Mida pidada emotsionaalseks vägivallaks? Hääle tõstmist ja karjumist, ärapanemist (ka naljaga ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, enda sõnade või tegude eitamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, häbistamist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist ja inetute sõnade kasutamist teise kohta, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist (jätab teise inimese tunded ja vajadused hooletusse, ei vasta küsimustele jne), korduvalt lubadustest ja kokkulepe- test mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist, teise süüdlaseks tegemist, ebastabiilsust (täna armastan, homme ei armasta; täna kokkulepe kehtib, homme ei kehti) ja impulsiivsust (mõtlematu tegutsemine, teeb otsuseid ilma täit infot omamata).
Sellised võivad olla väärkohtlemise viisid paarisuhtes:
TUNNETE TÜHISTAMINE
Inimene peab saama oma tunnet tunda ja väljendada. Ja teine peab jääma sealjuures tema suhtes vägivallatuks. Väärkohtleja ei suuda jääda oma partneri suhtes viisakaks, kui teine on kurb, pahane, eriarvamusel või vajab abi, sest väärkohtleja ei tule ise toi- me mingi enda tundega, on selleks siis ebakindlus, abitus, nõrkus, kurbus vms, mida partneri tunne temas aktiveerib. Ta ei suuda pakkuda lohutust ja mõistmist, sest ta ei ole nõus endale selgeks tegema, mis tema enda sees toimub, ja seetõttu valabki ennast teise peale välja või eemaldub.
Kui partner saab meie käitumisest haavata või juhtub tal elus mingi muu olukord, hakkame tihtipeale tema tundeid tühistama, öeldes: „Sa ei peaks niimoodi tundma, kõik on ju hästi“, „Sa said sellest täiesti valesti aru“, „Ära nüüd jaura, ma ei mõelnud ju halba!“ Sellega õpetame partnerile, et meiega ei saa ta olla kurb või haavatav ning ta peab oma tundeid alla suruma. See aga lõhub usaldust, mida tuleb pärast pikalt parandada. Peame ju tunde allasurumisel ka mingit osa endast alla suruma. Oma tunnete allasurumine ilmutab ennast tihtipeale liigse töötamise, söömise ja joomi- sena, ennast riskantsetesse olukordadesse panemisena, depressioonina, haigusena jne. Kui perekonnas peaks ka lapsed olema, kannatab seetõttu terve peresüsteem ja lapsed õpivad destruktiivseid käitumismustreid, mida oma suhetes täiskasvanuna ise korrata.
Eluterve partner lubab oma kaaslasel tunda solvumist, kurbust, pahameelt jne. Kõik tunded on lubatud ja väärtuslikud, sest nad kannavad endas mingit sõnumit. Küsimus on, kuidas seda tunnet väljendada. Teise inimese solvamine, tema ignoreerimine ja hoolimatult käitumine ei ole aktsepteeritav. Viisakalt oma tunnet väljendada on vajalik ja eluterve. Teame ju, kui väga me vajame tunda, et partner on meie jaoks olemas ja oleme tema jaoks see eriline ja väärtuslik ning kui me ei saa seda, siis tun- neme pettumust. Või kui meie vajadus ei saa suhtes rahuldatud, siis tunneme valu ja hüljatust. Just sellistel hetkedel on meil vajadus saada kogeda oma partneri lohutust ja toetust, tema kuulamist ja mõistmist. Me vajame näha, et ta on meie jaoks olemas, ta on meie turvaline sadam, kuhu randuda. VAID ÜKS ARVAMUS
Väärkohtleja ei suuda taluda kahte erinevat vaatenurka. Temas on mõttekäik: „Kui sa ei nõustu minuga, oled järelikult minu vastu“ ning seetõttu ta ründab teist inimest või jalutab minema ja muutub külmaks. On kas tema viis või ei ole mingit viisi. Tal on raske arvestada oma partneri tunnete ja vajadustega ning ta ei ole huvitatud teise vaatenurgast, kuna tunneb, et sellega peaks ta loobuma enda omast. See mõttekäik tuleb hästi välja konfliktis olles. Selle asemel et pühendada aega selleks, et partnerit mõista ja taastada kontakti, leida ühist pinda, otsustab väärkohtleja kasutada oma aega selleks, et näidata partnerile, kuidas too on valesti aru saanud. Ja kui partner ei saa aru, siis kõnnib ta lihtsalt minema või tõstab häält ja solvab.
EBAVÕRDNE SUHE
Väärkohtleja maailm on nii habras, et sinna ei mahu kaks võrdväärset inimest. Selleks et ellu jääda, saab seal olla ainult tema: tema tunded, tema vajadused, tema hirmud. Ta ei pea oluliseks jagada partnerile infot oma käitumise, tegude või valikute kohta või hoolitseda oma partneri tunnete ja vajaduste eest. Partner on tema jaoks objekt, diivanikaunistus, kellega tegeletakse siis, kui aega ja tuju on. Võrdväärses suhtes ollakse teineteise jaoks olemas hetkedel, kui teine seda vajab – lohutatakse, toetatak- se, kuulatakse, palutakse vabandust jne. Väärkohtleja tajub aga teise vajadust tema järele kui karistust, kus ta peab ohverdama midagi endast: oma aega, tähelepanu. See on tema jaoks tüütu, kuna ta ei mõista, miks partner võib ennast halvasti tunda. Tal ei ole nii palju empaatiat, et ta suudaks nendel hetkedel ennast teise olukorda asetada ning viisakaks ja hoolivaks jääda. EBASTABIILSUS
Väärkohtleja võib tihti muuta oma arvamust – nt täna ma tunnen, et tahan sinuga koos olla, aga homme võin juba arvata midagi muud – ja nii ei saa kunagi kindel olla, mida ta homme teeb, kuidas ta ennast tunneb või käitub. Ta on ettearvamatu ja ebastabiilne. Või ta võib olla kodus justkui füüsiliselt kehana olemas, aga vaimselt välja tšekkinud. Ta elab oma elu eraldi ja jätab partneri kohustustega üksinda. Samuti on tal raske mõista, miks partner võib võtta veel tükk aega hiljem jutuks tema mingit sügavalt haavavat käitumist. INETU KÄITUMINE
Väärkohtlejal on alati vabandus olemas, miks ta häält tõstis, ütles „tropp“, naeruvääristas, ei pidanud kokkuleppest kinni jne, ning ta suudab selgitada, kuidas partner on vastutav tema käitumise eest. Kui teisele pikalt sellist sisendamist teha, hakkabki ta seda uskuma. Väärkohtleja maskeerib oma väärkohtleva käitumise ära ma- armastan-sind-sõnadega. Pole üldse haruldane, et ta ütleb: „Ma armastan sind. Ma tahan sind. Aga sina teed võimatuks mul jääda viisakaks. Kui sa poleks kokkuleppe kohta küsinud või kui sa poleks tulnud mulle oma muret kurtma sellel hetkel, siis ma poleks sulle halvasti ütelnud.“ Ehk et loe mu mõtteid, kui sa tahad, et ma sinuga viisakaks jääksin. Ja kuna vägivalla all kannataja ei suuda endale ära seletada, kuidas ta partner suudab temaga nii inetult käituda, samas kinnitades, et armastab teda, siis ta lõpuks hakkabki uskuma, et on ise süüdi oma partneri väärkohtlevas käitumises, ja hirmust kogeda väärkohtlemist uuesti, hakkab ta kikivarvul käima ja proovib olla veelgi parem.
Olen igapäevaelu ebamugavustest enim kartnud vara (nt 5 paiku) ärkamist ja külma. Külma vett, külma tuba. Lihtsalt külma. Kaks aastat tagasi tegin ometigi ära hullu triki – osalesin jäämehe ehk Wim Hofi meetodi koolitusel ja proovisin ära minuti jäävees. Koolitaja Tim van der Vliet on praegugi uuesti Tallinnas – ja ka sul on võimalus proovida õppida Wim Hofi meetodit – kas siis jääveega või ilma. Loe lähemalt FB sündmusest SIIT ja osta pile SIIT
Kolm aastat tagasi kuulsin esimest korda Wim Hofist, jäämehest. Eks see tundub tänaseni ebareaalne, isegi 50-aastase kogemusega, nagu tal on – näiteks et ta võib jäävees olla kaks tundi. Kaks! Tundi! Mina võin külmas vees olla kaks hingetõmmet. Aga Wimil on meetod, kuidas end jäise külmaga kohtumiseks ette valmistada ja seda meetodit saab edukalt rakendada ka tavaelu muudes stressiolukordades. See pani mind kõrvu liigutama. Igasugune autonoomse närvisüsteemi häkkimine – teatud hingamisega, looduslike lõhnadega, toiduainetega, liikumisega, mõtlemisega on mulle äärmiselt huvitav.
Kui Tim (Tim van der Vliet) mulle augustis kirjutas, et koolituse nädalal soovitab ta lõpetada oma duši all käigud külma veega, hakkasin ma seda tegema kohe (kuigi koolituseni oli aega veel viis kuud!).
