Category: Tervis

  • Küünla pehme kuma

    TEKST MERIT RAJU
    FOTO KIUR KAASIK

    Samamoodi nagu vajame eredat valgust ärkvel ja aktiivne olemiseks, vajame ka pehmet hubast valgust, mis mõjuks lõõgastavalt ja rahustavalt. Eriti mõnus on küünlakuma, aga millist küünalt valida?

    GHEE VÕI TAIMEÕLI

    Indias nägin, et parafiinküünlaid, sealhulgas meil nii levinud teeküünlaid, seal eriti ei kasutata – nad sulaksid kuumavates templites lihtsalt üles. Küll aga jäetakse templitesse väikestes savitopsikutes ghee’sse kastetud naturaalsest nöörist tahikesega küünlaleeke võbisema ja jumalaid toitma – sest jumalatele meeldib valgus (ja magus ja lõhnad ja ilu).

    Kodus samamoodi küünlavalgust luues sain teada, et mugavamgi on kasutada külmpressitud seesami- või oliiviõli, proovisin ära ka kanepi-, kookos- ja mandliõli. Kõik toimisid hästi, aga pean viimaseid põletamise jaoks liiga kõrgehinnalisteks.

    Kuna õliküünal ei kuma üleni, saab selle panna kumama näiteks pitsidega kaunistatud madalasse klaaspurki, kivistunud soolast küünlaümbrisesse või heledasse kaussi.

    Põletan sellist omatehtud õliküünalt iga päev – ja ettevaatus pole kunagi liiast. Kord oli topsi väliskülg muutunud pisut õliseks ning küünla süütamisel võttis ka laudlina sekunditega tuld! Edaspidi olen pannud savitopsikule alla veel ühe tulekindla aluse.

    MESILASVAHA

    Ka mesilasvahaküünlad on suurepärane valik: need on täiesti naturaalsed, lõhnavad isuäratavalt ning neid saab väga lihtsalt ise (või lastega) teha. Sageli on müügil olevad kärjemustriga küünlad valmistatud erivajadustega töötajate abiga, mis tähendab, et neid ostes panustad sotsiaalsesse õiglusse. Enne kasutamist võib panna mesilasvahaküünla külmkappi, siis põleb ta kauem.

    STEARIIN

    Steariinist küünlad on nüüdseks juba üsna levinud ning enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Siin aga peaks kindlasti vaatama, et küünal oleks ökosertifikaadiga, sest siis on tooraine saadud loodust laastamata.

    Pane tähele

    • Kõige tavalisemaid, parafiinküünlaid valmistatakse naftatööstuse jääkidest, mille mürgised osad lenduvad küünalt põletades ka toaõhku ning jõuavad meie vereringesse.
    • Tavalised enim müüdavad lõhnaküünlad on lõhnastatud kunstlike ainetega. Kui looduslikud lõhnad lahkuvad uriiniga juba veerand tunni pärast, siis sünteetilised ained ladestuvad organismi.
    • Vaata, kas küünal on värviline ainult väljast või läbivalt: mida rohkem värvi, seda rohkem keemiat. Kunstlikud värvid eraldavad põledes kahjulikke aineid toaõhku.
    • Teeküünlad pole tavaliselt tervisekaup – metallkestad sisaldavad mürgist pliid.
  • Hinga kogu hingest!

    Hinga kogu hingest!

    TEKST HEDVIG HANSON
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Hingamine on meie jaoks nii tavapärane, et me ei mõtle sellele kuigivõrd. Ometi on ses iseenesestmõistetavuses kogu Elu. Hing ja hingamine, kui kenasti kooskõlas kulgevad sõnad emakeeles! Ja kui selgelt on need seotud nii vaimses, hingelises kui füüsilises plaanis!

    Me sünnime esimese hingetõmbega ja lahkume viimasega. Ja hingetõmbed esimese ja viimase vahel… kuidas me neid teeme, mida kogeme, tunneme, õpime? Oled ehk kuulnud öeldavat, et igale inimesele on määratud teatud arv hingetõmbeid? Siit saab teha vaid ühe järelduse: me peaksime hingama teadlikumalt, sügavamalt, et elada tervemat, täisväärtuslikumat, pikemat elu.

    Sügav hingamine vähendab stressi, lõdvestab keha ja seega kogunenud pinged, toob rakkudesse rohkem hapnikku ja nõnda ka energiat, tasakaalustab närvisüsteemi, parandab vereringet ja südame tööd. Emotsionaalses plaanis on hingamistehnikatega võimalik vabaneda kuhjunud emotsioonidest, koondada tähelepanu, rahustada meeli. Nii ei peaks meil iial olema vaja arstiabi!

    Minuni jõudis hingamise teadlikustamine eriti kohale sel suvel. Olin muidugi vabastavast hingamisest kuulnud ning end närvilistes olukordades ka aeglasemalt hingama sundinud. Aga sügavamalt tõid hingamise teema minuni kunstnik Stina Murakas, kes elu raskeimatel hetkedel hingamistööst abi sai, ning hingamisterapeut Tiia Lõoke, kelle hingamislaagris suvel käisin. Sellest kogemusest sain eneseabi tööriistad loodetavasti kogu eluks.

    Hingepõhjani liigutas mind hingamislaagri kogemus, kus leidsin parema ühenduse oma meeleseisunditega, aga ka ühenduse teiste, mulle võõraste inimestega, kes laagris osalesid. Selgemat taju, et üks on kõik ja kõik on üks, pole ma tundnud. Taju, et ka teine on nagu ma ise, oma rõõmude ja muredega, kerguste ja valudega ja et me kõik oleme hingavad hinged – see oli ühendav, lohutav, kosutav.

    Nii nagu tunded, emotsioonid mõjutavad hingamist,
    on võimalik teadliku hingamisega omakorda mõjutada oma tundmisi.

    Seda on hea teada. Kui meie kiirenenud hingamine on rõõmu ja hea erutuse hetkeline rütmimuutus, siis pideva negatiivse erutuse, ärevusega tekitame pinnapealse, kiirenenud ja lühenenud hingamisega juba kaugele ulatuvaid tervisehäireid.

    Jah, minuni jõudis teadlik hingamine täpselt õigel ajal. Ülitundliku närvisüsteemiga pole alati lihtne, vastupidi – rutiinsetes argitegevustes, kiires elutempos, kohusetundliku lapsevanemana pidevalt muutuvas pereatmosfääris pole kerge tasakaalu hoida.

    Mulle on olnud toeks loodus, maakodu, hingemuusika
    ja nüüd hingamine.

    Mõttes ütlen aitäh iga kord, kui hingamine mind stabiliseerib ja närvilisest olukorrast tagasi toob.

    „Miks naised peavad nii närvilised olema?“ küsib isegi mu 12-aastane poeg. Jah, me oleme tuntud ülemuretsejad ja -reageerijad! Peaksime õppima end säästma. Meie endi ja paremate suhete nimel. Ja hingamine on omast käest võtta, et olukorda parandada.

    Kus teadlik hingamine on mind otsekohe aidanud? Mind võib tabada ärevushäire supermarketis. Kõik seesama toidukaup, mida ostan, tüütu reklaam või ärritav muusika valjuhäälditest, kassa monotoonsed piiksud… Ja siis järsku tunnen, kuidas kurgus pitsitab, tekib õhupuudus, suu kuivab, olen nagu halvatud, tahaks välja joosta. Siis hakkan sügavalt läbi suu hingama, nii et kuulen oma hingamist. Ja olemine paraneb. Veelgi rõõmustavam on see, kuidas olen suuteline oma mõnikord tekkivat pingepeavalu nii-öelda ära hingama: heidan pikali ja hingan valu välja. Ja toimib.

    Hingates saab vabaneda nii füüsilistest kui ka hingevaludest. Kui elaksime nii, nagu hingame, et võtame sisse ja laseme välja, vabaks, ei koguneks meisse pingeid. Vastuvõtta, lahti lasta. Eluline, oluline oskus! Head hingamist! Kogu hingest!

  • Eluraamatu kujundame ise

    Eluraamatu kujundame ise

    TEKST SILVIA VIIDIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Lugemine aitab meil paarisaja lehekülje vältel elada hoopis teistsugust elu teistsuguste harjumuste, elukommete, välimuse ja lähedastega. Armastan lugemist ja nõnda jälgida teiste elukõveraid ja vikerkaari.

    Teiste eludest õppimine on minu arvates ääretult oluline, näiteks lugedes raamatukaante vahele surutud eludest-rõõmudest-kaotustest – nende elukurvide läbielamist ääretult kõrgelt hindangi.

