrütmi,
    sünkroniseerivad oma hingamise.

    See tekitab sideme, inimestel tekib hea enesetunne ja ühendus nendega, kellega koos ollakse. Selleks sobivad isegi Shakespeare’i värsid: kui lugeda neid valjusti, läheb hingamine rütmiliseks ja see viib väga mõnusasse meeleseisundisse. Sama kehtib ka mantrate kohta, mida korratakse ja korratakse – mõnikord arvatakse, et nende mõju on tähenduses, aga kui vaadata kordamisel tekkinud hingamismustrit, tuleb suurem osa positiivseid mõjusid rütmilisest hingamisest.

    Teadlik sõõm õhku

    Hingamine on suurepärane võimalus tulla hetke: olla rohkem teadvel oma mõtetest, tunnetest, reaktsioonidest, käitumistest. See on aga omaette oskus, mis nõuab harjutamist. Teadlik hingamine on järgmine võimas ja oluline kompetents, mida peavad tipptegijad oskama, sest see annab eelise. Kui võtta kümme tipptennisisti või golfimängijat, siis nende oskuste tase on väga sarnane, aga mingi õhkõrn eelis toob ühele neist võidu. Ja teadlik hingamine on sageli see imepeen lisaeelis.

    Jälgides ükskõik millist olümpiavõistlejat enne, kui ta sukeldub, laseb või stardib, on näha, et ta võtab teadlikult sõõmu õhku. Me teeme seda instinktiivselt. Instinkt ütleb meile, et see on tähtis, aga oluline on pöörata sellele rohkem tähelepanu, harjutada ning teha hingetõmme enne tähtsat momenti teadlikult ja tahtlikult. Ei võta väga palju tähelepanu või harjutamist, kuni sa märkad, et saad sellest selget kasu, ja siis oled juba motiveeritud nagu mina: mis veel on võimalik?

    Hingamise rusikareegel:
    alla ja aeglaselt

    Rusikareegel on alla ja aeglaselt, low and slow. Oluline on, et oleks mugav hingata aeglaselt ja kõhuga: sisse hingates kõht paisub veidi, välja hingates vajub. Kui see aga ei tule loomulikult või nõuab keskendumist, siis tead, et peaksid harjutama, kuni see muutub loomulikuks, automaatseks.

    Rahulikult istudes ja hingates ei peaks rinnakorv eriti kaasa liikuma. Paljudel inimestel on alateadlik harjumus hingata rinnakorviga kogu aeg, isegi lõdvestunult ja magades. See on pidev sümpaatilise närvisüsteemi aktiveerimine, võitle või põgene seisund. Kui see on harjumuseks saanud, võib see tekitada hulga probleeme või neid võimendada – alateadlik hingamismuster ja hingamisviis stressiolukordades mõjutab meid väga palju.

    Tippsoorituse tagamaad: 
    Dan Brulé

    Ma olin 18 või 19, kui alustasin omamoodi isiklikku uurimust tippsooritusest. Vaatasin inimesi, kes olid ükskõik mis alal – meditsiin, teadus, finantsid – saavutanud oma ala tipu. Kas nad hingavad teisiti kui tavalised inimesed? Kas nad hingavad kuidagi paremini?

    Üldiselt nad ütlesid, et ei praktiseeri hingamistehnikaid, aga kui kaevusin sügavamale, mõistsin, et tegelikult kasutavad nad neid siiski. Mõned tähelepanekud tipptegijate hingamisest:

    • Nad märkavad oma hingamisviisi hetkedel, kui tavaliselt ei märgata.
    • Nad on rohkem teadlikud oma hingamisest ja pöörduvad tähelepanuga oma hingamise juurde aeg-ajalt tagasi.
    • Nad on arendanud sellise alateadliku hingamismustri, mis neid toetab.
    • Nad praktiseerivad hingamise valitsemist hetkedel, kui keskmisele inimesele ei tuleks see pähegi – nad suudavad oma hingamist pingelistel hetkedel kontrollida.
    • Nad suudavad märgata ka teiste hingamist. Tavaliselt märgatakse poosi, hääletooni, miimikat – nemad „loevad“ lisaks ka hingamismustrit. Sügavam kiht hingamise juures ongi, et me kõik reageerime teiste hingamismustrile, teadlikult või alateadlikult. Ja kuna edukad inimesed on sellest teadlikud, siis saavad nad seda infot kasutada enda kasuks.

    Ja kui ma kõigile nendele asjadele osutasin, olid nad nõus, öeldes, et nad polnud sellele kunagi nii mõelnud. Ma ei leidnud ühtki erandit!