Oktoobri teises pooles käisin veel jões karastumas ja edasi ootasin põnevusest ja ärevusest lõdisedes seda koolitust.
Wim Hofi meetodi koolitus kestab vaid päeva, st 5-6 tundi koos lõunapausiga. Tim aga veetis Tallinnas kolm päeva, seega tegi ta iga päev erineva töötoa.
Esimesel õhtul õpetas ta iseenda elustiili – mõnusaid harjutusi, mida pole ühelgi päeval põhjust vahele jätta, sest nad on nii lihtsad ja tõhusad.
Teisel päeval Wim Hofi meetod koos jäävanniga ja kolmandal päeval kogesime, kuidas saab hingamisega oma närvisüsteemi toimimist mõjutada. Minu jaoks oli eriti nauditav Timi koolitamis- (õigemini suhtlus-) stiil. Mõnus muhe olemine, asjalik info füsioloogiast ja uuringutest pikitud isiklike kogemuste ja värvikate näidetega.
Nüüd see jäävanni päev. 19. jaanuar.
Õues on -5.
Meid on peaaegu 40, võib-olla mehi suts rohkem kui naisi.
Rullisime hommikul oma matid saali lahti ja jäime ootama, mis edasi.
Teadsin, et jäävann on vabatahtlik, aga eelmisel õhtul Timi töötoas käinuna tundus kõik nii chill, et ma teadsin, et ma ikka kindlasti tahan selle hulluse ära proovida.
Lubatud õnnehormoonid ja tugevam immuunsus – miks mitte!
Õppisime hingamist aeglustama nii, et keha oleks lõdvestunud. Olen isegi hingamisterapeudiks õppinud, aga WH meetodit ma ei tundnud – see on tõesti üks kõige võimsam viis hingamist aeglustada. Hingasin minutis korra. Aju arvab selle peale, et kõik on chill.
Tegime ka harjutusi – mentaalseid, füüsilisi, naljakaid ja kannatusterohkemaid (ja selle pärast ka naljakaid) – mis andsid kogemuse, et oleme rohkemaks suutlikud, kui esialgu arvasime.
Tim rääkis, et erinevalt saunaga keha soojendamisest teeme seda hingamisega. Nii et õppisime hingamistehnikat, mis tekitab sooja ja sobib kasvõi suusamäel kasutamiseks, kui juhtud viimasest suusaliftist maha jääma. (Timi sõnul juhtub seda sagedamini kui me arvame – nii et hea oskus tagataskusse.)
Ja siis püksid maha ja vanni ümber… esialgu teisi vaatama…
Käisime kahekaupa jäävees.
Keegi ei ohkinud ega kiljatanud.
Paarike suudles jäävees, mõni pistis pea vette.
Jah, kui jääkuubikusuppi astuda ja siis sinna istuda, siis see aisting ei olnudki külm.
Soe muidugi ka mitte.
Ilmselt oli see aju jaoks midagi nii palju enamat seni kogetust, et ta ei kategoriseerinud seda külma kogemuseks.
See oli huvitav intensiivne tunne, mis tõi tähelepanu täiesti enda sisse ja haaras ka hingamise kaasa.
Tim aitas mul aeglasemalt hingata.
Sekundid läksid.
Minut.
See on võimalik!!?
“See pole kaugeltki nii hull (tegelikult üldse mitte hull!), kui ma ette kujutasin!” mõtlesin võidurõõmsalt.
Tegelikult selles jääkuubikusupis olla oli täiesti okei.
Ainult mu mõtlemine ütles: tule nüüd välja, sest sa tead nüüd, et jäävees on ok, aga sa ei tea veel, milline tunne pärast tuleb ja võib-olla see pole nii mõnus.
Ma ei tulnud kohe esimese impulsi pealt veest välja, vaid tegin veel ühe sügava hingetõmbe, et vaadata, mis tuleb pärast mugavustsooni.
Mingit ebamugavustsooni tegelikult ei tulnudki.
Olin varem ette kujutanud, et lähen pärast seda kogemust sauna, aga pärast jäävanni ei tundunud see üldse vajalik. Pärast oli soe kogu aeg, isegi kampsunit, tekki või sokke polnud vaja. (Ja kinnitan, et olen mega külmavares! Kodus on 22 kraadi ja minul siidi-villa pikk pesu kogu aeg seljas.)
Ujumisriietes oli pärast sellist “suplust” täitsa paras olla.
Lubatud õnnetunne ja energiapuhang tulid!
Loodetavasti lubatud immuunsus ka 🙂
Kogemus, millest ammutada enesekindlust, kui sünnitusest on möödas juba kuus aastat ja vahel läheb meelest, et olen palju rohkemaks võimeline, kui ma esiotsa arvan.
Tegelikult on kõik võimalik.
Tagantjärele tuleb öelda, et ilmselt olime erilises meeleseisundis ja hingamismustris küll, sest paar päeva hiljem tundus spaas 15-kraadine vesi ikka üpris brrr.
Igapäevaselt pole jäävanni muidugi tarvis – sain töötoas teada, et on tehtud uuring 3000 inimesega, kellest osa käis ainult sooja duši all, osa võttis külma dušši 30 sekundit, osa 60 sekundit ja osa 90 sekundit. Kasulikud mõjud olid 30-sekundilisel külma veega duši all käigul, pikema ajaga rohkem kasusid ei tulnud!
Ja 30 sek külma dušši sooja lõpetuseks on ju täiesti tehtav ja kui see on ka teadluslikult tõestatult mõttekaim aeg, siis polegi ju rohkem vaja!
Timi soovitus on muuta enne dušši hingamine aeglaseks ja astuda külma veejoa alla väljahingamise ajal. Kaks pikka hingetõmmet veel ja ongi 30 sekundit möödas – tuju hea, energia üleval ja immuunsusega kõik hästi! Lihtne!
Kohtusin eriti inspireerivate inimestega: näiteks nautisin väga vestlust Lenna Kuurmaaga, kelle elus on nii palju loomulikke väärtusi ja intuitiivseid valikuid.
70-aastase ameeriklasega kohtudes sain teada, kuidas on võimalik saada 50 aastat kestnud alko- ja narkosõltuvusest priiks, hakata luuletama, vanglas AA rühma juhatama, elada väikeste kuludega ja toetada Kuuba üksikema.
Vipassana kogemus: skalpelliga alateadvuse kallal ehk kuidas tundub 10 päeva vaikimist?
Mariin ja Raido kirjutavad, milline on olnud esimene aasta maakodus: eelmisel talvel otsustasid nad minna perega Tallinnast Viljandimaale mahetalu pidama ja on praegu üüülirahul!
Justin Petrone mõtiskleb, et inimesed ei pea olema alati paaris – ka üksinduses on oma ilu…
Milline on tunne, kui oled 34-aastasena käinud 102 riigis?
Kuidas olla edukas ettevõtjana, nutikas investorina?
Kevadine detox menüü, tundmaks end energilisema ja tervemana
Ja ise kirjutan ma loo, kuidas armastada ennast koos ihukarvadega. Pean tunnistama, et paras väljakutse on sellise teemaga trükki minna 😀
Kevadine muusika playlist Liisi Koiksonilt ja matkasoovitus loodusfotograaf Karl Adamilt
+ palju muud huvitavat ja inspireerivat – jätkuvalt reklaamivabalt ja 130 leheküljel.
Hingele Pais süüvime loomulikesse elamise viisidesse elu kõikides valdkondades ning anname välja värkse mahuka väljaande igal aastaajal. Käsitleme elulisi teemasid, pakume lahendusi elu tõelistelt olulistele küsimustele ning teeme hingele pai Eesti loovate hingede loomingu ja praktiliste soovitustega, tuues sinu koju meelerahu, teadmisi, inspiratsiooni ja naudinguid elu ehedatestasjadest.
TEKST KRISTIINA MALM-OLESK, MERIT RAJU FOTO MARJU RANDMER-NELLIS
Vähesepäikesepaistega talveaeg on emotsionaalselt kurnav periood, mil vajame erilisemat hoolitsust, kuna enda unarusse jätmine võib viia hooajalise meeleoluhäire kaamosmasenduseni. Peamiseks põhjuseks on päevavalguse vähesusest tingitud organismi segadusse ajav ööpäevarütmi häirumine. Probleemi tõsidusest räägib tõsiasi, et näiteks ainult 10% soomlastest tunneb, et kaamoseaeg nende tähelepanuvõimet ja meeleolu ei mõjuta.
Maga rohkem – vaju lausa karuunne! Tavapärasest kauem magamine täidab su akud energiaga, mida külmas ja pimedas vajad rohkem kui muidu. Kui uni tuleb raskesti, motiveeri end unepäeviku pidamise, unejooga (yoga nidra) või aroomiteraapiaga. Väldi ka kiiskavate elektroonikaseadmete kasutamist vähemalt tund aega enne magamaminekut.
