TEKST ANANDA DAS
TÕLGE LIISA KAASIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

Niisiis mina, Ainat, Andrew ja tema tüdruksõber sõitsime kõik rongiga Delhisse, kus ülejäänud pidid veetma oma India reisi viimased viis päeva enne kodumaale naasmist. Nad seadsid end Delhisse jõudes kõik samasse külalistemajja sisse, ja mina läksin oma vanematekoju.

Ema võttis mind väga hellalt vastu ja valmistas mulle maitsvat toitu. Rääkisime väga armsasti, kirjeldasin talle oma vipassana-kursustelt saadud kogemusi ja ta nägi, et minus on toimunud muutus. Ütlesin, et ma ei jää enam Delhisse ja kavatsen peagi minna üles Himaalaja mägedesse, et veeta suvi looduses. Ta kuulas mind ja toetas kõike. Ka tema oli vaimsetel otsingutel ning mõistis neid asju hästi, kuigi väike mure minu pärast kripeldas ta südames. Emad muretsevad alati oma „väikese“ lapse pärast. Hiljem saabus ka isa töölt, tervitasin teda lugupidavalt ning tal oli suur rõõm näha, et olen hea tervise juures ja õnnelik.

Järgmisel päeval läksin külalistemajja sõprade juurde ning kohtusime ootamatult ühise iisraellasest sõbraga. Kuuldes, et oleme Delhis veel vaid neli päeva, soovitas ta meil tungivalt külastada Devraha Baba nimelise suure pühamehe aašramit Vrindavanis. Devraha Baba on tuntud ka ajatu pühakuna, kuna ta oli elanud teadaolevalt enam kui 360aastaseks, jättes oma keha 19. mail 1990 sellesamas aašramis. Pärast ta surma pidasid aašramit edasi kaks tema jüngrit, kelle ta tänavalastena oli lapsendanud: vanema nimi on Dev Das Baba ja noorema nimi Chotey Das Baba, kuid temagi oli paari aasta eest surnud.

Otsustasime minna ja veeta oma viimased kolm päeva Vrindavani aašramis. Dehlist kolmetunnise sõidu kaugusel asuv Vrindavan on väga püha linn, kuna seal sündis ja veetis oma lapsepõlve India peajumal Krishna. Seetõttu on ka Vrindavan Krishna templitest ja järgijatest tulvil.

Järgmisel hommikul võtsin oma perelt auto ja sõitsime neljakesi enne päikesetõusu Vrindavani. Jõudsime sinna aovalges ja Dev Das Baba võttis meid väga armastavalt ja alandlikult vastu. Aašram oli imeilus, asudes linna vastas püha Yamuna jõe kallastel. Sinna polnudki õieti midagi ehitatud: kõik oli lage, vaid pisike köök, mille taga olid mõned onnid, ning Yamuna jõe ääres roost hütt, mis oli nelja bambuse peale üles tõstetud. Selles oligi isand Devraha Baba elanud ega väljunud sealt peaaegu kunagi, välja arvatud kord päevas, et kasta end jõevees. Ja kõik jüngrid, kes tavatsesid siia tulla, et saada tema õnnistust, nägid teda istumas oma väikses roohütis, jalad õhus rippumas. Mõned isegi üritasid õnnistuse saamiseks pealaega pühamehe jalgu puudutada.

Dev Das Baba palus meid kööki chai‘d jooma ja hommikust sööma ning seejärel kutsus koos endaga Devraha Baba roohüti nelja bambussamba alla varjulisse kohta istuma. Värskendasime end ja läksime sinna. Muidugi Devraha Baba füüsilist keha selleks ajaks enam seal ei olnud, kuna külastasime aašramit 1996. aastal ja ta oli lahkunud juba 1990. Mis aga edasi juhtus, seda kirjeldan juba järgmine kord.

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga