TEKST MERIT RAJU
FOTOD TRIIN MAASIK

Viimase poole aasta jooksul rääkis kolm eri naist Eesti eri paigust mulle, et neid huvitavad Anu Saagimi mõtted. Võtsin kogu selle aja hoogu – on ju Anu ja Hingele Pai päris intrigeeriv kooslus! Ja lõpuks kohtusingi Anuga kevadises Rotermanni kvartalis. Sai naerda, sai mõtiskleda elu ja inimloomuse üle.

Anu ütleb kohe ära, et ta ei mediteeri ja tiibetlasi ei tee, aga eks temalgi on mõned maandamismomendid, et karussellilt pisut kõrvale astuda. „See on minu jaoks väga lihtne – mul on kena maakoht Saaremaal, Tallinnas võin minna mere äärde, jalutama, teha sporti.“

Ta peab end pragmaatiliseks inimeseks, kes on kahe jalaga maa peal. „Muusikud, luuletajad, kirjanikud on minu jaoks ingellikud – täiesti teiselt planeedilt. Mina teen oma igapäevaseid asju, brändin oma nime, eksponeerin ja müün ennast. Olen väljapoole ekstravert, sissepoole aga tahan olla ka üksi, mitte kogu aeg inimestest ümbritsetud. Mul on hästi intensiivne elu ja ma teen paljusid asju raha pärast. New Yorgis, Londonis või isegi Helsingis elades oleks mul nädala jooksul närvid sada korda rohkem krussis.“ Nii ta üritabki käia iga päev tund-poolteist-kaks jalutamas või jooksmas ja tunneb rõõmu looduse lähedusest.

Väline pilt

Hommikuti kuulub Anu rutiini juurde väike mõtisklusaeg. „Mõtisklen natuke. Mille üle ja kuidas – nii paljaks ma end ei kisu, seda poolt ma ei taha näidata. Mul on ehitatud kuvand – bravuuritar – see on mu töö, millega teenin elatist. Ma arvan, et ka väga suured näitlejad ja diivad ei peaks ennast lõpuni lahti tükkideks kiskuma ega rääkima igast oma rakukesest ja osakesest.“

Intervjuu ala piirjooned on sellega tähistatud. Tunnen huvi kuvandi loomise protsessi vastu. Kuigi nüüdseks on see Anu jaoks teadlik tegevus, sai see alguse vaat et iseenesest. „See juhtus nii, et ma abiellusin kuulsa inimesega. Ja sain kuulsaks hoopis mujal kui Eestis. Nägin, kui lihtne see võib olla, aga samas, et sind ära ei söödaks, pead endale esiteks hästi paksu naha kasvatama ja teiseks hakkama seda ära kasutama – mitte et sind ära kasutatakse.“

Mõned aastad Ameerikas elades nägi Anu, kuidas inimesed tulevad eikuskilt ja saavad tuntuks. „Seal rõhutati alati, kui loomingu mõttes midagi uut lõid või millegi uuega alustasid, kasvõi kohviku või meelelahutusäriga, et tuleb luua mingi stoori.

USAs ei tahtnud keegi kuulda kellegi päris lugu ja tausta,
sellest tuli teha põnev muinasjutt.“

Eestisse ei tulnud Anu selle mõttega, et hakkab kuulsaks – see lihtsalt juhtus. Oli Nõukogude Liidu lagunemise aeg ja meelelahutus tuli võimsalt peale – seda ju varem peaaegu ei olnud. Kuna Anu oli tulnud mujalt, kus särav meelelahutus oli loomulik igapäevaelu osa, tundus talle Eesti versioon meelelahutusest suhteliselt hambutu ning ta asus seda kujundama. „Ükskõik mida ma tegin või ütlesin, sellest krabati kinni ja teised hakkasid minu lugu kujundama. Kedagi ei huvitanud, kas see on tõsi või väljamõeldis, see oli nagu Metsik Lääs. Minu jaoks oli see alguses lõbus hobi ja ma kasutasin seda ära. See, et sellest kujunes hiljem elukutse: et ma hakkasin ajakirju tegema ja siis läksin Postimehe portaali ja nüüd olen Õhtulehe veebis, on lihtsalt asjade loomulik kulg. Muidu ma oleks ilmselt perefirmas, disainifirmas töötanud.“

Ühisnimetajaks peab Anu, et „see juhtus“, kuna see polnud teadlik lähenemine. „Täna ma mõtlen pragmaatiliselt, hoian seda üleval ja üritan selle pealt kasu lõigata. Ma ei tee seda enam lihtsalt lõbu pärast ja sellel on oma hind.

„See pole nii, et ühe korra teed hulluse ja siis oledki see, kes sa oled.
See on ikka aastatepikkune töö,“

kirjeldab ta.

Seltskonnaeluga aktiivselt seotuna näeb Anu, et väga paljud tahavad saada kuulsaks. Selle jaoks on superstaarisaated, realityshow’d, konkursid… Tuhanded inimesed pürgivad kuulsuse poole, see on nagu eesmärk omaette.

Kuulsusel on ka miinuseid. „Arvatakse, et ma liigun ringi ilma aluspesuta, kümblen piimavannides ja joon ainult šampanjat.

Küll inimesed on kergeusklikud, kergesti petetavad! – See on ju teater!

Ise vahel mõtlen, kas inimesed, kes seda kirbelt kommenteerivad, ise ka usuvad, mida nad räägivad. Mind viib see mõtteni, et inimesi võib nii kergesti ära kasutada, manipuleerida ja ükskõik mida maha müüa… „See oli ju lehes kirjas“, „raadios ju räägiti“… Vahel vaatan suurte silmadega, et mis hetkel inimesel mõistus kaob või tagaplaanile jääb ja tunded ja emotsioonid võtavad võimust.“

Mugavustsoonist väljas

Vahel tuleb Anu praegugi sellele, et mõni vimka visata. Miks ta seda teeb? „Enda lõbuks ja selleks, et inimesi natuke raputada, ärritada. Pigem raputada. Sestnii paljud on oma pisikestes argiasjades kinni,“ vangutab skandaalne naine pead.

Anu on aru saanud, et mõned mõtlevad, justkui peaks ta salaplaani: tal on märkmik ja teatud intervallide järel teeb ta asju. „Lihtsalt, kui ma istun siin nurgas, siis hakkavad asjad juhtuma…“ naerab ta. Tundub, et aktiivne, avatud ja vallatu olek ning teiste raputamine on ka Anu orgaaniline osa, mitte ainult kuvand või teater… Ta lihtsalt valib seda näidata ka avalikes olukordades. „Vahel mõtlen, et mida nad homme kirjutavad…“ muigab ta. Varem muretses Anu kõige rohkem lähedaste pärast, et mis nemad mõtlevad, aga on nüüd jõudnud selleni, et igaüks elab oma elu ja piisab sellest, et ta ise teab, kes ta on, ta lähedased teavad, ta sõbrad.

Aga mis on Anu jaoks mugavustsoonist väljas? „Kui mind palutakse kusagile suurele auditooriumile konkreetsel teemal esinema või mingil väga kitsal teemal kirjutama, siis ma mõtlen, kas saan sellega hakkama. Ja kaalun ka, kas lihtsam oleks ära öelda, või siis teha ära ja vaadata, kas saan hakkama.“ Tavaliselt teeb Anu sellise väljakutse siiski läbi ning tunneb rõõmu õnnestumisest. „Loomulikult olen ka ämbrisse astunud, õnneks vähem, ja rohkem on olnud ikka õnnestumist. Elukestev õpe!

Ma tunnen, et saan hakkama peaaegu kõigega, mida ma ette võtan,
ja see on hea tunne!“

Must-valge imagoga käivad kaasas ka must-valged reageeringud. „Kui võtan sõna tõsisematel teemadel, ärritab mind vahel see, et pärast tulevad inimesed tunnustama, et mul on selline pool ka, ma olen täiesti adekvaatne ja räägin normaalset juttu. Siis ma saan aru, et inimeste jaoks on see avastus! Naeran siis selle peale, sest ma ise olen endale sellise blondi imidži ehitanud.“

Saavutuste väärtus

Anule ei meeldi, kui küsitakse, mida sa tahaksid veel proovida, mis asjad on sul veel tegemata. (Ja õnneks ma polnud veel jõudnud sellelaadse küsimuseni.) Ta hakkab erutatult arutlema: „Mis see siis oleks – lähen sukelduma, hüppan langevarjuga alla… See ei ole minu jaoks sooritus… Kirjutage valmis üks korralik raamat, süvenege mingisse teemasse, kaasake, võidelge millegi eest… Praegu hävitatakse loodust meie enda väikses Eestis! Võtke sõna, tehke midagi! See on palju suurem kui hetkeelamus.“

Anu on tuliselt Rail Balticu ja metsade hävitamise vastu. „Saan aru, et tuleb kasvada, areneda, majanduslikult võimsamaks muutuda, aga see ei ole nende asjade arvel! See on nii õudne, pikk ja sügav teema…

See läheb mulle väga korda, et Eesti loodusest hoolitakse nii vähe.

Ma ei saa aru sellestki, et kui nii paljud inimesed on vastu ja täiesti argumenteeritult, siis teatud väike käputäis ladvikust ei võta kedagi kuulda.

Kõik otsused on juba ära tehtud enne, kui need meieni jõuavad,
ja mis meile jääb, on põhimõtteliselt tuuleveskitega võitlemine…“

Ja jõuab lõpuks nõutuks tegeva tõdemuseni, et kardetavasti pole ükski inimene äraostmatu.

Ellujäämismängud

Hiljuti kutsusid soomlased Anu Filipiinidele üksikule saarele osalema eriti raskes ellujäämis-reality’s. Anu võttis mõtlemisaega. „Sind visatakse tiimidena üksikule saarele, pead ehitama onni ja leidma toidupoolise. Lisaks sellele, et peab loomi küttima, banaane ja kookospähkleid alla tooma, peab ka tiimikaaslastega võistlema – tobedates asjades. Näiteks tassid liiva aukliku ämbriga ühest saare otsast teise. Kui lapsikuks on see tehtud! Robinhoodlik asi sobiks mulle palju rohkem: kui tuleks mõelda, kuidas teha lihtsamaks või kuidas ehitada tsivilisatsiooni mingis tundmatus kohas – see oleks huvitav. Aga sõelaga ühest nurgast teise vett kanda – sellised asjad mind ei eruta. Varem kindlasti, aga täna enam mitte. Tahaksin midagi tõsisemat.“

Paar aastat tagasi oli Anu Soomes „Big Brotheri“ saates, kus pandi inimesed samuti väiksesse kogukonda, ühte ruumi elama. See oli psühholoogiline mäng, kes kauem vastu peab, ja seda pidas Anu huvitavaks, ehkki mitmes mõttes üüratult kurnavaks kogemuseks.

Mängus osalejaid oli 12–14, kõik tuntud inimesed, kes pandi mitmeks kuuks elama väiksemat sorti angaari Helsingi lähedal. Kogu seltskonna peale oli üks suur magamistuba, köögi- ja elutoa osa ning pisike õueala, müüriga piiratud, võrguga kaetud. Nagu vanglas. „Seal näed, mis pinnale tõuseb, avastad enda kohta, mis sulle käib närvidele, mida sa kannatad, mida ei kannata, milline inimene sa oled…“ meenutab ta.

„Mina saan võõraste inimestega suurepäraselt hakkama, aga psüühiliselt ei pidanud kõik vastu ja pooled kukkusid esimese nädala-kahe jooksul välja – osa vabatahtlikult, osa tuli välja tõsta, sest läksid vägivaldseks.“ Selle üle imestas Anu eriti – ta tundis osalejatest paljusid kultuuritegelasi, kellest väga lugu pidas ja oleks soovinud seda pilti neist säilitada. „Ma mõtlesin, et nad ei käituks iialgi niimoodi tühise asja pärast. Nägin uskumatuid asju, kuidas inimesed murdusid. Nad on jätnud endast võimsa kuvandi avalikkusele, aga seal kaotasid tihtipeale enesevalitsuse pisiasjades. Ma ei osanud muud kui naerda sellistes olukordades – see ei saa võimalik olla! Nagu psühhiaatriahaigla!“ meenutab Anu.

„Seal olemine oli väga raske, aga pärast mõtlesin:
jess, see on väga kihvt, et ma sellise asja olen läbi teinud!“

Anu läks alguses reipalt paariks nädalaks, arvates, et ta närvid ei pea vastu 24 h kaamerate all ja otseülekandega absoluutselt igast ruumist. Ometi jäi ta kogu ajaks, pea kolmeks kuuks, sest televaatajad lihtsalt ei hääletanud teda välja.

Maandamise koht

Saaremaa maakodu on aastate pikku Anu ja tema endise abikaasa korda tehtud.

„Tegime hästi rahulikult, mis oli mõnus,
meil ei pidanud kõik kohe valmis olema.“

Maakodu on Anule praegu lõõgastuskoht, kuigi ta tunnistab, et see on olnud pidutsemise koht. Nüüd on Anu seal hea meelega üksi või lähedastega. Kuigi talle meeldib ka väga, kui see suur üle 100-aastane palkmaja on rahvast ja saginat täis. Anu poeg ja õetütar teevad seal nüüd oma pidusid. Poeg on juba19, lõpetab kooli ja tõenäoliselt jätkab õpinguid kusagil välismaal. Ta väldib avalikku tähelepanu, kuna sai kunagi oma doosi Soomes elades täis – seal jahitakse kuulsusi ja kuulsute lapsi ega küsita, kuidas see neile endile meeldib.

„Maandamise koht on maakodust saanud nüüd, hiljem, kui ma abikaasast lahku läksin ja üksi seda majandan.