Kui hommikul vara tõustes on õues veel pime, proovi äratuslampi: valguskiirguse järkjärgulisel suurenemisel on ärkamine loomulikum ja kergem. Leidub ka sarnasel põhimõttel töötavaid valgusteid, mida saab seadistada soovitud aja võrra varem sisse lülituma.
Kirka meeleseisundi hoidmiseks hoia silm peal D3-vitamiini kogusel veres ja tilguta keelele 1000-8000 ühikut kvaliteetseid D3-vitamiini tilku kolekaltsiferoolina, mis on saadud lanoliinist.
Loomuliku valguse vähesuse korvamiseks proovi päevasel ajal valgusteraapiaseansse, teraapilisi valgusteid (nt Innoluxilt) või LED-valgusega kõrvaklappe Valkeelt. Viimaseid peetakse efektiivseimaks viisiks valgustada aju valgustundlikke piirkondi otse kõrva kaudu. Piisab vaid 12 minutist päevas, et tunda end palju energilisemalt.
TEKST TIM VAN DER VLIET TÕLGE ELBE KULDMÄE 2018 FOTOD MARTYN DE JONG (MEN’S HEALTH)
“Mulle on alati huvi pakkunud saada teada, milleks mu keha suuteline on. Tänaseks on minust saanud fanaatiline joogapraktik, jälgin oma toitumist, mediteerin vahetevahel ning viimastel aastatel olen enda jaoks avastanud veel paar uut vahendit: hingamisharjutused ning külmatreeningu. Mind innustas selleks Wim Hofi meetod, aga nüüdseks olen välja töötanud oma tehnikad ja jagan neid üle maailma.
Kohtusin Wim Hofiga Inglismaal, kus me mõlemad esinesime Brightoni Vegfestil – suurel veganite üritusel. Ajasime umbes kuus tundi juttu ning meist said sõbrad. Rääkisime elust ja müstilistest asjadest, näiteks sellest, kuidas õiget mõtteviisi kasutades rohkem energiat saada.
Lõpetasime koos ühes baaris õlut juues. Meie vahel oli intuitiivne klapp ja meist said sõbrad. Kui me paar nädalat hiljem koos kohvi jõime, palus Wim mul endale appi tulla ning tema meetodi treeneriks õppida. Tahtsin tema koolitust läbida enese jaoks, kuid minust sai hoopis selle meetodi innustunud õpetaja. Õppida ära, kuidas kontrollida oma autonoomset närvisüsteemi, ning seda ka teistele selgitada – ma armastan seda tööd!
Elupäästev väljaõpe
Võin uhkusega öelda, et olen nelja lapse isa (tänaseks viie!). Nad on vanuses 19, 17, 14 ja 6 (poiss, tüdruk, tüdruk, poiss) ning neil tuleb hakkama saada hipist isaga, kes rändab mööda maailma. Mulle meeldib neile näidata, et nad on midagi enamat kui vaid hollandi-jaapani päritolu – nad on maailmakodanikud.
Seega tuli mul pähe minna ihuüksi koos oma nelja lapsega Filipiinidele.
Seljakotireisile, mööda saarekesi rändama. Kuna ma olen fanaatiline akvalangist (olen sukeldunud üle 400 korra), on osa hipikoolitusest, mis nad minult saavad, ka see, kuidas akvalangiga sukelduda. Kuue puhkusenädalaga said neist edasijõudnud avamere akvalangistid.
Koos lastega on fantastiline sukelduda, nad on loomupäraselt andekad, palju tublimad, kui mina sukeldumist õppima asudes olin. Ma olen nende ühe väga uhke.
Kuid ükskord oleks võinud väga viltu minna. Sest kui sa oled ringreisil olev nelja lapse isa, siis tahavad filipiinlased teid kõiki kangesti koju külla kutsuda ja teie eest hoolitseda. Ja nii me veetsimegi ühel õhtul mõnusalt kohalike seltsis aega. Filipiinidel on omamoodi joomistava: õhtu jooksul käib ikka ringi ühiselt jagatav klaas rummi (mille liiter maksab 1 euro, odavam kui bensiin meil siin Euroopas) ja klaas kokakoolat. Teen lühidalt: ma jõin pisut liiga palju.
Minu tollal 15aastane tütar tahtis väga minna järgmisel varahommikul haivaatlussukeldumisele. Mul oli paras pohmell, aga ma ei tahtnud seda tunnistada. Seega ärkasime üles kell 4.30. Hüppasime kell 5 paati ja sealt 5.30 vette – just siis tõuseb päike ning umbes 30 meetri sügavusel ja sügavamal võib näha haisid ringi ujumas. Esmalt liikusime 18 meetri sügavusse. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et ma hingeldasin juba siis ja mul kippus õhku väheks jääma. Kuid hoolimata sellest sukeldusin ikkagi 30 meetri sügavusele.
Ning seal korraga tabasid mind segased mõtted.
Tundsin iiveldust ning kujutlesin, kuidas ma oma hingamistoru välja sülgan ning vett sisse ahmin. 30 meetri sügavusel tähendab see kindlat surma. See pole just kuigi hea mõte, kui su 12- ja 15aastane tütar on su kõrval ja nelja-aastane poeg ootab koos filipiinlasest paadimehega paadis. Vanem poeg oli juba üksipäini tagasiteel Amsterdami. Ja siis valdas mind korraga mingi ürgjõud. „Sel viisil ma nüüd küll oma perekonda ja seda imelist planeeti ei jäta! Ma tahan elada!!!“
Tänu hingamisharjutustele olin ma tuttav selle peapööritusega, mis mind parasjagu valdas. Panin tähele, et hingamine toimus valdavalt rindmiku ülaosas ning oli liiga kiire. Sain mõistusega aru, et mul on probleem. Ja selles osas mul vedas. Ning lisaks vedas mul ka sellega, et olin jääsuplust tehes õppinud ära, kuidas ekstreemse stressi oludes – näiteks jäävannis või siis umbes 30 meetri sügavusel peaaegu teadvust kaotades – oma hingamist aeglustada. Sain sellega hakkama. Minu pööritus kadus ning ma tundsin, kuidas mu kinnismõte –
„Sülitan hingamistoru välja ja hingan vett!“
– hajuma hakkas. Andsin oma 15aastasele tütrele märku, et olen juba reservõhu peal ning pean üles minema. Ta heitis mulle pilgu, mis justkui öelnuks: „Issi, mis pagan sul viga on?!“ Ning just seda ta mulle ütleski, kui olime üles jõudnud ning mul oli ainult kaks baari õhku alles.
Minu hipikoolitus – oma stressireaktsiooni kontrollimise oskus, mille olin omandanud Wim Hofi meetodit õppides – päästis mu elu.
Isegi seda kirjutades muutun ma pisut emotsionaalseks, sest ma ise kaotasin oma isa, kui olin 11aastane, ning mul pole soovi lasta ajalool omaenese laste jaoks korduda. See, mida ma praegu tunnen, on tänu ja armastus.
Wim Hofi meetod
Wim Hofi meetod on nime saanud hollandlase Wim Hofi järgi, keda tuntakse ka Jäämehe ehk Icemanina. Wimi viisi, kuidas ta meele ja keha ühendust valitseb, on uurinud mitmed teadusasutused üle maailma. Wim Hofi meetod toetub kolmele alustalale: hingamistehnika, meeleseisundi treening ning külma käes viibimine. Ja külma käes viibimine tähendab jäävanne.
Pärast ühepäevast koolitust oled sa juba võimeline seda meetodit ka ise harrastama!
Selle meetodi hüved on hämmastavad. Hingamistehnika toel viid sa oma kehasse rohkem hapnikku, mis annab parema keskendumise ning rohkem energiat.
Sa muutud selle hingamistehnika omandamise järel sõna otseses mõttes tugevamaks.
Ja just seetõttu (tipp)sportlased seda meetodit armastavadki.
Samuti treenid sa selle meetodiga oma kardiovaskulaarset süsteemi ehk südant ja veresooni. See on tervisele äärmiselt kasulik. Enamgi veel, see mõjutab sinu hormonaalsüsteemi ning enamik inimesi toodab seda hingamistehnikat kasutades oma kehas rohkem dopamiini.
Seega tasuta õnnehormoonid veel pealekauba!
Seetõttu on see meetod ka paljude füüsiliste või vaimsete muredega inimeste lemmik.
Wim Hofi hingamistehnika punkthaaval lahti kirjutatuna:
30–40 korda: hinga sügavalt sisse, lase õhul vabalt väljuda.
Hinga viimane hingetõmme korralikult sügavalt välja.
Hinga sügavalt sisse.
Lase õhul vabalt väljuda (ilma sundimata).
Hoia hinge kinni, kuni tunned sundust hingata.
Hinga sügavalt sisse.
Hoia hinge 10–15 sekundit ja suru seda üles pea suunas (just nagu punnitaksid potil): suru kogu keha kokku, välja arvatud pea.
Lase õhul vabalt väljuda.