    Koomik Kevin Hart on oma pea saja peatükiga raamatus „I can’t make this up. Life lessons“ öelnud, et elu koosneb arvukatest peatükkidest ja kuigi me ei saa kontrollida, millised sündmused neisse täpselt sisse on kirjutatud, on siiski meie endi teha, kuidas neisse suhtume.

    Seesama suhtumine määrab ka eluraamatu järgnevate peatükkide olemuse: kas sellest saab üks aastakümnetepikkune komöödia, tragöödia või õuduslugu.

    Kuna kindlasti ei soovi ma enda raamatut kujutada nende viimaste märksõnadega, võtan elus ühe peatüki korraga ja interpreteerin igaühte neist, kui valusaid tahes, oma tavapärase optimismiga, andes neile nii oma näo. Samuti kirjutab Hart, et olenemata sinu probleemide tõsidusest, võitlevad teised muredega, mis võivad olla mõõtmatult suuremad, kuid millest nende elu palju lähemalt vaatlemata või seda kogemata tegelikult aru ei saagi.

    Olen terve elu olnud iga võimalikku ja võimatut elujuhtumit detailideni etteplaneeriv inimene, nüüd on elu mulle selgelt ja väga valusalt mõista andnud, et eluraamatu peatükke polegi inimlikult võimalik üksikasjalikult ette näha. Olen pidanud lihtsalt tugevasti paremusse uskuma ja uue lehe keerama.

    Kevin Harti raamatus ütleb üks elukogenum inimene lapseealisele Kevinile, et inimeses elab kaks võitlushimulist vastandlikku hunti, ning küsimusele, kumb neist kakluse võidab, vastab ta väga tänuväärse lihtsasti ellurakendatava tõe: „See, kumba sa toidad.“ Püüan täna elada elu, mille poole pürgin inimesena, kelleks tahan saada.

    Lugemissoovitus

    Kevin Harti raamatu „I can’t make this up. Life lessons“ audioversiooni soovitan südamest igale naeruhimulisele lugejale – ja kindlasti just audioversiooni (leitav pakkujalt audible.com), mille esitajaks on ääretult naljakas stand-up-koomik ja näitleja Kevin Hart ise.

    Esitus annab tekstile nii palju juurde: iseloomu ja olustikuvärve, mis lugedes leidmata jääksid. Seda enam, et ta ei esita oma raamatut traditsioonilises mõttes lugedes, vaid räägib raamatus kirjutatud sündmustest üsna vabas vormis suurepärase intonatsiooniga, lisades tekstile väga palju vahemärkusi. Juba esimeses peatükis valasin naerupisaraid – ja need ei jäänud kaugeltki mitte viimasteks. Ja kui enda eluraamatu käesolevas peatükis on nalja vähem kui kurbust, toob naljaka kuulamine sellesse hoopis uue kujundusvärvi.

  • Ettearvamatu tundelaegas

    Ettearvamatu tundelaegas

    TEKST JA FOTOD HELE SITS

    Tšakrasüsteemi keskel paikneb järjestuselt neljas, südametšakra, mille ülesandeks on muuhulgas leida tasakaal soojades toonides maiste ja külmades toonides vaimsete energiakeskuste vahel.

    Tšakrasüsteemi neljas energiakeskus asetseb rindmiku keskmes. See on aardekirst, kus tallel kõik tundetasandil kogetu, nii õnnestav kui ka valulik. Südametšakra on emotsionaalseks ühenduseks meie sise- ja välismaailma vahel, hallates seega kõiki meie tundeid, emotsioone ja ka suhteid. See, mis toimub meie tundeelus ja mida oleme kogenud oma suhete ajaloos, koguneb siia, südamesalvedesse.

    Nii võib südamekeskusega tegelema asudes ja sellele tähelepanu koondades esimese hooga tunduda, et avatud sai hoopis Pandora laegas. Esile võivad kerkida valusad hetked minevikust, mis, nagu näib, pole veel päris lõpuni andeks antud ja vabaks lastud.

    Roheline kui rahutooja

    Südametšakra tooniks on roheline – värvus, mida loodus meile erinevais varjundites õige rikkalikult pakub. Roheline aitab füüsisel ja meelel rahuneda, lõdvestuda, puhata ning mõjub tervendavalt ka stressisümptomite, peavalu ja põletike korral. Roheline toetab neid, kel probleeme südame ja südameasjadega, sest on ju vaim ja keha ühtne tervik, mille ühe osa tasakaalust väljas olek mõjutab ka selle terviku teisi tahke.

    Armastuse esimene õppetund: armasta iseend!

    Südamekeskuse tähtsaimaks õppetunniks on armastuse õppetund. Meie sisemaailm ja välismaailm on tihedas seoses – teisi armastada suudame tõeliselt alles siis, kui oleme õppinud armastama iseend. Niisiis, kui tahad päästa maailma, alusta iseendast; kui tahad kinkida maailmale headust ja armastust, alusta armastuse ja headuse andmisest iseenesele. Kohtle iseend täpselt nii, nagu soovid, et iga inimene sinu ümber võiks saada koheldud.

    Lisaks rõhutab armastuseenergiat koondav südametšakra, et armastuse tõeliseks tundmiseks peame valdama mõlemat, nii andmise kui vastuvõtmise kunsti. Nii õpetab see tšakra meid andma rõõmuga ja vastu võtma tänuga.

    Armastuse teine õppetund: kohtumine hirmuga

    Et armastuseenergia vastandenergiaks on hirm, siis võib südametšakra äratamist ja puhastamist alustada südamesoppides peituvate hirmude lahti harutamisest. Valinud lähtepunktiks ühe oma hirmudest, sulge silmad ja keskendu selle uurimisele. Et paremini olukorra juurteni jõuda, võid esitada endale järgmisi küsimusi: kust sai see hirm alguse? Mis on kõige kohutavam asi, mis minuga võib juhtuda, kui otsustaksin siin ja praegu oma hirmule vastu astuda?

    Leia oma tundearhiivist olukorrad, kus seesama hirm on situatsiooni keskmes, ning proovi kõrvaltvaatajaks jäädes need hetked peas taas läbi mängida. Vaatle ja uuri neid, mõistmaks paremini selle hirmu toimimise mustrit – millised mõtted ja tunded kerkivad pinnale ning kuidas hirmuprotsess sinus areneb ja tuure kogub. Tähtis on, et püsiksid pealtvaataja rollis ning jääksid kogu protsessi käigus neutraalseks. 

    Anna endale aega

    Oma tundemaastikku puhastades pea meeles, et andestamine on protsess, mis toimib etapi kaupa. On oluline, et nii füüsisele kui aimule antakse piisavalt aega keharakkudesse ja südamesse salvestunud emotsionaalsetest üleelamistest ja tundemustritest lõplikult vabanemiseks.

    Rakutasandil puhastumise ja tervenemise protsessi
    pole võimalik kiirendada: see on nagu mao nahaajamine –
    aeganõudev, raskekoeline ja ebamugav.

    Olles selles protsessis, anna enesele piisavalt aega aktsepteerimaks iga emotsiooni ja tunnet, mis südamekambreist esile kerkib. Pea meeles püsida jälgijarollis ning mitte lasta pinnale kerkivail minevikuvarjudel end oma pööristesse kiskuda.

    Avatud südametšakra kingib südamerahu ja teadmise, et oled kõigis oma elu rollides parim just siis, kui järgid oma südamehäält, võtad aega, et lubada endale seda, mida vajad, ning julged oma tundeid väljendada. Siiralt ja armastusega.

    Praktilised võtted südametšakra energia aktiveerimiseks ja tugevdamiseks

    • Mediteeri, et mõttes läbi lõigata energiaühendused inimestega, kelle käitumine või sõnad sult hingejõudu võtavad.
    • Söö rohelist, et kosutada oma keha rohelise värvi tervistava energiaga.
    • Püsi olevas hetkes ja võta aega, et tõeliselt ja sügavuti kogeda iga emotsiooni, mis sinus võrsub.
    • Õpi vastu võtma kiitust, komplimente, kingitusi, abi ja armastust, et osata tõeliselt anda. Südametšakra ning andmine ja saamine püsivad tasakaalus, kui armastuseenergia on pidevas voolamises. 
    • Tee üks heategu päevas – lihtsalt niisama, ilma tagamõtte või vastuteene ootuseta.
    • Võta aega, et panna kirja kõik inimesed ja asjad oma elus, mille eest tänulik oled. Tunneta seda tänu, et see võiks sinus kasvada, sest seal, kus juba on, sinna tuleb juurde.
    • Kallista ja naerata tihti ja südamega.
  • Linnaarhitektuuri mõju psüühikale

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD RASMUS JURKATAM

    Arhitektuuri peetakse kõige laiaulatuslikuma mõjusfääriga kunstivormiks, millest ei jää puutumata linnad, nendes elavad indiviidid ega inimsuhted. Linnade ja hoonete planeering, aga ka disain mõjutab tahes-tahtmata olulisi aspekte meie elust, nagu enesetunne, ajaplaneerimine, tööviljakus ja une kvaliteet.

    Tänapäeva arhitektuurile mõeldes meenub esimesena disaini praktilisuse ja funktsionaalsuse püüdlus: möödunud sajandite suursugusus, ilutsemine ja materjalirohkus on asendunud minimalismi, materjali- ja vormikatsetuste ning ökonoomsusega.

    Teisalt võib moodsa lähenemise pahupoolena kohata ka kõikvõimalikku kokkuhoidu: kvaliteedilt, materjalikasutuselt ja planeerimise faasi jäävalt mõttetöölt. Teisisõnu, hoonete praktilisus ja tulemus ei pruugi olla alati eesmärk omaette.

    Kummatigi on aina enam tähtsust kogumas mõistmine arhitektuuri mõjust inimpsüühikale ja -käitumisele.

    Selles artiklis heidamegi pilgu välis- ja sisearhitektuuri maailma, et mõista, kuidas elukeskkond meid mõjutab. Kuna linn on valitsev inimasustuse keskus ja pakub arhitektidele kõige enam mänguruumi, põikame aga enne veel globaalse urbaniseerumise temaatikasse.

    PILDIL: FOGO SAARE KUNSTNIKE RESIDENTS,
    NEW FOUNDLAND, KANADA.

    Linnastumise mõju tervisele

    Üleilmne linnastumine on aastakümneid väldanud protsess, millel ei paista lõppu tulevat. Kui 1950. aastal elas linnades üksnes 30% maailma rahvastikust, siis nüüdseks on see näitaja ületanud 50% piiri ning ennustatakse, et 2050. aastaks moodustavad linnaelanikud koguni üle 2/3 maakera populatsioonist.

    Ehkki linnastumisprotsess on arhitektuuri ja linnade planeerimise seisukohast rikastav ja väljakutseterohke, võib sotsioloogilisest ja psühholoogilisest aspektist välja tuua mitmeid probleeme.

    Linnaeluga kaasneb sageli
    inimeste kapseldumine ja eraldumine kogukonnast:

    kui pole sõpru ega lähedasi, on suurde linna lihtne justkui ära kaduda. Suureks riskiteguriks on ka tiheasustuse tõttu kergesti levivad haigused. Enamgi veel, neuroteadlased väidavad, et linnades üleskasvanutel on suurem risk psühholoogiliste häirete tekkeks kui nendel, kes on maal sirgunud. Üleüldises plaanis kaasneb linnaeluga paratamatult suurem depressiooni ja ärevuse esinemissagedus.

    Arhitektuuri ja psühholoogia kokkupuuteala

    Eeltoodut silmas pidades ja teades, et linnaeluga kaasnev kiirustamine, stress ja halvemal juhul tõsisemad terviseprobleemid on omaette paratamatus, on eriti oluline, et linnaarhitektuur oleks võimalikult inimsõbralik, toetaks elanikke ja nende vajadusi. Vähem oluline ei ole mõistmine, kuidas sedavõrd võimsa väljundi, arhitektuuri eritöövahenditega kujundada inimeste emotsioone, heaolu ja vaimset võimekust paremuse suunas.

    Sarnaselt välisarhitektuuriga on ka sisearhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel, sedapuhku mitmesuguste sisekujunduslike elementide kaudu.

    Järgnevalt uurime, kuidas saab elukeskkonda teadlikult paremaks muuta ning mida on arhitektid koostöös neuroteadlastega avastanud arhitektuuri mõjust inimpsüühikale.

    ÜLEMISEL PILDIL: HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: ISTANBUL, TÜRGI

    Valgus (linna)ruumis

    Funktsionalismi levikuga arhitektuuris 1930ndatel, mil aukohale tõusis ehitiste funktsionaalsus ja otstarbekus ning sellele viitav väljanägemine, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad erilist rõhku pöörama sellele, kuidas ruumidesse ja eriti kodudesse jõuaks maksimaalselt päevavalgust. Põhjused olid üpris praktilised: õhuringluse ja valguse jõudmine igasse pimedamassegi nurka vähendas hallitust ja kahjureid, peale kõige oli elekter kallis.

    Päevavalgust väärtustati ka pärast elektrihindade langust ja elektrikute tehnilise võimekuse paranemist – seda tänu valgusvihkude varieeruvale intensiivsusele, suunale ja värvigammale. Samas on linnade asustustiheduse pideva suurenemise tõttu otsekui kokku pakitud hoonetesse jõudev päevavalgus järjest haruldasem ning see suurendab vajadust tehisvalguse järele. Tagajärjeks on süvenev valgusreostus ning elanike loomuliku unetsükli häirumine ja sellest tulenevalt stressi süvenemine, mis võib kumuleeruda psühholoogilisteks ja muudeks tervisehäireteks.

    Aknad mitte (ainult) vaate pärast

    Päevavalguse olemasolu ei saa alahinnata ka töökeskkonna puhul. Mitmed uuringud näitavad, et see on tööl asendamatu ja kõige nõutum looduslik element. Loomulik valgus on kui väga mitmekülgne ravim.

    See parandab tuju, vähendab stressi, on hea silmadele, reguleerib D-vitamiini, õnnehormooni serotoniini ja unehormooni melatoniini kogust kehas ning normaliseerib meie tsirkadiaan- ehk ööpäevarütmi, mis on oluline rahuliku une tagamisel. On koguni teada, et

    akende läheduses töötajad magavad öösiti 46 minutit kauem
    täielikult tehisvalguses viibijatest.

    Tööandjate jaoks on lisaks rõõmsamatele ja õnnelikumatele töötajatele ka käegakatsutavamaid eeliseid, miks lasta disainida kontor võimalikult valgusküllaseks: töötajate loomingulisus ja õpivõime võib tõusta kuni 15%, produktiivsus ja müügitulemused aga koguni 40%.

    ÜLEMISEL PILDIL: KOHVIK, TOKYO
    ALUMISEL PILDIL: TORNIMÄE KAKSIKTORNID, TALLINN

    Madalad vs. kõrged laed

    Lagesid peetakse akende, põranda ja seinte kõrval üheks inimeste vaimset heaolu kõige enam mõjutavaks sisearhitektuuri elemendiks. USA-Kanada teadlased Joan Meyers-Levy ja Rui Juliet Zhu uurisid, kuidas võiks lae kõrgus mõjutada inimeste mõtteviisi.

    Nad leidsid, et madalad laed seostuvad rohkem vangistuse, kõrged laed vabaduse tundega, mis omakorda soodustab abstraktset mõtlemist. Seda ideed toetab kindlasti ka lihtne asjaolu, et kõrge laega ruumis on rohkem ruumi loomulikule valgusele ja õhuringlusele, mis muudab õnnelikumaks, rahulikumaks ning soodustab loomingulisust.

    Üldistades võib öelda, et madalama laega ruumis muutub mõtlemine ühekülgsemaks ja objektipõhisemaks,

    kõrgem lagi aga muudab mõtlemise avatumaks ja laiahaardelisemaks.

    Seega, probleemidele lahendust otsides ja millelegi pingsalt keskendudes on hea minna näiteks keldrisse või mujale, kus on madal ja kitsas. Millegi loomisel või niisama uitmõtlemisel on jällegi hea kolida avaramasse ja õhulisemasse ruumi.

    Ümar vs. kandiline joon

    Ruumilahenduses detailsemaks minnes on oluline vaadelda ka mööbli kuju mõju psüühikale. USA teadlased Sibel Dazkir ja Marilyn Read tegid 2011. aastal katse, kus uurisid interjööri kuju mõju katsealuste emotsioonidele ja ruumide kasutatavuse hinnangule ehk näiteks sellele, kui kaua soovitakse vastavas ruumis olla ja milline efekt võiks olla isikute sotsiaalsusele.

    Katse tehti arvutisimulatsioonide põhjal, valikus oli kaks paari ümara ja kandilise mööbliga tuba. Hinnangute neutraalsemaks muutmiseks olid simulatsioonid minimalistlikud: toad esitati mustvalgelt, seinad olid tühjad ning mööbel mustriteta.

    Katsealused eelistasid ülekaalukalt ümara mööbliga tube. Põhjenduseks toodi muu hulgas seda, et ümar mööbel mõjub mugavamalt, kutsuvamalt ja rahustavamalt. Öeldakse ju, et pere on õnnelikum ümmarguse söögilaua taga einestades. Peale selle on ümaramate servadega mööbel lastesõbralikum: oht vigastuste tekkeks on väiksem ning kaob vajadus teravaid ääri polsterdada.

    ÜLEMISEL JA ALUMISEL PILDIL:
    LEPISTU KOOL, ANTSLA VALD, VÕRUMAA / AJAKIRI PÖÖNING

    Värvide mõju

    Värvide mõju inimpsüühikale on palju uuritud. On laialt levinud teadmine, et punane on kõige jõulisem ja intensiivsem värv, mille mõju võib varieeruda ergutavast pulsi ja hingamise kiirendamisest toasviibija agressiivsemaks muutmiseni.

    Seetõttu sobivad punane sein ja aktsendid suhtluse elavdajana rohkem elutuppa ja söögiisu tõstjana kööki. Pärast punasega erutumist on hea viibida vahelduseks roheliste varjundite keskel – efekt on vastandlikult rahustav, elujõudu ja sisemist harmooniat sisendav.

    Rohelisega sarnasesse mõjuspektrisse jääv rahulik taeva- ja merekarva sinine loob idülli näiteks magamistoa seinapaletis.

    Kui värvide emotsionaalne mõju on aimatav, siis vaimse võimekuse puhul on lugu veidi keerulisem. Peamiselt punase ja sinise-rohelise vastandamisel on mitmete uuringute käigus jõutud vastukäivate tulemusteni.

    Selgema arusaamise tõi British Columbia ülikooli teadlaste Ravi Mehta ja Rui Juliet Zhu 2009. aasta katse, mille tulemused on ühetimõistetavad. Katsealustel paluti sooritada lihtsaid vaimse võimekuse ülesandeid punase, sinise ja neutraalse seinatooniga tubades.

    Selgus, et ohuga seostuv ning seega tähelepanelikumaks ja ärksamaks muutev punane soodustab täpsust ja tähelepanu nõudvate ülesannete täitmist. Katsealused pidid muu hulgas parandama õigekirjavigu ja mäletama lühiajaliselt lühikesi numbrijadade kombinatsioone.

    Sininejällegi võimendas kujutlusvõimet pea kahekordselt.

    Põhjus peitub selles, et üldjuhul taeva, ranna ning sedapuhku suve ja puhkamisega seostuv sinine lõõgastab meelt, mis omakorda soodustab pealtnäha seostumatute seoste – loomingulise mõtlemise impulsi – teket.

    ÜLEMISEL PILDIL: QUARRY BAY, HONG KONG, HIINA
    ALUMISEL PILDIL: AVALIK KORVPALLIPLATS, HONG KONG, HIINA

    Erilise atmosfääriga hooned

    Iga linna lahutamatuks osaks on üldkasutatavad paigad, kuhu linnamelust põgeneda, et leida rahu ja peatuda ajas. Pidagem siinkohal silmas üldistatult eelkõige pikema ajalooga kirikuid, muuseume ja raamatukogusid. Kuna neid on lihtne linnapildis tähele panna, ei kao nad tavapäraseks arhitektuuriliseks linnamüraks, vaid pakuvad silmailust midagi enamatki. Neid hooneid ühendab eriline atmosfäär, mis on põimitud sajandite jagu jutustatud ja jutustamata lugude, unistuste ja salapäraga.

    Imetlusväärne on see, et taolistes paikades on säilinud puutumatus linna argisusest, rutust ja kaosestki. Raske on mitte tajuda tundeliigutust, mis algupäraselt ongi ju arhitektuuri üks eesmärke.

    Helid, valgusmäng ja vana ajalõhnad on võimendunud,
    mistõttu oleme rohkem kohal kui harjumuspärases linnakäras.

    Avastamisväärset – nii mõnes vanas raamatukogus või kirikus kui ka enda sees – leidub rohkelt, ühel hetkel toimub justkui avanemine ja hakkame nägema ümbritsevat uue pilguga.

    Põhjus, miks vanad kirikud, raamatukogud ja muuseumid mõjuvad nii tummastavalt, peitub eelkõige nende ajaloos. Nende puhul moodustavad sise- ja välisarhitektuur ühe lummava terviku, mis mõjub ühtaegu meditatiivselt, hämmastavalt ja inspireerivalt.

    Enamat kui lihtsalt majad

    Sise- ja välisarhitektuuriga on võimalik teha niivõrd palju rohkem, kui pakkuda lihtsalt eluaset või muud praktilist otstarvet. Psühholoogia-alaste teadmistega saab arhitektuuriga mõjutada emotsioone ja parandada koguni vaimset võimekust. Niisiis on arhitektuuril tähtis roll inimeste käitumise ja vaimse heaolu mõjutamisel ja elu paremaks muutmisel.

    PILDIL: TALLINNA PANORAAM
  • Julgus alustada, julgus lõpetada

    Julgus alustada, julgus lõpetada

    TEKST ANU TOOM, teetegija ja sisearhitekt
    FOTOD GRETE MÄGI

    Olen 15 aastat sisearhitektina töötanud ning esteetika ja elustiili disainimine on minus alati kirge tekitanud. Teeni jõudsin loomulikult. Isiklikel põhjustel, omaenda tee läbi, mida käinud olen. Viies tähelepanu rohkem enda sisemusele ja olemise võlule. Olen veendunud: et olla päris teemeister, peab tegema palju, palju teed. Ja et teed peab jagama.

    Üks mu paljudest unistustest oli kunagi luua Eestimaa lillede teekohvik, aga see mõte arenes edasi ja sündis hoopis maailma teedega teetuba Tallinna vanalinnas – OM Bohem. Varem ma ei osanud nii suurelt mõelda. Ma tänan oma saatjaid elus, kes eneselegi teadmata on minu sisse nii palju hullust ja entusiasmi kasvatanud.

    Mulle on alati meeldinud väljakutsed, erinevate maailmade loomine. Need toovad kaasa küll suuremaid eneseületamisi, nõudmisi ja riske, aga kui ei julge, ei otsi, siis ei koge ega saagi aru, mis on oluline. Olen alati olnud suur iseotsija. Nii on kogemused vahetud ja loovad sügavama käekirja ka loomingulisel teel.

    Olen mõistnud, et väsin alustatud asjadest mõne aja pärast ära. Olen tühi anum, mis vajab täitmist. Kui väsin, tuleb oma patareisid laadida, midagi muuta, liikuda edasi. Tuleb leida uusi viise. Ja vahel endalegi ootamatul viisil muutustega kaasa liikuda.

    OM Bohemi teetoa lood algasid kaks aastat tagasi ja lõppesid selle aasta juunis. Minu jaoks oli siis tunda muutuste tulekut – seda näitasid mitmed füüsilised märgid – ja tundsin, et on vaja nendega kaasa liikuda. Alguses kahtlesin, kuidas saab nii ilusat asja lõpetada, inimesed ju vajavad seda, aga otsus tuli kiiresti. Siiani aga arvan, et kui kõik kohvikud oleksidki teetoad, oleksid inimesed rahulolevamad ja õnnelikumad.

    Teest

    Tee joomine on aja võtmine, aga võib olla ka inspiratsioon. Minu jaoks tähendab tee joomine ennekõike lihtsaimat viisi olla tänulik.

    Kui joome sagedasti teed, tunneme tänutunnet kõige ees.

    Teed ei saa juua „poosiga“ nagu veini või prosecco’t või kohvi.

    Teed saab juua lihtsalt ja jäädes iseendaks. Tee toob inimesed iseenda juurde tagasi.

    Tees ei ole ainult meeleline nauding ehk lihtsalt hea maitse, tees on veel midagi – tee hõlmab endas kõiki ülistusi. Sageli kardame ülivõrdes kirjeldusi, aga tees tõepoolest sisaldub nii loodus, ajalugu, tehnoloogia, inimsuhted, eri kultuurid, usk, pühadus kui ka lihtsus, milles seisneb terviku tajumine.

    Teed tehes on kohalolu ja keskendumine. Teed tuleb teha hästi, olles täielikult kohal, nagu kõiki meisterlikult lihtsaid asju ja tegelusi.

    Tee võib olla ka vahend, mille abil kohale jõuda sinna, kust algab Sinu uus Tee.

    Tee võib olla puhkus millestki, mida on vaja rahule jätta.

    Tees on kõik: muutumine, liikumine, areng, teadus…

    Tee on jook, mis ühendab ja liidab paljusid kultuure ja inimesi maailmas.

    Inimesed vahel jälgisid mind ja küsisid, mida ma teen, et nii ilus on. See ütleb kõik selle kohta, mida teed tehes tunnen: rahu, sisemist rõõmu ja usaldust.