    Kasulikke ajuhäkke

    1. Tahtlik kergendusohe

    Aeglane hingamine kriitilistes olukordades – see muudab kõik! Kui tunned, et hakkad ärrituma või lähed ärevaks, hinga sügavalt sisse ja tee üks pikk kergendav ohe: see saadab ajule võimsa signaali – kergendus! Kõik on hästi, turvaline… Miks sa muidu peaksid sel viisil hingama – kõik peaks olema korras! Nii et ka emotsionaalselt keerulisel hetkel saab oma ajule anda infot, mis muudab meeleseisundit ja seega kogu olukorda.

    2. Harmooniline hingamine

    Heaoluhingamiseks peetakse 4,5–6 hingetõmmet minutis – see vastab võnkesageduselt südame ja kopsude sagedusele.

    Hinga 5 sekundiga sisse ja 5 sekundiga välja
    ning jätka selle hingamismustriga 5 minutit.

    See hingamisharjutus suurendab südame löögisageduse muutlikkust, mis on väga oluline tervise ja lõõgastuse marker: on tuhandeid uurimusi, mis kinnitavad, et miski ei suurenda südame löögisageduse muutlikkust kiiremini kui teadlik hingamine. Head emotsioonid toovad südame resonantsi, mediteerimine teeb seda, aga selline hingamine mõjub peaaegu hetkega ja on väga tõhus. Ja mis kõige võimsam – see on viis, kuidas igaükssaab ise mõjutada oma autonoomset närvisüsteemi, mis on muidu automaatne. See on nagu süsteemi häkkimine, biohäkkimine: oma närvisüsteemi, immuunsüsteemi mõjutamine.

    3. Uitnärvi saladus

    Peaaju pikim närv – uitnärv – mõjutab sisemist tasakaalu, stressitaset, hingamist, rääkimist, südamelöökide sagedust ja tugevust, higistamist jm. On arvatud, et uitnärvi kaudu kontrollib aju kõiki organeid, liigeseid ja lihaseid, kuid paarkümmend aastat tagasi avastati, et 80% infost liigub hoopis kehast uitnärvi kaudu ajju. Nii et see närv ei tegele niivõrd kontrolli ja juhtimisega, vaid pigem regulaarse jälgimisega. Seega, teadlikult sügavalt hingates saadame ajule signaale ja ajul ei jää muud üle, kui toota teatud kemikaale – mis tähendab, et teadlikult hingates saame me häkkida oma aju! See annab meile hoova muuta asju, mille kohta arvati, et meil pole mingit valikuvõimalust: me saame valida, milliseid signaale soovime ajule saata. Saame juhtida oma aju teadliku hingamisega!

  • Miski pole enam sama

    Miski pole enam sama

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Me ei teinud midagi muud, kui jälgisime oma hingamist kümme tundi päevas. Hingamise vaatlemisele keskendumise tehnikat kutsutakse ānāpānasati’ks. Alles peale järjepidevat kolme ja poole päevast ānāpānasati harjutamist avaldatakse meile päris vipassana-tehnika.

    Seni olime harjutanud ainult anapanna’t, et seeläbi valmistada ette oma teadvelolekuvõimet vipassana vastuvõtmiseks, mis on palju sügavam kogemus teadlikkuse sisemaastikest.

    Õpetaja hakkas meid juhtima tasaselt ja peentele üksikasjadele keskendudes samm sammu haaval läbi esimese vipassana-tunni. Meid kutsuti üles suunama kogu teadvelolek oma pealaele ning saama täielikult teadlikuks kõikidest tunnetest, mis tekkisid kogu peanahal, ning loomulikult taas ilma ühegi mõtte ega hinnanguta. Pidime jääma täielikku tähelepanelikkusesse, jälgides pelgalt, milliseid tundeid me selles piirkonnas tundsime. Peale paari minutit keskendumist liikusime tähelepanelikkusega kuklale ning seejärel tulid kõrvad, otsmik, kulmud, silmad, põsed, huuled, lõug, kaela üla- ja alaosa, rinnak. Samal viisil liikusime üle kogu keha kuni mõlema jala iga varbani.

    Iga üksikut kehaosa tuli vaadelda, jälgides aistinguid, mis seal tekkisid, nii meeldivaid kui ebameeldivaid, valulikke ja rõõmustavaid, ärritavaid ja meelepäraseid, nauditavaid ja ebamugavaid. Ükskõik, mis see oli, pidi seda vaatlema täielikus ärksas teadlikkuses ja ühelegi sildistavale või nimeandvale mõttele ei antud luba tulla. Täielikus meelevaikuses skannis igaüks meist terve oma keha vaatlejana läbi üles ja alla, üles ja alla. See ongi vipassana – iga üksiku tundevirve, iga selle lihakeha millimeetri vaatlemine ilma selle peale mõtlemata.

