Ostukorv

Rubriik: Tervis

  • Kuidas ma sõudma hakkasin

    Kuidas ma sõudma hakkasin

    TEKST MARIAN HIIRE
    FOTOD RUUDU RAHUMARU

    Sõbrad on ühed head allikad – nii kuulsin ma, et jaanuaris algab kuupikkune sõudeergomeetrite ülemaailmne virtuaalne tiimivõistlus (Concept 2 Virtual Team Challenge). Tõtt-öelda ei osanud ma alguses midagi ette kujutadagi – ei sõudmisest, võistlusest ega sellestki, mida ma ise sellest arvata võiksin. Aasta tuli ometi käima lükata ja selleks otstarbeks tundus väljakutse täpselt paras – saagu mis saab!

    Täpsemalt seisnes väljakutse selles, et tuli ennast registreerida veebilehel, ühenduda Eesti sõudevõistkonnaga ja hakata kirja panema kõiki sõudeergomeetril läbitud meetreid. Mida rohkem, seda parem muidugi. Võistlus oli avatud, kõik võisid liituda.

    Olin varem tegelenud kehatunnetuse treeningutega ja kooliajal katsetanud kõike ettetulevat suusatamisest võrkpallini ilmaski siiski sportlane olemata, kuid sõudmine… No kus üks sisemaa maatüdruk sellest ikka enamat teab kui Jaansoni olümpiasõidud!?

    Algus

    Täpselt 1. jaanuaril astusin Tartu sõudmise ja aerutamise klubisse ning istusin ergomeetrile. Hoolimata pühalikust päevast oli klubis näha tahtmist täis rahvast ja kuuldavasti oli sisse sõidetud juba miljon meetrit edumaad suurima favoriidi, Prantsuse sõudetiimi ees.

    Saavutused ja võistlus ise ei mahtunud alguses väga mu pähe, tahtsin teada saada, mida sõudmine endast üldse kujutab ja mida ma tegema pean. Enne oma esimesi meetreid mõtisklesin ka selle üle, mida küll trenni selga panna, sest korralikku spordiriietust mul polnudki.

    Alustasin päris naljakalt: kinnaste, lilleliste retuuside,
    madalate nahast tänavasaabaste ja lehviva pikavarrukalise pluusiga.

    Sõbrannal oli varasemate kogemuste alusel võetud istumise alla ka väike roosa südamekujuline padjake – nii me seal siis särasime, võrdlemisi erinevad neist, kel juba pilgud ja kehad tegemas sissesõidetud liigutusi.

    Praktika on tõe kriteerium ja hakkas kogunema tarvilikke arusaamasid.

    Esiteks see, et pluusi lehvivuse elementi tuleb taltsutada, sest vastasel juhul kiilub selle tagaosa ergomeetri vahele ja liikumine takistub.

    Teiseks see, et kuigi kindad on head selleks, et randmed ei saaks ergomeetri „tuule“ tõttu külma, kadus mul vajadus kinnaste järgi õige pea. Kas siis seetõttu, et mu keha muutus vastupidavamaks või suurenes treeningute intensiivsus ja seetõttu kasvas keha soojatootmine? Lisaks avastasin, et villaste või suusakinnastega hakkasid sõrmed higistama. Kuna õige tehnika puhul ei tule ergomeetri käepidemest kramplikult kinni hoida, kaob pisukese praktika järel ka oht villide tekkele ja nii võis kinnastest loobuda.

    Kolmandaks see, et kui tänavakingadega enam ei taha sõuda, tuleb hankida võimalikult sileda ja ühtlase tallaga botased – need on sõudmiseks kõige sobivamad.

    Mida siis sõudeergomeetril tehakse? 1. jaanuaril ei toimunud ühtegi ametlikku trenni, kuid nagu peagi selgeks sai, saab ja tuleb väljakutse ajal sõuda pea igal võimalikul hetkel, ka väljaspool sõudespinningu trenniaegu. Sõudespinning? See tähendab treeneri ehk eessõudja juhendatud rühmatreeningut, kus sõudmise rütm valitakse vastavalt muusikale ning kõik osalejad sõuavad nii sünkroonis kui oskavad.

    Sõudespinning sobib kõigile, nii kogenud sõitjatele kui alles alustajatele, meie treeningutes olid küll põhiliselt kohal just viimased.

    Sain selgeks, et lisaks sellele, et olen algaja, olen sõudevõistluste kategooriate mõttes juba ka veteran oma üle 30 eluaastaga.

    Pühendumine

    Esimesed juhtnöörid kehalise tegevuse osas sain sõbrannalt ja nii algaski minu rännak – koostöö oma keha ja meeltega uute teadmiste ja kogemuste omandamiseks. Kogu jaanuarikuu jooksul oli kolm päeva, mil ma ei sõudnud!

    Keskmiselt läbisin iga päev 13 kilomeetrit. Esimese kuue päeva järel tundsin väikest kehalist väsimust, aeg-ajalt kerget iiveldust ja seetõttu otsustasin ühe päeva puhata. Sellest oli abi ning hakkasin tasapisi tundma, kuidas mu keha harjub igapäevase treeninguga. Hakkasin märkama iseenda kasvavat tugevust – sõudeergomeetril on ekraan, kust saab pidevalt jälgida oma kiirust, tempot ja läbitud distantsi.

    Mul hakkas tekkima väike hasart, mida küll hoidsin teadlikult tagasi,
    et keha jõuaks meelele järele.

    Iga kord, kui sõudma läksin, leidsin midagi uut,
    mida märgata oma liikumises, oma tehnikas, oma meeleseisundis.

    Sõudmine on isemoodi meditatsioon – fookus on kehal ja selle liikumisel ning mõtted taanduvad ja meel kergeneb. Varasem taust kehatunnetuse treeningutega andis juurde märkamisjõudu ning süvenemistahtmist.

    Lisaks oma isiklikule edenemisele jälgisime pidevalt ka kollektiivseid kilomeetreid. Umbes poole kuu peal korraldati üle-eestiline poolmaratoni päev, sest jõudis kohale luureinfo, et prantslased on võtnud plaaniks meile järele jõuda. Sel hetkel olid eestlased läbinud kollektiivselt 14,6 miljonit ja prantslased 12,9 miljonit meetrit, varem oli vahe nendega olnud umbes kolm miljonit meetrit – pole ime, et tekkis väike ärevus, eriti seetõttu, et prantslaste võistkonnas oli vähemalt sada inimest rohkem kui Eesti tiimis.

    Poolmaratoni päeval oli saal rahvast täis. Tuleb tõdeda, et minu poolmaraton jäi tol päeval sõitmata, sest just sel ajal oli mu nõrk koht, hüppeliigesed, end tunda andma hakanud. Küll aga veeretasin 10 kilomeetrit kokku ning ületasin sellega tollel päeval ennastki. Sõudmine on liigestele üldiselt vähe koormav ning seetõttu sobib taastusraviks ja ka neile, kel on näiteks põlvede või hüppeliigestega probleeme. See info julgustas mind ning otsustasin, et saan väljakutsega jätkata. Kaks puhkepäeva aitasid kehal olukorraga toime tulla ning tagantjärele tarkusena tean, et hüppeliigesed harjusid suurema koormusega ning otsustasid valutamise lõpetada.

    Keset kuud sulgeti võimalus väljakutsele uusi inimesi registreerida, seetõttu käis enne seda aktiivne agiteerimine sõprade hulgas – et koguda väärtuslikke lisameetreid ning säilitada Eesti liidripositsioon, mille me esimesest päevast sisse seadsime. Mitmed sõbrad võtsidki kutsest kinni ning seega andsime sõbrannaga lisaks oma meetritele Eesti võistkonnale juurde nii mõnegi uustulnuka panuse.

    Isegi mu kuuene ja neljane poeg said nakkusest osa ning nende meetrite arv polnud koguvõistkonna mõttes mitte sugugi viimaste hulgas!

    Meeleolukas treening

    Lisaks igapäevastele sõudmistele käisin kaks korda nädalas ka sõudespinningus, mille käigus sain jälgimise kaudu õppida nii treenerilt kui kogenumatelt sõudjatelt. Lisaks on spinningus sees ka muusikaelement, mis mind köitis.

    Muusika rütm ja iseenda liikumine tuli sünkrooni ajada
    ning selle juures veel füüsilist jõudu rakendada.

    On leitud, et muusika rütmis sõudmine tõstab treeningute efektiivsust – meelel on millestki kinni hakata ning kasvõi loo lõpuni pingutada!

    Muusikaline avardumine tuli minu maailma ka seetõttu, et treeningsaalis mängis pidevalt mõni popmuusikaline raadiokanal. Seni polnud taoline muusika mu reaalsuses eriti figureerinud, kuid ühel hetkel avastasin endalegi üllatuseks, et keerasin autoraadio tuttavate lugude kanalile ning nautisin hoogsust, mida selline muusika minus tekitas. Treeningud ja oma keha liigutamine hakkas seostuma lugudega, mida treeningute käigus kuulsin. Hakkasin muusikale lähenema uuest vaatenurgast: millise tempoga saaks selle järgi sõuda? Üllatusin seostest, mida sõudmine tekitas mu varasemate kogemiste ja teadmistega, näiteks muusikatunnetusega.

    Sõudmise tõttu kulutasin iga päev umbes 700 kilokalorit rohkem kui varem. Nüüd sain parema arusaama, mida tähendab hundiisu, ning näljase pilgu vältimiseks tekkis vajadus hästivarustatud proviandikoti järele. Regulaarseks muutus ka suuremate veekoguste tarbimine. Rikastasin oma vett lahustuva C-vitamiini, magneesiumi ja muude lisanditega. Ka teeseenejook oli mõnus treeningukaaslane.

    Tasapisi hakkas mulle koitma ka see kuuldud tõde, et regulaarne füüsiline aktiivsus tõstab tuju ning annab elule särtsu juurde. Jah, tundsin seda tõesti omal nahal. Mu keha toonus tõusis ja märkasin, et kuigi kaal eriti ei muutunud, muutus keha kompositsioon. Hakkasin tunnetama enda tugevamaks saamist. Iga trenni järel oli väga nauditav oma sooja keha venitada – seetõttu muutusin ka paindlikumaks. Märkasin seda, et mu keha muutus üldiselt soojemaks ning sain aru, et see aitab mul end talvel paremini tunda. Ah kui mõnus oli pärast trenni voodisse kukkuda ja sügavalt magada – jah, kes oleks arvanud, et lõdvestumiseks tuleb enne pingutada!

    Meistersõudjaks?

    Kolmandal nädalal sattusime esimest korda päeval ja päikesepaistes sõudma ning see oli hoopis teine tera. Õhtuti oli treeningsaal ja kõrvalolev jõusaal täis rühkivaid ja pingutavaid noori või jõumehi, kuid päeval oli meeleolu hoopis teine. Saime ise muusikat valida (jah, mõnikord ajas kellegi valitud kõva tümps või raskemeelne raiumine meele ikka mõruks ka) ning sõudmist jutustamise ja naermisega rikastada. Päeviti liitus meiega ka teisi naisi, kel õhtuti superemaduse kõrvalt kodust raske välja saada. Nii sai kokku ka minu 186 kilomeetrit, ehk umbes pool 360st nn meistrikilomeetrist. Nimelt antakse neile, kes on ergomeetril sõudnud 360 kilomeetrit, meistersõudja nimetus, T-särk ning pannakse pilt ja nimi ka vastavale kodulehele. Kui alguses ei osanud ma endale mingeid sihte seada, siis pärast 180 km läbimist jõudsin mõtteni, et suurenenud treenituse tase lubab mul ehk hea tahtmise korral vähem kui poole kuuga siiski teise poole vajaminevatest meetritest ära sõita ning end aupaklikult meistersõudjaks nimetama hakata!

    Täieliku algajana sõudeergomeetrile istudes ja sõudma hakates vahtisin alguses, mida teised teevad, ja siis püüdsin enda liigutused ka käima saada. Mul tekkis küsimusi, millele hakkasin tasapisi ka vastuseid saama. On huvitav, et juhiste tähendus saab selgemaks alles siis, kui kehaliikumises on tekkinud mingigi harjumus ning tähelepanuvõimel on ruumi uute nüansside märkamiseks.

    Kogenud treenerid annavad algajale just paraja hulga teadmisi, sest on selge, et kõik korraga sisse ei mahu. Tabasin end nii mitmeltki ahhaa-elamuselt, kui sain aru, et jalgade jõu rakendamine toob liikumisse hoopis uue kvaliteedi ning etteliikumise ajal lõdvestumine on täiesti võimalik ja vajalik! Sain ka tundma, et päevad pole vennad ning kuigi tuleb oma keha kuulata, võib juhtuda, et liikumise sees leiab keha üles jõu, mida meel ei arvanud seal olevatki.

    Kolm päeva enne kuu lõppu saigi mul siht täis – 360 kilomeetrit! Kuna hoog oli sees, andsin viimaste päevadega endast parima ning väljakutse lõpuks oli mul koos 408 864 meetrit! Viimased kilomeetrid tegin juurde puhtalt sellepärast, et avastasin, et üks mees oli meie võistkonnasiseses edetabelis minust umbes kahe kilomeetriga ees – tahtsin oma kohta parandada hoolimata sellest, et olin just väljunud lõpupeolisest saunasoojusest. Sain teadma, et ka kleidi ja sukkpükstega on võimalik hea tahtmise korral sõuda, ning nagu kingituseks tuli raadiost nii kaasakutsuvaid lugusid, et me kuidagi ei suutnud sõudmist lõpetada.

    Tund enne südaööd pakkisime end siiski südamest rahulolevatena kokku ning teadsime, et oleme võitnud – nii võistkondlikult kui ka isiklikult! Eesti võistkond oma 288 liikmega võitis väljakutse 41 326 007 meetriga, pearivaalid prantslased suutsid oma 411 liikmega kokku koguda 38 819 713 meetrit. Mina paigutusin Eesti võistkonna siseselt 19 kohale ning on selge, et jäin rahule.

    Kogunenud tarkuseterad

    • Huvitava kogemuse sain veel eelviimasel väljakutse päeval – mind tabas „valgustatus“, kui sattusin pimesõudmise peale. Silmad suletuna sõudmine pani alguses pisut proovile tasakaalu, kuid tekitas hoopis uue ruumitaju ning seeläbi kogesin enneolematut rahutunnet ja lõdvestumist. Keha leidis iseenda rütmi, mida pärast võisin ekraanilt vaadata. Kui meelega oma keha juhtida, võivad tulemused teised olla. Mõlemaid viise on hea endale lubada.
    • Kuidas ma ja me vastu pidasime? Kindlasti aitas püsivusele kaasa see, et koordineerisime sõudmaminekud sõbrannaga ning võtsime seda ka kui meelelahutust – sõime ja jutustasime ning pidasime töökoosolekuid. Lõpus kujunes välja lõikudena sõitmine: näiteks 3000 m ja siis väike venitus ja veejoogipaus. Nõnda ei väsinud aju nii ära ning säilis värskus. Muidugi leidsin ma end ajuti ka pingutushasardist ning püüdsin iseenda piire selgemini tajuma hakata.
    • Kuu lõpuks olime mõlemad sõbrannaga täiendanud oma varustust sobilike jalanõude, pükste ja pluusidega – et oleks kompaktne ja kerge olla. Rippuvad kõrvarõngad, kodukootud tervisejoogid ja rõõmsameelsus jäid meie kaubamärkideks. Leidsime uusi tutvusi, avardus maailmakogemus ning, jaa, kehakogemus tõusis täiesti uuele tasandile!

    Epiloog

    Jaanuar sai läbi, aga veebruaris avastasin, et ilma sõudmata ei oska ma enam elada. Sellise metsiku igapäevasusega ma veebruaris enam ei jätkanud, kuid kuu teises pooles üllatasin ennast ja teisigi. Esimene kord 2000 m aja peale sõudmine andis sellise tulemuse, et treener pani mind kohe kirja Eesti sisesõudmise meistrivõistluste viimasele etapile, mis toimus märtsi alguses.

    Selline eneseületus tõi kohale hoopis rohkem juhatusi ja õpetusi ning osutus seega igati kasulikuks. Seal ma siis olingi, võistlustel, suurte silmadega, kogenud kalade vahel. Ja kui ma poleks lõpuspurdi ajal, millega tõstsin kõigi üllatuseks ennast juba teisele positsioonile, ergomeetri pealt maha kukkunud, oleksin isegi medali saanud!

    Aprillis jõejää lahkudes hakkasin avastama sõudmise tõelist palet – vee peal. Sellega lisandusid liikumisse hoopis uued dimensioonid – paadi tasakaal, enda liigutuste sünkroonsus, kõrgenenud tähelepanu keha liikumise osas, aerude valdamine ja pidev õppimine. Ega ilmaasjata pole öeldud, et sõudmine on aristokraatide ala, sest iga sõudja teab, et täiusliku tõmbe poole võib püüelda terve elu!

  • Kui mõtlemine ajab hulluks

    Kui mõtlemine ajab hulluks

    TEKST KRISTIINA MALM-OLESK
    FOTOD TERJE TALTS

    Kui tihti tabad end mõttelt, et parasjagu mõtled? Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem võib ajada hulluks mõte, kui palju ja teinekord mõtlematultki mõtleme… Kuni ühel hetkel võivad mõtted hakata käima ringiratast ja võimust võtab ülemõtlemine, misjärel kaotame reaalsustaju ja hakkame nägema kõike kontrastides. Selleks, et vältida mõtteumbsust, tasub teada paari nippi, et enda ülemõtlev aju üle kavaldada.

    Mõtlemine on ajuprotsess, mille tulemusena loome seoseid, teeme järeldusi ja otsuseid. Mõttetegevus annab omakorda impulsi kõigele järgnevale: mõtted ajendavad emotsioonide teket ning need omakorda annavad võnke tegevustele. Seega on tegudel tugev seos mõtlemisharjumustega: mõtete kvaliteet ning suutlikkus või suutmatus neid kontrollida võivad suunata seda, mida järgmiseks ütleme või teeme. Öeldakse ju, et muutus peab kõigepealt toimuma mõtlemises. Kui oleme harjunud nägema end teiste silmis müürilille või koguni ebapopulaarsena, siis on väga tõenäoline, et meie panus sellesse on arvestatav.

    Me ei taju maailma kunagi nii, nagu see tegelikult on, vaid näeme seda sellisena, nagu näeme ennast. Igaüks kogeb maailma läbi endale ainuomase filtri, mida on kujundanud kõik läbielatu ja kogetu ning meie mõtteviis.

    Seega on lõpmatu arv võimalusi ühesama olukorra tõlgendamiseks

    ja ühegi puhul ei saa öelda, et see on puhas tõde või vale. Niisiis ei saa kunagi päriselt teada, mida teised meist arvavad, kuna taju on tugevalt kallutatud sellest, kellena näeme iseennast, ning samamoodi ei saa me päris selgelt näha ka end. Seda enam, et tajume välismaailma suuresti enda sisemaailmale tuginedes, üksnes väga väikest osa tajume meeltega.

    Öeldakse koguni, et näeme maailma pisikeste fotoklõpsatustena, mille filmina liikuma panemises ehk selle loomises, kuidas arvame end maailma nägevat, osaleb umbes 70 ajupiirkonda. Seega ei ole mõistlik olla alati kindel oma mõtete tõepärasuses: mida enam kaldume ülemõtlemisele, seda olulisem on pidada meeles, et juhuslikult pähe torganud mõte pole puhas tõde, vaid hetkeolukorra tõlgendus.

    Mõtlemise vajalik kahepalgelisus

    Meid juhivad kaks vastandlikku osati sõltumatut ja eraldi tegutsevat mõtlemise süsteemi, millest esimene on evolutsiooniliselt meisse kodeeritud ja pärineb ajast, mil inimese eelkäija moto oli „võitle või põgene“.

    See tähendab, et aju töötab täielikult
    refleksidele ja instinktidele tugineval sagedusel;

    taoline ajutegevus on kiire ja impulsiivne, toimub alateadlikult ja automaatselt. See aitab hakkama saada rutiinsete tegevustega, nagu söömine või luksumine, ning rakendub ka lastekasvatusel, stressiolukorras või romantilistel hetkedel.

    Teist, aeglasemat süsteemi saab mõttejõuga sisse või välja lülitada, see on kujunenud inimarengu hilisemas järgus, nõuab vaimset pingutust ja aitab vajadusel tühistada impulsiivsemat esimest süsteemi. Kasutame seda õppimisel, süsteemsel mõtlemisel ja kaalutletud otsuste tegemisel.

    Ehkki enamasti toimivad kaks süsteemi korraga,

    mõjutab neist parasjagu aktiivsemana toimivam seda, kuidas käitume või mida mõtleme. Kiirema süsteemiga teeme hetkeemotsioonile tuginevaid otsuseid, aeglasemaga laskume sügavamatesse mõtisklustesse.

    Mida rohkem rakendame analüütilisemat kaalutlemist,
    seda enam aitame kaasa oma vaimsele arengule ja heaolule,
    kuna paneme oma närvirakud rohkem tööle.

    Lihtsustatult öeldes on teadmised ja õpitud oskused elektrivoolu abil närvirakkude ühenduste ehk sünapside kaudu edasikantavad ühendid – iga infokildu esindab ajus ainulaadne neuronitest koosnev muster.

    Iga kord, kui kordame õpitud võõrkeelseid sõnu
    või harjutame uut klaveripala,

    muutub närvirakkude muster tugevamaks ja iseeneslikumaks. Kui õpime või kogeme midagi uut, tekivad närvirakkude vahel aga uued ühendusteed, mis ergastab vaimu ja paneb aju taas rohkem proovile. Niisiis kui oled vajunud mõtteuima ja tabad end ülemõtlemast või oled stressis, proovi pidada sisemonoloogi võõrkeeles – see lülitab sisse analüütilisema mõtlemise ja aitab olukorda taas selgemalt näha.

    Mõttemustrid pole paindumatud

    Psühholoogid peavad aju muskliks, mida on võimalik treeningu abil tugevdada, toonuses hoida ja kontrollida nagu iga teistki musklit. Aju on teadmisjanune organ ning armastab uusi tutvusi, koduteid ja kõike, mille kohta mõtled, et oled liiga vana, et seda „noortele mõeldud“ asja selgeks õppida.

    Uued, tekkinud sünapsid tugevnevad ja täiustuvad üksnes teadliku pingutuse ja õppimise abil, muutes seeläbi õpitava – raketiteadusest negatiivsete mõtlemisharjumusteni – iseeneslikumaks ja kättesaadavamaks. Kui oleme rahvamassi sattudes harjunud ümber lülituma muidu lähedaste keskel seltsivast ja jutukast minast end nähtamatuna tundva mina peale, siis võib olla väga tõenäoline, et oleme selle rolliga vaikimisi leppinud. Iga kord kui satume taas teiste keskele, olgu siis tööl või koolis, tõmbame vabatahtlikult endale ette harjumuspärase mugavustsooni viiva maski.

    Olgu selleks elukvaliteeti kahjustavaks harjumuseks mis tahes, harjumuspärase käitumise põhjus võib peituda selles, et oleme end treeninud vaimselt kannatama ja üle mõtlema. Appi tuleb teadmine, et aju on plastiline organ, mis tähendab, et korduvate tegevuste ja kogemuste abil on aju võimeline olemasolevaid närvirakkude mustreid lõhkuma ja muutma.

    Ehkki aju plastilisus väheneb vanusega
    ja täiskasvanuna ei pruugi me kõike nii kiiresti haarata kui varem,

    saame siiski enda vaimseid võimeid täiustada, sealhulgas arendada kriitilist mõtlemist, otsustusvõimet ja mälu. Just vanemas eas soovitatakse uute teadmiste ja oskuste omandamisega aju plastilisuse aktiveerimisele erilist rõhku pöörata, et vaimne seisund püsiks kauem kirka ja mälu püsivamana, heaks väljakutseks on näiteks keelte õppimine.

    Nii nagu polüglotid on võimelised rääkima vabalt 30 või isegi 50 võõrkeeles,

    on aju võimeline lahti murdma ülemõtlemisest ja ennasthävitavatest mõttemustritest, mida on eriti lohutav meeles pidada hetkedel, kui mõtlemine paneb hulluma ja tekitab ärevust.

    Kuidas mõtlemist muuta?

    Mõtted ja tunded ei kao kunagi, ajuvadin jätkub isegi koomaseisundis.

    Seega ei ole eriti tulemuslik üritada enda mõtteid ignoreerida või summutada, see võib teha seisundi vaid hullemaks. Kuna ülemõtlemine võib muuta reaalsustaju, on esmalt oluline end sellest väärkujutelmast lahti raputada ja astuda korraks kõrvaltvaataja rolli, et end samal ajal hukka mõistmata anda olukorrale kaine hinnang.

    Analüütilisema mõtteviisi sisselülitamiseks aitavad
    teadveloleku harjutused, meditatsioon, teadlik hingamine.

    Oluline on end mitte hurjutada negatiivse mõtlemise või ülereageerimise pärast, kuna see ei peegelda tegelikkust – mõte on lihtsalt ajusündmus, mitte puhas tõde.

    Niisiis astu sellest vaimukaadrist välja,
    raputa end lahti ja võitle vabaks –
    sul on õigus ja võimalus oma mõtteid valida,

    mitte lasta end kaasa lohistada. Pane oma sundmõttele nimi ja iga kord, kui ta ilmub taas silmapiirile, märka tema kohalolu ning mine temast kaarega mööda. Mida rohkem tervislikumat mõtteviisi praktiseerida, seda tugevamaks uus muster ajus muutub.

    Kui oleme õppinud vaimset pidurit kasutama, võib õigel käigul püsimiseks olla abi sellest, kui meenutame oma elu eesmärke, vajadusel uuendame neid või loome uued. Kui sa ei ole kaugeid eesmärke seadev inimene, siis proovi mõelda kvartal, kuu, nädal või kas või tund korraga, aga tea, kuhupoole sa tahad liikuda, ja tunnista endale ausalt, kuhu tegelikult liigud – meeltesegaduses on see kui ankur, mis aitab õigel suunal püsida.

    Kui oled hakanud kriitilisemalt ja hoolitsevamalt suhtuma oma mõtete kvaliteeti ja prioriteetidesse, kandub see üle ka sind ümbritsevasse, misjärel hakkad paremini ära tundma ennastkahjustavaid harjumusi või mõttetuid tegevusi ning inimesi, kes su tähelepanu ei vääri. Korrastatum meel aitab korda luua elus ka suuremas plaanis, pilk avardub ja hakkame märkama varem täheldamatut.

    Millest tekib mõtete sasipundar?

    • Mõtlemist saab enda kahjuks pöörata mitmeti, mõttemürgitus võib väljenduda näiteks sundmõtlemises, enda pidevas võrdlemises teistega, minevikku klammerdumises või liigses tuleviku pärast muretsemises.
    • Põhjuseid võib olla mitmeid: igapäevane stress, infomüra, valikute rohkus, negatiivsuskalduvus ehk tendents reageerida negatiivsetele mõjuritele tugevamalt kui positiivsetele.
    • Millegi kindlaga seotud ülemõtlemist võib aidata võimendada üleüldine kalduvus ülemõtlemisele ja pabistamisele, sealhulgas perfektsionism ja eksimise hirm. Kui suudad sellest ringist väljuda, olla rohkem iseendas kohal, siis mõistad ühel hetkel, et sul ei ole võimalik muretseda kõigi teiste inimeste arvamuse pärast, jõuda igale sünnipäevapeole ja meeldida igale töökaaslasele. Hakates tegema teadlikumaid valikuid kasvõi selles, kellega veedad oma üürikesi kohvipause või millist kosmeetikabrändi toetad, tundmata oma valikute pärast süü- või häbitunnet, muutud teadlikumaks sellest, mida sa ise teha soovid, mitte mida sa peaksid enda arvates teiste meelest tegema. Taoline ennasthoidev ükskõiksus on täiesti õigustatud, kuni see teeb sind õnnelikumaks, mahub su eelarvesse ja sa suudad teha vahet inimeste tunnetel ja arvamusel, laskmata viimasel end mõjutada.

    Teadveloleku harjutusi

    Ruby Waxi põhjal

    Emotsiooni harjutus

    Keskendu end valdavale tugevale tundele ja märka, millises kohas kehas see emotsioon tärkab; uuri selle tundetuuma, ääri, tukslemist ja torkimist. Ära mõtle mingeid lugusid ega selgitusi juurde, lihtsalt ole sellega ja aktsepteeri seda.

    Viie sekundi harjutus

    Pane telefoni või Outlooki meeldetuletused, et võtaksid iga paari tunni tagant aega, et peatuda ja märgata, mis toimub su meeles ja kehas, ning seejärel jätka oma toimetustega. Lisaks harjuta teadvelolekut rutiinsete tegevuste ajal (hammastepesu, söömine, arvuti avamine) ning hetkel, kui tunned, et vajud tegutsemise režiimi ehk kui liigud tuimalt ühelt tegevuselt teisele.

    Ankurdamine

    Keskendu ühele oma tajule – kuulmisele, nägemisele, maitsmisele, haistmisele, puudutusele või hingamisele. Kui meel läheb uitama, siis mine temaga kaasa ja uuri, kuhu ta läks, seejärel pööra fookus tajule tagasi.

    Ajutegevust toetav toitumine

    Proovi ärevuse vastu tarvitada India pähkleid, mandleid, mustikad, assaimarju, mõrušokolaadi ja makajuurt. Üleüldisele ajutervisele on kasulikud avokaado, peet, brokoli, seller, Kreeka pähklid, kurkum, rosmariin, erinevad salatilised, külmpressitud oliiviõli, muna, kookosõli, mustad sõstrad, kõrvitsaseemned ja puhas joogivesi.

    Lugemissoovitused

    Daniel Kahneman „Kiire ja aeglane mõtlemine“
    Ruby Wax „Terve uus ilm. Meele taltsutamine“
    Sarah Knight „Life-Changing Magic of Not Giving a F**k“
    S. J. Scott, Barrie Davenport „Mõtted korda“
    Norman Doidge „Muutuv aju“
    Jaan Aru „Ajust ja arust“

  • Pärast vipassana’t

    Pärast vipassana’t

    TEKST ANANDA DAS
    TÕLGE LIISA KAASIK
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kui kümnepäevane vipassana-ritriit lõppes, võtsin ette viietunnise bussisõidu ilusasse väikesesse Pushkari linna, mis asub keset Rajasthani kõrbe ning on tuntud India ainsa Brahma templi poolest. Leidsin äärelinna vaikses piirkonnas omale pisikese toa ja kohtusin mõningate sõpradega.

    Nüüd oli kõik teisiti, oli palju uusi sisekaemusi, ilmutusi ning uus viis välise elu vastuvõtmiseks. Kuigi seesmiselt tundsin end väga rahulikuna, kõlasid välised helid väga intensiivselt. Jätkasin mediteerimist ja kuigi säilitasin oma sisemise oleku selles lärmakas välismaailmas, tundsin siiski, et oleksin võinud meditatsioonikeskusesse kauemaks jääda, et saavutatud sisemist olekut veelgi enam süvendada.

    Kui kolm päeva oli möödunud, helistasin neile ning uurisin järgmise kursuse toimumise kohta. Saanud vastuseks, et järgmine kursus algab juba kahe päeva pärast, pakkisingi kotid ja läksin tagasi, et istuda järgmised kümme päeva vaikuses ja minna veelgi sügavamale.

    Just vahetult enne uue vipassana algust tutvustas mu kursusel olev sõber mind imekaunile iisraeli neiule, kelle nimi on Ainat Telem. Me teretasime ning kursus algas. Seal ma siis istusin taas uute inimeste keskel, alustamas oma ülevat vaikimist ja intensiivset meditatsiooni.

    Seekordsed kümme päeva möödusid kiiremini, kuna meel oli toimuvaga juba tuttav. Kuid meditatsioonid läksid sügavamaks ja sündis veelgi enam kauneid sisekaemusi. Seekord ei suutnud ma pöörata silmi sellelt ilusalt tüdrukult – ma olin lummatud.

    Üheksa päeva said läbi ja kohe kui vaikuse nõue lõppes,
    läksin teda embama.

    Tunnistasin talle ausalt, et mul oli väga raske kursuse ajal teda mitte vaadata, ja ta vastas armsasti, et see oli minust paha. Küsisin uljalt, kas ta ühineks minuga bussireisil Pushkarisse, ja ta ütles jah, kuna oli isegi sinna minemas. Meil oli tore teekond Pushkari linna, kuhu jõudes võtsime toad samas külalistemajas ning otsisime kumbki üles oma sõbrad. Mu Kanada sõber Andrew ootas mind ja me rõõmustasime teineteist taas nähes ning embasime kohtudes südamlikult.

    Ja taas algab normaalne väline elu, kuid miski pole enam sama, mis enne.

    Minu sisemaailmas on kõik drastiliselt muutunud
    ja uued otsused on sündinud.

    Viimaks on kätte jõudnud aeg naasta Delhisse, et kohtuda oma ema ja isaga, keda ma pole ligi kuus kuud näinud. See oli ligi 20 aastat tagasi, mil internet polnud veel kõikjale jõudnud. Seega polnud nad minust vahepeal midagi kuulnud ja olid mures, sest neil polnud aimugi, kus olen selle aja veetnud ning mis on minuga juhtunud.

    Täiesti selge oli see, et oma sünnilinnas Delhis ma enam elama ei hakka. Mul oli aeg asuda pikale sisemisele ja välisele rännakule. Suvi oli algamas ja mind valdas soov haarata taas oma seljakott ja suunduda kõige hiilgavamatesse Himaalaja mägedesse, et leida looduses vaikusest tulvil paik, kus on rohelus, jõed ja lumised mäed. Tahtsin alustada täiesti teistsugust elu, kust puudub ühiskond, viiepäevased töönädalad, igasugune rutiin – elu, mis on täis puhast spontaansust, tões elamist. Soovisin pühendada kogu selle eluaja oma tõelise olemuse mõistmisse süvenedes.

    Teadsin, et mu ema mõistab mind. Mitte lihtsalt ei mõista, vaid tema südames on alati olnud teadmine, et see päev on tulemas, mil ma lahkun Tõele järgnedes täiesti erinevat elu elama. Ja kuigi mu isa ei pruugi mind ega mu otsust mõista, tean, et ta toetab mind ja saab minu üle tulevate aastate jooksul rõõmustada.

    Nüüd siis oligi kätte jõudnud aeg neid näost näkku kohata ning selgitada mu uusi muutusi ja otsuseid. Miski ei saanud enam muuta mu uusi sisemisi ootusi sellele, kuidas soovin oma elu elada ning seda uskumatut võimalust olla ärkvel selles algupärases tões, mis on kõrgemal igast sünnist ja surmast.

  • Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Kuidas anda uusaastalubadused, mis peavad vett?

    Uusaastalubadus on nagu iga teine lubadus – see läheb vett vedama, kui sul pole piisavalt motivatsiooni. Aga kuidas motti üleval hoida, nii et see ei kaokski?

    See on väga lihtne – mida väiksema, jõukohasema, lihtsama eesmärgi endale sead, mida enam suudad selle oma rutiinide loomulikuks osaks teha ning seejuures end millegi sobilikuga tunnustada, seda tõenäolisemalt jätkub nii motti kui ka saab see uus harjumus juurutatud.

    See aga viib sind sinu suurema eesmärgini.

    Olla tervem.

    Jõuda armastatud töö või isegi finantssõtumatuseni.

    Reisida, armastada, hoida oma lähedasi.

    Hoida meelerahu enda sees.

    Alustada oma ettevõtlusega.

    Luua oma kodu.

    Jah, eesmärkide beebisammudeks lahti harutamine ei tähenda, et (kaugemad) eesmärgid peavadki olema väikesed. Vastupidi!

    Lihtsalt teekond iga mäe tippu algab esimesest sammust.

    Ja sellest, MIKS sa seda teed.

    Kui sul pole selge, miks, siis ei jaksa sa ka sellesse tippu sammuda.

    Lihtne.

    Samamoodi nagu mäkketõusu, peaksid sa oma suured visioonid peenestama võimalikult pisikesteks sammudeks. 

    “Nüüd hakkan tervislikult elama!” on liiga üldine ja mittemidagiütlev. Isegi kui sul on see MIKS selle taga olemas.

    Kui sa aga mõtled, et kord nädalas vahetad ühe liha sisaldava toidukorra taimse vastu, on see juba täitsa konkreetne ja viib naaatukenegi sinu eesmärgi poole.

    Kui sa mõtled, et teed hommikul pool tundi harjutusi või mediteerin tunnike, siis see pole kahjuks üldiselt eriti reaalne pärast esimest kolme nädalat – kui mesinädalad uue harjumusega on möödas. Aga kolm korda iga tiibeti harjutust viiest, kokku umbes kaks minutit – võiks ju juba mõelda? Või kasvõi kolm ettepainutust? Minut meditatsiooni? Täitsa tehtav ju!?

    Jah, kaks minutit harjutusi ja üks taimne toidukord pole veel kõik, mis vaja tervislikeks eluviisideks, aga algus on tehtud ja nii on ka reaalne hakata mõtlema järgmise murrangu peale – näiteks kolm taimset toidukorda ja viis kordust igast tiibeti harjutusest?

    Mida sa teeksid, kui peaksid kedagi veenma tegema midagi uut, juurutama ühe uue harjumuse, motiveerima teda teisiti käituma? Ilmselt peaksid teda veenma näidates, kui kasulik ja kui lihtne see on. Siis on variant, et sellel kellelgi tekib sisemine motivatsioon, see MIKS ja huvi ja valmisolek proovida. Isegi kui see “keegi” on su enda aju. Okei, proovime!

    Oluline on aga veel üks nüanss: uus harjumus soovitatakse siduda mõne olemasoleva külge, et sul oleks reaalselt meeles sellele mõelda.

    (Jah, esmapilgul tundub, et mitte kõik eesmärgi dpole seotud harjumustega, aga lähemal vaatlusel selgub, et on… Kui tahad saada valmis mõne olulise projekti või tegevuse, nimelt tuleb juurutada harjumus teha seda iga päev esimesena ja siis tehagi 🙂

    Post-it külmkapil paistab kiiresti “tapeediks” muutuvat. Meeldetuletus telefonis toimib mõnda aega (proovisin seda uneaja meeldetuletusena).

    Aga kõige mõjusam on siiski uue harjumuse pookimine juba toimiva harjumuse juurde.

    Näiteks kui otsustasin hakata kergema sünnituse ja sünnitusest taastumise nimel (motivatsioon MIKSist!!) vaagnapõhjalihaste harjutusi tegema, kasutasin olemasoleva harjumusena näiteks hammaste pesemist – iga kord, kui hambaid pesin, treenisin samal ajal vaagnapõhjalihaseid. Polnud post-it’i, polnud vaeva ega pingutust, polnud lisa-ajakulu. Hakkasin neid harjutusi nõndamoodi tegema oma last oodates, kes täna on juba kuueaastane. Toonasest uuest harjumusest sai kiiresti minu igapäevaste harjumuste osa, sest see on lihtsalt nii lihtne ja annab mulle nii palju. Sellist algset tugevat miks’i pole enam vaja, nüüd piisab teadmisest, et see on mulle oluline ja vajalik.

    Iga eesmärgi taga saab näha nii suuremat MIKS’i kui ka teekonda:

    • Võta see aeg, et järele mõelda, milline võiks olla sinu miks
    • vali esimene jõukohane samm, harjumus, tegevus,
    • leia, milline võiks olla päästiktegevus, mille ajal või järel sa seda teed
    • ja ära unusta ennast iga kord tunnustada!
    • Võid muidugi selleks appi võtta lisaks endale ka oma sõbra või lähedase või isegi sotsiaalmeedia, kellega oma plaane ja edusamme jagada. 🙂

    Õnnelikku, õnnestunud aastat sinu unistuste suunas!

  • Küpsetamata kevadrullid

    Küpsetamata kevadrullid

    Hingele Pai kaasautor Julia Anufrijeva jagab lihtsat ja kiiret viisi valmistada küpsetamata kevadrulle. Selle mangokastmega viivad nad lihtsalt keele alla!

    Veel retsepte leiad Hingele Pai ajakirjadest.

  • Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressiooni hoiatusmärgid

    Depressioon on meie aja haigus. See on seisund, kus ollakse nagu halvatud. Vaimselt. See on emotsionaalne ja hingeline lõks, ohtlik põhjatuna tunduv mülgas. Mitte lihtsalt kurbus, vaid apaatsus. Kuidas ära tunda, et depressioon hakkab koputama ning millest oleks abi?

    1. Väsimus

    Depressiivsed inimesed tunnevad sageli kurnatust ja sellises seisundis on raske teha füüsilist või vaimset tööd.

    2000 inimest kuues riigis hõlmanud uuringu tulemusel kinnitas 73% depressioonipatsientidest, et nad kogesid väsimust.

    2. Unehäired

    Unetus on üks depressiooniga kaasuv nähtus, kuna heaoluhomoonist serotoniinist oleneb ka magamiseks vajaliku unehormooni melatoniini tootmine. Kui pole üht, ei saa olla ka teist. 2/3 depressioonipatsientidel on unetuse sümptomid ja 40% noorematel ja 10% vanematel depressioonipatsientidel on ülemagamise tunne. Uneprobleemid tekitavad meeletut stressi ja mõjutavad ääretult erinevatel viisidel inimese elukvaliteeti ja on suureks riskiks suitsiidile kaldumiseks.

    3. Keskendumisraskused või kognitiivne düsfunktsioon

    Psühhomotoorne kiirus, mälu, kõne soravus, keskendumisvõime, täideviimise funktsioonid nagu planeerimine, probleemide lahendamine ja info töötlemiskiirus on depressiivses seisundis kannatajad.

    Annual Review of Clinical Psychology, väitel on depressiooni märkidega inimestel ka raske loobuda negatiivse sisuga materjalidest ning need mõjutavad enesetunnet veelgi.

    4. Väärtusetuse ja lootusetuse tunne

    Enesesüüdistused, lootusetus ja enese mitte väärtustamine on depressiooni kaaslased. 132 sügavas depressioonis partsiendiga tehtud uuringust selgus, et väärtusetuse ja lootusetuse tunne ja depressiivne meeleolu olid enim ja kõige sagedamini kogetud tunded rohkem kui 90% patsientidel.

    5. Ärrituvus ja rahutus

    Kliinilised uuringud laste ja noortega on näidanud, et kõige tavapärasem mõõduka depressiooni tundemärk on ärrituvus.

    Ärrituvusele lisanduvad raevuhood enam kui 1/3 patsientidest, kellel on raske depressioon.

    6. Huvi kadumine hobide ja muude tegevuste vastu

    Üks peamisi läheneva depressiooni märke on huvipuudus ja kehvad töötulemused. Depressiooniga inimesed ei hinda enam tegevusi ja hobisid, mis tõid neile varem rõõmu. Tekib väärtusetuse tunne. Nad hoiavad eemale ka suhtlemisest nii tööl, perekonnas kui ka oma sõpruskonnas.

    7. Isumuutused

    Depressioonile eelnevad märgatavad muutused toitumises. Näiteks kehv isu, toidukordade vahele jätmine ja suur magusaisu ning sama muster jätkub ka depressiooni seisundis. Toitumine on tihedalt seotud emotsioonidega.

    American Journal of Psychiatry’s avaldatud uuringu tulemustest tuleb välja, et paljud ajupiirkonnad, mis vastutavad isu ja toiduga seotud reaktsioonide eest, on seotud ka depressiooniga.

    8. Kroonilised valud

    Neurotransmitterid, mis mõjutavad valu ja meeleolu, on serotoniin ja norepinefriin. Kui nende neurotransmitterite tootmisega on probleeme, on see seotud nii depressiooni kui füüsilise valuga. Uuringud näitavad, et üldiselt mida tugevamad on füüsilised valud, seda sügavam depressiivne seisund. Füüsilised depressiooni märgid on sagel kroonilised liigese-, jäseme- või seljavalud.

    9. Seedeprobleemid

    Uuringud näitavad, et emotsionaalne stress ja depressioon toovad sageli kaasa seedeprobleeme. Funktsionaalne düspepsia (ebamugavustunne rinnakus ja kõhus), ärritunud soole sündroom ja reflux on ühed tüüpilisemad probleemid, kuid nende nimekiri jätkub.