    Teetegija olemuses peab olema andmise ja jagamise soov. Armastada igapäevaseid lihtsaid tegemisi on ka mõneti  „tee tegemine“…

    Kodune koht

    Teetoa kujundamine ja pidamine on päris kindlasti midagi muud kui näiteks kohviku pidamine ja loomine. Olen õppinud rohkem andma – teejagamise läbi on seda lihtne õppida. Pakkuma näiteks lihtsalt kuulamist. Teetegemine annab suurepärase pinnase vaimseks arenguks. Isegi pragmaatikutele.

    Et tee inimesteni tuua, peab olema ruumis midagi, mis igale inimesele, olenemata rahvusest, kodutunde tekitab. OMis on kõikidel rahvustel oma kodu äratundmist olnud. Enamik ütleski, et nad on nagu kodus… Arvan, et selle äratundmise põhjus peitub kuskil sügavamal, mitte lihtsalt esemetes ruumis.

    Usun, et seal, kus on armastus, on ka kodu.
    Esemed lihtsalt illustreerivad meie tundeid.

    OM Bohemi tulles ununes inimestel ikka aeg. Inimesed sõna otseses mõttes unustasid ennast OMi, esemetest rääkimata. Lugusid sündis OMi lühikese ajaloo jooksul mitmeid: alustades hommikul teetoa trepil istuvast väljaväänatud jalaga sakslannast ja lõpetades kärsitu rootsi ärimehega… Kui sind pannakse esimest korda kandiku ääres termosega endale teetseremooniat tegema, pisike klaaskann teepuruga ees, kohkub nii mõnigi. Mis mõttes tulen kohvikusse ja hakkan ise teed tegema? Ja mis mõttes valan mitu korda teepurule vettpeale?!

    Eranditult kõik kliendid lahkusid õnnelike ja rahulolevatena.

    Isetegemine teeb õndsaks

    OMi on jäänud ööbima ka rändurist Korea tüdruk. Kuhu siis veel hädas jääda kui mitte teetuppa? OMi sai tulla ka pihtima, ja on seda tehtudki. Seal käisid ainult head inimesed koos. Näiteks maailmaränduritest teejoojaid, kes viibisid mitmeid kuid minuga koos teetoas teed juues. Need hetked on unustamatud.

    Inspiratsioon

    Inspiratsioon on midagi, mis tekib erinevates seisundites. Vahel justkui tunnen, et pakatan loovusest ja soovin midagi teostada. Seda lihtsalt ei saa tagasi hoida!

    Kui hakkan märkama pisiasju, nagu imetilluke punane ämblik või lendlev prügitükk, teeleht, millel kummaline vorm, saan aimu ideede tekkimisest. Looduse värvid või kirju seelik, mis minust möödub, võib saada ootamatuks inspiratsiooniallikaks. Me kõik inspireerime üksteist.

    Sisearhitektina inspireerib mind Elu ise oma kõige julmemal, ehedamal
    ja ausamal moel, sealhulgas Tee.

    Teetegijana inspireerivad mind inimesed. Lihtsad olemised ja vahel juhuslikud inetult ilusad silmapilgud. Vaatlemine ja püüd mõista, mis elu on ja mida me tegelikult vajame, et olla motiveeritult rahulolevad ja õnnelikud – see on kõige inspireerivam lähtekoht ja küsimus teetegijana, aga ka sisekujundajana.

    Käekiri

    Sisekujundajana on minu käekiri skandinaaviapärane, julgen ka öelda, et tugevalt isikupärane ja eklektiline. Usun, et heast eklektikast isikupära alguse saabki. Aga teekond hea eklektikani on väga pikk ja konarlik. Läbi Tee enda kogemise oli OM Bohemi teetuba kujundada loomulik ja kerge. Mulle meeldib tunnetada tegevusi ruumis ja püüda mõista, mida ruum ja inimesed päriselt vajavad. Ruumi juures oli kõige olulisem see, et inimesed unustaksid teeruumi sisenedes muu maailma – see oli peamine ülesanne.

    Teede valikki oli eklektiline. Kõik teed olid head ja puhtad, minu kogemuse põhjal valitud, aga tulid eri kultuuridest – oluline oli tervik.

    Töö – või lihtsalt elu?

    Minu elus puudub tüüpiline tööpäev. Aastaid olen töötanud selle nimel, et esmaspäev on pühapäev ja teisipäev ka pühapäev jne. Aga rutiin on vajalik, et elu eredamad hetked paremini esile tuleks.

    Elan bioloogilise kella järgi. Kui on suvi, ärkan kell viis-kuus hommikul. Kui pimedam aeg, siis hiljem. Siis viin oma suurima õpetaja, kuuese Sarah’ lasteaeda ja lähen oma toimetuste juurde: varem varustasin teetuba, küpsetasin mõned mandlikeeksid ja avasin uksed külalistele. See, mis jäi ukse avamise ja sulgemise vahele, oli absoluutselt alati nagu hea film. Teetoas oli alati midagi müstilist. Kui uks oli paokil, sisenesid inimesed vaikselt ja hiilides.

    Täna, olles teises energias, on ka päevad teistsugused. Vaimsel pinnal lõikan läbi mustreid ja vaatlen, kuidas mu ellu ilmub imetabaseid uusi kogemusi. Võtan need tänuga vastu ja liigun edasi. Suures plaanis andmise osas on kõik sama. Sisearhitekti tööd teen samuti südamega ehk sooviga pakkuda tellijale parimat. Kasutan vaimseid õppetunde nii-öelda realistlikumal sisearhitekti alal. Üks toetab teist. 

    Hommik algab loova energiaga. Varase hommiku kolmetunniga jõuab palju tehtud. Ennelõunat ideede genereerimine, pealelõunal väljas inspiratsiooni kogumine ja erinevate materjalidega tutvumine.

    Õhtusse jäävad lapse lasteaiast toomine ja kõik muud lihtsad, vaimu arendavad tegelused. Söögi tegemine, nõude pesemine, põranda pesemine, muinasjutu lugemine…

    Rahul vähesega

    Olla rahul vähesega – see on omamoodi raske ülesanne, aga vägagi isiksust arendav, saamaks aru, milles eluõnn seisneb. Esimesel talvel oli teetoas nii mõnigi kord otsekui laval hukkumise tunne.

    Iga uue kontseptsiooni loomine on keerukam,
    kui valmisolevat töötavat mudelit järgida.

    Aga, olles ära tundnud põhjuse, selle eluteenimise aja vajalikkuse ja tähenduse oma elus, saab olla alandlik ja tänulik. Ja teades, kui muutuv on elu, mõistan, kui olulised on mõned hetked ja olukorrad minu ja teiste elus. Olen õnnelik, kui tean, et ükski hetk ei kordu ja iga hetk on parim just praegu.

    Me soovime alati oma mugavustundes, et kõik, mis meile meeldib, jääks igavesti püsima… aga kõik on muutuv ja peabki muutuma. Hinges pesitsev ootusärevus päeva sündmuste ees paneb raskustest mitte hoolima ja edasi liikuma.

    Elukunst

    Minu unistused on alati täitunud. Üks minu õpetaja ütles kord, et ma olen meister oma unistuste täideviimises. Tõsi on – nii on kuidagi juhtunud. Tänaseks on ka minu suurim unistus täitunud ja see on oskus võtta kulgemist ja olemist terviklikult koos muutustega.

    Oskus usaldades loobuda, lahti lasta. Oskus anda aega olukordadele, mis ise liiguvad omas rütmis. Õppida vaatlema, mitte kritiseerima. Lasta ennast ajale jalgu jäänud „totakatest“ hoiakutest vabaks. Lubada ligi inimesed, kes mingil põhjusel peavad mu lähedal olema. Aktsepteerida neid sellistena, nagu nad on.

    Elu on müsteerium. Kõik minu unistused on täitunud ja täituvad edasi. Olen tänulik.

    Oskus lõpetada

    OM Bohemi teetuba on tänaseks uksed sulgenud. Sain aru,et olin kasvanud välja asjast, mida loonud olin, nii pidin ühel päeval olema valmis muutuseks. Tundsin, et ei saa enam oma tegevuses siiras olla ja samas energias edasi tegutseda, nii tuli minna uue energiaga edasi. Liikuda edasi, sest nii ongi õige elada! See pole läbikukkumine, pigem oskus lõpetada, lahti lasta, ära tabada, millal aeg on selleks küps.

    Armsatele klientidele ja teejoojatele ütlen vaid seda:

    kui teetoa uksed on suletud, algab teekond sisemaailma.

    Teed pakun endiselt oma külalistele oma kodus ja kõigile veebipoes. Ja seni, kuni uut füüsilist teetuba ei ole veel sündinud, korraldab OM Bohem vaikivaid teeõhtuid, mis on avatud kõigile.

