TEKST ANANDA DAS
TÕLGE LIISA KAASIK
ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS
Nüüd oligi käes tõeline vipassana, iga hetk, iga päev. Kuues ja seitsmes päev olid tõeliselt rasked, kogesin tundidepikkuses sundasendis istumise tõttu suurt valu põlvedes, seljas ja peas. Kaheksandal päeval ühe pärastlõunase istemeditatsiooni ajal juhtus minuga midagi.
Tundsin korraga tohutult tugevat valu oma paremas põlves, kuid meid oli rangelt palutud end mitte liigutada ja jääda selle soovi osas täiesti vankumatult järjekindlaks. Meel võitles lakkamatult sooviga asendist välja tulla, et end venitada ja vabastada talumatu põlvevalu. Otsustasin siiski mitte liigutada ning jätkasin väljakannatamatu valu ja kõikide vastupanu osutavate mõtete vaatlemist.
Oh kui palju võitlust ja valu mu sees oli! Peale ligi 40-minutilist lakkamatut piina ja sisemist vaidlust saabus äkitselt üks tohutu rahuga täidetud hetk ja korraga ei häirinud valu mind enam. See oli endiselt olemas vägagi talumatul moel, kuid vaatlemise abil saavutasin sellise objektiivsuse ja eemaldumise, et valu tundmise asemel ma vaatlesin seda, nagu see ei olekski minu sees, vaid hoopis mu keha sees. Miski minu sisemusest vaatles keha objektiivselt. Sellest sündis taipamine, et ma ei ole oma keha.
Sellest hetkest alates kõik lõdvestus, kogu pinge vabanes, teadlikkus muutus sügavamaks ja stabiilsemaks.
Sisemisest võitlusest ja vastuhakust
sai leppimine ja üksolemine kõiksuse pideva muutlikkusega.
Valust sai taipamise ja mõistmise rõõm, et olen sellest püsitust, pidevas muutuvuses olevast tegelikkusest lihtsalt vaba. Tõeline vipassana-kogemus algas minu jaoks kaheksandal päeval. Pärast seda tundi võisin ma täielikus kerguses istuda ning lihtsalt vaadelda ja jälgida kõike üha väiksema ja väiksema pingutusega.
Üheksas päev oli meie viimane täielik vipassana-kursuse päev.
Kõik oli nüüd nii palju lihtsam, sest mu sees oli palju vaikust.
Kibelev soov, et see kursus kiiremini lõppeks, oli haihtunud. Tõtt-öelda oli mul tunne, et see ei peakski lõppema ja võiks nüüd üha edasi kesta, sest kõik minu sees oli pärast üheksapäevast vaikust ning sisemist jälgimist nii rahulik ja rõõmus.
Õpetaja tegi meile üllatuse, andes teada, et täna, üheksandal päeval kell kaks algavas tunnises meditatsioonis antakse meile uus meditatsioon nimega „Metta bhavana”, mida buda Gautama oli nimetanud tingimusteta armastuse ja kaastunde meditatsiooniks ning et pärast seda, kui meie õilis vaikimine on lõppenud, võime üksteist tervitada ja kõneleda. See tundus nii veider, et me võime peatselt, paari tunni pärast päriselt ka üksteisega rääkida. Ja millest meil üldse enam rääkida ongi?
Jätkub…