    Esimene vipassana-tund möödus väga kiirelt: tehnikat alles tutvustati ja sellega katsetamine oli meeldiv kogemus. Kuid midagi juhtus jälgija tajus, midagi suurt muutus teadlikkuse vallas. Algas muutus, millest ei olnud tagasiteed.

    See esimene vipassana-tund muutis mu elu,
    muutis kogu mu ettekujutust sellest,
    mida tavatsesin enda kohta mõelda.

    See suur vale hakkas kokku kukkuma ja kaotama kogu oma tähenduslikkust, olulisust ja mõtet, see muutus alusetuks, sisutuks ja täiesti eesmärgituks. See identiteeditus, mida ma vaatlesin esimest korda end selle keha ja mõttemeelega samastamata, see üürike ampsuke vabadusetunnet kasvas januks ja elevuseks, muutudes selguseks segaduses otsija teel ja tema uueks rajaks. Esimest korda elus mõistsin, et elu on võimalik kõrvalt vaadata ja jälgida.

    Neile, kes ärkavad üles tõelisusesse, imestades, miks ja milleks me siin oleme, on ainus viis vabanenuna elu jätkamiseks jääda selle kõrvaltvaatajaks ja jälgijaks. Sellest alates pole miski enam sama.

    Viimaks oli kuulda kellahelinat ja ma võisin avada oma silmad, kuigi selles seisundis oli see keeruline, ning meid paluti minna välja, et enne järgmist meditatsiooni hingata veidi värsket õhku ja kosutada end ingveriteega.

    Aga see ei olnud veel kõik. Kuigi olles äsja kogenud sügavat rahu, muutus mu meel väga ärritunuks. Ta sattus paanikasse ning hakkas otsima tähelepanu, peljates oma eksistentsi lõppu, tundes hüljatust ja kõrvalejäetust.

    Meel jääb ellu vaid siis, kui teadvus temast huvitub.

    Vipassana on täpselt selle vastand, see vaatleb keha ja meelt, vaatleb elumustreid ja toimimist kõrvaltvaataja vaatenurgast ilma isikliku puutumuse ja huvita selle vastu. Sellega lõppebki isikustatud mina teekond ning algab isikustamata mina rännakutee. Selle kõige olulisema, algsema mina, mis on täiesti vaba kõikidest isiksustest ja siltidest, mille läbi end defineerida.

    Kell helises taas ja oli aeg minna meditatsioonisaali, et alustada teist tunnipikkust vipassana’t. Jälle oli aeg sulgeda silmad ja hakata vaatlema oma tundeid, skaneerides kogu oma keha läbi sisemise vaatleja, üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla…

  • #HINGELEPAIMATK: Mädara looklevad palumetsad

    #HINGELEPAIMATK: Mädara looklevad palumetsad

    TEKST JA FOTO KARL ADAMI

    Kindlasti on matkahuvilised kuulnud RMK Oandu–Aegviidu–Ikla matkateest, mis on esimene tervet Eestit läbiv matkarada. 375-kilomeetrisele rajale jääb ilmselgelt palju huvitavat ja kogu tee on ühe käiguga läbinud vähesed. Seda matkateed võibki vabalt läbida ka etapiti või suisa külastada matkateele jäävaid punkte pisteliselt. Tõenäoliselt on sel pikal teekonnal tuttavamad kohad Lahemaa, Kõrvemaa võimsad metsad, Soomaa soised alad ja Pärnumaal asuvad Liivi lahe kaunid rannad. Vähem teatakse aga vahepealseid lõike.

    Minu silmis väärib tähelepanu Kellissaare lõkkekoha ja Saeveski metsaonni vaheline rada, mis on sama kena kui Kõrvemaa looklevad rajad. Kellissaare lõkkekoht asub Mädara külas Põhja-Pärnumaa vallas endisesse liivakarjääri tekkinud järve kaldal. Mädara on kindlasti punkt, mida sellel lõigul soovitan külastada ja astuda ka korra rajalt kõrvale. Nii võib end avastada kaunite palumetsade keskelt, mis on kenad igal aastaajal. Kes ootab tasast maastikku, peab ilmselgelt pettuma, kuna silma hakkavad palumetsades looklevad kõrgendikud. Oma silmaga võib silmata puutippudes tegutsevaid käbilinde, kuuskede vahel askeldavaid laanepüüsid, aga ka mänsakuid, musträhne ja tutt-tihaseid.