    Üks väike lugu ka:

    Väike buddha pakkus ärritunud, ärevil samuraile teed, mis oli leige, mahe ja värskendav.
    Teisel korral, kui samurai oli väsinud ja kurnatud, pakkus väike buddha sama teed, mis oli kibe, mõrkjas ja ergutav.
    Samurai hõikas mõlema tee peale: oo, milline teemeisterlikkus!

    Proovin minagi vaadelda ja mõista Inimese – ja mitte ainult lähedase – muutlikku loomust ja pakkuda neile just seda teed, mis neile hetkel tasakaalustav ja sobiv.


  • Kauaoodatud vipassana

    Kauaoodatud vipassana

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kauaoodatud vipassana kursus jõudis üha lähemale. Iga päevaga kasvas mu meeles hirm, samal ajal tundis osa minust kaelevust ja uudishimu. Mis küll hakkab juhtuma nende kümne päeva jooksul, mil me peaaegu ei söö, ei räägi üldse ning isegi ei loo teiste osalejatega silmsidet?

    Niisiis sõitsime rongiga Jaipuri, kust võtsime takso Dhamma Thali Vipassana keskusesse. See asus kiirustava linna servas roheliste mägede vahel ääretult rahulikus ja vaikses ümbruskonnas, kus lokkas loodus ahvide, paabulindude ja teiste eri liiki lindudega.

    Keskuse keskmes oli kaunis Pagoda-nimeline budistlik tempel. Esimestest hetkedest alates tundsin end sellesse rahulikku paika saabudes hästi. Registratsioonis meid juba oodati, täitsime paberid ja meid juhatati kenadesse kahestesse tubadesse, kus olid voodid ja tekid.

    Meile anti veidi aega enda sisse seadmiseks ning paluti seejärel tulla söögisaali tassile teele. Istusime ja jõime teiste osalejatega üheskoos mõnusat kuuma teed. Seejärel paluti meid meditatsioonisaali, kus alustasime vaikimisega ning toimus meie esimene tunniajane meditatsioon. Meile selgitati ülima põhjalikkusega, kuidas mediteerida ja mida mediteerimise ajal sisemiselt teha.

    Kursus oligi alanud. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4.30, et alustada kursuse esimese päeva esimese meditatsiooniga. See toimus nõnda, et istusime suletud silmadega mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides oma hingamise kulgu, hingates loomulikult, ilma pingutamata. Ei midagi muud. Ja igakord, kui meel sekkus, hakates mõtlema kõiksugustest asjadest, pidin ma seda märgates tulema tagasi oma loomuliku hingamise vaatlemise juurde, isegi mitte mõtlema selle peale, et jälgin oma hingamise voogu, vaid lihtsalt lakkamatult vaatlema ja vaatlema ja ei miskit muud.

    See oli meelele väga keeruline, kuid midagi muud polnud ka teha, kui lihtsalt istuda ja jälgida, kuni nad löövad kella ja sa võid avada oma silmad ja teha väikese pausi, enne kui järgmine meditatsioon algab. Vaheaegadel võis juua ingveriteed, jalutada või puhata oma toas. Kuid raamatute lugemine, rääkimine või ükskõik milline muu suhtlus teiste osalejatega polnud lubatud. Peale tunniajalist pausi algas järgmine meditatsioonisessioon ja me istusime taas suletud silmil ja jälgisime. Ja nii kuni järgmise vahepausini, mil saime juua teed ja võtta kerge hommikueine ja nõnda edasi kogu päeva kuni kümneni õhtul.

    Mulle tundus, et see pani minu sees midagi liikuma ja minu meeles tekkis ka päris tugev vastuseis, aga minu pühendumus need kümme päeva lõpuni kaasa teha oli samuti võimas.

  • Joonas Saks: Uue aja juht

    Joonas Saks: Uue aja juht

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD STEN ROOSVALD

    Joonas on toonud Eestisse Rännaku meetodi ja pühendub praegu maailmaesimese 3D-meditatsiooniäpi Synctuition globaalse müügitiimi ülesehitamiseletäiesti revolutsioonilise juhtimisstiiliga, kus ta on oma tiimile mentoriks,terapeudiks, arengumootoriks ja justkui perekonnapeaks. Ta ei usu tööajajälgimisse, pigem sisemisse motivatsiooni ja selle toetamisse jakasva(ta)misse. Ja tal on veel üht-teist käsil, mis tema missioonitunde jasisemise huviga kokku kõlab ning kõik tervikuks seob.

    Joonas tuleb otse Synctuitioni kontorist ja räägib värskeloo: „Meie uus müügijuht on Lõuna-Aafrikast. Arvas, et esialgu tuleb nädalaks Tallinna, et kas üldse tasub tulla ja teha… Ta oli kolm päeva siin olnud, tühistas tagasisõidupileti ja andis sõbrale õigused müüa auto ja kodu maha ning saata asjad Eestisse. Väga äge vend!“ kiidab Joonas. Müügitiim (ja eesmärgid!) ongi rahvusvahelised, kümmekond töötajat Tallinnas ja paarsada partnerit ülemaailma. Ja see on alles algus.

    Joonas kutsuti tiimi, kui Synctuitioni toode oli valmis. Tema ülesandeks sai aidata viia see laiemalt maailma. „Mul pole otsestkindlapiirilist rolli, toon meeskonda inimesi, töötan nendega, aitan uutel tiimiliikmetel kohaneda ja leida neile sobilikud ülesanded.

    Tööleasumine on nagu tühi kaart
    ja kõik tegijad leiavad oma koha, milles nad on kõige paremad.“

    Synctuitioni nimi viitab, et see sünkroniseerib aju jatugevdab intuitsiooni. See on maailma esimene 3D-meditatsiooniprogramm, mis kasutab binauraalseid helisid. „3D tähendab, et tegemist on täiesti uue salvestustehnoloogiaga: 3D-heli mikrofoniga. Salvestust kuulates tundub, et helid kõlavad ruumiliselt, nagu kuuleks naturaalselt,“ naerab Joonas, kes ütleb, et autosõidu ajal ta seda kuulata ei soovita: tundub veider ja taju läheb segamini, millises ruumis oled, kuna kõik helid on maksimaalselt ehedad.

    „Me ei kasuta ühtki tehislikku heli, kõik on igapäevased või loodushelid, instrumentaal- ja vokaalimprovisatsioon – igas palas palju kihte.

    Ja need on kahest aspektist väga erilised: binauraalsed helid ja gammalained.“

    Binauraalsed helid on Joonase sõnul (ja YouTube’is) tavaliselt suhteliselt mürarikkad ja monotoonsed, vähe on loodud selliseid, mis annaks ka esteetilise elamuse. „Selles suhtes on Synctuition unikaalne, et pole müra efekti juures,“ rõõmustab Joonas.

    Helid on kokku pannud Rob Montes, kes on üks Hollywoodi parimaid heliinsenere. „Muljetavaldav tüüp!“ lisab Joonas. Aga kes üldse on Synctuitioni loonud? „See pole ühe inimese idee, vaid eri inimesed on tulnud oma pusletükiga. Tahame hoida nii, et keegi ei võta selle eest au ja kuulsust endale, vaid oleks tiimitöö,“ lisab Joonas ja ütleb, et alguse sai see eestlastest ja IT-arenduski on algselt tehtud Eestis.

    Laia maailma

    Eestis aga Synctuitionit otseselt ei turundata, selle põhiturg on USA ja teised ingliskeelsed maad. „Meie turundus baseerub valdavalt arvamusliidritel, kes võtavad selle kasutusse ning kui neile meeldib, siis tutvustavad oma järgijaskonnale. Ingliskeelsel turul on nende mõjuulatus miljonites!“ jutustab Joonas.

    „Eestis on aastaga kogunenud sadu inimesi, kes on Synctuitionile oma tagasisidet andnud. Kõik meeskonnaliikmed, kes on vähemalt ühe kuu igapäevaselt Synctuitionit kuulanud, on näinud endas muutusi. Üks asi, mida kõik mainivad, on selgus! Järsku saadakse palju selgemalt aru, kus ma olen, mis ma teen, mida teha tahan. Üleliigset hakkab elus ära kukkuma, asjad lähevad lihtsamaks… Ka puhtusearmastusest rääkisid kõik – mitte ainult kodus, vaid kõikides elu sektorites,“ jagab Joonas. Synctuitionit saab veebis proovida, katsetamiseks pakutakse 75 minutit tasuta helisid.

    Joonas jõudis Synctuitionini oma intuitsiooni ja kokkusattumuste ajel.