Hoiatus! Ära tee seda hingamisharjutust mitte kunagi vees või autoroolis. Samuti tasub sellest harjutusest hoiduda rasedail ning epileptikutel.
Siin võid ühineda teiste selle hingamistehnika austajatega ning anda mulleteada, kuidas sul sellega läks.
Vaata videojuhist!
Külma efekt
Külmatreening on ühtaegu kardiovaskulaarne treening.
Kui sa jäävanni astud, siis sinu käte ja jalgade veresooned ahenevad.
Pärast jäävannist väljumist laienevad need taas aeglaselt, vabastades endorfiini – veel üks doos tasuta õnnehormooni!
Kuid parim, mis ma sellest õppinud olen, on oma stressireaktsiooni kontrollimine. Siin sõltub kõik hingamisest. Hingamist aeglustades on sul võimalik stressireaktsiooni hallata. Isegi sel määral, et jäävann muutub suhteliselt lihtsaks asjaks. See kõik onabiks minu kõrvalametis – olen tegev finantsmaailmas ja kauplen aktsiaturuloptsioonidega. Minu jaoks ei ole stressi enam olemas: mil iganes see mulle ligitikkuma tuleb, hakkan ma lihtsalt aeglaselt hingama.
Külmatreeningu hüved on hämmastavad.
Külmatreening on viis treenida oma südame-veresoonkonda.
Tänapäeva maailmas on südame ja veresoonkonna haigused surmapõhjuste hulgas esikohal. Enamasti põhjustavad neid liigne rasvade ja liha söömine, suitsetamine ja alkohol, kuid nii või naa, vahel annab ikka mõni veresoon järele ja inimesed surevad.
Seega, kui sa oskad oma veresooni treenida, tunned sa end nooremana, kui tegelikult oled. Järgmine hea asi on see, et pärast kuuel järjestikusel päeval kaheminutilise jäävanni võtmist on sinu kehas rohkem valgeid vereliblesid, mis annab sulle suurema vastupidavuse haigusetekitajaile.
Samuti on sul sama pika jäävannide harrastamise perioodi järel kehas vähem põletikku tekitavaid valke. See on eriti oluline autoimmuunhaigusi põdevaile inimestele, sest neil ründavad põletikutekitajaist valgud nende enda keharakke.
Ja siis vallanduvad tänu külmatreeningule kehas ka endorfiinid, sa tunned end õnnelikuna, sul on vähem valusid ning sa oled superkeskendunud.
Ja veel üksoluline muutus – sinu ainevahetus kiireneb.
See tähendab, et külmatreening aitab sul ka kaalu langetada.
Minu suurim õppetund külmatreeningust on oskus oma stressi tähele panna ja hakata end sellest läbi hingama – mäletad küll, aeglaselt ja sügavalt. See on väga lihtne nipp, millega ma end rahulikumaks ja õnnelikumaks muudan.
Meelelaad, mille ma nende treeningutega olen enda jaoks välja arendanud, aitab mul teadvustada, et ma suudan teha oma kehaga palju enamat, kui ma eal oleksin osanud ette kujutada. Ja see pole mitte 10% kasumit, vaid 10kordne kasum.
Puhas maagia
Jalutada peaaegu alasti 25 °C külmas viis tundi… Instruktorikoolitus oli üsnagi intensiivne, selle sees nädalane külmatreening Poolas ning viietunnine matk lühikeste pükste väel õues 25kraadise külmaga.
Olen olnud kaheksa minutit mägiojas, mille kose temperatuur oli –3 °C.
See kogemus oli ülilahe! Jah, ma saan aru ning usaldan, et me kõik suudame enamat, kui me arvame end suutvat. Ja igaüks on võimeline õppima, kuidas seda teha!
Intelligentne keha ja evolutsioonihüpe – see on see, mida ma usun. Mul on tunne, et me oleme tegemas tohutut evolutsioonihüpet – me õpime mõjutama oma autonoomset närvisüsteemi. Kui sa suudad mõjutada oma autonoomset närvisüsteemi, on sul kontroll kogu oma keha, tervise, kaalu, energia ja – mis ehk kõige olulisem – sinu õnnehormoonide üle. Olla terve ja näha hea välja. Ja meeldiv kõrvalnäht on see, et sa hakkad end paremini tundma. Sa õpid oma keha kuulama (nagu siis, kui mul sukeldumise ajal probleemid tekkisid). Nõnda arendame oma kehalist intelligentsust ehk kehateadvustamist.
Oma keha kuulamine on sama, mis intuitsioon, kõhutunne või, kui sa oled veidi vaimsemat meelelaadi, siis südamega mõtlemine.
Sa õpid teadvustama oma hingamist ja kasutad seda stressitaseme kontrolliks.
Sa suudad tajuda, milline toit on sulle hea, ning sinu üldine õnnetunne on suurem, sa tunned end oma kehas hästi.
Tänases maailmas pommitatakse meid pidevalt informatsiooniga. Kuidas õppida elama maailmas, mis liigub üha kiiremini ja kiiremini? Intuitsiooni arendades. Filtreerides infot tunnetuse põhjal, mitte selle põhjal, mida ütleb ratsionaalne meel või mida esitletakse meile kas tava- või sotsiaalmeedias. Uus evolutsiooniline tee. Ma usun, et intuitiivsed otsused on parimad ühtaegu nii inimesele isiklikult kui ka kogu maailma jaoks.
Wim Hofi meetod aitab sul luua suuremat kehalist intelligentsust, mis võimaldab sul tajuda oma keha signaale ning langetada paremaid intuitiivseid otsuseid.
Wim Hof
Wim Hof on hollandlane, keda tuntakse ka Jäämehe ehk Icemani nime all. Praegu on Wim 59aastane. Alates 12. eluaastast on ta harrastanud külmatreeninguid. Olles 15 aastat vana, raius ta jäässe augu ning libistas end mõneks minutiks jää alla lebama (ärge seda palun kodus järele tehke!). Mööduvad naabrid võisid näha jää all lebavat poisikest, vahel neile jää alt lehvitamas. Kuigi tänasel päeval päästab Wim elusid, viis tema toonane tegevus ilmselt nii mõnegi naabri südameataki servale.
Wim on minu hea sõber, kes on saanud maailmakuulsaks sellega, et ta suudab mõjutada oma autonoomset närvisüsteemi. Tema nimel on üle 20 maailmarekordi. Ta on jooksnud maratoni, mis toimus põhjapolaarjoonest põhja pool, ilma jalatsiteta. Ta on jooksnud maratoni Sahara kõrbes, ilma joomata. Ja ta suudab pea kaks tundi jääaugus istuda. On ta mingi anomaalia? On ta hull? Võimalik, et pisut seda viimast, kuid just see teeb temast niivõrd meeldiva inimese. Wim ise end millekski eriliseks ei pea. Ta on end lihtsalt üle 30 aasta treeninud. Üks tema lemmikväljendeid on: „Põrgussesee Jäämees, tee ise sedasama!“ Wim väidab, et igaüks suudaks teha samu asju, mida tema teeb. Igaüks võib õppida oma autonoomset närvisüsteemi kontrollima. Ja see on väga lihtne.
Üks Hollandi haigla tegi teadusliku katse kontrollimaks, kas Wim Hofi meetodi järgi treenimine aitab autonoomset närvisüsteemi kontrollida. Tulemus oli: 100%. 12 inimesele, kes olid läbinud kahenädalase treeningu Wimi käe all, süstiti E. coli bakter. Sama tehti ka 12 kontrollgruppi kuuluva inimesega. Viie tunni jooksul ei jäänud Wim Hofi hingamistehnika kasutajate grupist haigeks mitte keegi, samas kui kontrollrühmast haigestusid kõik. Vaata ise juuresolevast videost, mis sai. On päris äge näha õnnelikke teadlasi. Tulemused olid vapustavad ning aitasid kaasa ka Wimi edule, sest nüüd oli tal olemas teaduslik tõestus selle kohta, et see, mida ta õpetab.
Vaata videot siit:
Miks mõjutada oma autonoomset närvisüsteemi?
Meil on olemas kaks närvisüsteemi: teadvustatud närvisüsteem, mida kutsutakse somaatiliseks närvisüsteemiks, ja teadvustamatu, alateadlik osa, mida kutsutakse autonoomseks närvisüsteemiks.
Tänapäevase meditsiini ja teaduse teadmiste kohaselt ei ole autonoomset närvisüsteemi võimalik tahtega mõjutada. Kuid nüüdseks on teaduslikult tõestatud, et me oleme võimelised seda süsteemi hingamistehnika abil kontrollima. Kuidas see toimib?
See on tegelikult äärmiselt lihtne ning ma tahan, et terve maailm sellest teada saaks. Meie hingamine on põhimõtteliselt autonoomne. Sa ei sure magama jäädes ära ega pea hingamiseks sellele eraldi mõtlema. See toimib automaatselt. Kuid samas – ja see on see maagiline koht – saame me oma hingamist ise tahtlikult kolmel viisil mõjutada: me saame hingata aeglasemalt, kiiremini ja me saame hinge kinni hoida. Nende kolme töövahendi abil saadki sa oma autonoomset närvisüsteemi muuta.