    Mädara külast edasi liikudes võib avastada end Kurgjalt, Carl Robert Jakobsoni talumuuseumist. Minu soovitus on põigata enne talumuuseumi jõudmist läbi Kurgja talu kalmistut ümbritsevast metsast. Ühele metsasõbrale on see käik oma vanade, väärikate ja jämedate puudega kindlasti väärt elamus.

    Kuidas alguspunkti jõuda:

    Pärnu-Paide suunal sõida mööda Vändra alevist ning 9,5 km pärast, vahetult enne Mädara jõge pööra vasakule. 900 m pärast pööra paremale ning ületa Mädara jõgi. Sõida edasi 3 km mööda liivaluidetest ja motokrossiradadest. Paremale poole teed jääb parkla ning Kellissaare lõkkekoht.

    Koordinaadid (alguspunkt): 58.693786, 25.216891
    Pikkus: 11 km
    Kestus: 3–4 h
    Raskusaste: Keskmine

    Kas teadsid, et…

    …palumetsad on kuivad ja valgusrikkad männikud. Palumetsade nimetus on tulnud metsale iseloomuliku taime paluka ehk pohlaleviku järgi, mida leidub rohkelt Mädaraski.

    …Mädara külas asub Mädara järsunõlvaline linnamägi, mis oli muistse Alempoisi väikemaakonna üks kahest linnusest.

  • Mick Pedaja armastus tee vastu

    Mick Pedaja armastus tee vastu

    Muusik Mick Pedajal on teega omamoodi suhe. Mis teda selle joogi juures köidab ja kuidas ta selleni jõudis?

    Mickuga ajas juttu Jaanus Leplaan.

    Mul oli elus periood, mil ma tarbisin palju igasuguseid tervist maha tõmbavaid toiduained ning ühel hetkel jooksis kõik kuidagi kokku. Pärast seda jätsin toidust liha ära, alkoholi ja ka kohvi ei joonud päris pikalt. Sel perioodil hakkasin jooma rohkem teed. Mulle tutvustas teed sõber Nero Urke, kui töötasime Vegan V restoranis. Mäletan, et tal oli sünnipäev ja tema elukaaslane tegi sellise üllatuspeo, kuhu Nero toodi kinnisilmi kohale. Seal oli selline tore kokkulepe, et nii kaua kui Nero pole rääkima hakanud, ei ütle keegi ühtegi sõna. Umbes poolteist tundi jõime lihtsalt vaikuses teed ja vaatasime üksteisele otsa. See oli väga lahe, kõik naersid vahepeal ja kohati oldi ka tõsised – täielik empaatia ja ühenduse kogemine. Selliste kogemuste puhul jääb see eriline tunne kauaks meelde.

    Hiljem, kui ma Hispaaniasse reisima läksin, võtsin ühe rohelise tee paki kaasa. Väga värske ja mõnusa lõhnaga Chado teepoest saadud sencha. Alati, kui oli võimalus teel olles või kuskil hostelis teed teha, kasutasin seda. Eriti meeldis mulle nii alustada hommikuid. Selline periood, kus ma igal hommikul võtsin aja, et rituaalselt teed juua, kestis umbes poolteist aastat. Tol ajal ma ka võtsin hommikuti rohkem aega, mis on tasapisi jälle mu ellu tagasi tulnud. See käib periooditi. Eriti helde peab olema endaga talveperioodil, kus on vähe valgust ja meil on päriselt vaja vahepeal ennast turgutada. Olgu selleks siis trenn, harjutused, jooga jne. Minu üheks lemmik-puhastumisviisiks on alati olnud metsas jalutamine.

    Kas harjutused olid koos teega või oli harjutus eraldi?

    Kõigepealt tegin harjutusi ja siis jõin teed. Üle-eelmisel aastal kolisin vahepeal Tallinnast Raplasse ja Tallinnas olles käisin Loore Martma ja Joonas Parve juures, seal jõime tihti õhtuti teed. Eks seegi mõjutas, kui nägin, kuidas Loore suhtub teesse. Elukaaslasega oleme mõnikord õhtuti damiana teed teinud – istume maha, paneme küünlad põlema ja joome lihtsalt damiana teed. Damiana tekitab armastuse tunde. Kui on raske päev olnud, siis aitab keskmesse tagasi tulla.

    Kas tee on kuidagi seotud ka su loominguga? Oled sa sellest taimest saanud inspiratsiooni või ideid?