    Esmalt tundis ta, et Võrumaa kodust, kus ta oli kolm aastat perega elanud, tuleks kolida linna. „Ühel hetkel oli ülitugev tunne, et pean sellest majast loobuma. Asjad ei jooksnud enam, maagia oli kadunud,“meenutab ta, mil mõistuse loodud ja Elu enda plaanid ei klappinud.

    Samal ajal tundus talle, et ta ei peaks enam Rännakut edasi juhtima. „Tundsin eelmise aasta augustis, et pean lõpetama, detsembris oli viimane koolitus, pärast seda oli kalender tühi… Minu jaoks oli see jahmatav, olen üliaktiivne ettevõtlik inimene… Ja üks päev enne viimast Rännaku seminari helistas sõber, kutsus kohtuma ja näitas Synctuitionit ning soovis, et aitaksin selle käima panna, uurides, kas mul aega on,“ naerab Joonas.

    „Siis sain aru, et usaldus käibki nii: sul pole vaja uut kaevu, pead lahti laskma sellest, mis on, ja siis tekib see, kuhu edasi liikuda,“ jagab ta oma õppetundi. „Ma ei osanud oodata, et kolme aasta pärast olen Tallinnas tagasi ja täiega naudin siin olemist, tunnen, et mu koht on siin,“ särab ta. „Synctuitioni inimesed on teistmoodi… Kõigil, kes meie tiimi on tee leidnud, on oma analoogne unikaalne lugu. Ja ma ei saa öelda, et ma seal juhin, pigem aitan inimestest parima välja tuua.“

    Tundlik juht

    „Esimesel kohal on teadmine, et igaühel on oma tugevused ja nõrkused. Ma jälgin iga inimest, püüan tervikuna leida talle kõige sobivamad ülesanded. Nii suure vastutusega, kui palju ta on valmis kandma, aga arvestan ka, et ta kasvab. Kasutame intuitsiooni, astroloogiat, human design’i, arvestame, keda kellega kokku panna. Mulle meeldib ka enneagrami egomudel, jälgin inimesi selle alusel,“ kirjeldab Joonas oma tööd.

    „Töötan palju ka inimeste hirmudega. Ehitame väga suurt ettevõtet, kogu punt peab olema valmis võtma rohkem vastutust, kasvama, arenema, õppima väga erinevaid asju… Siin toimetame Aivar Halleriga: kellele mida lugeda anda, kellega vestlusi pidada, millisele koolitusele saata, mentordame. Ise töötan ka tiimi terapeudina: aitan vabaneda hirmudest, kitsaskohtadest, halbadest harjumustest,“ avaldab ta.

    „Näiteks edasilükkamine ja tühisebimine: ebaolulisedasjad, mida me teeme sel ajal, kui peame midagi olulist tegema.

    Me tajume hirmu avardumise ees, otsime asendustegevusi,
    surfame netis, tegeleme igapäevastepisiasjadega,“

    toob ta näite harjumusest, mida aitab tiimiliikmetel muuta. „Tähtis on teha neid asju kõigepealt, mis pikemas perspektiivis olulised. Vahel on väljast vaja kedagi, kes aitab seda näha,“ kinnitab ta.

    Töö ja elu on tervik

    „Mina ei usu kella järgi töötamisse. Kui ma olin 18, siis mul oli selline töökoht, kus pidin kella järgi kohal olema. Sain juba siis aru, et ma ei saa oma elu elada ja paralleelselt tööl käia, eriti kui olla lapsevanem ja on palju päevast tegevust. Nii peaks kogu aeg käima kuskil lunimas, et ma pean ära käima, mul on vaja seda või teist teha… Ja see paneb orjalikku mõtlemisse – tekib vastandumine mina versus tema, ma pean tema käest midagi saama… Tekib vajadus välja ronida sellest aedikust, kuhu mind on pandud. Ja tihtipeale see ei jää ainult töökeskkonda, ma hakkan igal pool lohistama ja mässama võimu vastu, mis mind koordineerib,“ jagab Joonas.

    Nii tekkis tal küsimus, kuidas saakski ehitada üles meeskonda, kus kõik annaks endast maksimumi, kui on eraldatus – lambad aedikus ja oinad, kes juhivad. „Ja lammaste vahel tekib konkurents, kõik tahaksid, et nad oleksid natuke eelisseisundis. Mõni lammas saab aedikust tihemini välja kui teine ja suur hulk aega läheks täiesti tühja tegevuse peale! Ja siis veel samal ajal istuvad ja klõbisevad kõigil luukered kapis – traumad, mis on lapsepõlvest saadik tervendamata jäänud, sul pole aega ega raha nendega tegelemiseks, lisaks on kogunenud tervisejamad,“ arutleb ta.

    „Me peamegi hakkama elu ja inimest vaatama paljuterviklikumalt.

    Synctuition pole ettevõte, vaid perekond, me teeme kõike koos, jagame muresid ja rõõme ja aitame üksteist. Mina juhina olen perepea, ma ei istu kontorinurgas arvutis ega saada eriti tähtsaid meile välja, vaid mul polegi kontoris oma lauda, ma ei käi kontoris arvutis, vaid kohtun inimestega. Minu roll on abistada, mitte juhtida; aidata avarduda, laieneda, avaneda. Meie tiimi taust on see, et kõik on käinud üksjagu teed enesearengu vallas. Ja ainult nemad ei jaga, vaid ka mina jagan! Olen kontoris korralik naljanumber,“ muigab Joonas.

    „Synctuition oma praegu umbes 5000 kasutajaga on meie esimene toode, tegelikult on meil tooteid viis. Praegu on meid vähe, aga väljakutse on, et kui ettevõte väga kiiresti kasvab, siis kuidas sedasama filosoofiat ja peremudelit edasi kanda suuremas tiimis,“ esitab ta küsimuse, millega ise rinda pistab.

    Rännaku maaletooja

    Selleks et olla parim töös inimestega, on Joonasel mitmeid lähenemisnurki ja tööriistu. Ta on muu hulgas õppinud Holistikainstituudis ja osalenud lugematutel kursustel. Mõned aastad tagasi tõi ta tugeva sisemise innustuse ajel Eestisse Rännaku meetodi, mille esimesel seminaril Brandon Baysiga osales 350 inimest. See tee viis Joonase ka Skandinaavias Rännaku juhiks ja Rännaku rahvusvahelise organisatsiooni reformimiseni.

    Joonas aktiivselt enam Rännaku juhtimisega ei tegele, tal on nüüd südamel meie ühiskonnas üha aktuaalsemaks muutunud depressiooni teema, mille ravimiseks on Brandoni abikaasa Kevin Billett loonud väga tõhusa metoodika. „Kevin oli 15 aastat kliinilises depressioonis ja tema jaoks lahendas Rännak selle lõplikult. Sellest on Kevin loonud eraldi koolituste seeria depressiooni lammutamiseks,“ on Joonas vaimustunud. Kevadel ilmub Kevini raamat ja Joonas hakkab ise uue hooga koolitusi tegema – seniste depressioonikoolituste osalejate tagasiside on igatahes mõjunud innustavalt.

    „Depressiooni teema on mulle hingelähedane. Minu arvates pole see haigus, kuigi on selleks tembeldatud. Seda pole siiani hästi osatud ravida, sest seda tehakse mõistuse kaudu. See ei tööta.

    Depressioon on emotsionaalne seisund,
    alateadlik põgenemine iseenda ja oma sügavamate tunnete eest.

    Ja seda saab tervendada emotsionaalse tervendamisega, tahte ja pühendumisega,“ kinnitab ta.

    Ego tüübid

    Üks põnevamaid teemasid on Joonase jaoks ka ego, mida ta vaatleb enneagrami abil. Enneagram jagab inimesed laias laastus üheksasse egotüüpi ning annab selgituse nende mõtte, tundmusliku ja käitumusliku maastiku kohta. Seda vaadeldes saavad hõlpsalt nähtavaks alateadlikud kalduvused, harjumused ja mustrid, mida jooksutame, et vältida ekistentsiaalset hirmu. Paraku aga kulutame nii umbes 80% oma energiast ja ajast, ajades taga oma saba ning mitte elades oma tegelike võimete kohaselt.

    Joonas on olnud tohutult aktiivne ja tegutseja,
    aga paljuski ka muutusi, põnevust, vaheldust taga otsinud.

    Enneagram aitas seda mustrit näha ja tasapisi muutuda tasakaalukamaks ja kaalutlevamaks.

    „Võrumaale elama minek oli osa sellest protsessist. See aitas mul näha iseennast ja oma mustreid, sest seal oli tohutu vaikus. Meil ei olnud seal telekat, õppisin teistmoodi tajuma seoseid, aastaaegu, nägin asju palju aeglasemalt liikumas. Olin harjunud tegema suuri asju ja palju. Päevadesse tekkis see, et tegin palju toiminguid, mis aeglustasid elu. Näiteks meil polnud keskkütet, vaid ahjud. Võrumaal elatud aastatega tuli minu sisse see sügava rahu kvaliteet ja ma suudan seda nüüd kultiveerida igas keskkonnas.“

    Müstikakool tegi efektiivsemaks

    „Üks asi veel, mis ma sel aastal Eestisse tõin, on Müstikakool (Modern Mystery School),“ võtab Joonas üles veel ühe teema, mis on teda elus edasi aidanud. „Müstikakoolid on maailmas eksisteerinud väga pikka aega, aga läksid põranda alla mõni tuhat aastat tagasi, kui hakati süstemaatiliselt hävitama kogu inimkonna teadmiste varamut. Väga paljud maailma suurkujud – kunstnikud, teadlased, leiutajad, psühholoogid, maagid – on õppinud müstikakoolides üle maailma. Ja saanud sealt mitte ainult teadmised, vaid ka tööriistad, rituaalsed toimingud, kuidas luua keskkondi enda ümber, mis toetavad harmoonilist jumalikku avardumist iseendas,“ jutustab Joonas.

    „Jõudsin ise Müstikakooli ukse taha Londonis, õppisin seal ja olen täna võimeline tegema väga palju rohkem kui enne. Ja samal ajal mitte kulutama selleks rohkem aega,“ kirjeldab ta. Siiani viis Joonas Müstikakooli õpetajate koolitused oma sõprade ja kolleegideni, nüüd natuke laiemalt.

    „Kõik need kolm asja, millega praegu tegelen– Synctuition, Rännak ja depressiooniravi ning Müstikakool – aitavad laias laastus sama probleemi lahendada. Lammutada meie arengut tagasi hoidvad kammitsad ja mugavustsoonid, mis tegelikult kipuvad olema tillukesed vanglad, kus veename end istuma, kuid ei peaks.

    Oleme vabad, peame vaid alistuma elule
    ja usaldama, et elujõgi kannab meid,“ usub Joonas.

    „Raskused on paratamatu osa sinu teest, aga neid tuleb lihtsalt kergelt võtta,“ muigab ta ja võtab teema kokku: „Elu on minu jaoks müsteerium. Ma ei tea kunagi ette, mis homme juhtub, aga ma tean, et ma võin usaldada, sest kuhu ma usalduses juba liikunud olen, on niivõrd vägev, et läheb ainult vägevamaks.“

    Erilised helid

    • Synctuitionil on 60 salvestist ja pala, mida saab arvutist või telefonist klappidega kuulata. Helid aktiveerivad erinevaid ajupiirkondi ja kui ühte kõrva lasta ühte helisagedust ja teise natuke teistsugust, hakkab aju automaatselt kompenseerima sagedustevahelist erinevust, loob nn fantoomheli, mis omakorda mõjub stimuleerivalt ühenduste loomiseks ajupoolkerade vahel.
    • Lisaks on helimaastikku sulatatud unikaalne gamma-ajulainete sagedus. Näiteks beetalained on igapäevateadvus, alfa aeglasem unelev teadvus, teeta unenägude seisund ja delta unenägudeta süvauni. Meditatsiooniprogrammid baseeruvad tavaliselt alfa-, teeta- või harva delta-ajulainetel.
    • Gammalained on kõige hiljem avastatud lained, nad on kõige kiiremad ja seotud kõrgemate kognitiivsete funktsioonide ja kogemustega ning erakordselt kõrge kaastunde ja teadlikkusega. Gammalained on aktiivsed näiteks kanaldajatel ja aastaid mediteerinud buda munkadel, kes on tõeliselt teadvel, sügavas ühenduses ja empaatilised.
    • Gammalaine üks omadus on, et see mõjub roomajaajuni välja ehk kõige vanemasse aju osasse ja loksutab lahti emotsioone, aga hästi hellalt, nii et me ei taju neid emotsioone üldse tugevalt ja samal ajal kuulame erilisi helilisi rännakuid.
    • Salvestistel on ka helisid, mis võivad häirida, vahel on vaja tunda ka viha, et oleksime valmis tegema muutusi. Eesmärk pole niivõrd rahustada, kuivõrd vabastada – aga see mõjub rahustavalt: 99% kogevad, et magavad paremini. Ja mida vähem on mõtte- ja tundemüra, seda parem on fookus ja selgem taju oma sisetundest ning lihtsam teha elus õigemaid valikuid.
  • #HINGELEPAIMATK: Avastamist täis Pakri poolsaar

    #HINGELEPAIMATK: Avastamist täis Pakri poolsaar

    TEKST JA FOTO MARJU RANDMER-NELLIS

    Kohe Pakri poolsaare matkaraja alguses, parkimisplatsi kõrval, aitab matkameeleolusse sisse elada värske mereõhk ja mahe kiviklõbin rannal. Selles loodusorkestris mängivad eri suuruses ja toonis siledaks uhutud kivid ja merelained, juhatab tuul. Asudes rannaäärt mööda neeme tipu suunas teele, tõuseb rada õige pea merepinnast paarikümne meetri kõrgusele astangule ning kulgebki selle äärt mööda lagedate rohumaade vahel kurvitades, tõustes-laskudes majakani.

    Paekivilasundite peal asuvad loopealsed ei pruugi oma lageda olemuse ja madala taimestikuga teelist kohe põgusal vaatlusel lummata, kuid siin tasub kindlasti sammu aeglustada. See on midagi tõeliselt haruldast – loopealsed ehk alvarid on ühed liigirikkamad kooslused maailmas ning ka sügismatka ajal võib siin pelgalt ühel ruutmeetril koos elutseda mitukümmend taimeliiki.

    Kuigi loopealsete mullakiht on matkajalanõu ja paekivimüraka vahel väiksem kui 10 cm, on see siiski äärmiselt viljakas – keerukate tingimuste tõttu ei saa siin ükski taim küll vohada, kuid viljakas muld pakub seevastu kasvuvõimalusi kõigile. See on kui looduse vaikiv kinnitus taipamisele, et elus toimetab tasakaal: iga raskus on samal ajal ka hea võimalus.

    Umbes poole teekonna peal, kui paremale poole taamale on jäänud suur tuulepark, asetseb Uuga pangast veidi poolsaaare tipu suunas trepp. Sellest on võimalik alla rannale laskuda ning panga värvikirevat ilmet nautida ning rannalgi lebavaid erivärvilisi kive lähemalt uurida.

    Neeme tipul tõuseb kalju vahetult merest ja kaljupragudes elutseb Eestis ainulaadne pingviiniliste liiki kuuluv krüüsel, keda võib näha meres suurtel kividel kogunemas. Ühtlasi paikneb Neeme tipul 52,3 meetri kõrgune ja 1889. aastast pärit paekivist tuletorn, mis on praegugi kasutusel ja mille tippu saab sügis-talve hooajal väikese tasu eest nädalavahetusel kella 12–18 ronida. Nii tuletornist kui ka paekiviastangult on Pakri lääneserv ja neeme tipp tõeline paradiis kõigile päikeseloojangu lembelistele.

    Pakri on salapärane paik, seega on tal veel palju tahke, mida avastada. Tuletorni taga metsas on säilinud militaarrajatisi nii 1940. aastast kui ka varemeid I Maailmasõja ajast. Kel jaksu ja soovi, võib jätkata rada poolsaare idakalda suunas, kust rada viib läbi värviliste lehtpuusalude tuulepargi, rändrahnude ning veel palju muu juurde. Täispikkuses 26kilomeetrisest matkarajast ja vaatamisväärsustest lähemalt lugemiseks leiad rohkem infot guugeldades „Pakri poolsaare matkarada“.

    Pakri poolsaare matkarada:

    alguseks sobib hästi Paldiski sadama kõrval olev väike parkimisplats. Paldiskisse tasub seigelda aga ka rongiga – siis jõuad pärast 20minutilist jalutuskäiku samasse alguspuntki.

    Koordinaadid: 59.357935, 24.041907
    Pikkus: u 4 km (üks ots parklast majakani)
    Kestus: 2–3 h
    Raskusaste: keskmine

    Pangaserv võib olla varisemisohtlik ja libe – kindlasti jälgi, et matkaseltskond ei kõnniks servale liialt lähedal!

    Kas teadsid, et…
    Võimsa loodussümbolina oli Pakerordi ehk Pakri pank ka 1992.–2011. aastatel käibel olnud Eesti sajakroonise rahatähe tagaküljel.