TEKST ANANDA DAS
TÕLGE LIISA KAASIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Kui kümnepäevane vipassana-ritriit lõppes, võtsin ette viietunnise bussisõidu ilusasse väikesesse Pushkari linna, mis asub keset Rajasthani kõrbe ning on tuntud India ainsa Brahma templi poolest. Leidsin äärelinna vaikses piirkonnas omale pisikese toa ja kohtusin mõningate sõpradega.
Nüüd oli kõik teisiti, oli palju uusi sisekaemusi, ilmutusi ning uus viis välise elu vastuvõtmiseks. Kuigi seesmiselt tundsin end väga rahulikuna, kõlasid välised helid väga intensiivselt. Jätkasin mediteerimist ja kuigi säilitasin oma sisemise oleku selles lärmakas välismaailmas, tundsin siiski, et oleksin võinud meditatsioonikeskusesse kauemaks jääda, et saavutatud sisemist olekut veelgi enam süvendada.
Kui kolm päeva oli möödunud, helistasin neile ning uurisin järgmise kursuse toimumise kohta. Saanud vastuseks, et järgmine kursus algab juba kahe päeva pärast, pakkisingi kotid ja läksin tagasi, et istuda järgmised kümme päeva vaikuses ja minna veelgi sügavamale.
Just vahetult enne uue vipassana algust tutvustas mu kursusel olev sõber mind imekaunile iisraeli neiule, kelle nimi on Ainat Telem. Me teretasime ning kursus algas. Seal ma siis istusin taas uute inimeste keskel, alustamas oma ülevat vaikimist ja intensiivset meditatsiooni.
Seekordsed kümme päeva möödusid kiiremini, kuna meel oli toimuvaga juba tuttav. Kuid meditatsioonid läksid sügavamaks ja sündis veelgi enam kauneid sisekaemusi. Seekord ei suutnud ma pöörata silmi sellelt ilusalt tüdrukult – ma olin lummatud.
Üheksa päeva said läbi ja kohe kui vaikuse nõue lõppes,
läksin teda embama.
Tunnistasin talle ausalt, et mul oli väga raske kursuse ajal teda mitte vaadata, ja ta vastas armsasti, et see oli minust paha. Küsisin uljalt, kas ta ühineks minuga bussireisil Pushkarisse, ja ta ütles jah, kuna oli isegi sinna minemas. Meil oli tore teekond Pushkari linna, kuhu jõudes võtsime toad samas külalistemajas ning otsisime kumbki üles oma sõbrad. Mu Kanada sõber Andrew ootas mind ja me rõõmustasime teineteist taas nähes ning embasime kohtudes südamlikult.
Ja taas algab normaalne väline elu, kuid miski pole enam sama, mis enne.
Minu sisemaailmas on kõik drastiliselt muutunud
ja uued otsused on sündinud.
Viimaks on kätte jõudnud aeg naasta Delhisse, et kohtuda oma ema ja isaga, keda ma pole ligi kuus kuud näinud. See oli ligi 20 aastat tagasi, mil internet polnud veel kõikjale jõudnud. Seega polnud nad minust vahepeal midagi kuulnud ja olid mures, sest neil polnud aimugi, kus olen selle aja veetnud ning mis on minuga juhtunud.
Täiesti selge oli see, et oma sünnilinnas Delhis ma enam elama ei hakka. Mul oli aeg asuda pikale sisemisele ja välisele rännakule. Suvi oli algamas ja mind valdas soov haarata taas oma seljakott ja suunduda kõige hiilgavamatesse Himaalaja mägedesse, et leida looduses vaikusest tulvil paik, kus on rohelus, jõed ja lumised mäed. Tahtsin alustada täiesti teistsugust elu, kust puudub ühiskond, viiepäevased töönädalad, igasugune rutiin – elu, mis on täis puhast spontaansust, tões elamist. Soovisin pühendada kogu selle eluaja oma tõelise olemuse mõistmisse süvenedes.
Teadsin, et mu ema mõistab mind. Mitte lihtsalt ei mõista, vaid tema südames on alati olnud teadmine, et see päev on tulemas, mil ma lahkun Tõele järgnedes täiesti erinevat elu elama. Ja kuigi mu isa ei pruugi mind ega mu otsust mõista, tean, et ta toetab mind ja saab minu üle tulevate aastate jooksul rõõmustada.
Nüüd siis oligi kätte jõudnud aeg neid näost näkku kohata ning selgitada mu uusi muutusi ja otsuseid. Miski ei saanud enam muuta mu uusi sisemisi ootusi sellele, kuidas soovin oma elu elada ning seda uskumatut võimalust olla ärkvel selles algupärases tões, mis on kõrgemal igast sünnist ja surmast.
