Ostukorv

Author: Ananda Das

  • Viis päeva Delhis

    Viis päeva Delhis

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Niisiis mina, Ainat, Andrew ja tema tüdruksõber sõitsime kõik rongiga Delhisse, kus ülejäänud pidid veetma oma India reisi viimased viis päeva enne kodumaale naasmist. Nad seadsid end Delhisse jõudes kõik samasse külalistemajja sisse, ja mina läksin oma vanematekoju.

    Ema võttis mind väga hellalt vastu ja valmistas mulle maitsvat toitu. Rääkisime väga armsasti, kirjeldasin talle oma vipassana-kursustelt saadud kogemusi ja ta nägi, et minus on toimunud muutus. Ütlesin, et ma ei jää enam Delhisse ja kavatsen peagi minna üles Himaalaja mägedesse, et veeta suvi looduses. Ta kuulas mind ja toetas kõike. Ka tema oli vaimsetel otsingutel ning mõistis neid asju hästi, kuigi väike mure minu pärast kripeldas ta südames. Emad muretsevad alati oma „väikese“ lapse pärast. Hiljem saabus ka isa töölt, tervitasin teda lugupidavalt ning tal oli suur rõõm näha, et olen hea tervise juures ja õnnelik.

    Järgmisel päeval läksin külalistemajja sõprade juurde ning kohtusime ootamatult ühise iisraellasest sõbraga. Kuuldes, et oleme Delhis veel vaid neli päeva, soovitas ta meil tungivalt külastada Devraha Baba nimelise suure pühamehe aašramit Vrindavanis. Devraha Baba on tuntud ka ajatu pühakuna, kuna ta oli elanud teadaolevalt enam kui 360aastaseks, jättes oma keha 19. mail 1990 sellesamas aašramis. Pärast ta surma pidasid aašramit edasi kaks tema jüngrit, kelle ta tänavalastena oli lapsendanud: vanema nimi on Dev Das Baba ja noorema nimi Chotey Das Baba, kuid temagi oli paari aasta eest surnud.

    Otsustasime minna ja veeta oma viimased kolm päeva Vrindavani aašramis. Dehlist kolmetunnise sõidu kaugusel asuv Vrindavan on väga püha linn, kuna seal sündis ja veetis oma lapsepõlve India peajumal Krishna. Seetõttu on ka Vrindavan Krishna templitest ja järgijatest tulvil.

    Järgmisel hommikul võtsin oma perelt auto ja sõitsime neljakesi enne päikesetõusu Vrindavani. Jõudsime sinna aovalges ja Dev Das Baba võttis meid väga armastavalt ja alandlikult vastu. Aašram oli imeilus, asudes linna vastas püha Yamuna jõe kallastel. Sinna polnudki õieti midagi ehitatud: kõik oli lage, vaid pisike köök, mille taga olid mõned onnid, ning Yamuna jõe ääres roost hütt, mis oli nelja bambuse peale üles tõstetud. Selles oligi isand Devraha Baba elanud ega väljunud sealt peaaegu kunagi, välja arvatud kord päevas, et kasta end jõevees. Ja kõik jüngrid, kes tavatsesid siia tulla, et saada tema õnnistust, nägid teda istumas oma väikses roohütis, jalad õhus rippumas. Mõned isegi üritasid õnnistuse saamiseks pealaega pühamehe jalgu puudutada.

    Dev Das Baba palus meid kööki chai’d jooma ja hommikust sööma ning seejärel kutsus koos endaga Devraha Baba roohüti nelja bambussamba alla varjulisse kohta istuma. Värskendasime end ja läksime sinna. Muidugi Devraha Baba füüsilist keha selleks ajaks enam seal ei olnud, kuna külastasime aašramit 1996. aastal ja ta oli lahkunud juba 1990. Mis aga edasi juhtus, seda kirjeldan juba järgmine kord.