Ja nii see toimibki. Kui sa hingad kiiremini, siis täituvad su keha ja veri hapnikuga. Kui meie veres on rohkem hapnikku, siis tõmbuvad veresooned kokku. Seda ka seetõttu, et hapniku ja süsihappegaasi vahekord muutub: veres on nüüd suhtelises mõistes vähem süsihappegaasi. Vähema süsihappegaasiga on sinu veri aluselisem. Kui sa siis hinge kinni pead, suureneb süsihappegaasi kogus taas ning su veresooned laienevad. Seega – sel moel mängides muudad sa oma keha aluselisemaks ning samas treenid oma veresooni. Umbes sama, mis jõusaalis: kiiremini hingates tõmbuvad veresooned kokku ja hinge kinni hoides need laienevad.
Verre hapnikku lisades juhtub veel üks asi – sa muutud tugevamaks. Las ma selgitan. Meie rakkude mitokondrites muudetakse glükoos ATPks ehk adenosiintrifosfaadiks. See on meie kehade energiakandja ning võib kuluda ära kas ajutoiduks, soojuseks või liikumiseks. Glükoosi muutmine ATPks toimub kas hapnikuga või hapnikuta ehk tegemist on kas aeroobse või anaeroobse protsessiga. Kui sa n-ö põletad glükoosi ilma hapnikuta, saab ühest glükoosimolekulist kaks ATP molekuli ja piimhape. Tead küll, seesama piimhape, mis lihased valutama paneb. Ent kui sinu rakkudes on piisavalt hapnikku, siis lõhustub glükoos aeroobse protsessi tulemusena ning ühest glükoosimolekulist saab 34 ATPd. Seega – kui sinu kehas on piisavalt palju hapnikku, on glükoosi lõhustumisprotsess 17 korda tõhusam!
Kuidas see sind tugevamaks muudab? Katseta ise. Esmalt sea enesele eesmärk teha kätekõverdusi. Tee täpselt nii palju kui jaksad ning kui see sind väsitama hakkab, siis lõpeta ära. Tee üks tsükkel Wim Hofi hingamist ja samal ajal, kui sa hinge kinni hoiad (30% õhust on kopsudes), tee uuesti kätekõverdusi. Sa suudad teha rohkem kätekõverdusi, ilma et see sind väsitaks.
Pärast paari tsüklit Wim Hofi hingamist võid märgata, et sinu hingamine on aeglasem ja sügavam. Keskmiselt (ma koolitan aastas 500 ja enam inimest) langeb hingamiskordade arv minutis 50%. Võid seda taas ise katsetada. Hinga aeglaselt ja loe kokku, mitu korda minutis sa hingad. Siis tee neli ringi Wim Hofi hingamist ja mõõda pärast seda uuesti. Võid leida, et sa hingad vaid kolmandiku või poole sellest kordade arvust, mis sa enne minuti jooksul hingasid.
Ja miks aeglasem hingamine nii oluline on? Sa võid oma hingamist muutes hetkega muuta oma stressireaktsiooni. Hingamist aeglustades liigud sa meditatiivsesse teadvuseseisundisse, mida kutsutakse ka parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. See tähendab, et oled vähem oma sümpaatilises närvisüsteemis, mida tuntakse ka võitle-või-põgene-seisundina. Peale selle, et see hingamistehnika on kasulik su tervisele, aitab see lõpptulemusena muuta aeglasemaks ka su hingamise. Ning hingamise aeglustamine tähendab vähem stressi ja rohkem heaolutunnet.
Lahe on ka see, et hingamine on sinuga alati kaasas. Seega, kui sa vaid soovid, võid seda kasutada igas oma päeva surnud punktis ja hakata taas korralikult hingama– see tähendab rahusta oma hingamist või kasuta hingamistehnikat. Sa ei pea enam rohkem midagi ootama, sest sa saad end ise treenida igal ajal, kui sa kusagil midagi ootad. Just seetõttu ma olengi selle tehnika õpetamisest sellises vaimustuses.
Tim van der Vliet
Tim van der Vliet on õpetaja, omaenda hingamistehnika ja külmaga kokkupuute koolituste instruktor, Hay House’i kirjastuse autor, viie lapse isa. Lisaks tervislikuma eluviisi saavutamisele on ta õppinud, et õige hingamine aitab muutuda tal rahulikumaks, tervemaks ja stressiga paremini toimetulevaks. Ta on saanud teada, et ta saab hingamise ja külmatreeninguga mõjutada isegi oma autoimmuunsüsteemi ja muuta oma verd aluselisemaks. Sellest on olnud tema kiire, kuid stressivaba elustiili juures kasu.
„Ma tean, et olen unistaja, kuid kujutle, et kunagi tulevikus saab olema päev, mil vanemad ütlevad lastele: „Oled sa kindel, et sa tahad arstiks saada? Võib-olla oleks parem, kui sa läheksid kunstiakadeemiasse, sest kunsti alal on rohkem tööd kui inimeste ravimises.““
Timi treeneriks oli maailmakuulus Wim Hof ehk Jäämees, kelle meele ja keha valdamise tehnikaid uurivad mitmed teadusasutused üle terve maailma.
Olen kuulnud rohkelt põnevaid lugusid vanavanaemalt, kuidas enne ja pärast viimast maailmasõda sõideti võimaluse korral rattaga, võeti abiks hobune või suisa seati samme mitukümmend kilomeetrit mööda metsavaheradu ja üle purrete. Viimane ettevõtmine võib tänapäeval näida mõeldamatuna, kui just pole tegu puhkusematkaga.
Tänases tormakas ühiskonnas võib paariminutilist või suisa sekundilist hilinemist käsitleda kui ebakompetentsust ja solvangut. Sõiduvahendite ja taristu najal on ootus pääseda pea kõikjale ning seda õigeks ajaks. Igapäevases tuhinas on vähem kulgemist, rohkem aga tõttamist ühest punktist teise.
Sakala tee, mis saab alguse Kurgja külast Põhja-Pärnumaalt ja jõuab lõpuks välja Põhja-Sakala valda Viljandimaal, oli kord argine rada ühe Eestimaa suurkuju jaoks. Umbes tosinal kilomeetril on võimalik kogeda ümbritsevat moel, nagu seda tegi 19. sajandil Carl Robert Jakobson, kui ta toona Kurgja metsade vahelt sageli Viljandisse ajalehte Sakala toimetama suundus. Ning praegusel talvisel ajal lumeehtes paistab see välja eriti kaunis.
Piirkond oli – ja on siiani – küllalt metsane, mistõttu maanteid ega korralikke metsateid sealkandis suurt ei leidunud. Olid vaid üksikud metsarajad ja kitsad teekesed, mida mööda liikusid peamiselt ulukid, aeg-ajalt sattus samasse ka mõni harv inimhing. Sakala tee annab hea ettekujutuse katsumustest, mida maainimesed pidid veel sadakond aastat tagasi läbi elama, et soovitud sihtkohtadesse jõuda. Nad sammusid neid radu nii kaunite päikeseliste ilmade kui ladistavate sügistormide ja käreda talvepakasega. Samal ajal tajub rajal liikudes ka seda, kuivõrd tihedalt puututi kokku looduse ja metsloomadega. Nii teadsid toonased elanikud täpselt, milline näeb välja põdra või metssea jälg poris.
Valdav osa Sakala teest kulgeb inimasustusest eemal, kuid seda mõtet ei peaks pelgama, vaid pigem nautima. Justnimelt
kulgedes mööda okaspuumetsadevahelisi radu, saab aimu, kui kiireks me oleme oma elu elanud.
Praegusel matkateel on rohkelt paiku peatumiseks, soovi korral saab lõket teha ja mõtteid seada, vahest telgigi püstitada. Rada on tähistatud kollase-punasetriibuliste puidust postidega. Matkarajale jäävad Mullasamba ja Maltsaare puhkekohad, Kabelimäe lõkkekoht, Luite lõkkekoht koos telkimisvõimalusega ning Saeveski metsavahi koht Saarjõe kaldal.
Kas teadsid, et…
…Sakala tee piirkond oli metsavendadele hea pelgupaik: punkreid ja kaevikuid leidus nii luitenõlvades kui jõekallastel.
Kuidas alguspunkti jõuda:
Rada algab Vanaõue puhkekeskuse vastas. Imavere-Viljandi mnt 31. kilomeetril keera Vändra suunas ja sõida 16,8 km. Kui oled sõitnud üle Navesti jõe silla, võib paremal pool maanteed peagi märgata Sakala tee matkaraja infotahvlit. Sealt algabki matkarada. Pärnu poolt tulles suundu Vändrast Suure-Jaani mnt-le ja sõida 24 km. Sakala tee matkarada võib alustada ka Kurgja talumuuseumist, kuhu saab mööda Vändra-Paide mnt-d, keerates 13,5 kilomeetril paremale ja sõites 3,1 km. Matkaraja alguses on raja infotahvel.
Koordinaadid (alguspunkt): 58°34’57.4″N 25°20’54.9″E – Sakala tee matkaraja algus Vanaõue puhkekeskuse vastas, Viljandimaa, või 58°39’42.6″N 25°15’20.4″E matkaraja algus C. R. Jakobsoni talumuuseumi külje all Kurgjal, Pärnumaa Pikkus: 12 km Kestus: 5–7 h Raskusaste: Keskmine, niiskemal ajal tasub kanda veekindlaid jalanõusid
Armastus Kreeka vastu oli aastaid minus olemas olnud ja viinud teistele väikesaartele, aga nüüd olin siin Samose saare tolmusel teekäänakul ega teadnud, et tee ise toob mu ellu kohtumise, mis määrab järgmiste septembrikuude reisisihid. Kohtumise kohaliku vana mehega, kellel ühes käes oliivipuust kepp ja teises kulunud kott, millest jagas õunu mullegi.
Seisin kitsal käänulisel teel, külast kaugemal ja kõrgemal, teadmata toona, kuhu rada viib, vaatasin ja pildistasin sinavat merd mõne üksiku valge purjega, all orus laiuvaid viinapuuvälju, mis ühtisid merega, ja kloostrit, mille hoovi ma polnud veel astunud.
Varasügis, kuigi seljataha jäänud suvekuumusest pisut kõrbenud maastikuga, on siin kaunis. September on mu lemmikuks kodumaalgi ja ka siin Samosel – ehk sellepärast, et ma pole olnud siin mais.
Päike enam ei kõrveta, vaid pigem soojendab.
Ja kui kõrvetabki, raatsimata siesta aega kohalike kombel veeta, võib varju leida sadu aastaid vanade oliivipuude või põliste plaatanite all – need on siin tõeliselt väärikad. Ja kui nende laiade võrade alt leian väätidesse kasvanud vundamendi või müürijupi, istun ilmtingimata sellele. Mõtteis laon uuesti üles kivist seinad, paigaldan tagasi oliivipuuraamis akna ja uksepiidad, kohendan kiltkivist katuse – nii ehitan oma unelmate, unistuste kodu.
September on siin kaunis, sest veel tuuakse džiipidega viimaseid viinamarjakaste mööda käänulisi tolmuseid teid. Maasturite porilaudadel sõidavad kaasa pruuniks päevitunud naerusuised põllutöölised, viies viinamarju kõrgemate nõlvade viinapuuväljadelt alla küladesse, linnadesse ja sadamassegi – osa parimatest marjadest viiakse mandrile Metaxa tehasesse.
Veelgi paremad, minu meelest küll, pressitakse kodustes tünnides ja tehakse veiniks, mida parimates poodideski saada pole. Et proovida paremaid koduveine, on vaja sõpra, kelle viinapuuväljad ühtivad sinava merega, millel mõned üksikud valged purjed; on vaja sõpra, kelle käänuline kodutee möödub kloostrist, mille hoovi olen nüüdseks astunud; on vaja sõpra, kes katkestab kaugelt kostva tervitushüüuga õunte või viinamarjade korjamise, kui taas septembris oodatult või pisut ootamatult astun tema aeda. Paradiisiaeda.
Hommik
Kalimera, kalimera! kirevad kuked kogu maailmale, olgu siis maailmaks madalavõitu puur poolelioleva maja betoonpostide vahel või paremal juhul jalutuskäik kanakarja eesotsas peost seemneid puistava perenaisega õlipuusallu. Kuked alustavad enne veel, kui käänulistel teedel kolisevad kastiautod, koormaks tühjad kastid viinamarjadele, et osa neist saaks täidetud enne siesta aega. Kuked alustavad enne veel, kui avatakse hommikupoolseid aknaid majadel, mis seisavad mäekülgedel või mererannas. Enne veel, kui puust kaluripaadid kaovad valgete, siniste või punaste täppidena laineharjade taha; kui varahommik on tuulisem päevahakust, mil paadid on tagasi ja kalakastid kantakse sadamakaile või laotakse otse liivarannale.
Kitsekellade kõlin – vahepala mägedevaikusele. Kitsejuust – vahepala sõõmule Samose veinile, kaasa võetud päevasele matkale kitsede ja karjuste tallatud kitsastele radadele.
Külad kui kaksikud
Mõned külad on kui kaksikud. Samad vaated mererannalt − kõrgemal mäeveerul olevatele küladele, peegelpildis vaated küladest alla rannale ja sinavale merele.
Kitsad tänavad, mõned viivad kuhugi, mõned lõppevad kusagil. Küla keskel tavernid, paar päikesevarju pakkuvat põlist plaatanipuud, keraamika- ja suveniiripoed, aastaid müügis olevad lagunenud-pudenenud müüridega majad, luitunud-koorunud värviga aknaluukide vahelt sisse kasvanud viinamarjaväädid, kõveraks kuivanud-paindunud puituksed – kammitsetud traadi või nöörijupiga. Uste- ja müüripragudest piiludes näen mõnikord mahalangenud laepalkide all asju, mida tahaks päästa: tappidest lagunenud tavernitoole, vedelevaid veinivaate, muldpõrandale visatud muulasadulaid.
Leserüüs prouad tukuvad koos kassidega treppide kõrval toolidel või tervitavad möödujaid, kastavad lilleaeda, mis rajatud viimase poolsajandi plekist konservikarbi kollektsiooni.
Siestaaeg toob vaikuse − vaid mõned turistid ja avatud, kergete kardinatega kaetud ustest kostab kahvliklõbinat ning lõhnad sunnivad leidma kitsast teed, mis viib tagasi taverni juurde vana plaatanipuu all.
Mesi ja viinamarjad
Tasub kiigata teeäärsetesse kauplemiskohtadesse − olgu nendeks siniste akendega majakesed või väsinud moega Fiati kastiautod. Ikka leiab siit mett, mille maitsenüansse pole varem tabanud, puuvilju, mida proovinud, veinipudeleid, mida vaadanud. Kõik, mis viinamarjadest, on minu maitse- ja muudele meeltele. Võrreldes üle lahesopi asuva naaberriigiga, kus teised kombed, teine usk ja kauplemine mitme kraadivõrra kangem, ei pressita siin midagi peale ega välja. Pressitakse vaid värsket apelsinimahla, mida sobib rüübata siestaeelsel ajal vestluse vahepalaks müüjaga, kes kunagi ei jäta küsimata, kust oled pärit. Vaid viinamarjakobarad võivad olla viimased, kui jääd liialt õhtu peale.
Vanad mehed
on kui pahklikud õlipuud ja õlipuud on kui väärikad vanamehed – juured sügaval ja harjunud elama-kasvama ka kehvemates oludes.
Kloostrid ja kabelid
Ma pole käinud siin kõikides kloostrites – on neid väikesel saarel üle kümne – ja see polegi mu eesmärk.
Tean nunnakloostrit, mis kõrgemal mäeveerul piiniametsa varjus on alt vaevu näha ja milleni viiv sajanditega sammude all kulutatud kivine kitsas rada on pisut raskevõitu – nii polegi ma mitte kunagi siin kedagi kohanud. Kuigi kloostri värvikirev lilleaed on hoolitsetud ja sinised aknaluugid kiviseinas kord suletud, kord avatud, on kellalööjaks olnud vaid tuul.
Kloostri kõrvalt viib rada läbi piiniametsa kõrgemale mäkke, kus vaid kivid mõne üksiku varjupakkuva puu ja ühe hütiga, mille varjuküljel külitavad laisalt koerad, kes ei hakka mu peale haukumagi. Hüti trepil kõlgutavad lambakarjused jalgu, kui kitsekari on jäetud mäekurusse, kust ei pääse edasi. Rada hüti tagant tõuseb veelgi kõrgemale, kuni jõuab saare kõrgemasse tippu. Siit avanevad vaated, merele ja saarele, mis saanud mulle nii omaks. Käin siin vaikuse, vaadete ja piiniametsa vaigulõhna pärast. Selle raja alguses puudub bussiparkla ja pole müügiputkasid, tuleb vaid leida õige teeots vana tühjaks jäänud maja juurest, mille õueahi leinab taga leivateoaegu.
Kabel mäekurus –
mu õhtuste mõtiskluste meelispaik. Meeldib vaadata, kuidas tuul toob siia õhtu. Toob sealt, kus õhtu on päeval peidus – mõnikord merelt, seltsis sinakashalli valgusega; teinekord mäe tagant, mähituna punakasse loori. Ning sume õhtuvalgus seab mulle vaatamiseks valmis tumenevaid mäeviirge. On paslik paik ka päevaseks pildistamiseks, aga õhtu vastu ei saa.
Sõber Nicolaus,
küll aastakümneid noorena võõrsil olnud, tuli temagi tagasi esivanemate radadele. Õlipuusalude, viinapuuväljade ja kõrgematel mäetippudel asuvate kabeliteni viivatele hingerahuradadele.