    Kui ma teed joon ja hakkan muusikat tegema, siis on hea flow. Ta tõmbab hästi rahulikuks ja laseb hingata. Mõnusalt chill’id biidid tulevad, eriti damianat juues. Kui teistest taimedest rääkida, siis näiteks lõuna-ameeriklaste tubaka või laialt levinud kanepi ja teiste taimede vaim on teistsugune. Üldiselt pigem hoidun ja soovin hoida oma keset. Oleneb, mis on su taotlus või eesmärk. Näiteks ka rapé (Amazonasest pärinev nuusktubakas) on väga tseremoniaalne, seda kasutati kunagi ka meditsiinis, kuid mulle meeldibki pigem tolle taimesegu tseremoniaalne aspekt.

    Kas on vahet, millist teed juua?

    Ikka. Ma läksin päris sügavuti, valmistasin teed õigete parameetrite järgi – õige temperatuur ja ootasin ette nähtud aja, kuni tee tõmbas – nii tulidki tees need kõige paremad maitsed ja omadused esile. Vegan V’s töötades olin vahepeal hull puerh’i järele. See oli päris lahe kogemus. Leidsin, et puerh stabiliseerib mu olekut: hommikuti tegi erksaks, õhtuti rahustas.. Päeval seda juues valasin lehtedele lihtsalt kuuma vett pidevalt juurde ja rekord oli 19 tõmmist samadest lehtedest. Lõpuks muutus tee maitse magusaks, isegi veidi aprikoosiseks.

    Teega on mul meeldejäävaid kogemusi palju rohkem kui kohviga. Kohvi maitse mulle väga meeldib, aga kohv ei suuda kunagi pakkuda seda tunnet, mida tee ning samuti vastupidi. Muidugi on kohvi ajaloos demoniseeritud, kuigi ta ei olegi nii kahjulik. Teda peab lihtsalt õigesti tarbima, kvaliteetseid ube kasutama ning tegija peab samuti teadlik olema.

    Matchast võiks täiesti eraldi artikli kirjutada (ja sellest oligi artikkel talvises Hingele Pais). Ta sobib ideaalselt hommikusse. Ja teda kasutatakse ka tseremoniaalselt ning ta võib viia väga lahedatele radadele.

    Kas tunned, et oled teest ja teistest taimedest midagi õppinud?

    Ma ei olnud varem tegelenud selliste asjadega nagu endasse vaatamine ja enda tundma õppimine, aga mõned aastad tagasi üksi Hispaanias ja Portugalis reisides oli palju huvitavaid kogemusi, mis sisetunnet arendasid. Olen mõistnud, et kõige tähtsam on ennast tundma õppida ja enda sees orienteeruda. Enda sisetunnet kuulata ja julgeda öelda ka “ei”. Kui tunned, et miski ei teeni sind, ei teeni sinu tõelist eesmärki, siis ära tee. Kindlasti tuleb teha vahet ka ego jonnil ja sisetundel, mis vahel kipub sassi minema. Olen paar korda läinud enda sisetunde vastu ja nüüdseks nendest kordadest õppinud ning enam ei taha seda teha. Mõnikord ju ei mõista seda kohe, vaid hiljem.

    Viimased aastad on olnud imelised. Paljud asjad, millest olen unistanud, on teoks saanud ja olen saanud osaline olla sellistes projektides, kuhu muidu ei satuks. Päris paljud soovid ju lähevad täide, kui väga tahta. Hakkad alateadlikult nende poole pürgima.

    Mis teed sa praegu kõige enam jood?

    Mulle meeldib väga oolong ja matcha. Nero tõi mulle kunagi Barcelonas käies ühest väga lahedast teepoest pisikese karbi oolongit, mis minu jaoks tundus lausa väärisasi. See oli mul riiulis ja mõnikord uudistasid sõbrad külla tulles seda ning küsisid, mis seal sees on. “Ah tee või?! Noh, teeme siis teed!”

    Minu jaoks on teejoomisest saanud rituaal: istun ja võtan selle jaoks eraldi aja. Tegelikult saab kõigesse nii suhtuda, näiteks ka söömisesse: võtan selle aja, tänan seda einet ja austan seda. Palju parema tunde jätab see, kui keskenduda sellele, millega parasjagu tegeled, olgu see siis söömine või teejoomine või midagi muud. Tänades toitu, saab vahel ka rämpstoidust tervisliku toidu teha, mis kõlab küll naljakalt, aga nii see on. Keskendudes teed juues ning ka süües saame ju palju rohkem. Olen ka lihtsalt arvuti kõrvale suurest kruusist teed kulistanud, aga siis pole selle mõju sama. Tunnen kohe, et ta ei ava minus neid samu otsi, mida vaja.