  • Pärast vipassana’t

    Pärast vipassana’t

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui kümnepäevane vipassana-ritriit lõppes, võtsin ette viietunnise bussisõidu ilusasse väikesesse Pushkari linna, mis asub keset Rajasthani kõrbe ning on tuntud India ainsa Brahma templi poolest. Leidsin äärelinna vaikses piirkonnas omale pisikese toa ja kohtusin mõningate sõpradega.

    Nüüd oli kõik teisiti, oli palju uusi sisekaemusi, ilmutusi ning uus viis välise elu vastuvõtmiseks. Kuigi seesmiselt tundsin end väga rahulikuna, kõlasid välised helid väga intensiivselt. Jätkasin mediteerimist ja kuigi säilitasin oma sisemise oleku selles lärmakas välismaailmas, tundsin siiski, et oleksin võinud meditatsioonikeskusesse kauemaks jääda, et saavutatud sisemist olekut veelgi enam süvendada.

    Kui kolm päeva oli möödunud, helistasin neile ning uurisin järgmise kursuse toimumise kohta. Saanud vastuseks, et järgmine kursus algab juba kahe päeva pärast, pakkisingi kotid ja läksin tagasi, et istuda järgmised kümme päeva vaikuses ja minna veelgi sügavamale.

    Just vahetult enne uue vipassana algust tutvustas mu kursusel olev sõber mind imekaunile iisraeli neiule, kelle nimi on Ainat Telem. Me teretasime ning kursus algas. Seal ma siis istusin taas uute inimeste keskel, alustamas oma ülevat vaikimist ja intensiivset meditatsiooni.

    Seekordsed kümme päeva möödusid kiiremini, kuna meel oli toimuvaga juba tuttav. Kuid meditatsioonid läksid sügavamaks ja sündis veelgi enam kauneid sisekaemusi. Seekord ei suutnud ma pöörata silmi sellelt ilusalt tüdrukult – ma olin lummatud.

    Üheksa päeva said läbi ja kohe kui vaikuse nõue lõppes,
    läksin teda embama.

    Tunnistasin talle ausalt, et mul oli väga raske kursuse ajal teda mitte vaadata, ja ta vastas armsasti, et see oli minust paha. Küsisin uljalt, kas ta ühineks minuga bussireisil Pushkarisse, ja ta ütles jah, kuna oli isegi sinna minemas. Meil oli tore teekond Pushkari linna, kuhu jõudes võtsime toad samas külalistemajas ning otsisime kumbki üles oma sõbrad. Mu Kanada sõber Andrew ootas mind ja me rõõmustasime teineteist taas nähes ning embasime kohtudes südamlikult.

    Ja taas algab normaalne väline elu, kuid miski pole enam sama, mis enne.

    Minu sisemaailmas on kõik drastiliselt muutunud
    ja uued otsused on sündinud.

    Viimaks on kätte jõudnud aeg naasta Delhisse, et kohtuda oma ema ja isaga, keda ma pole ligi kuus kuud näinud. See oli ligi 20 aastat tagasi, mil internet polnud veel kõikjale jõudnud. Seega polnud nad minust vahepeal midagi kuulnud ja olid mures, sest neil polnud aimugi, kus olen selle aja veetnud ning mis on minuga juhtunud.

    Täiesti selge oli see, et oma sünnilinnas Delhis ma enam elama ei hakka. Mul oli aeg asuda pikale sisemisele ja välisele rännakule. Suvi oli algamas ja mind valdas soov haarata taas oma seljakott ja suunduda kõige hiilgavamatesse Himaalaja mägedesse, et leida looduses vaikusest tulvil paik, kus on rohelus, jõed ja lumised mäed. Tahtsin alustada täiesti teistsugust elu, kust puudub ühiskond, viiepäevased töönädalad, igasugune rutiin – elu, mis on täis puhast spontaansust, tões elamist. Soovisin pühendada kogu selle eluaja oma tõelise olemuse mõistmisse süvenedes.

    Teadsin, et mu ema mõistab mind. Mitte lihtsalt ei mõista, vaid tema südames on alati olnud teadmine, et see päev on tulemas, mil ma lahkun Tõele järgnedes täiesti erinevat elu elama. Ja kuigi mu isa ei pruugi mind ega mu otsust mõista, tean, et ta toetab mind ja saab minu üle tulevate aastate jooksul rõõmustada.

    Nüüd siis oligi kätte jõudnud aeg neid näost näkku kohata ning selgitada mu uusi muutusi ja otsuseid. Miski ei saanud enam muuta mu uusi sisemisi ootusi sellele, kuidas soovin oma elu elada ning seda uskumatut võimalust olla ärkvel selles algupärases tões, mis on kõrgemal igast sünnist ja surmast.

  • Vipassana, läbi valu

    Vipassana, läbi valu

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Nüüd oligi käes tõeline vipassana, iga hetk, iga päev. Kuues ja seitsmes päev olid tõeliselt rasked, kogesin tundidepikkuses sundasendis istumise tõttu suurt valu põlvedes, seljas ja peas. Kaheksandal päeval ühe pärastlõunase istemeditatsiooni ajal juhtus minuga midagi.

    Tundsin korraga tohutult tugevat valu oma paremas põlves, kuid meid oli rangelt palutud end mitte liigutada ja jääda selle soovi osas täiesti vankumatult järjekindlaks. Meel võitles lakkamatult sooviga asendist välja tulla, et end venitada ja vabastada talumatu põlvevalu. Otsustasin siiski mitte liigutada ning jätkasin väljakannatamatu valu ja kõikide vastupanu osutavate mõtete vaatlemist.

    Oh kui palju võitlust ja valu mu sees oli! Peale ligi 40-minutilist lakkamatut piina ja sisemist vaidlust saabus äkitselt üks tohutu rahuga täidetud hetk ja korraga ei häirinud valu mind enam. See oli endiselt olemas vägagi talumatul moel, kuid vaatlemise abil saavutasin sellise objektiivsuse ja eemaldumise, et valu tundmise asemel ma vaatlesin seda, nagu see ei olekski minu sees, vaid hoopis mu keha sees. Miski minu sisemusest vaatles keha objektiivselt. Sellest sündis taipamine, et ma ei ole oma keha.

    Sellest hetkest alates kõik lõdvestus, kogu pinge vabanes, teadlikkus muutus sügavamaks ja stabiilsemaks.

    Sisemisest võitlusest ja vastuhakust
    sai leppimine ja üksolemine kõiksuse pideva muutlikkusega.

    Valust sai taipamise ja mõistmise rõõm, et olen sellest püsitust, pidevas muutuvuses olevast tegelikkusest lihtsalt vaba. Tõeline vipassana-kogemus algas minu jaoks kaheksandal päeval. Pärast seda tundi võisin ma täielikus kerguses istuda ning lihtsalt vaadelda ja jälgida kõike üha väiksema ja väiksema pingutusega.

    Üheksas päev oli meie viimane täielik vipassana-kursuse päev.

    Kõik oli nüüd nii palju lihtsam, sest mu sees oli palju vaikust.

    Kibelev soov, et see kursus kiiremini lõppeks, oli haihtunud. Tõtt-öelda oli mul tunne, et see ei peakski lõppema ja võiks nüüd üha edasi kesta, sest kõik minu sees oli pärast üheksapäevast vaikust ning sisemist jälgimist nii rahulik ja rõõmus.

    Õpetaja tegi meile üllatuse, andes teada, et täna, üheksandal päeval kell kaks algavas tunnises meditatsioonis antakse meile uus meditatsioon nimega „Metta bhavana”, mida buda Gautama oli nimetanud tingimusteta armastuse ja kaastunde meditatsiooniks ning et pärast seda, kui meie õilis vaikimine on lõppenud, võime üksteist tervitada ja kõneleda. See tundus nii veider, et me võime peatselt, paari tunni pärast päriselt ka üksteisega rääkida. Ja millest meil üldse enam rääkida ongi?