Mulle piisab sellest, kui linnas käib trall,
maal mulle nii kohutavalt meeldib ka üksi olla.“

Kas see on ka vanusega seotud? „Ma arvan küll. Saan oma asju teha, tahan ju vahel lugeda raamatut, nautida filmi, vaadata pilvi.“ Raamatuid loeb Anu seinast seina, aga lemmikumatest lemmikumad kuuluvad vene klassika hulka.

Vene klassikud

Anu imestab, kuidas pandi näiteks tema praeguseid lemmikuid „Idiooti“ ning „Sõdaja rahu“ lugema kooliajal, kui me ei saanud nendest arugi. Anu on vene klassikute armastaja ja loeb nende teoseid ikka uuesti ja uuesti ning läheb neist rääkides lausa põlema!

Tundub, et ühe sädeme pani põue kooliaja vene keele õpetaja, kes andis võimaluse lastel padež‘ide tuupimise asemel rääkida vene filmidest, teatrist, kirjandusest, luulest ja käia ka korduvalt Leningradi kandis kirjandusteoste süžeede toimumispaikades. „Ma olen vist kõik Puškini luulekogud ostnud! Tulen koju, võtan suvalise koha pealt lahti ja naudin!“

Ka Anu karakteris on natuke vene verd: tema vanaema on Peterburi poolt, isa Saaremaalt. Vene kultuur läheb Anule hästi hinge ja tal on keskkoolipõlvest saadik olnud Venemaal sõpru; olles aga Tornide väljaku laps Tallinna vanalinnas, algasid esimesed suhted venekeelsete lastega juba sealt.

Millest Anu unistab?

„Ma arvan, et peaksin mingit oma asja tegema, kogu hingega.
Ma veel mõtlen seda…

ja mingid virvendused juba on. Ja see ei saa olema kohvik või resto. Teisalt on eraettevõtlus kohutav pinge. Pole ühtki ideaalset formaati! Töötasin abikaasaga perefirmas, praegu olen palgaline – ei saa öelda, et oli parem või halvem kui praegu. Tundlad on püsti, et kui midagi õiget on, siis krapsti!“

Anu „Big Brotheri“ kogemused

  • „Inimestel on oma face, oma n-ö mask, mida näidatakse väljapoole. Kui sa oled üksi või kehvas tujus või elus on kõik sassis, oled kriisiolukorras – siis käitume ju teistmoodi. Ja just need olukorrad seal juhtusid. Mõni muutus hästi vägivaldseks, võis haarata noa… See oli eluohtlik! Seepärast oli seal ka ööpäev ringi palju jälgijaid-turvajaid, sest sellistes tingimustes võib kaotada meelemõistuse.“
  • „Meil polnud seal ühtegi elektroonilist vahendit, telefoni, isegi raamatut ega pliiatsit. Ma kujutasin ette, et seal on pastakas ja paber, et hakkan asju kirja panema, et ma vähemasti kirjutan – see on alati põgenemisvõimalus. Aga see oli keelatud. Samuti oli keelatud olla üksi, oma nurka minna… Õhtuti oli aktiivsem aeg, olid mingid mängud ja võistlused, jõu ja vaimu katsed, mis tõid vaheldust, telekavaatamine. Üks mees proovis nii, et päeval magab; arvas, et õhtul siis näitab oma paremaid külgi, on vaimukas ja teeb show’d. Aga see ei toiminud niimoodi: sul ei lasta terve päeva voodis vedeleda.“
  • „Meil oli köögitehnika kasutamise juhend ja rahutus viis seda lugema. Lugesin seda vist sadu kordi. Ma ei tulnud kunagi sellise asja peale, et midagi sellist võiks juhtuda! Või hakkad meeletult koristama, mitte midagi enam koristada pole, kõik on ära koristatud – sul peab lihtsalt midagi teha olema. Üks naine valmistas pidevalt süüa, teine lihtsalt targutas, kolmas hakkas teistele spontaanselt ja ilma oskusteta massaaže tegema. Inimene ei saa olla mitte midagi tegemata!“
  • „Süüa tuli kambaga teha, aga toiduaineid oli hästi minimaalselt ja väga ebatervislik valik. Ma rikkusin seal oma tervise ära. Ravisin ennast pool aastat, aasta pärast seda saadet. See oli katsumus! Kerge nälg oli pidev kaaslane ja see motiveeris õhtustel võistlustel võitma – selle eest sai puuvilju, veini või maiustusi.“
  • „Kummaline oli see, et keegi meist ei saanud öösiti magada, kuni lõpuks anti meile rahusteid ja unerohtu. Inimese psüühikas toimub midagi: oled seal päeva ära toimetanud ja rahmeldanud, aga ei saa uinuda, sest närvipinge on nii suur – oled nagu vangis.“


Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga