TEKST LOORE MARTMA
FOTOD JOONAS R. PARVE
Emotsionaalne intelligentsus ehk oskus olla teadlik oma emotsioonidest ning neid vajadusel ka kontrollida, on 21.sajandi olulisimaid kvaliteete. Nende oskuste treenimiseks on tänapäeval palju erinevaid harjutusi. Mina aga olen leidnud enim positiivseid õppetunde meeleteadlikkuse praktikates. Soovin sinuga jagada viit hoiakut, mille olen oma aastatepikkuse praktika käigus leidnud olevat kõige väärtuslikumad.
1. Kannatlikkus
Minu kadunud vanavanemate 65. pulma-aastapäeval (sic!) küsisin vanaisalt, mis on nii pikaaegse abielu retseptiks. Vanaisa vaatas seejärel vanaema poole, naeratas kerge muigega ning sõnas siis: „Kannatlikkus.“
Ma ei tea paremaid õppetunde kui need, mida mulle on pakkunud hetked, mis on seotud kannatlikkusega. Praegusel ajal, mil ajanappus, meeletu infovoog ning üldine surve saada hakkama rohkemate tegudega vähesema aja jooksul võivad meis tekitada ärevust ning tahet kiirustada. Eriti just nendel hetkedel, mil tahaks või võiks hoopis aja maha võtta ning pühendada kogu tähelepanu ja aeg just sellele ühele tegevusele, vestlusele, ülesandele või inimesele. Tihti on parimad kannatlikkuse õppetunnid just need, mis juhatavad prioriteete paika panema.
Proovi:
Iga kord, kui tahaksid öelda „Mul pole aega“, tõlgi see ümber: „See pole minu prioriteet.“ Või hetkiti, mil tunned, et peaksid kiirustama ja tormama (ning märkad, kuidas seeläbi just enam komistad, asjad pudenevad käest või kipud tegema vigu), võta aeg maha ja aeglusta – pane tähele, mida märkad enda ümber ja oma meeltega
2. Algaja meel
Parim salarelv, mis igaühel tagataskust võtta võiks olla, on uudishimu. See avatud ja
katkematu tähelepanu,
millega väike lapsvõib uudistada
mullal vonklevat vihmaussi
või oma kätt, mis hetk tagasi laual oleva või sisse sai surutud, on mulle eeskujuks.
Budistlikust traditsioonist tuntud termin „algaja meel“ toonitab eelnevatest häälestustest ning hinnangutest igal võimalikul hetkel vaba olemist, nähes iga olukorda justkui esimest korda – ja uus ju iga olukord ka tegelikult on.
Proovi:
Nähes võimalust, jälgi kedagi oma lähedastest midagi tegemas või sinuga vestlemas ning ole uudishimulik selle inimese vastu sinu ees. Püüa teda näha ilma teie ühiste kogemusteta ning kuula ja jälgi huviga seda, millest ta räägib või mida ta teeb. Vestluses küsi küsimusi ning keskendu sellele, mida ta sinuga jagab, mitte ära mõtle oma mõtetele, mida võimalikult ruttu ise temaga jagada.
3. Hinnangutevabadus
See on kahtlemata üks keerulisemaid ülesandeid, millega mul on tulnud tegeleda nii ise oma eraelus ja töös kui ka meeleteadlikkuse kursusi juhendades. Olla vaba hinnangutest oleks nagu astuda välja kapitalistlikust maailmast, kas pole?
Kuid siiski, tihti võime vabaneda esimestest hinnangutest juba siis, kui püüame loobuda hoiakust, mis meil järgneva pingelise olukorra, meid ärritava inimese või ebameeldiva vestluse ees on. Jah, valmisolek on üks asi, kuid end eelnevalt juba nii-öelda tagajalgadele ja rünnakupositsioonile ajamine võib tihti olukorra keerulisemaks teha, kui asi seda väärt on.
Samamoodi, minemine kaasa üldiste hinnangutega või ootustega vastata sellistele ja teistsugustele tingimustele ning välistele väärtustele lükkab meid kaugemale teadlikkusest sellest, mis meile endile oluline ja väärtuslik on.
Proovi:
Märka hetki, mil reageerid mingile välisele olukorrale hinnanguga, mis on üheplaanilise hoiakuga. Märka, jälgi ning võta siis mõttes üks samm tagasi. Rakenda sedasama uudishimu olukorra suhtes ning püüa eemaldada sealt see väline hinnang. Mis siis alles jääb, mis muutub, mis on uut?
4. Vabaks andmine ja loobumine
Ma kindlasti ei pea siinkohal silmas käega löömist ning seejärel alla andmist. Küll aga leebet loobumist hoiakutest, mida oleme enesehävituslikult endale külge pookinud ning mis meid õnnelikkusest kaugemale viivad. Olgu selleks näiteks õpitud abitus, uhkus, (armu)kadedus, märterlikkus.
Vabaks on oluline anda ka inimesi ja hetki,
millest tahame kümne küünega kinni hoida,
mis aga takistavad meid kasvamast ja arenemast. Sarnaselt selle imelise kaduva hetkega, mil uinume. Kui me püüaks kogu aeg ärkvel püsida, ei jääks me magama ning me keha, meel ja vaim ei saaks puhkust ega kosutust.
Proovi:
Ole uudishimulik ning leia oma elust hetki, mälestusi, inimesi, käitumisi, millest hoiad kinni ning millest sa pole nõus loobuma. Kuid mis siis saab, kui sa nüüd annad selle kasvõi hetkeks vabaks? Võid kogeda hetkiti kurbust või hirmu, kuid ehk leiad ka vabaduse ja kerguse. Proovi.
5. Leppimine ja aktsepteerimine
Siin on taas peenhäälestuse koht, et mitte käega lüües leppida mingi olukorraga, suutmata näha valikuid või võimalust muutuseks. Vaid osata märgata sügavamat aktsepteerimist, imetlust ning avatud hoiakut – See. On. Elu.
Näiteks leina või mõne kurva sündmuse korral olen tihti kohanud suhtumist, et „ära ole kurb“ või „pea vastu“ või isegi „ära nuta“. Suutmatus leppida lähedase kaotusega on suur ja meid enda alla mattev, kuid just siis võiks aktsepteerida seda tunnet, et jah, ma olen kurb, jah, ma olen leinas.
Oma kallid vanavanemad kaotasin möödunud aastal kuuepäevase vahega. Mulle ootamatult viis aga see kurbuse aktsepteerimine ning kaotusega leppimine hoopis suurema õnnetundeni, et just nemad minu vanavanemad olid, ning suurema tänulikkuseni, milliseid õppetunde ma neilt sain.
Proovi:
Luba endal mõne emotsiooniga kaasa minna, olgu selleks rõõm või kurbus või viha. Küllap oled kogenud, et allasurumine ja eitamine võtavad palju rohkem aega ning on palju väsitavamad. Kuid mõnest sündmusest saadud emotsiooni täieliku kogemisega võid saada suure teadmise ja õppetunni osaliseks.