    Jätkub…

  • Miski pole enam sama

    Miski pole enam sama

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Me ei teinud midagi muud, kui jälgisime oma hingamist kümme tundi päevas. Hingamise vaatlemisele keskendumise tehnikat kutsutakse ānāpānasati’ks. Alles peale järjepidevat kolme ja poole päevast ānāpānasati harjutamist avaldatakse meile päris vipassana-tehnika.

    Seni olime harjutanud ainult anapanna’t, et seeläbi valmistada ette oma teadvelolekuvõimet vipassana vastuvõtmiseks, mis on palju sügavam kogemus teadlikkuse sisemaastikest.

    Õpetaja hakkas meid juhtima tasaselt ja peentele üksikasjadele keskendudes samm sammu haaval läbi esimese vipassana-tunni. Meid kutsuti üles suunama kogu teadvelolek oma pealaele ning saama täielikult teadlikuks kõikidest tunnetest, mis tekkisid kogu peanahal, ning loomulikult taas ilma ühegi mõtte ega hinnanguta. Pidime jääma täielikku tähelepanelikkusesse, jälgides pelgalt, milliseid tundeid me selles piirkonnas tundsime. Peale paari minutit keskendumist liikusime tähelepanelikkusega kuklale ning seejärel tulid kõrvad, otsmik, kulmud, silmad, põsed, huuled, lõug, kaela üla- ja alaosa, rinnak. Samal viisil liikusime üle kogu keha kuni mõlema jala iga varbani.

    Iga üksikut kehaosa tuli vaadelda, jälgides aistinguid, mis seal tekkisid, nii meeldivaid kui ebameeldivaid, valulikke ja rõõmustavaid, ärritavaid ja meelepäraseid, nauditavaid ja ebamugavaid. Ükskõik, mis see oli, pidi seda vaatlema täielikus ärksas teadlikkuses ja ühelegi sildistavale või nimeandvale mõttele ei antud luba tulla. Täielikus meelevaikuses skannis igaüks meist terve oma keha vaatlejana läbi üles ja alla, üles ja alla. See ongi vipassana – iga üksiku tundevirve, iga selle lihakeha millimeetri vaatlemine ilma selle peale mõtlemata.

    Esimene vipassana-tund möödus väga kiirelt: tehnikat alles tutvustati ja sellega katsetamine oli meeldiv kogemus. Kuid midagi juhtus jälgija tajus, midagi suurt muutus teadlikkuse vallas. Algas muutus, millest ei olnud tagasiteed.

    See esimene vipassana-tund muutis mu elu,
    muutis kogu mu ettekujutust sellest,
    mida tavatsesin enda kohta mõelda.

    See suur vale hakkas kokku kukkuma ja kaotama kogu oma tähenduslikkust, olulisust ja mõtet, see muutus alusetuks, sisutuks ja täiesti eesmärgituks. See identiteeditus, mida ma vaatlesin esimest korda end selle keha ja mõttemeelega samastamata, see üürike ampsuke vabadusetunnet kasvas januks ja elevuseks, muutudes selguseks segaduses otsija teel ja tema uueks rajaks. Esimest korda elus mõistsin, et elu on võimalik kõrvalt vaadata ja jälgida.

    Neile, kes ärkavad üles tõelisusesse, imestades, miks ja milleks me siin oleme, on ainus viis vabanenuna elu jätkamiseks jääda selle kõrvaltvaatajaks ja jälgijaks. Sellest alates pole miski enam sama.

    Viimaks oli kuulda kellahelinat ja ma võisin avada oma silmad, kuigi selles seisundis oli see keeruline, ning meid paluti minna välja, et enne järgmist meditatsiooni hingata veidi värsket õhku ja kosutada end ingveriteega.

    Aga see ei olnud veel kõik. Kuigi olles äsja kogenud sügavat rahu, muutus mu meel väga ärritunuks. Ta sattus paanikasse ning hakkas otsima tähelepanu, peljates oma eksistentsi lõppu, tundes hüljatust ja kõrvalejäetust.

    Meel jääb ellu vaid siis, kui teadvus temast huvitub.

    Vipassana on täpselt selle vastand, see vaatleb keha ja meelt, vaatleb elumustreid ja toimimist kõrvaltvaataja vaatenurgast ilma isikliku puutumuse ja huvita selle vastu. Sellega lõppebki isikustatud mina teekond ning algab isikustamata mina rännakutee. Selle kõige olulisema, algsema mina, mis on täiesti vaba kõikidest isiksustest ja siltidest, mille läbi end defineerida.

    Kell helises taas ja oli aeg minna meditatsioonisaali, et alustada teist tunnipikkust vipassana’t. Jälle oli aeg sulgeda silmad ja hakata vaatlema oma tundeid, skaneerides kogu oma keha läbi sisemise vaatleja, üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla…

  • Kauaoodatud vipassana

    Kauaoodatud vipassana

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kauaoodatud vipassana kursus jõudis üha lähemale. Iga päevaga kasvas mu meeles hirm, samal ajal tundis osa minust kaelevust ja uudishimu. Mis küll hakkab juhtuma nende kümne päeva jooksul, mil me peaaegu ei söö, ei räägi üldse ning isegi ei loo teiste osalejatega silmsidet?

    Niisiis sõitsime rongiga Jaipuri, kust võtsime takso Dhamma Thali Vipassana keskusesse. See asus kiirustava linna servas roheliste mägede vahel ääretult rahulikus ja vaikses ümbruskonnas, kus lokkas loodus ahvide, paabulindude ja teiste eri liiki lindudega.

    Keskuse keskmes oli kaunis Pagoda-nimeline budistlik tempel. Esimestest hetkedest alates tundsin end sellesse rahulikku paika saabudes hästi. Registratsioonis meid juba oodati, täitsime paberid ja meid juhatati kenadesse kahestesse tubadesse, kus olid voodid ja tekid.

    Meile anti veidi aega enda sisse seadmiseks ning paluti seejärel tulla söögisaali tassile teele. Istusime ja jõime teiste osalejatega üheskoos mõnusat kuuma teed. Seejärel paluti meid meditatsioonisaali, kus alustasime vaikimisega ning toimus meie esimene tunniajane meditatsioon. Meile selgitati ülima põhjalikkusega, kuidas mediteerida ja mida mediteerimise ajal sisemiselt teha.

    Kursus oligi alanud. Järgmisel hommikul pidime ärkama kell 4.30, et alustada kursuse esimese päeva esimese meditatsiooniga. See toimus nõnda, et istusime suletud silmadega mitte midagi tehes, lihtsalt jälgides oma hingamise kulgu, hingates loomulikult, ilma pingutamata. Ei midagi muud. Ja igakord, kui meel sekkus, hakates mõtlema kõiksugustest asjadest, pidin ma seda märgates tulema tagasi oma loomuliku hingamise vaatlemise juurde, isegi mitte mõtlema selle peale, et jälgin oma hingamise voogu, vaid lihtsalt lakkamatult vaatlema ja vaatlema ja ei miskit muud.

    See oli meelele väga keeruline, kuid midagi muud polnud ka teha, kui lihtsalt istuda ja jälgida, kuni nad löövad kella ja sa võid avada oma silmad ja teha väikese pausi, enne kui järgmine meditatsioon algab. Vaheaegadel võis juua ingveriteed, jalutada või puhata oma toas. Kuid raamatute lugemine, rääkimine või ükskõik milline muu suhtlus teiste osalejatega polnud lubatud. Peale tunniajalist pausi algas järgmine meditatsioonisessioon ja me istusime taas suletud silmil ja jälgisime. Ja nii kuni järgmise vahepausini, mil saime juua teed ja võtta kerge hommikueine ja nõnda edasi kogu päeva kuni kümneni õhtul.

    Mulle tundus, et see pani minu sees midagi liikuma ja minu meeles tekkis ka päris tugev vastuseis, aga minu pühendumus need kümme päeva lõpuni kaasa teha oli samuti võimas.

  • Uued silmad

    Uued silmad

    TEKST ANANDA DAS
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kuna Delhi poissi minus enam polnud, hakkas miski või keegi uus, endiselt täiesti tundmatu, sündima. Lubasin kõigel lihtsalt olla, nautisin iga hetke, uued silmad pilgeni täis imetlust ja imestust. Selle nelja kuu jooksul õppisin elama nii lihtsalt ja minimalistlikult, kui saab.

    „Hakkasin üha enam uurima, mida meditatsioon endast kujutab
    ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.“

    Õppisin mängima mitmesuguseid pille, elama ilma koduta, magades mõnikord rannas tähtede all nii-öelda multistar-hotellis. Õppisin kaevust vett võtma ja pesema end värske õhu käes, sõin kätega lihtsat külatoitu, mis koosnes riisist, läätsedest ja kohalikest köögiviljadest. 

    Iga päev oli täis spontaansust, ma ei kavandanud ega teadnud ette midagi, lubasin end üllatada. 

    Sellest sai minu elamise viis –
    mitte midagi järgnevat ette teades,
    olles pidevalt tühi ja täis samal ajal.

    Asi nimega meel ei olnud mulle enam vajalik ja mu süda muutus aktiivsemaks ja ruumikamaks.

    Välise ilu, harmoonia ja voolavuse taustal kerkis mu peas esile lakkamatu sisemine loba, mis jätkus minu tahtele, kontrollile või valikutele allumata. Seetõttu sai mu järgmiseks avastusvaldkonnaks meditatsioon. Hakkasin üha enam uurima, mis see endast kujutab ja kuidas see aitab vaigistada sisemist kõnet ja leida rohkem vaikust.

    Olles sellest teistega rääkinud ja küsitlenud kogenumaid, sain kuulda kümnepäevasest võrratust meditatsioonikursusest nimega vipassana, mis toimub paljudes India keskustes üle kogu maailma. Üle 2500 aasta tagasi tutvustas seda inimkonnale suur meister Gautama Buddha.

    Vipassanast sai minu uus paeluvaim eesmärk. Mu väga hea Kanada sõber Andrew O’banion rääkis, et kuu aja pärast kavatseb ta istuda kümnepäevasel vipassana meditatsiooni retriidil Jaipuris, mis asub India kirdeosas Rajastanis. Minu küsimise peale öeldi, et kursusel tuleb istuda kõigil päevadel kümme tundi ilma kõnelemata ja silmsideta, süües vaid kord päevas. Mu meel oli sellest surmani hirmunud. Vaatamata kõikidele kartustele, mis mu kehas ja meeles liikuma läksid, palusin Andrew’d, et ta paneks mu kursusele kirja ja lubasin minna Rajastani meditatsiooniretriidile tema saatjaks.

  • Rännakute algus

    Rännakute algus

    TEKST ANANDA DAS
    ANANDADASYOGA.COM

    Tundsin ühtaegu kergendust ja suurt pelgu, kui 22 aastat tagasi kahekümneaastasena esimest korda elus oma mugavustsoonist välja astusin ning sünnilinnast Delhist rännuteele asusin – mul polnud aimugi, kuhu ja kui kauaks ma lähen ja kas üldse naasengi senise elu, linna ja oma sünnipere juurde.

    Mu südames oli ometigi selge tunne, et sellest juba astutud sammust pole tagasiteed. Võtsin endaga kaasa veidi säästetud raha, millest arvasin paariks kuuks piisavat. 

    Jõudsin Gokarnasse – uskumatult kaunisse väikelinna Lõuna-India läänekaldal, kus on sündinud elevandipeaga jumalus Ganesha. Linna lähistel asub ilus rand, mida tuntakse Om rannana, kuna ta on om-märgi kujuline. Om on üks hinduismi tuntumaid sümboleid, millel on sadu tähendusi. Üks neist tähendab universumi häält.

    Järgmiseks neljaks kuuks said ookean selles hüppavate delfiinidega, kookospähklid, papaiad, banaanid ja iga sorti palmipuud tiheda lopsaka džungliga mu silmadele, kõrvadele ja kogu mu olemusele suureks naudinguks. Veetsin tund tunni järel päevi ja öid rannaliival istudes. Tajusin kuud, päikest, soolast vett, kuulasin lakkamatult laksuvaid laineid, jälgisin igiliikuvat taevast ja Linnuteed, eriti neil pimedatel öödel, mil kuu on kadunud. Mängisin öösiti tule ääres trumme, pesin end magusates allikavetes. Elasin tillukeses bambusest ja kookospalmilehtedest ehitatud hütis. Õnneks ei olnud elekter sellesse piirkonda veel jõudnud. Elu oli väga lihtne ja vähenõudlik.

    Mind ümbritses palju ilusaid inimesi üle maailma, kes olid tulnud Indiasse midagi otsima. Paljud neist tegelesid rannas jooga ja mediteerimisega. See haaras mu tähelepanu, arutlesin, mida küll otsib inimene, istudes kinnisilmi indiapärases poosis. Mu uudishimu kasvas ja see viis mind uute tutvusteni eri riikidest ja kultuuridest pärit väga mitmekesise taustaga inimestega.

    Elu muutus üha huvipakkuvamaks, rõõmustavamaks ning küsimusterohkemaks – ma tundsin end nagu väike laps, kes säravil silmil vaatab uue seikluse poole, avastamas täiesti uut maailma. Seda poissi, kes oli alles äsja Delhist lahkunud, ei olnud enam.

  • Elu kingib kogemusi

    Elu kingib kogemusi

    TEKST ANANDA DAS
    ANANDADASYOGA.COM

    Olenemata sellest, kas teadvustame seda või mitte, elame seda elu, et leida sellele tähendus – see miski, mis hingab meis, mis annab meile silmad ja silmanägemise, et saaksime näha joovastavat tegelikkust oma lõputute värvide, lõhnade ja vormidega.

    Mu elu üks suurimaid õnnistusi on olnud sündida riiki nimega India, imelisse perekonda väga erilise naise läbi, kes päris algusest peale on aidanud mul meeles pidada jumalikku ülesannet, mida siia planeedile sündimine tähendab. Ta tegi mulle väga selgeks, et me kõik jätkame sündimist ja suremist seni, kuni oleme mõistnud seda miskit, mis pole ei surnud ega elus. Ma ei saanud väikesena päriselt aru, millest ta räägib, aga see oli selge, et ma sündisin, ma olen elus ja see elamise kogemus toimub just praegu.

    Enne veel kui algas mu koolitee, leidsin end paljudel hommikutel suure valge koridori põrandal põnnina oma ema kõrval padjal istumas, mu ümber palju teisigi naisi. Ning üks väga vana naisterahvas valges saris istus kõigi ees toolil, jutustades kauneid lugusid valgustumisest, taassünni kordumisest vabanemisest ning meie tõelisest jumalikust olemusest.

    Selliseid kogunemisi nimetatakse Indias satsang’ideks ning sinna kogunevad vaimsel teel käijad kõikjalt, et kohtuda Meistri või Valgustunuga juhatuse või selguse saamiseks oma vaimsetel otsingutel.

    Muidugi ei saanud ma sellest kõigest nii väiksena eriti midagi aru, kuid mulle jäid meelde nende kogunemiste energia ning mõned hindi- ja sanskritikeelsed sõnad. Viimastest kaks jätsid minusse väga varasest lapsepõlvest kogu eluks tugeva mälestuse – moksha ja mukti. Sanskriti keeles tähendavad need vabanemist sünni, elu, surma ja taassünni kordumisest ning sellega kaasas käivatest kannatustest. Suuremaks sirgudes hakkasingi aegamisi mõistma, millele see auväärne daam valges tookord osutas ning miski minu sees muutus väga rahutuks. Kahekümneaastasena viis see rahutus mind füüsiliste ja vaimsete rännakuteni, mis jätkuvad tänaseni.