    Foto: Felix Laasme

  • 6 ajurveedast inspireeritud nippi pakasega toimetulemiseks

    6 ajurveedast inspireeritud nippi pakasega toimetulemiseks

    Brr, ongi unistuste talveilmad käes! Mida soovitab iidne ajurveeda tarkus, et hoida end sisemiselt ja väliselt soojas?

    1. Viska villast!

    Otsi välja oma mõnusad (loodetavasti pehmed ja pikad) säärised, keri pehme sall kuni ninani ümber kaela ja turja, hoia pea soojas, kanna naturaalset villast ja ära pea paljuks panna pükste või kleidi alla pikk pesu, minu lemmikud on meriino- või siidivillast.

    2.  Too ellu vürtsi

    Ingver igal kujul: toidu sees, teena või isegi pisikest juppi närides toob sooja sisse ja ergutab seedimist ja immuunsüsteemi. Soojendavad vürtsid tees või toidus on ka kaneel, nelk, muskaatpähkel ja must pipar (aga mitte tšilli, mis mõjub risti vastupidiselt – viib sooja seest välja!).

    3. Leia sooja

    Vana hea saun (…tegelikult ajurveedas mittesoovitatav, kuna kuumutab pead ja on liigselt temperatuurikõikumistele üles ehitatud), mõnusat meeleolu tekitavate eeterlike õlidega vann või jalavann, aga ka lihtne käsitsi nõude pesemine toob soojatunde sisse.

    4. Küpseta kaua

    Igasugused mõnuga ahjus või kuumuses podisenud hautised, supid, ahjuroad aitavad selle õige sooja sisse. Külmal ajal vähem toorest jahutab keha vähem.

    5. Kehale pai

    Soojendav on näiteks seesamiõli – kui valida, millega end kreemi asemel pärast dušši või vanni määrida. Kookosõli seevastu on jahutava toimega ja sobib seega rohkem suvesse.

    6. Nahk kuumaks

    Kuigi magamine tundub just õige ja hää, teeb pikalt voodis laisklema jäämine siiski uimaseks ja aeglaseks. Leia endale sobilik uneaeg ja –pikkus ning lisa ergutamiseks oma nädalakavasse ka sulle sobilik treenimisviis ja tee endal trennis nahk kuumaks!

    Tule minuga 9.-11. märtsil elustiili-ritriidile “Unistused reaalsuseks”

  • Matcha, huvi pärast

    Matcha, huvi pärast

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Usun, et paljud on nüüdseks kuulnud matcha’st, jahvatatud Jaapani rohelisest teest. Kui tohin olla nipsakas, küsiksin, miks selleks läks nii kaua?

    On olnud huvitav ja kohati frustreeriv jälgida matcha tee eestlaste teadvusse tõusmist, tass tassi haaval. Nimelt olen püüdnud tutvustada kohvikutele ja restoranidele üle Eesti seda „kahtlase väljanägemisega“ pulbrit juba aastast 2005, kohates omajagu vastupanu. Sagedad on olnud kommentaarid: „Hmm, omapärane maitse“, „Mis see siis nüüd küll on?!“, „See on kallis“, „Kas pean soetama ka vispli?“, „Tee on ikka joomiseks, mitte vahustamiseks!“

    Seevastu pole vispeldatud pulbertee traditsioon midagi uut, vaid juba üle tuhande aasta vana – see oli viis, kuidas valmistati teed Sungi dünastia aegses Hiinas (alates 960. a). Sealt rändas valmistusviis Jaapanisse, arenes tseremoniaalseks talituseks munkade, sõdalaste ja kõrgklassi seas.

    Viimase kolmekümne aasta jooksul on see pulber levinud Aasia kulinaaria kõikvõimalike vormideni. Kui tegu on kvaliteetse matcha’ga, ei kao pulbri tervistavad mõjud ka smuuti või šokolaadi kujul tarbides.

    Ent püüa seletada seda siinsele kohvikule aastal 2005. Lounge 8 oli esimene julge toitlustusasutus Eestis, kes riskis pakkuda oma menüüs matcha latte’t. Jook osutus küll populaarseks, kuid kahjuks kadus koos kohviku endaga.

    Aastast aastasse saabub meie teepoodi järjest enam matcha’st kiivalt vaimustunud inimesi, kes räägivad, kui hästi nad ennast pärast oma uue hommikurituaali alustamist tunnevad. Restoraniomanikud on olnud aeglasemad ja mõnevõrra kahtlustavamad. Oleme levitanud oma entusiastlikku kiidukõnet spaadesse, pagaritöökodadesse, jäätisetootjatele, ent see on olnud pidev ülesmäge rühkimine. Viimaks võtsid Boost ja Blender meie matcha-sõnumit kuulda. Hurraa!

    Matcha kui teemaailma espresso suur läbilöök ülejäänud Euroopas ja Ameerikas toimus paar aastat tagasi. Sellest ajast saati on raske külastada ükskõik millist suuremat linna, ilma et näeks matcha’t reklaamitavat magustoidumenüüdes ja isegi lihtsates takeaway-putkades. Populaarsusele aitavad kaasa hulgalised terviseväited, mis kõnetavad nii antioksüdantide ja aminohapete sõpru kui ka kaalulangetajaid – tasub vaid Google lahti lüüa ja leida sel teemal miljon vastet.

    Ma armastan matcha’t, sest see on tõepoolest mõtlushetk tassiteega,
    aidates hoida meelt teravana ja seda mitte keha heaolu arvel.

    Viimaks tundub, et matcha-hullus on jõudnud Eestisse. Kohvikud, kes varem väljendasid skeptitsismi, vihuvad vispeldada ning kes pole jõudnud veel reele, võtavad meiega ühendust. Isegi Selver müüb matcha’t!

    Oleme tunnistajateks, kuidas see väetoit leiab
    lõpuks koha meie toiduahelas.

    Ma naeratan selle peale laialt, võttes tassist sõõmu, mis jätab mu ülahuulele kergelt roheka varjundi. Kuna matcha’t juues tarbid ära terve teelehe, on eriti oluline, et tegu oleks maheteega. Kui matcha on liiga odav, tasub olla kahtlustav – sel pulbril ei ole matcha’le omasel määral tervistavaid antioksüdante. Ja tasub meeles hoida, et isegi kõige kallimate kaubamärkide matcha’d maksavad tassi kohta vähem kui odav nurga pealt kaasa ostetav kohv, olles keha vastu palju sõbralikum ja hellem.

  • Meeleteadlikkuse viis hoiakut

    Meeleteadlikkuse viis hoiakut

    TEKST LOORE MARTMA
    FOTOD JOONAS R. PARVE

    Emotsionaalne intelligentsus ehk oskus olla teadlik oma emotsioonidest ning neid vajadusel ka kontrollida, on 21.sajandi olulisimaid kvaliteete. Nende oskuste treenimiseks on tänapäeval palju erinevaid harjutusi. Mina aga olen leidnud enim positiivseid õppetunde meeleteadlikkuse praktikates. Soovin sinuga jagada viit hoiakut, mille olen oma aastatepikkuse praktika käigus leidnud olevat kõige väärtuslikumad.

    1. Kannatlikkus

    Minu kadunud vanavanemate 65. pulma-aastapäeval (sic!) küsisin vanaisalt, mis on nii pikaaegse abielu retseptiks. Vanaisa vaatas seejärel vanaema poole, naeratas kerge muigega ning sõnas siis: „Kannatlikkus.“

    Ma ei tea paremaid õppetunde kui need, mida mulle on pakkunud hetked, mis on seotud kannatlikkusega. Praegusel ajal, mil ajanappus, meeletu infovoog ning üldine surve saada hakkama rohkemate tegudega vähesema aja jooksul võivad meis tekitada ärevust ning tahet kiirustada. Eriti just nendel hetkedel, mil tahaks või võiks hoopis aja maha võtta ning pühendada kogu tähelepanu ja aeg just sellele ühele tegevusele, vestlusele, ülesandele või inimesele. Tihti on parimad kannatlikkuse õppetunnid just need, mis juhatavad prioriteete paika panema.

    Proovi:

    Iga kord, kui tahaksid öelda „Mul pole aega“, tõlgi see ümber: „See pole minu prioriteet.“ Või hetkiti, mil tunned, et peaksid kiirustama ja tormama (ning märkad, kuidas seeläbi just enam komistad, asjad pudenevad käest või kipud tegema vigu), võta aeg maha ja aeglusta – pane tähele, mida märkad enda ümber ja oma meeltega

    2. Algaja meel

    Parim salarelv, mis igaühel tagataskust võtta võiks olla, on uudishimu. See avatud ja

    katkematu tähelepanu,
    millega väike lapsvõib uudistada
    mullal vonklevat vihmaussi

    või oma kätt, mis hetk tagasi laual oleva või sisse sai surutud, on mulle eeskujuks.

    Budistlikust traditsioonist tuntud termin „algaja meel“ toonitab eelnevatest häälestustest ning hinnangutest igal võimalikul hetkel vaba olemist, nähes iga olukorda justkui esimest korda – ja uus ju iga olukord ka tegelikult on.

    Proovi:

    Nähes võimalust, jälgi kedagi oma lähedastest midagi tegemas või sinuga vestlemas ning ole uudishimulik selle inimese vastu sinu ees. Püüa teda näha ilma teie ühiste kogemusteta ning kuula ja jälgi huviga seda, millest ta räägib või mida ta teeb. Vestluses küsi küsimusi ning keskendu sellele, mida ta sinuga jagab, mitte ära mõtle oma mõtetele, mida võimalikult ruttu ise temaga jagada.

    3. Hinnangutevabadus

    See on kahtlemata üks keerulisemaid ülesandeid, millega mul on tulnud tegeleda nii ise oma eraelus ja töös kui ka meeleteadlikkuse kursusi juhendades. Olla vaba hinnangutest oleks nagu astuda välja kapitalistlikust maailmast, kas pole?

    Kuid siiski, tihti võime vabaneda esimestest hinnangutest juba siis, kui püüame loobuda hoiakust, mis meil järgneva pingelise olukorra, meid ärritava inimese või ebameeldiva vestluse ees on. Jah, valmisolek on üks asi, kuid end eelnevalt juba nii-öelda tagajalgadele ja rünnakupositsioonile ajamine võib tihti olukorra keerulisemaks teha, kui asi seda väärt on.

    Samamoodi, minemine kaasa üldiste hinnangutega või ootustega vastata sellistele ja teistsugustele tingimustele ning välistele väärtustele lükkab meid kaugemale teadlikkusest sellest, mis meile endile oluline ja väärtuslik on.

    Proovi:

    Märka hetki, mil reageerid mingile välisele olukorrale hinnanguga, mis on üheplaanilise hoiakuga. Märka, jälgi ning võta siis mõttes üks samm tagasi. Rakenda sedasama uudishimu olukorra suhtes ning püüa eemaldada sealt see väline hinnang. Mis siis alles jääb, mis muutub, mis on uut?

    4. Vabaks andmine ja loobumine

    Ma kindlasti ei pea siinkohal silmas käega löömist ning seejärel alla andmist. Küll aga leebet loobumist hoiakutest, mida oleme enesehävituslikult endale külge pookinud ning mis meid õnnelikkusest kaugemale viivad. Olgu selleks näiteks õpitud abitus, uhkus, (armu)kadedus, märterlikkus.

    Vabaks on oluline anda ka inimesi ja hetki,
    millest tahame kümne küünega kinni hoida,

    mis aga takistavad meid kasvamast ja arenemast. Sarnaselt selle imelise kaduva hetkega, mil uinume. Kui me püüaks kogu aeg ärkvel püsida, ei jääks me magama ning me keha, meel ja vaim ei saaks puhkust ega kosutust.

    Proovi:

    Ole uudishimulik ning leia oma elust hetki, mälestusi, inimesi, käitumisi, millest hoiad kinni ning millest sa pole nõus loobuma. Kuid mis siis saab, kui sa nüüd annad selle kasvõi hetkeks vabaks? Võid kogeda hetkiti kurbust või hirmu, kuid ehk leiad ka vabaduse ja kerguse. Proovi.

    5. Leppimine ja aktsepteerimine

    Siin on taas peenhäälestuse koht, et mitte käega lüües leppida mingi olukorraga, suutmata näha valikuid või võimalust muutuseks. Vaid osata märgata sügavamat aktsepteerimist, imetlust ning avatud hoiakut – See. On. Elu.

    Näiteks leina või mõne kurva sündmuse korral olen tihti kohanud suhtumist, et „ära ole kurb“ või „pea vastu“ või isegi „ära nuta“. Suutmatus leppida lähedase kaotusega on suur ja meid enda alla mattev, kuid just siis võiks aktsepteerida seda tunnet, et jah, ma olen kurb, jah, ma olen leinas.

    Oma kallid vanavanemad kaotasin möödunud aastal kuuepäevase vahega. Mulle ootamatult viis aga see kurbuse aktsepteerimine ning kaotusega leppimine hoopis suurema õnnetundeni, et just nemad minu vanavanemad olid, ning suurema tänulikkuseni, milliseid õppetunde ma neilt sain.

    Proovi:

    Luba endal mõne emotsiooniga kaasa minna, olgu selleks rõõm või kurbus või viha. Küllap oled kogenud, et allasurumine ja eitamine võtavad palju rohkem aega ning on palju väsitavamad. Kuid mõnest sündmusest saadud emotsiooni täieliku kogemisega võid saada suure teadmise ja õppetunni osaliseks.