Nicolaus armastab oma aeda
Aeda kui päikeseliste päevade elutööd ja tervisliku toidu andjat lihtsa mehe toidulauale. Aed jääb küll aastatega mäeküljel üha ahtamaks, peenrad peatuvad poolel terrassil, puude alla koguneb korjamata õunu ja päikesekuumuses pragunenud arbuusid ahvatlevad linnuparvi. Nicolaus ei anna veel alla, kuid tema alati avali naeratus muutub sama ahtaks kui terrassipõllule viiv teerada: mina lähen paradiisist paradiisi, aga mis saab mu maast?
Kohtume Annaga sügispäikselises Kalamajas, ta istub suurde punasesse salli keritult inimtühjas välikohvikus ja loeb midagi mahukat. Tellime jahedust trotsides kuumad joogid ning asume paotama Anna elu olulisi teemasid.
Tunnen huvi, mis raamatut Anna just luges, ja olen ühtlasi imestunud, et tal on intervjuule tulles raamat kaasas. „Kuuekümnendates Nick Cave on legendaarne rokitäht ja tema muusika mulle hästi sümpaatne – temas on tõsidus, sügavus ja midagi väga nõiduslikku. Käisin esimest korda ta kontserti kuulamas sel suvel, see oli metsik energia, olin nii elevil ja tõstetud. Loen tema laulude sõnu nagu luulet.“
Anna on samuti laulja, looja, muusik. „Muusika on lihtsalt tulnud ja olnud.
Lapsena ma laulsin ja tantsisin.
Meie kodus oli palju muusikat ja muusika tundub orgaanilise eneseväljendusena.“ Keilas elanud ja keskkoolis Rocca al Mare koolis käinud Anna tundis muusika kutset ja õppis G. Otsa muusikakoolis lauljaks. „Kooli sissesaamine oli minu jaoks üks esimesi tõendeid sellest, et unistustel ja soovidel on suur jõud:
kui unistad ja usud sellesse, siis see lähebki täide.“
Pingutus oli näiteks solfedžo sisseastumiseksamiks valmistumine, mille jaoks võttis Anna oma kooli muusikaõpetajalt eratunde. Tõmme oli tugev, aga enesekindlus õrn – suur oli ta üllatus- ja tänutunne, kui saigi kooli sisse!
Looming on protsess
„Kool oli oluline mitte niivõrd minu kui muusiku kujunemisel, pigem oli peamine, et sain sealt inimesed, kellega koos muusikat loon, mingi baassüsteemi. Ja ka oma abikaasa Erki Pärnojaga kohtusin seal.
„Tegin uusaastalubaduse, et hakkan jälle kitarri mängima, lihtsalt leian selle hetke.
Siis hakkasid ka lood tulema, sõnad – need ongi tulnud läbi mingi tunde, mis tahab väljendust.“
Oma esimese albumi tegemiseni läks aastaid, sest eneseni jõudmine ja julgus välja anda seda, mis minu sisse on kogunenud, on vajanud aega – see on olnud pikk protsess. Ma lihtsalt pole asju lõpule viinud, sest olen olnud enda suhtes nii kriitiline: kui miski kohe täiuslikult välja ei tulnud, arvasin, et mul polegi midagi öelda.“
„Algul mõtlesin, et pean oma albumi jaoks kõike ise tegema. Muusika, sõnad… siis on sellel rohkem väärtust,“ tunnistab Anna. Nüüd on ta sellest edasi läinud, lasknud inimestel ja lugudel enda juurde tulla ning näeb koos loomises rikkust, millele tänulik olla.
„Olen õppinud protsessi hindama. Ja mitte enda vastu kohe nii karm olema
Siis sain ka ise palju kergemalt looma hakata. Erki kõrvalt olen aga õppinud, et see kõik on ka metsik töö. Ja ma ei anna enam nii kergelt raskustele alla.“
„Olen oma esimest albumit nii kaua oodanud. Ma tean, et esimene tähendab, et neid tuleb veel. Ma juba lähen mööda seda teed ja loon seda endale nüüd ise.
Olen oma otsused suutnud teha nii, et kõik, mis ikkagi pole päris mulle, on kuidagi ära hajunud, ümbert läinud…
Minu jaoks on oluline teha seda, mis puudutab mind, minu hinge.
Laul on hing. See ei ole lihtsalt hääl, mida kuuled, vaid selle inimese hing.“
Laulusõnad valmival plaadil on paljuski Annalt endalt, aga ka Erkilt, ja samamoodi on meloodiatega. „Olen laulnud päris pikalt teiste loomingut, ometi pole see olnud juhuslik – see on mulle olnud ülimalt oluline, mida ma ütlen ja mida lugu endas kannab. Meloodiad tulevad plaadile pigem läbi minu. Aga paar lugu on ka otsast lõpuni Erki tunnetatud.“
Albumit salvestati augusti lõpus intensiivselt nädal aega, aga esimesele salvestuspäevale eelnenud ööl algas pojal larüngiit. Lapse haigusega toimetulemine ja enda vajaduste esikohale seadmine nõudis Annalt suurt eneseületamist.
„Mulle olulisi asju protsessivad lapsed alati omamoodi. Minu jaoks oli suur samm, et ma võtsin ennast sellest keskkonnast ikkagi välja ning läksin ja tegin enda asja – läbi magamatuse, aga ikkagi tegin. Fookus oli nii suur ja protsess ka nii inspireeriv!“
Anna hindab eriti, et album sai lindistatud bändiga, nagu laiv.
Varasemalt on Anna osalenud lindistamisprotsessides, kus tema hääl salvestatakse viimase komponendina. Sellisele peaaegu valmis põhjale laulmine jääb Annale aga vahel kaugeks ja muusikaga ühenduse leidmine on keeruline. „Aga koos salvestamine andis päris tunde… ja see on ülioluline! Ka kontserte meeldib mulle sellepärast rohkem anda, et olen siis kõigega ühenduses, energia sünnib koos ja kohapeal.“
Kahtluste meri
Oma plaadiidee oli kaua ootamises ja Anna sõnul oli kõik tema enda taga. Mis siis andis viimase tõuke? „Ma arvan, et emaks saamine. Läbi laste hakkasin nägema seda, kes ma ise olen. Enne Marta sündi arvasin, et olen emarolliks täiesti valmis. Tegelikkus oli aga erinev sellest, millisena seda uut elu olin ette kujutanud.
Emaksolemisega kohanemine on olnud väga suur õppimine. Teise lapse sain kohe poolteist aastat hiljem, mis kummalisel kombel oli lihtsamgi – August tuli meie elu tasakaalustama. Olen andnud oma ajast kõik neile ja seadnud iseend tagaplaanile. Nii ongi olnud õige, aga
ajapikku tekkis kohutav igatsus iseenese järele.
Sain aru, et ma olen ka Anna, ma pole ainult ema. Mingis mõttes teen ma seda plaati ka laste pärast – et nad saaksid aimu, mida teeb üks naine, üks ema, mida see kõik tähendab ja nõuab.“
Praegu on Marta nelja-aastane ja August kolmene. „Mu unetud ööd pole kaugeltki möödas,“ ohkab ta. „Ja see pole üleinimlik, sest kõik emad teevad seda, see on vaid järgmine level kõigest sellest, mida ma enne teadsin, ja nüüd ma lihtsalt elan selles levelis,“ muigab ta.
Täiuse poole püüdlejana on Anna jaoks keeruline plaadi ettevalmistamise pikk protsess, sest ta jõuab vahepeal kõikides asjades kahtlema hakata.
„Mõni hommik olen väga elevil ja tunnen et jaa!
ja teine hetk tuleb palju ebakindlust. Aga näen, et see on normaalne, kui vaatan kõrvalt teisi muusikuid.“
Emaarmastus
Milline ema sa oled? „Ma armastan neid!“ pahvatab Anna pärast väikest pausi ja ta silmad valguvad vett täis. „Võib-olla see ongi kõige raskem emaks olemise juures… Sa armastad neid nii palju, nad on justkui sinu süda, aga nad on sinust väljaspool. Tahad, et neil oleks kõik hästi, ja selleks pead lihtsalt usaldama elu! Nad hakkasid just lasteaias käima ja see on minu jaoks lahtilaskmine, nad panevad mind igapäevaselt proovile, kuidas ma sellega hakkama saan.“
Anna jaoks on hästi tähtis lapsi kuulata, mis iganes tal endal parajasti käsil ka pole.
