TEKST ANANDA DAS
ANANDADASYOGA.COM
Olenemata sellest, kas teadvustame seda või mitte, elame seda elu, et leida sellele tähendus – see miski, mis hingab meis, mis annab meile silmad ja silmanägemise, et saaksime näha joovastavat tegelikkust oma lõputute värvide, lõhnade ja vormidega.
Mu elu üks suurimaid õnnistusi on olnud sündida riiki nimega India, imelisse perekonda väga erilise naise läbi, kes päris algusest peale on aidanud mul meeles pidada jumalikku ülesannet, mida siia planeedile sündimine tähendab. Ta tegi mulle väga selgeks, et me kõik jätkame sündimist ja suremist seni, kuni oleme mõistnud seda miskit, mis pole ei surnud ega elus. Ma ei saanud väikesena päriselt aru, millest ta räägib, aga see oli selge, et ma sündisin, ma olen elus ja see elamise kogemus toimub just praegu.
Enne veel kui algas mu koolitee, leidsin end paljudel hommikutel suure valge koridori põrandal põnnina oma ema kõrval padjal istumas, mu ümber palju teisigi naisi. Ning üks väga vana naisterahvas valges saris istus kõigi ees toolil, jutustades kauneid lugusid valgustumisest, taassünni kordumisest vabanemisest ning meie tõelisest jumalikust olemusest.
Selliseid kogunemisi nimetatakse Indias satsang’ideks ning sinna kogunevad vaimsel teel käijad kõikjalt, et kohtuda Meistri või Valgustunuga juhatuse või selguse saamiseks oma vaimsetel otsingutel.
Muidugi ei saanud ma sellest kõigest nii väiksena eriti midagi aru, kuid mulle jäid meelde nende kogunemiste energia ning mõned hindi- ja sanskritikeelsed sõnad. Viimastest kaks jätsid minusse väga varasest lapsepõlvest kogu eluks tugeva mälestuse – moksha ja mukti. Sanskriti keeles tähendavad need vabanemist sünni, elu, surma ja taassünni kordumisest ning sellega kaasas käivatest kannatustest. Suuremaks sirgudes hakkasingi aegamisi mõistma, millele see auväärne daam valges tookord osutas ning miski minu sees muutus väga rahutuks. Kahekümneaastasena viis see rahutus mind füüsiliste ja vaimsete rännakuteni, mis jätkuvad tänaseni.
