Ostukorv

Category: Tervis

  • Hygge – lihtsate naudingute kunst

    TEKST AGNES KAJANDER
    FOTOD AGNES JA NILS KAJANDER

    Taanlaste sõna hygge tähistab hetke või tunnet, mis on eriliselt nauditav, hubane ja lõõgastav. Hygge on oma olemuselt lihtne, eeldades teadlikku kohalolu ja oskust nautida.

    Ärkan hommikul aeglaselt, ringutan ja mõnulen, tunnetades voodi pehmust ja siidiste linade puudutust. Vaikuses panen teevee tulele, küünla põlema ja kui tee valmis, istun kümneks minutiks elutoa vaibale seda nautima, kass süles. See on minu igapäevane lemmik hygge-rituaal, enne kui muu pere ärkab.

    Naljaga pooleks, võib-olla olin ma eelmises elus taanlane, kuid nende kultuuri juurde kuuluv hygge-kontseptsioon lummab mind jäägitult. Minu meelest ei ole olemas hetke või aastaaega, kuhu see ei sobiks. Tõsi, hygge’t seostatakse rohkem talvekuudega, kuid võin väita, et sama hästi sobib see suvesse. Lõppude lõpuks on hygge ju elu lihtsate hetkede nautimise kunst, mida võib praktiseerida iga päev – nii et see muutub elustiiliks.

    Suvi on juba oma olemuselt hygge, kas pole? Päike soojendab mõnusalt, õhus levivad aroomid, võrratud värsked toidud, pehme tuul, merevesi, lindude laul ja veel palju muud panevad keha puhkerežiimile ja tekitavad trobikonna õnnehormoone. Siiski on mul oma lemmiktegevused, mida teadlikult nautides suurendan suvemõnusid veelgi ja millest salvestunud mälestused pikendavad suvetunde aastaringseks.

    • Söön hommikusöögi voodis. Miski ei saa olla rohkem hygge kui hommikusöök voodis! Maal olles lippan esimese asjana õue, korjan aiast näiteks kausitäie musti sõstraid ja puistan neid pudrule. Kausikesi kandikule asetades tunnen juba ette rõõmu maitseelamustest pehmetelinade vahel!
    • Igal võimalusel tekk murule! Nende võimaluste tekkimiseks on mul piknikutekk alati autos olemas, niisamuti paar suurt patja. Olgu tegemist aasa, mereäärse, pargi, koduaia või kasvõi linnakorteri rõduga – teki ja patjade abil saab pea kõikjale luua idüllilise istumisala, kus pikutada ja einet nautida.
    • Põletan küünlaid. Armastan küünlaid ja kõiksugu laternaid! Viimaseid riputan näiteks aeda õunapuude külge – nii ilus on suve õhtu hämarusesneid imetleda.
    • Kaon tähistaevasse. Hetked, mille veedan selgel suveööl tähistaevast imetledes, on kirjeldamatult lummavad. Tihti panen selleks otstarbeks teki maha ja heidan selili – iseäranis kui olen eemal linna tuledesärast ja ümberringi valitseb pilkane pimedus – ning taevas lausa  neelab mind endasse…
    • Korjan merikarpe. Rannas olles tunnen rõõmu merikarpide korjamisest! See on peaaegu nagu aardejaht, mis täidab mind põnevuse ja imetlusega– merikarbid on ikka uskumatult kaunid!
    • Naudin vihma. Üks lummavamaid hygge-elamusi on olnud minu jaoks see, kui kerisime end sõbrannaga soojade tekkide sisse, võtsime pihku kruusid sooja teega ning sättisime endid õue, varjualusesse vihma ja tormi nautima. Vaatasime, kuidas taevas võttis lausa uskumatult süngeid mustreid, kuidas taamal mere kohal välgatas äike ja kuidas tuul me ümber vihma keerutas. Võimas!
    • Pistan näpud mulda. Näpud mullas, tunnen, et olen ühendatud. Iseendaga, maaga, loodusega, kõigega. Selleks ei pea isegi aeda omama, näpud saab mullaseks teha ka linnakorteris, istutades aknalauale rohelist.
    • Jalutan. Üks lihtsamaid ja kiiremaid viise suve salvestamiseks! Ma püüanjalutada nii, et mõtted ei uita, vaid oleks käesolevas hetkes – just nii märkan ma kogu ümbritsevat ilu kogu selle täiuslikkuses. Märkan puud, mis näeb välja nagu küürakas vanataat, päikesekiiri, mis andsid lehtedele hetkeks eriliselt särava varjundi, ja väikest lenduläinud õiekest, teel teadmata kuhu…
    • Täidan kodu lõhnadega. Armastan väga eeterlikke õlisid – minu meelest täidavad need terve õhu kohese hygge-tundega!
    • Aeg sõpradega. Suvekuudel võtan viimast igal võimalusel sõpradega kohtumistest. Piknikud või küünlavalgel õhtusöögid (õues!), ühised saunaõhtud, lõkke ääres lobisemised, matkad, suplused öise tähistaeva all – mida kõike võib koostegemiseks ette võtta! Need on hetked, mis ei unune ka vanuigi.
    • Pilk detailidele. Minu meelest on detailide jälgimises midagi tohutult nauditavat! No näiteks võtan lilleõie ja vaatan seda hästi-hästi lähedalt. Või lehekese. Või kivi. Või putuka. Tihti kasutan veelgi detailsemalt nägemiseks ka fotokaamerat ja selle suumi. Detailide vaatamine on tekitanud minus tohutu imetluse kogu loodu vastu, sest tõesti – ka kõige tavalisem karuohakas on mind oma uskumatu iluga üllatanud!

    Milleks meile hygge?

    Inglismaa Leicesteri ülikooliteadlaste uuringu järgi elavad just Taanis kõige õnnelikumad inimesed. Neid peetakse ka kõige rahulikumateks eurooplasteks – seal on kõige vähem vanglaid. Pole ka ime, neil on hygge. Eks energia läheb sinna, kuhu on koondunud tähelepanu. Pöörates teadlikkuse elu lihtsatele naudingutele, kasvatame oma elus õnnetunnet.

  • Vipassana, läbi valu

    Vipassana, läbi valu

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Nüüd oligi käes tõeline vipassana, iga hetk, iga päev. Kuues ja seitsmes päev olid tõeliselt rasked, kogesin tundidepikkuses sundasendis istumise tõttu suurt valu põlvedes, seljas ja peas. Kaheksandal päeval ühe pärastlõunase istemeditatsiooni ajal juhtus minuga midagi.

    Tundsin korraga tohutult tugevat valu oma paremas põlves, kuid meid oli rangelt palutud end mitte liigutada ja jääda selle soovi osas täiesti vankumatult järjekindlaks. Meel võitles lakkamatult sooviga asendist välja tulla, et end venitada ja vabastada talumatu põlvevalu. Otsustasin siiski mitte liigutada ning jätkasin väljakannatamatu valu ja kõikide vastupanu osutavate mõtete vaatlemist.

    Oh kui palju võitlust ja valu mu sees oli! Peale ligi 40-minutilist lakkamatut piina ja sisemist vaidlust saabus äkitselt üks tohutu rahuga täidetud hetk ja korraga ei häirinud valu mind enam. See oli endiselt olemas vägagi talumatul moel, kuid vaatlemise abil saavutasin sellise objektiivsuse ja eemaldumise, et valu tundmise asemel ma vaatlesin seda, nagu see ei olekski minu sees, vaid hoopis mu keha sees. Miski minu sisemusest vaatles keha objektiivselt. Sellest sündis taipamine, et ma ei ole oma keha.

    Sellest hetkest alates kõik lõdvestus, kogu pinge vabanes, teadlikkus muutus sügavamaks ja stabiilsemaks.

    Sisemisest võitlusest ja vastuhakust
    sai leppimine ja üksolemine kõiksuse pideva muutlikkusega.

    Valust sai taipamise ja mõistmise rõõm, et olen sellest püsitust, pidevas muutuvuses olevast tegelikkusest lihtsalt vaba. Tõeline vipassana-kogemus algas minu jaoks kaheksandal päeval. Pärast seda tundi võisin ma täielikus kerguses istuda ning lihtsalt vaadelda ja jälgida kõike üha väiksema ja väiksema pingutusega.

    Üheksas päev oli meie viimane täielik vipassana-kursuse päev.

    Kõik oli nüüd nii palju lihtsam, sest mu sees oli palju vaikust.

    Kibelev soov, et see kursus kiiremini lõppeks, oli haihtunud. Tõtt-öelda oli mul tunne, et see ei peakski lõppema ja võiks nüüd üha edasi kesta, sest kõik minu sees oli pärast üheksapäevast vaikust ning sisemist jälgimist nii rahulik ja rõõmus.

    Õpetaja tegi meile üllatuse, andes teada, et täna, üheksandal päeval kell kaks algavas tunnises meditatsioonis antakse meile uus meditatsioon nimega „Metta bhavana”, mida buda Gautama oli nimetanud tingimusteta armastuse ja kaastunde meditatsiooniks ning et pärast seda, kui meie õilis vaikimine on lõppenud, võime üksteist tervitada ja kõneleda. See tundus nii veider, et me võime peatselt, paari tunni pärast päriselt ka üksteisega rääkida. Ja millest meil üldse enam rääkida ongi?

    Jätkub…

  • Eevaülikonnas magamise võlu

    TEKST MERIT RAJU
    FOTOD KRISTIN HANSEN
    MODELL NEIDI KOMPUS

    Magamine on üks olulisemaid protsesse meie elus ja selle juures on mõned rusikareeglid ja mõned huvitavad alternatiivid. Kord Ungari vabaõhumuuseumis käies sain teada, et meie hõimurahvas magas vanasti istukil tillukestes voodites, paks padjakuhi selja taga toeks. Kombed ja eelistused on erinevad. Mida võiks aga anda soojadel valgetel suveöödel alasti magamine?

    Lihtsus

    Mis saab olla veel lihtsam ja loomulikum, kui aadama- ja eevaülikonnas põhku pugeda? Sul pole vaja midagi osta, omada ega vahetada – lups ja linade vahele. Ja kas teadsid, et jahedamas magamine (alla 21 kraadi) ja alasti magades langev kehatemperatuur une ajal aitab toota kasvuhormooni, mis muuhulgas aitab hoida meid noorena? Alasti magamine aitab hoida kehatemperatuuri madalamal – see aitab kehal kõige paremini une ajal reguleerida stressihormooni kortisooli taset.

    Armastus

    Kui sinu ja iseenda vahel, sinu käte ja ihu vahel pole riideid, puudutad sa end magades teadlikult või alateadlikult. Sa õpid end ja oma keha rohkem omaks võtma, armastama, hoidma, iseendaga kontaktis olema. Ja sellest tõuseb ainult head: paremad suhted enda ja teistega, emotsionaalse söömise ja muude kompensatsioonide väiksem roll ja vähem sõltuvust välisest tunnustusest. Puhas armastus!

    Lähedus

    Kui sul on kaisukaaslane, tunned tema keha ja tema sind – see tekitab heaolu- ja lähedushormooni oksütotsiini. Sul on mõnus ja nii olete ka lähedasemad ning rohkem valmis kontaktiks oma kaasaga igal tasandil – nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt.

    Puhkus

    Alasti magamine mõjub riietega magamisest veelgi stressimaandavamalt ja parandab isegi unehormooni melatoniini tootmist. Pole öösärki, mis läheks krussi või puntrasse. Pidžaamapükse, mis kerivad ennast üles. Nüüd veel kimp rahustavaid ravimtaimi padja alla, kardinad ette ja sääsevõrk lakke – nii saabub sügav ja kosutav suveöö uni.

    Vabadus

    Alasti olles oleme me vabad kõigest. Staatusest. Tiitlitest. Näivusest. Püüdmistest. Lihtsalt porgandpaljalt jahedate linade vahel selili. Mugav. Pehme. Rahul.

  • Rahutunne: tasa olles kuuled

    Rahutunne: tasa olles kuuled

    Elame oma mõtetes kujutluste ja kajade maailmas, kus enamik, mida mõtteis kuuleme, on vaid peegeldus meie minevikust, hirmudest, ebakindlustest. Mõtete virvarr. Kuidas kõndida sirge seljaga mööda neist meele peibutistest ja leida viis, kuidas tulla taas tagasi rahu juurde? Oma keskmesse.

    Mida teha, kui mõtted ei taha kuidagi peast lahkuda?

    Kuulates mõtteid, mis pidevalt tähelepanu otsivad, tundub aga vahel, et nad ei anna meile seda, mida tegelikult sisimas vajame. Ükski hea lahendus ei sünni siis, kui pea on mõtteid täis.

    Ole natuke rahulikult ja vaikselt ehk mediteeri igal hommikul kohe peale tõusmist vähemalt 5 minutit. Vaatle mõtteid, mis peas keerlevad, kuid ära anna neile uut jõudu, vaid lase neil mööduda.

    Tunneta vaikust ning märka oma keha.

    Püüa tulla taas vaikusesse ja kuulatada mõnel korral päevas, eriti peale intensiivset toimetamist ja kiirustamist. Loo taas vaikus ja kuula.

    Ja kui sa oled leidnud selle vaikuse, siis küsi mõttes ja oota vastust. Igale sinu küsimusele on vastus ootamas – on vaid vaja valmidust seda vastust kuulda, ära tunda. Nii jõuavad sinuni ka vastused oma küsimustele, lahendused probleemile või sügavam mõistmine iseenda kohta.

    Tee endale kuulamise detox

    Käi looduses ja kuula looduse loomulikke hääli: tuult, linde-loomi ja puid. Looduse helidel on tervendav vägi, need on justkui palsam hingele. Iga helivibratsioon, hääl on justkui nektar, mis meid toidab. Nendes loomulikes helides on sügavam tarkus, mis jõuab meieni alateadlikult.

    Kuula püha muusikat

    Vali kuulamiseks puhas, püha muusika, mis rahustab ja loob armastuse ja harmooniatunde. Näiteks mantrad on sellised iidsed pühad häälikud, mis mõjutavad meie sagedust ja ülendavad.

    Igapäevane meelepuhastuse harjutus

    Kujuta ette meeleseisundit, kui sul pole ühtegi pettekujutelma, takistavat uskumust ja alla tõmbavat mõtet ehk illusiooni. Kuidas sa end tunneksid ilma segavate mõteteta, kui miski ei tule sinu rahu segama? Kui sa oled täiesti kindel, et sa oled armastatud ja sul on turvaline. Kas sa oled end niimoodi tundnud, kasvõi minutiks? Nüüd tunneta, mis oleks, kui sa venitaksid seda hetke lõpmatuseni. Luba sellel vaikusel ja rahul korrutuda 100ga.

  • Roheline smuuti

    Roheline smuuti

    Smuuti on geniaalselt lihtne, maitsev ja toitev toidukord. Jagame täna sinuga Marika Blossfeldti klassikalise rohelise smuuti retsepti, mis sobib nii kevadpuhastuseks kui ka muidu + 2 nippi, kuidas smuutidest kõik väärtuslik kraam kätte saada.

    1. Suhtu smuutidesse kui toitu, mitte jooki – nende kulinal joomise asemel naudi neid pigem lusikaga amps-ampsu haaval ja mälu hoolikalt, nii saab toit ensüümidega seguneda ning seda on kergem seedida.
    2. Smuutidesse tasub alati ka rasvainet panna – rohelistes smuutides aitab see organismil rasvlahustuvaid vitamiine omastada, rohketel puuviljadel baseeruvates smuutides aga aeglustab rasvaine suhkrute imendumist verre.

    Klassikaline roheline smuuti, mis täidab meid kõige väekaga:

    • 240 ml ehk tassitäis külma vett
    • 4 peotäit lehtköögivilju (nt spinat, lehtkapsas, lehtpeet, naat, võilillelehed, nurmenukulehed), jämedad varred eemaldatud ja väiksemateks tükkideks rebitud
    • 1 banaan, kooritud ja tükeldatud
    • 1 peotäis värskeid või külmutatud marju
    • 1 avokaado, puhastatud
    • 1 sl kookosrasva

    (Retseptist jätkub 3 klaasitäieks)

    VALMISTAMISKÄIK:

    1. Pane kõik koostisosad loetletud järjekorras kannmikserisse ning püreesta ühtlaseks massiks.

    2. Vala smuuti ilusasse klaasi ja söö aeglaselt

    Foto: Marju Randmer-Nellis

  • 5 lihtsat viisi kevadiseks suurpuhastuseks

    5 lihtsat viisi kevadiseks suurpuhastuseks

    Kevaaaad! See on uue tärkamise ja ärkamise aeg, valguse, puhtuse ja säramise aeg. Kuidas teha suurpuhastust enda sees ja ümber?

    1. Ole õues

    Võta endale aega – mitte viimase, vaid esimese asjana, sest muidu on elu näidanud, et seda aega justkui ei tulegi ja ikka on kõik muu olulisem. Jaluta loodust jälgides, tangi päikest, hinga värskust, rända tärkaval Eestimaal.

    2. Vähem on rohkem

    Vanast vabanedes teed ruumi uuele, sest liigne kila-kola on energiaröövel. Kui oled asjadesse uppunud, pole ruumi uue üle rõõmu tunda ja pungil kodu peegeldub mõtteid pungil peas ja kohustusi täis kalendris. Süstematiseeri asju, vii mõned kastitäied kraami uuskasutusse või kirbukale, liiguta mööblit, too uued kardinad või diivanipadjad ja õitsvad poti- või vaasililled – nii saad kodu (ja mõtteid) lihtsalt ja kiirelt värskendada.

    3. Puhtam olemine

    Pese põrandaid meresoolaveega, millesse on lisatud sinu lemmikuid eeterlikke õlisid. Supilusikatäis meresoola ämbritäie vee kohta on mitmeti puhastav: nii bakterite kui vana energia mõttes. Mina lisan pesuvette ka mõned tilgad apelsini ja sidruni või eukalüpti eeterlikku õli – nii on põrandapesu elamus ka lõhnameelele ja heaolutundele.

    4. Raba rohelist

    Ise kasvatatud idud ja võrsed, need on kõige maitsvamad, lisaks pungil kogu headusest! Peotäis herneid kaheks päevaks vette ja siis potti mulla sisse. Nädalake kannatlikkust ja juba saab esimesi magusaid võrseid näpistada ning kõigi rõõmuks otse suhu pista. Vahtra- ja kasemahl, noored võrsed kodust ja loodusest, peagi pungadest välja piiluvad tillukesed hapukad vahtralehed – kõik need kevade kingitused puhastavad verd ning annavad metsiku(l)t energiat, vitamiine ja mineraale.

    5. Ole tänulik

    Mõtiskle, mille üle oma elus oled tänulik – seda tehes ja oma elu kingitusi väärtustades on leitud oluline seos õnnetundega.

    Millised on sinu suhted? Millised sind toidavad, millised kurnavad? Suuna energia suhetesse, mida tahad hoida ja kasvatada. Kellele oled valmis andestama? Kes vajaks sinu toetavat sõna, mõtet?

  • Kuus nädalat teisi teenides

    Kuus nädalat teisi teenides

    TEKST JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Kuus nädalat Facebooki, mobiililevi, uudiste, liikluse, valgusreostuseta ja maailmast ära lõigatuna ning teisi teenindades tundub moodsale inimesele kohutav väljavaade. Ent avab tegelikult tohutu taipamiste laeka, kui selline aeg endale võtta.

    Tajusin seda oktoobri alguses, kui pärast 1,5 kuud eraldatust Hispaanias Püreneedes oma kohvrit pakkisin ning valmistusin lahkuma Viost – kümmekonna majaga pisikesest külast, mis asub 1200 meetri kõrgusel 2000 meetriste mägede vahel, kuhu liinibuss ja massimeedia ei ulatu ning kus pesitseb ja tegutseb ka Casa Cuadrau.

    Viimane on ühelt poolt maja ja keskus ürituste ja vaimsete laagrite korraldamiseks, ent teisalt palju enam. See on ka inimgrupp, kes hoolitseb selle eest, et ellu tuleks rohkem tähelepanu, teadlikkust ja austust. Esiteks päris iseenda ja seeläbi ka teiste vastu. Maja, kus luuakse aega ja ruumi, mis on vajalikud muutuse esile kutsumiseks, näiteks keskuse külaliste elus.

    Teadlikkuse toomine oma ellu on lihtne, kuid mitte kerge ülesanne. Lihtne, sest osalejale tehakse kõik vajalik ette ja taha ära: mitu einet päevas kantakse ette ning sisse töötatud programmgi on paigas. Lisaks aeg ja koht, kus saab laskuda eelneva toel turvaliselt iseendasse. Pole segamas ei argisagin, sotsiaalmeedia ega reklaam tänavail.

    Olemise koht

    Siit aga tulebki keerulisem osa – nähtu ja kogetu viib igaüks Viost laia maailma laiali. Kui mägedes valitsevad ideaalsed tingimused, siis argielu on räpasem ja segasem.

    Koopas suudab hõlpsalt mediteerida igaüks,
    kuid me ei ela erakutena vaikses ja rahulikus koopas, kus keegi ei sega.

    Koha ja aja loovad keskusejuhid Katya ja Dani koos oma meeskonnaga, Carla, Anne, Curro jt. Neile on abiks ka vabatahtlikud ehk karmajoogid – inimesed üle ilma, kes saabunud sinna plaaniga anda oma aeg ja energia teiste hüvanguks ehk teha head lihtsalt hea tegemise nimel.

    Praktiliselt näeb see välja nii, et minimaalselt viieks nädalaks (maksimaalselt terveks kaheksa kuud kestvaks hooajaks) saab minna sinna appi ehk töötada päevas mõned tunnid külaliste ja keskuse heaoluks, osaleda vastavalt graafikule käimasoleva laagri töötubades ning mediteerida päevas mõned tunnid ja vaadata ringi keskust ümbritsevas Monte Perdido rahvuspargis. Keskus organiseerib majutuse ja toidu – sina lihtsalt ole ja tee.

    Eelhäälestus

    Teisi teenindama saabun augusti lõpus minagi. Kusjuures teenindamine on mulle enne kõlanud pigem millegi väheväärtuslikuna ning seda illustreerivad ilmselt kõige paremini näiteks poemüüjate ja teiste klienditeenindajate madalad palgad ja ameti kasin maine.

    Lisaks tõmbab selle pealt end käima ego. „Mis mõttes, terve puhkuse paned teiste teenindamisse!? “Ent ego märatseb asjata. NASA koristajagi teab, et lennutab astronaute Kuule, sest tema tegevuseta pole tarkadel inseneridel ja astronautidel mahti või võimalust prahi ja segaduse keskel Kuuleminekuga tegeleda.

    Tean seda faktina, kuid Hispaaniasse laekudes nii veel ei tunne. Küll häälestan end ratsionaalselt ja sisendan endale:

    järgmistel nädalatel pole  maailma naba mitte mina, vaid teised.

    Ole alandlik.

    Viimast tõlgendatakse võistlevas ühiskonnas tihti enda madaldamisega, kuid see ei ole seda. See on teadlikkus, mis rikastab kogemist. Pannes hoiakud, võrdlemise, eelnevad kogemused ja ideed-arusaamad kõrvale, saab iga unikaalne hetk ja kontakt (ja seda on iga hetk ja kontakt) sügavust juurde, õpetused ja sõnad aga tähenduse. Alandlikule on iga kogemus õpetus.

    Mäed ja ootamatused

    Hispaanias veedetud aja kõige meeldejäävama alandlikkuse õppetunni saan mägedes joostes, kui tähistatud matkaringile paariks tunniks sörkima suundun ja ligi kuus tundi hiljem surmahirmust õlgu võdistades naasen. Mägedes nimelt pole kuraasiga midagi teha ja ette valmistamata või üleolevalt minnes saab templi mällu igaveseks. Mulle teooriast ei piisanud.

    Ehkki jooksurada pidi olema tähistatud ning ring algas ja lõppes meie maja juurest, siis mõned kilomeetrid enne lõppu oli rajamärgistus kadunud. Seda avastades seisin mägede vahel kuivanud jõe orus, teadmata, kus ma olen. Vähe sellest, ka keegi teine ei teadnud, kus ma olen. Telefoni kaasas polnud. Süüa polnud. Näpus oli vaid veepudel. Olin juba mitu tundi jooksnud. Oli pealelõuna ehk mõne tunni pärast hakkas pimenema. Silme ees terendas öö mõnekraadises metsas ekseldes. Kergete jooksuriietega.

    „See siis ongi surmahirm,“ ütlesin endale, omal jalad põlvist nõrgad,
    süda ehmatusest ja õppetunnist tagumas.

    Oleksin pidanud kuulama kohalikke: mägedes ole alati valmis ootamatusteks. Õnneks leidsin pärast väikest paanitsemist teeotsa, kust olin saabunud, ja sörkisin tuldud teed tagasi, et mitte tundmatuses pimeda peale jääda. 20 kilomeetrist sai ligi topelt. Lisakskuraasi maha kraapimisele tuletas see kogemus meelde ka oma elu ja selle mugavuste hindamist. Olen nendega nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui mõnus kõik tegelikult on. See omakorda tähendab pehmenemist ja virinat tühiste asjade üle.

    Kohalolu

    Ent õppida saab ka lihtsamini, end ja teisi šokeerimata. Näiteks nõudepesu või koristamise käigus saan kiiresti teada, et olen tegevuses, hetkes vähe.

    Ehkki mediteerin regulaarselt ja oskan sellele tähelepanu pöörata,
    uitab meel ikka kuskil eilses või fantaseerib homses.

    Nii ei pese ma ei nõusid ega mõtle korralikult, vaid hõljun kusagil vahepeal.

    See on paras hullumeelsus, sest ainus hetk, kus tõesti olla ja kogeda saab, on praegune. Siin ja praegu. Sellest möödaunistamise tagajärg on lohakalt pestud nõud ja lõpetamata mõtted, mis varsti uuele tiirule tulevad. Ehk kulub topelt aega ja energiat.

    Seda märgates küsin endalt, et kui ma lihtsamaidki tegevusi ei suuda täie tähelepanuga teha, miks peaksin suutma edukalt ellu viia keerulisemaid, mis nõuavad tõelist pingutust ja pidevat takistuste ületamist… Kiiresti muutuvad argipäevas muidu märkamatud tegevused meeleharjutuseks, millele läheb täielik keskendumine.

    Oluline pole olla kohal mitte ainult meditatsioonipadjal,
    vaid igas tühisena tunduvas tegevuses

    – hambapesu, kingapaelte sidumine, vaiba kloppimine jne –, sest nendega tegelen ju igapäevaselt rohkem.

    Lühemalt öeldes pole mitte vaja teha meditatiivseid praktikaid, vaid elada meditatiivselt. Lisaks paremale sooritusele allub meel rutem juhtimisele, jääb ka suurem rahulolu tehtust ja pole muret, et täna ei jõudnudki sisemist vaikust tekitada ehk mediteerida.

    Vaikus

    Sisemisele vaikusele aga mängib Casa Cuadraus olulist toetavat rolli ka väline vaikus. Eraldatuse tõttu pole seal liiklust ja laagrites on kas täielik vaikus või vähemalt pool päevast ehk omavahel ei suhelda, ei surfata mobiiliga sotsiaalmeedias jne. Vaikus on midagi, mida moodsas elus järjest enam napib ja sel on tagajärjed.

    Tehnoloogia tõttu on võimalik olla kogu aeg kättesaadav, töö liigub inimesega ööpäev läbi kaasa ning ka suurlinnadega võrreldes suhteliselt vaikses ja väikeses Tallinnas on alati kuskil taustal mingi kõmin. Ent see ei ole meile, inimese kehale loomulik. See väljendub näiteks selles, kui sügav ja katkematu on ööuni.

    Lisaks füüsisele on aga ka vaimne mõõde.

    Vaikus, kus uut infot ei tule peale, on vajalik iseenda kuulamiseks
    ehk aru saamiseks, kuidas ma end tunnen.

    Kui vaikust pole, peavad impulsid tähelepanu saamiseks olema tugevad: terav, vali, valus, ere, magus, dramaatiline, ekstreemne jne. Ent kõhutunne (või ka päris mina) ei tule kunagi jalgu trampides, vaid vaikselt sosistades. „Psst, mulle tegelikult ei paku see töö enam midagi“ või „psst, see suhtlus on sul harjumusest, kuid see kahjustab rohkem, kui annab“.

    Sügavamale

    Sellest, et vaikus võib sisekaemuse, aga ka teistega suhtluse viia täiesti teisele tasemele, kogesin oma viimasel nädalal Casa Cuadraus. Teeklubi Global Tea Huti eestvedaja Wu De tee ja zeni laager möödus täielikus vaikuses ning see võimaldas meditatsiooni ja kogemistega laskuda sügavamale. Hea võrdlus oli aasta varem toimunud samast laagrist, kus oli luba päeval mõne tunni jooksul rääkida.

    Suhtlemiseta kaob vajadus kulutada energiat näiteks jutu väljamõtlemisele või meeles pidamisele ning selle energia saab suunata iseenda avastamisse. Seda enam, et

    argielus on vähe võimalust olla nädal aega vait, vaid iseendaga.

    Hämmastavalt palju räägime lihtsalt aega täis, kui vestluses on paus, laskmata sel kanda. Meditatsioon muutub sügavamaks või hommikupudru sööminegi jõuab uuele tasemele, sest märkad tekstuuri, maitseid, aroome ja mõju, mis muidu jutu- või mõttevadasse kaob.

    Ringiga tagasi

    Ükski neist kogemustest poleks omaks saanud, kui ma poleks otsustanud teistele oma aega kinkida. Ma poleks Hispaaniasse läinudki. Poleks kogenud mägedes ööbides ja valgusreostuseta taevas helendavaid tähti nähes ühtsust universumiga. Poleks taibanud jõe pervel mediteerides, kuidas kõik elus liigub, ka kivid.

    Poleks seal kogenud, et mina olen elu, mis kogeb maailma inimesena.

    Poleks võtnud vaevaks tõusta kell neli. Poleks joonud hinnalisi teesid, kohtunud vingete ja soojade inimestega ega saanud kaasa tuua sõpradega jagamiseks haruldasi teelehti.

    Kuus nädalat pärast Hispaaniasse saabumist olen nende teelehtede ja oma kohvriga taas lennujaamas, et koju naasta. Argipäev lööb justkui labakäega vastu vahtimist, kui Barcelona õhuväravas ajakirjaletti silman.

    Esikaaned küünitavad suurte ja jõhkrate sõnadega illustreerituna letilt, püüdes mu tähelepanu saada. Näiteks selgub, et äsja on USAs keegi palju inimesi maha lasknud. Miks ma peaksin seda teadma, küsin endalt, ja taandun ajakirjaleti juurest, selg ees. Otsustan lennukis hoopis vait olla ning uut infot peale mitte võtta, et kogutud vaikus enne Eestit ei lahtuks.

    Laagrites kogemine ja õppimine nimelt on mõnus ja võimas, kuid päris töö jätkub kodus. Õppimine ei ole ju mitte ainult tööriistade saamine, vaid iseenda muutmine, sest vastasel juhul pole õpitust miskit kasu. Kui miski ei muutu, on hullumeelsus sama teed mööda minnes loota uude sihtkohta jõudmist.

    Tagasi Eestis, alustan lihtsalt ja jätkan infodieediga.

    Küsimus pole selles, kas meediat ja infot tarbida, vaid mida ja miks. Iga sisse pressiv kild – uudis, reklaam, turundussõnumid, sotsiaalmeedia ehk teiste mõtete tarbimine – tahab minu tähelepanu ja otsust, kas tegelen sellega, loen seda. Isegi loobumine on otsus ja kurnab tahtejõudu ehk tühja-tähja peale kulub vajalik enegia ära, mistõttu oluline jääb tegemata. Charles Duhigg selgitab seda hästi raamatus „Harjumuse jõud“.

    Karmajooga Casa Cuadraus

    Minimaalselt viis nädalat, maksimaalselt kaheksa kuud

    Sisaldab:

    • Päevas viis tundi meditatiivset tööd: majapidamine, koristamine, hakkimine, nõudepesu, meditatsiooniruumi valmis sättimine, matkadel varustuse kandmine
    • Vähemalt paar tundi meditatsiooni päevas
    • Võimalust osaleda töötubades: näiteks jooga, meditatsioon, matkad, toiduvalmistamine, tantsu- või teeõpetused
    • Üks täisnädal vaimses laagris
    • Üks vaba päev nädalas matkamiseks vms

    Casa Cuadrau asub Püreneedes Monte Perdido rahvuspargi serval ligikaudu 300 km Barcelonast. Külas on vähem kui kümme püsielanikku. Lisainfo www.casacuadrau.org

    ELUKAASLASE KOMMENTAAR

    Mentaalne ja emotsionaalne suurpuhastus

    Ärkan keset ööd valguse peale – täiskuu värvib läbi akna mu magamisaseme hõbedaseks. Oma voodit päevade eest uude kohta sättides ma sellise äratuse peale ei osanud mõelda. Samas tore! Vaatan eredat kera ja mõtisklen kahe teema peale: tervis ning kuhu suunas oma tööde ja tegemistega edasi liikuda. Vanaviisi lihtsalt ei saa. Südamesoovide eiramine on tekitanud pikalt stressi ja nüüd ka tervisemuresid, mida enam ignoreerida pole võimalik. Kehas tuikab. Hirm, teadmatus, ebakindlus, ent samas kindel soov asju muuta on minus mingi veidra emotsionaalse kokteili moodustanud. Lausun mõttes paar palvet kuu poole. Kunagi varem ei ole kuu niipalju mu tähelepanu pälvinud ja vestluskaaslaseks olnud kui nüüd.

    Muutustelaines need poolteist kuud koduses Tallinnas mööduvadki. Kõik, mida ma Hispaaniast otsima läheksin, on mul siin olemas – tabab mind mõte, kui elukaaslane laseb kevadel lendu idee minna Püreneedesse taas kord teed õppima (eelmisel sügisel käisime seal koos teemeister Wu De laagris). Mõte tundub tore, aga sel aastal see mind tegutsema ei innusta. Tunnen iga keharakuga, et õigem on koju jääda.

    Nii ongi. Kuus nädalat vaikselt olles ja tegutsedes on aega kuulda ka kõige õrnemaid sisemisi sosinaid. Lase lahti neist paljudest mõttemustritest, mis sind ei teeni, kuulen häält enda sees pidevalt lausumas. Nii ongi aeg mentaalseks ja emotsionaalseks suurpuhastuseks. Töö, eesmärgid, inimsuhted, kodu, toitumine, liikumine, loodus, vaikus, aastaid kimbutanud ärevushäire – kõigile neile teemadele on aega ja lõpuks ka julgust otsa vaadata. Mis mind rõõmustab, mis mitte, mis muutmist ja minnalaskmist vajab, et saaks tekkida ruumi vajaliku ja olulise jaoks, mida hing igatseb.

    Ja kui juba soov on kindel, tulevad ka tööriistad ja abilised: igapäevaselt praktiseeritavale joogale lisaks joogalaager Kesk-Eestis, Teadliku Muutuse Kunsti kursus, Hiina meditsiin ja qigong, matkad metsas, rabas ja mere ääres, taimede korjamine, tee joomine sõprade seltskonnas ning Kadrioru pargis pea iga nädal ühe vahtra all vedeledes veedetud tunnid.

    Kõige kogetu abiga lasen paljul minna. Tean, et osast mõttemustritest lahti laskmine võib tekitada nii tuttavates kui ka elukaaslases küsimusi ja hämmingut, võib-olla isegi pahameelt. Kui varem olen nende hämmeldunud pilkude kartuses nii mõndagi tegemata jätnud, siis nüüd enam mitte. Südamehäält on hea kuulata. On vabastav tunne olla mina ise. Ruumi tulebki juurde!

    Lisaks tunnen, et suurpuhastus tuleb läbi viia ka kodus. Peaaegu iga viimne kui nurk saab tolmulapiga üle käidud, asjad ringi tõstetud, voodi uude kohta sätitud, mind enam mitte teeniv uuele ringile saadetud. Huh, tunnen veel rohkem rahu ja avarust. Seda siis tähendabki Jaapanis kasutatav maagiline sõna ōsōji ehk suurpuhastus, millest teemeister Wu De toonases laagris rääkis.

    Signe Sillasoo

  • Tagasi oma rütmi juurde

    Tagasi oma rütmi juurde

    INTERVJUU JA FOTOD RIVO SARAPIK

    Enda ja looduse rütmi arvestamata pole võimalik kestvalt elada, leiab zen-munk, 50 riigist teesõpru ühendava teeklubi Global Tea Hut asutaja Wu De. Ehkki tohutuid kriise loodusest kuni poliitika ja inimeste terviseni on palju, on Ameerika väikelinnast pärit ja Taiwanil elav Wu De tuleviku osas lootusrikas.

    Mis oleks vaimsuse ja iseendaga tegelemise teel hea esimene samm?

    Minu jaoks on iga praktika alus meditatsioon. Meditatsioonita on jooga vaid võimlemine, tarokaardid vaid mäng ja tee vaid jook.

    Meditatsioon ei lähtu religioonist, vaid võib põhineda hingamisel. Igaüks hingab 24 tundi ööpäevas ega ole olemas kristlase või budisti hingetõmbeid.

    Samuti on need tehnikad universaalsed, ei nõua keerulist õppimist või oskusi, vaid oma keha ja selle rütmi tunnetamist. Kui suudan selle läbi iseenda rütmi juurde tagasi jõuda, siis jõuan ka elu rütmini.

    Mina ei vaata teed või meditatsiooni lahus, sest nende õpetused tõest ja elust on universaalsed, sõnadeta edasi antavad.

    Samuti on tee suurepärane ühendaja. Kui moslem, kristlane, budist ja hindu kohtuvad ning usu üle arutlevad, siis nad tõenäoliselt lõpetavad vaieldes. Kui nad koos teed joovad ja teest räägivad, lõpetavad nad vendadena.

    Ütled, et inimene on kaotanud oma rütmi. Mida see tähendab?

    Rütm on elu esimene kogemus. Beebi südamelöögi sagedus on seotud ema südamelöökidega ehk rütm on me elus olemas enne kui teadlikkus iseendast. Sündides saame oma südame ja keha rütmi.

    Samas oleme oma eluviisi tõttu ühenduse omaenda kehaga ja ühes sellega ka loodusega kaotanud. Me eluviis ei toeta rahu, tervist ning tervislikkust. Me ei kuula enam iseend, kuid meie keha pakub võimsat tarkust, sest keha loomisse on kulunud miljardeid aastaid arengut.

    Istume siin ja räägime, samal ajal teeb keha miljoneid asju, näiteks hingab, reguleerib neerude ja hormoonide tööd. Kui peaksid seda ise korraldama, keeraks kindlasti midagi vussi.

    Zen-budismis on ütlus, et üks ja sama elujõud reguleerib nii minu hingamist kui ka puulehtede kolletumist sügisel.

    Tarkus, mis inimkeha töös hoiab, on sama tarkus,
    mis reguleerib aastaaegade vaheldumist
    või näiteks pesukaru või delfiinide elu.

    See elujõud juhib ka tähti ja ka me ise oleme tehtud tähtedest, mis miljardeid aastaid tagasi plahvatuse tagajärjel tekkisid.

    Inimeste loodusest lahku löönud eluviis mõjutab ka looduse toimimist. Tõsi, alati on olnud kõikumisi.

    Aastate ja aastaaegade vahel?

    Just, kuid siiski olid need ette aimatavad, oli muster. Näiteks Wuyi mägedes Hiinas teed kasvatavad ja valmistavad põlluharijad räägivad, et tänavu ei saa valmistada nii head teed kui kümme aastat tagasi. Mõistagi, vihmahooajad muutuvad igal aastal, kuid need on järginud teatud rütmi. Looduse märke jälgides saab tõlgendada, et „see on seda tüüpi aasta“. Sadade aastate jooksul on teekasvatajad neid mustreid lugema ning neid tee valmistamisel arvestama õppinud.

    Nüüd on need mustrid kadunud?

    Jah. Nüüd tuleb näiteks teed töödelda vihmas, sest vastasel juhul jääksid lehed korjamata ning saak läheks raisku ja farmer laostuks.

    Põllumehed üle maailma tunnetavad looduse rütmi muutusi ja oskavad sellest kõige täpsemalt rääkida. Need muutused on põhjustanud inimene oma tegevusega.

    Probleem pole poliitiline või majanduslik, vaid probleem on alati meie südames ja saab alguse üksikisikust. Üksikisikud ju moodustavad ühiskonnad.

    Loodusest ja loomulikkusest lahus elades on keskmise inimese elu rütm nagu kehva noorte rokkbändi muusika ehk müra.

    Sellisena elu, eriti linnades, tundub. Valitseb kaos.

    Kui inimene muutub mõnd praktikat –
    meditatsiooni, joogat, qigonq’i või teetseremooniat –
    harrastades tundlikumaks,
    hakkab ta rohkem oma keha rütmi tunnetama.

    Ameerika pärismaalastel on ütlus, et valge mees on oma kehast nii palju kaugenenud, et ta ei tea isegi, millal süüa. Paljud inimesed ei söö mitte siis, kui nende keha seda nõuab, vaid siis, kui kell lõunaaega näitab. Rääkimata kogustest või toitudest, mida endasse pannakse.

    Minu õpetaja ütleb, et mitte kiirtoidurestoranis söömine ei muuda sind tundetuks, vaid sa pead olema tundetu, et süüa kiirtoidurestoranis. Seda kraami oma kehasse pannes pead sa sellest ikka täiesti lahti olema ühendatud. Su keha karjub: „See sakib, ära tee seda mulle!“ Kogustega on sama lugu.

    Selle tasakaalutuse tõttu on inimestel piltlikult öeldes jalad külmad ja pea kuum, kuigi peaks olema vastupidi.

    Mida see tähendab?

    Seda ütlust võib võtta nii kujundlikult kui ka sõna otseses mõttes. Näiteks külmad jalad. Elame ja töötame peaga, alakeha lõikab kontorilaud ära. Sellise elu tagajärjel pole keha tasakaalus, mistõttu pole tasakaalus ka yin- ja yang-energia ehk pea hõljub tihti pilvedes ja meeled on erinevate impulsside turmtule all.

    Vaatasin ükskord rongis noort paari. Noormehe viis meelt pidid korraga töötama: ta kuulas muusikat, surfas telefoniga sotsiaalmeedias, püüdis suhelda kaaslasega, kes talle omakorda mingit lõhna nuusutada andis, ning lisaks ampsas kiirtoitu.

    Sedasi elades ei kuule sa oma sisemist kompassi, mistõttu jääb kuulamata ja mõistmata elementaarne – näiteks et vett mürgitades mürgitame iseend. Kuna iga inimese kehast on vähemalt 50% vett, siis kedagi armastades peame armastama ka vett.

    Vee ja õhu mürgitamine, mida me tohututes kogustes teeme, on hullumeelne ja enesetapjalik tegevus. See saab juhtuda vaid seetõttu, et inimesed ei vaata ega pööra tähelepanu. Võin kihla vedada, et pestitsiidide müügiga miljonäriks saanu ostab oma perele mahetoitu. See silmakirjalikkus ei pruugi talle isegi kohale jõuda.

    Sisemine kompass, kõhutunne ja intuitsioon on meil kõigil olemas. Tema hääl on nõrgenenud pideva stimuleerimise, raskemetallide ja reostuse tõttu. Selle rütmita pole võimalik elu instrumente mängida.

    Samas peame õppima elu rütmi mängima, sest siis pole asjad nii pea peal, nagu need praegu on.

    Paljust sellest me samas räägime – alates keskkonnast, poliitikast ja lõpetades üksikisiku tasandiga – ning asjad on muutumas. Kas muutuse suund on õige?

    Kindlasti. Mina valin lootuse, armastuse ja optimismi.

    Kust sa neid ammutad? Paljud neist teemadest on ju nii tohutu suured ja vigased.

    See ei pruugi päris nii olla. Tumedus on palju mürarikkam kui valgus. Seda illustreerib see, kui üks inimene seitsmest miljardist tapab oma abikaasa ja kogu ajakirjandus seda kajastama ruttab. Jättes samal ajal tähelepanuta, kuidas iga päev läbivad tuhanded inimesed 10–30 päevaseid vipassana-meditatsioonikursuseid. Üleilmne meedia pole seal.

    Ehk sina annad tähelepanu siis heale?

    Osa sellest on mitte lasta meedial kontrollida oma taju ja arusaamist maailmast, sest meedia õitseb inimeste hirmu toel.

    Väldin osa sellest ning tarbin näpuotsaga, et olla toimuvaga kursis. Olemata seejuures toimuva suhtes hinnanguline ning ärritumata. Kui vihastun vihaste inimeste peale, on lihtsalt üks vihane inimene juures ja see ei lahenda midagi.

    Nii ma valingi lootuse ja usu headusse, sest seda on igaühes.

    Juurte juurde tagasitulek ja arvestamine oma kohaga looduses pole seejuures samm tagasi. Kindlasti pole aga võimalik minna tervelt edasi ilma selleta.

    Üks viis edasi liikumiseks on vaimne töö iseendaga?

    Jah, sest materiaalset rikkust tuleb üha juurde ja ühes sellega mõistab järjest enam inimesi, et ükskõik kui palju sa kokku kogud, ei suuda see sulle rahulolu pakkuda.

    Võid rabada 80 tundi nädalas ja ehitada vinge maja, kuid sa pole kunagi kodus selle nautimiseks.

    Piiblis on selle kohta ütlus: mida võidab mees, kui kogub kogu maailma varanduse ja kaotab selle käigus oma hinge? Mitte midagi.

    Mida materiaalselt rikkamaks maailm saab, seda enam tekib rikkaid, kes on õnnetud.

    Olen reisinud enam kui sajas riigis üle maailma
    ja minu kogemus ütleb, et kõige õnnelikumad on vaesed.

    Rikkad seevastu kurdavad pidevalt millegi üle.

    Ei rikkad ega vaesed ole seejuures väljakutsetest ja probleemidest vabad. Vaene püüdleb jõukust, rikkad paigaldavad turvakaameraid ja müüre jõukuse säilitamiseks.

    Maailma arvates oled sa kohale jõudnud, kui oled kuulsaks ja rikkaks saanud. Ent sinna välja jõudnud inimesed tihti ise nii ei tunne. Olles rabanud 20 aastat, jõudnud tippu, avastavad nad, et seal polegi midagi.

    Nii hakatakse seda miskit – rõõmu ja rahulolu – otsima mujalt. Paljud otsivad seda meelemürkidest, aga üldiselt leiatakse see vaimse arengu teelt.

  • See pole mina, kes valmistab teed

    See pole mina, kes valmistab teed

    TEKST STEVE KOKKER
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Inimesed kogunevad õhtuseks teetseremooniaks. Mina olen täna õhtul teemeister. Olen teinud ettevalmistusi juba üle tunni, seades hoolikalt valmis kõik tarviliku: teekausid, kannud, katlad, pliidi, vee, küünlad…

    Peatselt tärkavad teelaual kaunis karbis olevad aastakümneid laagerdunud lehed taas uuele elule. Enda kõrvale olen asetanud Buda kuju sümboliseerimaks kõrgemat mind, kelle kohalolule ma tänasel õhtul loodan, sest tema suudab juhtida tseremooniat paremini, kui Steve sellega kunagi hakkama saaks.

    Varajased külalised istuvad põrandal ja jälgivad iga mu liigutust, justkui otsides vihjeid selle kohta, mis toimuma hakkab. Tunnen end rahulikuna ja keskmes ning naeratan, meenutades, kui närvilisena olen end varem inimeste ees tundnud. Kogu elu on pelk mõte avalikust esinemisest mul kõhus keerama pannud. Ma ei tõstnud alg-, kesk- ega ka ülikoolis kordagi kätt, et midagi küsida, sest kartsin sattuda piinlikku olukorda.

    Ometi ei tunne ma täna siin istudes kübetki ärevust.

    Olen õppinud käituma – mõnikord edukamalt, teinekord vähem – vastavalt sufiõpetusele, mis räägib iseenda tee pealt eest ära tulemisest.

    Kuidas seada oma tavapärased muremõtted, hirmud ja hinnangud tagaplaanile ning lubada Vaimul kõneleda ja toimida läbi minu enda, olles justkui oskuslik vahendaja.

    See viib hetkedeni, kus jälgin oma liigutusi või kõnelemist kõrvalt ja taban end mõttelt: kes on see, kes kõneleb? Ehk oled tundnud seda erilist tunnet ka oma elus? Ma olen jätkuvalt Steve – mul on oma iseloom ja oskused ning need väärivad tähistamist ja kasutamist, ent millegi kõrgema vaimus. Külalised, kellele sellistel hetkedel teed serveerin, tunnevad erinevust.

    Kuhu kadus minu ärevus? Mitte et tunneksin sellest puudust, ent kas tõesti on võimalik, et pärast kõiki neid aastaid selle külge klammerdumist, sellega samastumist, see lihtsalt märkamatult… lahtus? Harjutamisest on abi olnud. Samuti õppimisest, mediteerimisest, enese peenest häälestamisest, mõistmaks enda ja teiste sisemaailmasid. Kõige rohkem aitas, kui mõistsin, et endast parima andmine on väikesest, piiratud, kammitsetud enesepildist loobumine nii hästi, kui selles hetkes suudan, lubades endal kanaldada suuremat tarkust kui suudaksin kunagi…olla?

    Kutsu külla hea sõber ja serveeri talle teed.
    Kanna hoolt, et ta tunneks end nii koduselt kui võimalik.

    Lülita seda tehes välja kõik oma mõtted, ära muretse millegi pärast. Kuula oma südant ja soovi sõbrale midagi head. Luba endal tunda, et oled juhitud millegipoolt, mis pole sina ise. Kui minu sõnadest ei piisa, meenuta, mida sufi poeet Rumi kord ütles: „Sa ei ole tilk ookeanis, sa oled ookean, mis peitub ühesainsas tilgas.“