    10. Ärevus

    90% depressiooniga patsientidel on aeg-ajalt ärevushäire sümptomid, 50% on depressioon ja ärevushäire üheaegselt.

    11. Seksuaalne düsfunktsioon

    Oluline, kuid sageli mainimata jäetud depressiooni kaasnäht on ka madal libiido. Madal libiido võib kaasa tuua partnerite kaugenemise ja võib seega võimendada depressiooni veelgi. Kuigi patsiendid mainivad enamasti libiido puudumist, on sagedased ka probleemid erutuvusega, vagiina kuivus, erektsiooniprobleemid ja orgasmi puudumine.

    2009. aastal tehtud uurimus Toronto ülikoolis jõudis järeldusele, et seksuaalne düsfunktsioon on sagedane antidepressantide kõrvaltoime ja üks peamisi põhjuseid enneaegseks ravimitest loobumiseks.

    12. Suitsiidimõtted

    Depressioonil pole üht ja selget põhjust. Eksperdid arvavad, et rolli mängivad psühholoogilised ja bioloogilised faktorid, olulised sündmused inimese elus ja isiklikud eluolukorrad, tingimused ja suhted. Leia endale toetust ka inimestelt, vastavatelt infoliinidelt. Palun otsi abi, ära jää üksi!

    Ülal mainitud hoiatusmärgid ja viited uuringutele on refereering Harvard Medical School uudiskirjast.

    Loodus kui abimees

    Üks olulisi abilisi on toitumise muutmine, mis muudaks sinu ajukeemiat. Toidud peaksid toetama aju tervist ja toitma organismi rakutasandini, lisaks tuleks täiendada oma toidulisandite rida ainetega, mis toetavad positiivset meeleolu. 

    Muidugi tuleb vaadata seejärel toidulauast sügavamale – mis sinu elus toimub, mis sind õnnetuks teeb? (Ja mis rahulolu tundma paneb?) Tee kõik, et leiaksid sügavama tähendusega sihi enda jaoks. Coaching, teraapiad, lugemine, loodus – kõik see aitab. Ja leia oma inimesed. Need, kes sind toetavad.

    Üldised toitumissoovitused, mis toetavad ajukeemiat:

    Magusate, töödeldud ja pakendatud toitude, kofeiini ja alkoholi vältimine aitab leevendada depressiooni sümptomeid.

    Suurenda tarbitavate puuviljade, köögiviljade, kaunviljade, täisteraviljade, pähklite ja seemnete koguseid. Võta toidulisandina kvaliteetseid oomega-3-rasvhappeid. Vähenda töödeldud toitude osakaalu, kiirtoitu, poesaiakesi ja -magusat.

    Oluline on suurendada ka küllastunud rasvade kogust menüüs: kookosrasv, toorpiimatooted ja mahekvaliteediga lihatooted, sest nad toetavad ajutervist ja rakkude funktsioone.

    Ka liikumine on väga oluline depressiooniga võitlemisel, sest see tekitab kehas endorfiine, heaoluhormoone. Liigu aktiivselt vähemalt 3 korda nädalas 20 minutit või rohkem.

    Depressiooni korral olulised toidulisandid:

    ·      Kvaliteetne kalaõli või vetikaõli oomega-3-rasvhapete saamiseks ajule emotsionaalseks ja füsioloogiliseks toetuseks

    ·      D-vitamiin pimedamal ajal

    ·      B-vitamiinide kompleks – on uuritud, et depressiooniga inimestel on madal eelkõige folaadi ja B12 tase.

    ·      Toeta end taimedega näiteks 5HTP ja ashwagandha.

    Eeterlikest õlidest soovitatakse aromaatselt kasutada kvaliteetset viirukipuu ja apelsini või sidruni õli, ylang ylangi, lavendlit, bergamotti vm. Libiido tõstmiseks sobib sandlipuu eeterlik õli. Abiks on ka aroomimassaaž. Küsi eeterlike õlide, toidulisandite ja aroomimassaaži kohta minult lisa merit@hingelepai.ee

  • Kust tuleb õnn?

    Kust tuleb õnn?

    TEKST MERIT RAJU JA MARJU RAJU 
    FOTOD TIINA PITK

    Keha on ikka nii hea teenäitaja – teeb kohe õnnehormoone siis, kui me teeme endi jaoks õigeid asju: jookseme õues, naerame, oleme heas seltskonnas, seksime, naudime häid maitseid, helisid ja lõhnu. Lihtne!

    Lõhnameele kaudu käib õnnehormoonide tekitamine hetkega – looduslikud kemikaalid, lõhnamolekulid, satuvad nina kaudu ajju ja trahh! kohe tekib vastav emotsionaalne seisund!

    Mis on sinu lemmiklõhn? Mind hullutab alati apelsini, piparkookide, leiva, jasmiini, pojengi, sireli ja just puhkenud pärnaõite lõhn! Ka kohvi, šokolaadi ja maasikatoormoosi lõhn loob mõnusa tunde. Kurvameelsuse leevendamisel öeldakse olevat enim mõju greibi eeterlikul õlil.

    Kui sa naerad päevas 20 minutit, pole sul ilmselt vaja ühtki muud trenni ega ravimit. Kas ja mitu sekundit tuleks pingutatult naerda, et naer läheks üle loomulikuks? Kõige rohkem viis sekundit! Ja oluline on teada, et kui teeseldult naerad, mõjub see ikkagi samamoodi suurepäraselt nii ajukeemiale kui ka verevarustusele. Naerdes läheb hingamine sügavamaks, stressihormoonid asenduvad heaoluhormoonidega ja immuunsus tugevneb võimsalt! Just sellepärast mõjubki kunstlik naer kehale sama tervendavalt nagu päris. Seda päris naeru on tegelikult vaja ainult meie mõtlemisele, sest muidu ta jälgib teeseldud naeru ja ütleb sulle su peas, et kuule, jäta rumalused, see on ju naeruväärne! Aga mõnikord võiks naeruväärne olemine olla täiskasvanutele kohustuslik – kasuta päevas vähemalt korra!

    Koos millegi tegemine, ka grupitrennis käimine tekitab heaoluhormoone. Heaoluhormoone tekib ka siis, kui näeme oma töö tulemust. See töö-kiidab-tegijat tunne – vanarahvaski teadis hormoonidest! Ja seda tunnet päris ehedalt ei saa elektroonilisest tööst, vaid ikka Päris Asjadest. Kui toit (või tort) sai valmis, lumi roogitud, aiamaa kaevatud, lapsele põll õmmeldud või midagi ühest kohast teise rassitud. Päikese vägi on kevadel juba nii võimas ja küllastab meid erilise helguse, elujõu ja rõõmuga, mis lausa kutsub õue toimetama!

    Heaoluhormooni serotoniini toodetakse 95% maos ja seda sellistest toekatest toitudest nagu kartul, piimatooted ja liha. Serotoniini madal tase viib virila oleku ja enesehaletsuseni. See ehk selgitab, miks dieedipidamine ka emotsionaalselt kurnavalt mõjub.

    Kas oled mõelnud, miks kassi- ja beebipildid ikka ja alati sotsiaalmeedias rohkesti laike koguvad? See on nunnumeetri hüpe ehk heaolutunne, mida nende vaatamine tekitab!

    Ning puudutades ja silitades karvast – isegi kui see pole päris loomake, vaid ainult pehme tekk – tekib endorfiine, mis leevendavad kurbust ja valu. Sellise mõnna teki sisse pugedes tunneme turvatunnet ja rahustame närvisüsteemi.

    Muusikal on mitmeid olulisi rolle ning teooriad, miks inimkond muusikat vajab, on samuti mitmeid. Neid kõiki ühendab tõsiasi, et muusika kuulamine ja ise laulmine või pillimäng tekitab kehas oksütotsiini, hormooni, mida kutsutakse ka õnne-, armastuse- ja emadusehormooniks, sest see tekib meeldivate tegevuste kogemisel, armumisel ja ka rinnaga toitmisel. On tõestatud, et meeldiva muusika kuulamine vähendab valutunnet ja ärevust. Muusikal on oluline roll emotsionaalsete mälestuste tekkimisel ning nende meenutamisel. Seepärast kipuvad ka inimeste lemmiklaulud olema pärit teismeliseperioodist, kus emotsioonide tajumine on teravam ja kuhu jäävad esimesed romantilised kogemused.

    Maitsetest annab heaolutunnet muidugi šokolaad, aga ka terav maitse: kuna aju tõlgendab terava toidu maitse valuaistinguks, püüab meie endokriinsüsteem seda leevendada loodusliku valuvaigistava hormooni –endorfiiniga.

  • Kõige salapärasem tee

    Kõige salapärasem tee

    TEKST STEVE KOKKER
    TÕLGE TIMO EINPAUL
    ILLUSTRATSIOON TEELE STRAUSS

    Kõige juures, mida võiksin rääkida sulle tee kohta – ja usu mind, küsides õigeid küsimusi, võin rääkida tundide viisi –, ei suudaks ma ealeski öelda nii palju kui üksainus tassitäis pu-erh-teed.

    Kõikide teede seas, mille kaudu sellesse rikkalikku teemaailma astuda – olgu sa motiveeritud soovist kohviharjumusest vabaneda ja parandada tervist, meeliülendavate maitsete kogemisest või sisekaemuslikest otsingutest –, on pu-erh kõige kõnekam, kõige avalam, ja kõige saladuslikum.

    Tihti ütlen, et pu-erh-tee kohta üksi on teada saada sama palju kui rohelise, valge, oolongi ja musta tee (või punase, nagu seda Hiinas kutsutakse) kohta kokku.

    Teede seas on pu-erh erakordne mõistatus tassi põhjas, mis viib sind sisemisele rännakule, kuhu sa poleks uskunud, et tee sind viia suudab.

    Esmalt pälvib mu kuulajate tähelepanu tõsiasi, et pu-erh on fermenteeritud tee ja on sellest tulenevalt hea seedimisele, et ta teravdab tähelepanu ja muudab meele erksaks. Ta on ka hea abiline kaalu langetamisel – isegi Victoria Beckham on väitnud, et pu-erh on tema ilu salarelv.

    Mis aga inimesi tõepoolest üllatab, on see maine ja rahustav maitse ning tasakaalus olemise tunne, mida pu-erh’i joomine pakub.

    Kui tähelepanu on võidetud, räägin väheke esoteerilisematest tagatubadest, nagu energialainetest, mis seda teed juues üle keha voogavad, rahulolutunnet tekitavast surinast peas ja kätes, südame avardumise kogemusest, väikestest teadvuse laienemise märkidest – sellest, kuidas tee sinuga räägib…

    Selle jutu peale on kuulaja üdini lummatud või siis keerab hoopis selja.
    Aastate vältel, mil olen aidanud teetaimel siin Eestis oma lugusid pajatada, olen leidnud, et pu-erh on kõige sügavamale ulatuva mõjuga nii inimese jaoks, kes tahab suurest kruusist juues tööl fookuses olla, kui ka selle jaoks, kes otsib sisemist rahu ja tärkavat intuitsiooni, juues teed vaikides ja tseremoniaalsel kombel.

    „Kenake küll, aga kuidas see nii on?“ võid küsida.

    Mõned vastused rahuldavad mõtlejat: pu-erh on fermenteeritud heade bakterite kaasabil, nagu ka vein, jogurt või hapukapsas, ning mõjub hästi kõhu tervisele; pu-erh on pärit piirkonnast, kust tulevad esimesed teetaimed planeedil Maa, ning sisaldab ainulaadseid mikroelemente; parimad pu-erh-teed on valmistatud ilma põllumajanduskemikaalideta kasvanud metsikute ja vanemate teepuude lehtedest.

    Teised vastused on omajagu esoteerilisemad, ent enne kui nendeni jõuame, pead jooma tassi teed. Isiklik kogemus on kõnekam kui sõnad, mis proovivad seletada seletamatut. Taolise loodusnektari joomine ravib meid viisil, mida me tingimata ei mõista ega peagi. Usk ja usaldus avavad enesearengu teekonnal järgmise ukse. Kas võin nüüd sulle valada tassikese?

  • Tõeline puhkus troopikasaarel

    TEKST JA FOTOD MERIT RAJU

    Eelmisel talvel sai teoks üks aastatetaguseid unistusi – elada väikeses külakeses Tais Ko Pha-ngani saarel. Laadisime end kogu perega päikesest, ülimaitsvast toidust, südamlikust seltskonnast ning huvipakkuvatest sündmustest energiat täis, veetes viis nädalat ühtejutti õues.

    Veel päev enne reisi olin ületöötanud, kurnatud ja eriti kurb oli, et mu kolmeaastane poeg, kes oli mõned kuud osaajaga lastehoius veetnud, igatses mind nii väga, et viimasel tööpäeval helistas ta mulle issi sülest tööle ja palus kohe koju tulla. Ta polnud isegi valmis telefonikõnet lõpetama, nii et kogu kontorist koju sõitmise pool tundi veetsin lapsega FaceTime’i vahendusel oma tulekut ja teel nähtut kirjeldades. Asi oli halb. Pinge oli suur. Ootused olid laes.

    Kuigi Ko Pha-nganile jõudmiseks kulus 24 uneta tundi, oli see siiski võimalik ja talutav. Laps ei maganud selle aja jooksul küll rohkem kui 10–20 minutit, meie samamoodi, aga kohapeal jäi aega kenasti taastuda.

    Sri Thanu külakeses ja selle ümbruses liigub väga sarnaste huvide ja väärtustega kogukond – see ühendab ja sõprus tekib kergesti. Lugesin suure huviga kohalike ürituste kuulutusi: naiste trummikursus, teadlik kaisutus (conscious cuddling), teraapiline tants, Havai templimassaaž… Üle maailma tuntud Agama joogakooli lai valik sügavatest tantrateemadest täiesti tavapäraste põhjalike joogakursusteni. Iga nurga peal pakutakse joogat, massaaži, EFTd, reikit, tšakrate tasakaalustamist ja muid selliseid tegevusi. Suur osa saare elanikke ja külalisi on välismaalased, paljud neist osalevad kohaliku joogakeskuse kursustel. Tullakse üksi, kahekesi ja peredega, igas vanuses.

    Tai stiilis kodu

    Elasime ranna lähedal ühe Itaalia mustlanna hipikodus, see oli traditsiooniline Tai maja, kolmel imetillukesel (u 3 x 3 m) korrusel, kõikjal võimalikult palju avausi loomulikuks jahutavaks tuuletõmbuseks. Traditsioonilised majad ongi seal vaiadel ja loomuliku õhutusega. Aknaidki polnud ees, ainult sääsevõrgud.

    Seepärast oligi meil tore võimalus elada nii ööl kui päeval õues!

    Ette rutates mäletan, et tagasi Eestis tundus köetud toaõhk hingamiseks täiesti kõlbmatu.

    Tai kodudes pole isegi seinu otseselt vaja, kui räästad piisavalt laiad ja sääsevõrgud seinte asemel. Kui vihma sajab tundide viisi, rullitakse lihtsalt kileseinad alla. Ärid ja kodud on Pha-nganil sageli samas majas: päeval on pereäri suured tänavaäärsed uksed lahti, ööseks peitutakse majasügavusse, ümber maja lokkavas aias kaagutavad kanad ja kasvab banaanivõsa. Mööbliks on lamamistoolid ja võrkkiiged, toole eriti pole, istutakse maas.

    Paistab välja ka budistlik taust – paljudel kodudel on aias väiketempel, mida igal hommikul värskendamas käiakse. Igas kohvikus, poekeses, tualetis jm katuse all, nii-öelda siseruumis, oli kombeks jalanõud ära võtta. Harjusime sellega nii ära, et tagasiteel küsis laps isegi lennujaamas, kas papud tuleb ära võtta.

    Ko Pha-nganil me peaaegu ringi ei reisinud, elasime väikesest külast veidi väljas ja see sobis mulle imehästi. Kookospalmid ümberringi pakkusid varju ja maitsvat kookosvett noorte pähklite seest. Öösiti käis metsas suur madin: iga loom, lind ja putukas andis oma parima, et lärmi teha. Päike tõusis ja loojus kell kuus. Õhtupimeduses hakkasid kõigepealt valjult krooksuma konnad ja siristama tsikaadid. Hommikupoole käratsesid kõiksugused linnud, ka kirevad naabruskonna kuked. Aga magada oli hea.

    Hommikuti ärkasime üheksa paiku, sest siis läks toas palavaks. Ja õues muidugi ka. Meri oli tasane ja soe, liiv pehme, kliima kuum ja niiske. Umbes 32 kraadi päeval ja 25 öösel. Seetõttu keha kogu aeg natuke leemendas – hea detox.

    Esimese nädala jooksul mõtlesin, et talvine soojamaareis on nii väikesele lapsele ikka liiga suur kohanemine.

    Ta muutus sõltuvamaks ja virilamaks, ka tervis jukerdas esimestel päevadel: allergia, palavik, oksendamine. Hiljem tundus just mõnus – ei mingeid talveriideid! Hommikul kuumuse peale ärgates läksime esimese asjana randa porgandpalja lapsega, nii nagu ta voodis maganud oli. Palava lõunase aja olime varjus või sõitsime rolleriga, jahutav tuul silitamas, ning õhtuti nautisime veel kord merd ja käisime põnevates kohtades söömas, mis olid lapsele nagu etendused. Siiski jäi ta minust harjumatult sõltuvaks ja vahel veel ka viimasel nädalal ei usaldanud ta, kui ma üksi WCsse tahtsin minna.

    Lihtne elu

    Sel saarel oli hea katsetada minimalistlikku eluviisi – kui vähe läheb eluks vaja. Ja lõunamaal muidugi lähebki vähe vaja! Kui vaadata kasvõi, millistest riietest selles kliimas piisab ja kuidas majad on ehitatud. Meie viienädalase reisi ajal kerkis nullist mitu ühepereelamut!

    Saarel oli ka hea katsetada nii-öelda laste moodi elamist – hetkes. Polnud kellaajalisi kokkuleppeid, lihtsalt, kui oli tunne, et nüüd on aeg, siis oligi. Niimoodi kulgedes sai iga kell minna rannarestorani, kus toit viis lausa keele alla. Ja kui teepeale jäi näiteks saaki kugistav roheline madu või pojaga tuhatjalgne või puhastasid kohalikud naised rannal kaheksajalgu, oli aega seisatada ja vaadata.

    Olin väga rahul selles ilma kellaaegade peale tormamiseta maailmas,
    mis oli muidu mu igapäev olnud.

    Ka arvutitööks jäi mul aega nii palju kui vaja. See lihtsalt sobitus loomulikult muude tegevuste vahele. Mitte konkreetses kellaajavahemikus, vaid iga kord, kui laps leidis mingi pikema tegevuse üksi või oma isaga. Samuti siis, kui laps meie Eesti eluga võrreldes suhteliselt vara magama läks ja tavalise 11 tunni asemel 12 tundi magas. Nii et sain isegi mediteerida nii hommikul kui õhtul ja Tiibeti harjutusi teha. Eestis leidsin aega vaid üheks neist.

    Sellel reisil oli tagasi vaadates palju mõjusid. Üks olulisem oli näiteks see, et sel talvel meie laps rohkem haigeks ei jäänud, olles vahel lastehoiurühmas ainus laps – kõik ülejäänud kodus haiged. Teine oluline mõju minu jaoks isiklikult oli see, et mu tervise- ja hingeasjad said igapäevase taustamürata selgemaks. Olulisem tuli ilmsiks. Ja kolmandaks vabanes lõdvestudes, lihtsaimast lihtsamat ja loomulikku elu elades (mida ma Tallinnas lihtsalt ei oska!) hulk inspiratsiooni, millest ammutan ideid, mõtteid ja tegevust usutavasti veel vähemalt aastaks.

    Meditatiivsed kogemused

    Olime reisile tulnud detsembri keskel, mil Pha-nganil saarel oli veel vihmahooaeg. Oli päevi, mil peaaegu vahetpidamata vihma ladistas, nii et majast välja ei saanudki. Jõuludele ei viidanud miski peale ühe hõbedase karraga kaunistatud rolleri. Oli huvitav jälgida, milline on jõulude tegelik tähendus minu jaoks, kui konteksti, seda jõulutunnet ja lumeootust pole.

    Meie reisi sisse jäi ka aastavahetus. See oli meie külakeses õige vaikne: kogu ilutulestik lasti õhku südaööl ja muidu oli kõik vaikne ja rahulik. Olen viimastel aastatel pidanud aasta vahetumise hetke heaks mediteerimise ajaks. Kui tavaliselt olen seda teinud vaid mõned minutid, püüdes mitte oma „veidrusega“ teistele silma jääda, siis nüüd oli mul selleks aega tund (valvates samal ajal lapse und)! See oli üks minu ilusamaid aastavahetusi!

    Saarel elades märkasin, et üks minu lemmik-joogamuusikuid, Snatam Kaur, muudkui kostab igast majast, bangalost ja joogatunnist. Ühel hommikul, kui olin lapse juba issiga õue saatnud, olin ise veel väsinud ja tahtsin magada, kuuldes aga, et naabrimees laulab Snatam Kauri muusika saatel mantraid, hakkasin justkui iseenesest samamoodi mediteerima, uni läks meelest, tundus loomulik minna selle energiaga kaasa.

    Üks suurimaid elamusi minu jaoks oli merevees mediteerimine. Istusin meditatsiooniasendis merepõhjas, rinnuni soojas vees, ja loksusin õrnade lainetega kaasa, ise mantraid lauldes.

    Veel üks sügavalt meditatiivne kogemus oli lomi lomi massaaž massööri mereäärses kodus, merelainete kohin taustaks.

    Tema naeratus, puudutus, kodu ja südamlik olek laadisid tohutult!

    Leidsin ka imelise joogasaali ühe rannakohviku ja tervisekeskuse juurest. Seinteks vaid sääsevõrgud, katuseks palmioksad. Kaunis vaade merele. Käisin seal unejoogas mõnulemas.

    Unes või ilmsi?

    Muidugi andis seal kaugel saarelgi endast märku väike maailm. Juhtusin kokku ühe Londoni tantra- ja tantsuõpetajaga, kellega olin tutvunud Haapsalus Joogafestivalil – tema soovitas meil minna kaunile mantrakontserdile Pyramidi joogakeskusesse.

    Mantrakontserdid toimusid igal pühapäevaõhtul ja oma viimasel pühapäeval olimegi valmis lapsega pimedas rolleriga sellele sündmusele sõitma. Laps jäi küll rollerimüras ööund magama, aga mitmete teejuhatuse küsimiste peale ärkas ta pikapeale üles.

    Jõudsime just alguseks, mis võis ka tähendada, et me ei mahu enam ruumi. Sealsed mantrakontserdid on erilised just selle väikese savist ehitatud sibulakujulise kõlakoja tõttu.

    Parkisime rolleri viimase sirge teelõigu äärde ja hakkasime järsust mäest üles sammuma. Jõudsime salapärasesse tõrvikutega valgustatud metsa, kus iga osaleja sai endale pärast annetuse karpi jätmist kaasa suitseva viiruki. Kõlakoda oli kaunistatud suurte mandalamustritega, need omakorda valgustatud sellise ööklubivalgustusega, mis paneb kõik valge eriliselt kiirgama. Häälestav juhendatud meditatsioon oli just alanud. Hiilisime istuma ja nautisime õhkkonda. Peagi sai hakata kaasa laulma ja tantsima – üks kaunimaid kogemusi selles erilises savist kõlakojas.

    Mind ja last rõõmustas ka igapäevane „loomateraapia“. Sõbralikud koerad ja kassid olid saarel vabapidamisel – rannas, kodu ümbruses, tänavatel. Eriti armas oli, kui laps lihtsalt leidis kaks värskelt munetud kanamuna ja vaimustus sellest rohkemgi kui mina. Põnev oli olla päris elevandiga silmitsi. Kõhe. Kuigi nägin küll, et ta tegelikult lihtsalt otsis sõbralikult kontakti oma londiga mängeldes, aga tema suurus mõjus mulle siiski hirmutavalt.

    Vihmaperioodi lõpus niideti lõõskavas kuumuses mehekõrgune hein trimmeritega maha, riisuti ja põletati. Koputati kookospähklid alla ja müüdi õli jaoks Bangkokki. Põletati ka ebasobivad kookospähklid, sest muidu lähevad nad kergesti kasvama ja palmisalud muutuksid liiga tihedaks.

    Igapäevasteks saatjateks olid elektri- ja wifikatkestused.
    Aga elu läks mõnusalt edasi.

    Peaaegu arvutivaba elu oma lihtsuses ja täiuslikkuses mõjus väga rahustavalt ja tasakaalustavalt. Vahel tulin ma mõttele, et ehk võtan oma Eesti elu liiga tõsiselt. Alles tagasiteel, Hongkongis, kui lennujaamabussi tulid teiselt lennukilt saabunud talvejopedes inimesed, tõsise ilme ja ärevate telefonikõnedega, tuli minu reaalsustajule teine mõõde. Troopikasaarel tundus elu nii palju lihtsam. Selga oli vaja panna vaid üks õhuke kleit. Söögiks vaja koorida vaid kohalik magus puuvili.

    Kohtumised

    Üheks reisi kõige tähelepanuväärsemaks oli kohtumine jaapanlase Kaziga. Kaz on vanem samuraipatsiga mees, kes on toiduvalmistamist õppinud oma vanaemalt ja kelle restoranis käib igal õhtul väikest viisi etendus.

    Ta demonstreerib hästi tagasihoidlikul, samas meelelahutuslikul ja ühtlasi väärikal moel oma kokakunsti. Efektsete ja vilunud liigutustega valmisid tema käte vahel kõiksugused Jaapani hõrgutised. Need üle leti andnud, jäi ta iga uue maitse pakkumise järel tähelepanelikult sööjate ilmeid jälgima.

    Tal olevat olnud restoranikett Tokyos, aga sellist lihtsat, oma vanaema stiilis kokkamist saab ta oma sõnul pakkuda vaid siin Pha-ngani saarel. See kirg jaapani toidukunsti vastu, see elukogenud ja väärikas hoiak, see lihtsuse eelistamine luksuslikule oligi see, mis tema juures võlus.

    Teine tore kohtumine oli Kazi abilisega, iiri noormehega, kes puhastas ülima põhjalikkusega Kazi välirestorani põrandat ja sillakest. Tunnustasin teda selle eest ja saime kõhutäie naerda, kui ta ütles, et see polegi töö, vaid nagu meditatsioon ja samas joogapainutus, näidates, mis asendis ta silla alumisi ääri puhastab, ning arvestades tema põhjalikkust ja seega aega, mis ta selles asendis veedab.