TEKST ANANDA DAS
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Me ei teinud midagi muud, kui jälgisime oma hingamist kümme tundi päevas. Hingamise vaatlemisele keskendumise tehnikat kutsutakse ānāpānasati’ks. Alles peale järjepidevat kolme ja poole päevast ānāpānasati harjutamist avaldatakse meile päris vipassana-tehnika.
Seni olime harjutanud ainult anapanna’t, et seeläbi valmistada ette oma teadvelolekuvõimet vipassana vastuvõtmiseks, mis on palju sügavam kogemus teadlikkuse sisemaastikest.
Õpetaja hakkas meid juhtima tasaselt ja peentele üksikasjadele keskendudes samm sammu haaval läbi esimese vipassana-tunni. Meid kutsuti üles suunama kogu teadvelolek oma pealaele ning saama täielikult teadlikuks kõikidest tunnetest, mis tekkisid kogu peanahal, ning loomulikult taas ilma ühegi mõtte ega hinnanguta. Pidime jääma täielikku tähelepanelikkusesse, jälgides pelgalt, milliseid tundeid me selles piirkonnas tundsime. Peale paari minutit keskendumist liikusime tähelepanelikkusega kuklale ning seejärel tulid kõrvad, otsmik, kulmud, silmad, põsed, huuled, lõug, kaela üla- ja alaosa, rinnak. Samal viisil liikusime üle kogu keha kuni mõlema jala iga varbani.
Iga üksikut kehaosa tuli vaadelda, jälgides aistinguid, mis seal tekkisid, nii meeldivaid kui ebameeldivaid, valulikke ja rõõmustavaid, ärritavaid ja meelepäraseid, nauditavaid ja ebamugavaid. Ükskõik, mis see oli, pidi seda vaatlema täielikus ärksas teadlikkuses ja ühelegi sildistavale või nimeandvale mõttele ei antud luba tulla. Täielikus meelevaikuses skannis igaüks meist terve oma keha vaatlejana läbi üles ja alla, üles ja alla. See ongi vipassana – iga üksiku tundevirve, iga selle lihakeha millimeetri vaatlemine ilma selle peale mõtlemata.
Esimene vipassana-tund möödus väga kiirelt: tehnikat alles tutvustati ja sellega katsetamine oli meeldiv kogemus. Kuid midagi juhtus jälgija tajus, midagi suurt muutus teadlikkuse vallas. Algas muutus, millest ei olnud tagasiteed.
See esimene vipassana-tund muutis mu elu,
muutis kogu mu ettekujutust sellest,
mida tavatsesin enda kohta mõelda.
See suur vale hakkas kokku kukkuma ja kaotama kogu oma tähenduslikkust, olulisust ja mõtet, see muutus alusetuks, sisutuks ja täiesti eesmärgituks. See identiteeditus, mida ma vaatlesin esimest korda end selle keha ja mõttemeelega samastamata, see üürike ampsuke vabadusetunnet kasvas januks ja elevuseks, muutudes selguseks segaduses otsija teel ja tema uueks rajaks. Esimest korda elus mõistsin, et elu on võimalik kõrvalt vaadata ja jälgida.
Neile, kes ärkavad üles tõelisusesse, imestades, miks ja milleks me siin oleme, on ainus viis vabanenuna elu jätkamiseks jääda selle kõrvaltvaatajaks ja jälgijaks. Sellest alates pole miski enam sama.
Viimaks oli kuulda kellahelinat ja ma võisin avada oma silmad, kuigi selles seisundis oli see keeruline, ning meid paluti minna välja, et enne järgmist meditatsiooni hingata veidi värsket õhku ja kosutada end ingveriteega.
Aga see ei olnud veel kõik. Kuigi olles äsja kogenud sügavat rahu, muutus mu meel väga ärritunuks. Ta sattus paanikasse ning hakkas otsima tähelepanu, peljates oma eksistentsi lõppu, tundes hüljatust ja kõrvalejäetust.
Meel jääb ellu vaid siis, kui teadvus temast huvitub.
Vipassana on täpselt selle vastand, see vaatleb keha ja meelt, vaatleb elumustreid ja toimimist kõrvaltvaataja vaatenurgast ilma isikliku puutumuse ja huvita selle vastu. Sellega lõppebki isikustatud mina teekond ning algab isikustamata mina rännakutee. Selle kõige olulisema, algsema mina, mis on täiesti vaba kõikidest isiksustest ja siltidest, mille läbi end defineerida.
Kell helises taas ja oli aeg minna meditatsioonisaali, et alustada teist tunnipikkust vipassana’t. Jälle oli aeg sulgeda silmad ja hakata vaatlema oma tundeid, skaneerides kogu oma keha läbi sisemise vaatleja, üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla…
