TEKST ANANDA DAS
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kauaoodatud vipassana kursus jõudis üha lähemale. Iga päevaga kasvas mu meeles hirm, samal ajal tundis osa minust kaelevust ja uudishimu. Mis küll hakkab juhtuma nende kümne päeva jooksul, mil me peaaegu ei söö, ei räägi üldse ning isegi ei loo teiste osalejatega silmsidet?
Niisiis sõitsime rongiga Jaipuri, kust võtsime takso Dhamma Thali Vipassana keskusesse. See asus kiirustava linna servas roheliste mägede vahel ääretult rahulikus ja vaikses ümbruskonnas, kus lokkas loodus ahvide, paabulindude ja teiste eri liiki lindudega.
Keskuse keskmes oli kaunis Pagoda-nimeline budistlik tempel. Esimestest hetkedest alates tundsin end sellesse rahulikku paika saabudes hästi. Registratsioonis meid juba oodati, täitsime paberid ja meid juhatati kenadesse kahestesse tubadesse, kus olid voodid ja tekid.
Meile anti veidi aega enda sisse seadmiseks ning paluti seejärel tulla söögisaali tassile teele. Istusime ja jõime teiste osalejatega üheskoos mõnusat kuuma teed. Seejärel paluti meid meditatsioonisaali, kus alustasime vaikimisega ning toimus meie esimene tunniajane meditatsioon. Meile selgitati ülima põhjalikkusega, kuidas mediteerida ja mida mediteerimise ajal sisemiselt teha.
Kursus oligi alanud. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4.30, et alustada kursuse esimese päeva esimese meditatsiooniga. See toimus nõnda, et istusime suletud silmadega mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides oma hingamise kulgu, hingates loomulikult, ilma pingutamata. Ei midagi muud. Ja igakord, kui meel sekkus, hakates mõtlema kõiksugustest asjadest, pidin ma seda märgates tulema tagasi oma loomuliku hingamise vaatlemise juurde, isegi mitte mõtlema selle peale, et jälgin oma hingamise voogu, vaid lihtsalt lakkamatult vaatlema ja vaatlema ja ei miskit muud.
See oli meelele väga keeruline, kuid midagi muud polnud ka teha, kui lihtsalt istuda ja jälgida, kuni nad löövad kella ja sa võid avada oma silmad ja teha väikese pausi, enne kui järgmine meditatsioon algab. Vaheaegadel võis juua ingveriteed, jalutada või puhata oma toas. Kuid raamatute lugemine, rääkimine või ükskõik milline muu suhtlus teiste osalejatega polnud lubatud. Peale tunniajalist pausi algas järgmine meditatsioonisessioon ja me istusime taas suletud silmil ja jälgisime. Ja nii kuni järgmise vahepausini, mil saime juua teed ja võtta kerge hommikueine ja nõnda edasi kogu päeva kuni kümneni õhtul.
Mulle tundus, et see pani minu sees midagi liikuma ja minu meeles tekkis ka päris tugev vastuseis, aga minu pühendumus need kümme päeva lõpuni kaasa teha oli samuti võimas.