„Mulle tohutult meeldib nendega rääkida, kuidas nende päev läks, mida nad mõtlevad, me arutame hästi palju. Ja tunnustan neid nende asjade eest, mis neile on olulised, mida nad teevad – ma panen tähele.“
Emaks saades polnud Anna osanud valmistuda vastutuseks, mis lapsega kaasneb. „Selline vastutuse, armastuse, hirmu – kõikide asjade maksimum samal ajal. Sellest pinnale tulek läheb mul juba paremini, aga alguses oli väga raske: ebakindlad mõtted, metsik väsimus… Aga ma olen alati enda tunnetega üsna kontaktis olnud, nii et mind need tumedad kohad ei hirmuta. Ma ei tea, kas see oli sünnitusjärgne depressioon, aga midagi sellist ma läbi elasin. Vaadates teisi emasid, tundus, et kõik teised teevad seda palju paremini. Hoolimata sellest, et tegin nii, nagu süda ütles ja kõik tundus õige, ajas näiteks sotsiaalmeediast tulev infomüra mind suurde segadusse ning tekitas ebakindlust – võrdlusmoment teiste emadega oli lihtne tekkima.“
Äratundmine Erkiga
Kooliaeg Otsa koolis oli Anna jaoks tohutult äge ja inimesed talle meeletult tähtsad. Erki õppis kitarri, nad mõlemad olid pop-jazz-osakonnas ning lauljad pidid valima endale muusikutest bändi.
„Kohtumine Erkiga oli äratundmine.
Muusikaliselt oleme sestsaadik olnud lahutamatud, aga paarina vajasime teineteise leidmiseks aega ja elu õppetunde. Nüüdseks oleme kuus aastat koos olnud.“
„Olen kohutavalt tänulik ka apsude eest, et olen saanud need ära teha!“ naerab Anna. „Näiteks ei mõistnud ma, et see, mida mina teen või kuidas käitun, mõjutab teisi. Nägin ennast alati tsentris. Mul oli raske enda vigu märgata, küll aga nägin neid palju teistes. Kuskil 20ndate keskel tuli mingi mõistmine. See tunne, kui oled kellelegi haiget teinud – sellistest asjadest arusaamine… Jõudsin enda jaoks mingi tuumani ja see oli väga vabastav! Ja sain ka omad vitsad! Seda enam tahan elada nii, et see, mida mina teen või ütlen, ei teeks kellelegi kuidagimoodi haiget. See ei tähenda, et mul pole oma arvamust ega oma teed, mida pean käima ja mis ei pruugi paljudele sobida. Aga lihtsalt hirmus on vahel kuulda, kui kurjad võivad inimesed üksteise vastu olla. Kohutav, kuidas kritiseeritakse inimesi nende tegemiste, välimuse vms pärast.
Mulle ei meeldi anda hinnanguid – ma ei taha kellelegi öelda pahatahtlikult pahasti.“
Annale tundub, et nad jagavad Erkiga sarnaseid väärtusi ja sarnast tunnetust.
„Ükskord läks Erkil auto katki ja öösel tuli remondimees. Erki rääkis, mis juhtus ja et käisime esinemas, ja rääkis ka minust, oma naisest. See mees oli hämmingus: „Te elate koos ja töötate koos – siis te ju näete iga päev!?“ Meie arvates on see parim asi! Sellel, et oleme mõlemad vabakutselised, on kaks tahku: ühest küljest on väga mugav, et töö ja kodu on segunenud. Samas pole eraldi töö- ja koduaega – need ajad on segamini ja üksteisest läbipõimunud.“
Anna tunneb, et tema ja Erki koosloomisel on mingi eriline jõud,
nii elus kui muusikas. „Ma hindan Erkit muusikuna, natuurina, isana, mehena, ma armastan seda, kuidas ta mõtleb…“ õhkab ta. „Muusikas olen end Erkiga alati kõige endamana tundnud. Kui me lava jagame, on ta tõeline tugi. Meie muusika toidab end läbi selle, kuidas me muidu oleme, ja vastupidi. Loodan, et see on midagi, mis kandub üle ka inimestele meie ümber.“
Laval olemise seisund
Anna avaldab, et tegelikult ei meeldi talle tähelepanu ja ta pigem kardab inimestega suhelda. „Lavale minek pole enda eksponeerimine – suhtun sellesse suure alandlikkusega. Ma astun lavale ning juhul, kui kõik läheb õigesti, kui vaim tuleb peale, siis on see nagu kanaldamine. Siis pole sellel minu, Annaga, enam väga palju tegemist. Ning kui ma näen, kuidas Erki mängib, kuidas Joel, Peedu ja Ahto mängivad… kui ma näen, kuidas nad on üdini selle asja sees, saan aru, et oleme jõudnud, kuhu pidime – oleme selles hetkes koos ja see on nii võimas!“ Isegi seda rääkides läheb Anna otsekui kusagile mujale, ta käed liiguvad graatsiliselt ja pilk nagu otsiks kaaslasi laval.
„Ega ma väga puhata ei jõua – selleks pole lihtsalt aega. Aga ma tabasin enda jaoks ära, et
laval olemine on minu puhkus – mõtteist kustub kõik argine.
See on tohutult puhastav. Ma ootan, et plaat tuleks, et kontserdid tuleksid, et saaksin seda veel rohkem teha.“
Anna muusika pole kindlas žanris, see on mingi lugu, tunne, seisund. „Ühe loo nimi on „Mother“ – „Ema“. See lugu sündis koos suure emotsioonide tulvaga.
Ma isegi ei saanud laulda, nutt tuli peale, olin jõudnud kõige ehedama toore tundeni.
Ka see on minu jaoks suur töö olnud, et olla küll oma tunnetega ühenduses, aga mitte lasta laval neil tunnetel üle pea kasvada ning mõjutada minu loo esitamist publiku ees.“
Anna muusikunimi on Anna Kaneelina, sest ta armastab väga kaneeli – lõhna, maitset, värvi – ning jagas oma kaneelilembust kunagises populaarses suhtlusportaalis Orkut umbes 12 aastat tagasi. Keegi olevat tema postitust kommenteerinud sõnamänguga Anna Kaneelina – Anna Karenina. „Ja see nimi jäi mulle külge: hakkas tunduma, et see ongi see õige nimi, mille alla koondada ka oma muusika. Olin veel pool aastat tagasi Anna Põldvee, nüüd Anna Pärnoja – palju muutusi lühikese ajaga. Anna Kaneelina on miski, mis on täiesti minu, ei seo mind millegagi ning annab rohkem vabadust ja lubab mul enda ümber piire palju julgemalt nihutada.“
Tundlik hing
Anna tunnistab, et ta on tundlik ja emotsionaalne. Paaril korral on tal ka meie kohtumise ajal pisarad silmi tulnud.
„Olen päris rõõmus ka!
Aga lava teeb mind pigem tõsiseks. Samuti olin lapsena tõsine, mõtlik. Ja hästi tihti on seda tõlgendatud, et olen ülbe või tõrjuv. See on ebakindlus, mis mingitel hetkedel mind sulgeb.“
Anna jaoks on liigutav, kuidas nende lapsed oma emotsioone sõnades väljendavad. „Ka Erki on pigem emotsionaalne ja väljendab ennast, sõnadega ta kitsi pole kindlasti!
Meist see ilmselt ongi tulnud, et lastel on päris suur sõnavara tunnete koha pealt.
Näiteks sünnipäevadel, kui oleme kingitused lauale pannud ja lapsed tulevad neid vaatama, olen filminud ja itsitanud. Väike inimene ütleb: „Aitäh selle eest, aitäh! Ma olen nii tänulik!“ See on nii südantsoojendav. Tahaksingi lastele tutvustada selliseid keskkondi, mis neid avardavad, et nad julgeksid olla nemad ise ja tunneksid end iseendana hästi.“
Armastus ja hirm
Esimese lapse sünd oli Annale raske. „Ma olin füüsiliselt nii läbi ja see oli minu jaoks esimene šokk. Et ma sain emaks ja ma ei saa püsti, olin endaga füüsilises kehas kimpus.“ Nii mõtiskleb Anna, et kui algus poleks olnud füüsiliselt sedavõrd väljakutsuv, oleks ehk ka vaimselt lihtsam olnud.
„Pärast Marta sündi hakkas kusagilt imelikke hirme tekkima, tajusin elu haprust, eluringi. Kuidas annan elu ja mis see elu üldse on.
Pole kunagi enne midagi nii kallist enda kätel hoidnud, metsikud tunded igal skaalal.
See oli mingi periood, esimesed kuud. Igapäevaelus ma funktsioneerisin – ma ei nutnud, aga mu mõtted käisid ühest äärmusest teise. Olen võimeline end ka praegu puntraks mõtlema, aga siis, selle uue olukorra foonil, eskaleerus see eriti. Mõtlesin paljusid asju üle. Näiteks toppisin teda paksult riidesse, et ta kuskilt tuult ei saaks. Vaatasin hiljem piltidelt, et väljas peaks olema suvi, aga miks laps nii paksult riides on…“ Teise lapsega on Anna juba oluliselt vähem nõudlik iseenda suhtes ja märkab, et ei jõua temaga õnneks üle tegeleda.
Emadusega seoses on hirmu ja armastuse segu Anna jaoks kõige olulisem teema. Kurnatus ja magamatus on olnud üsna meeletu. Erki on Anna kõrval olnud mõnusaks rahusadamaks. „Ta näeb, et mul tuleb mingi laine, see raputab ja läheb mööda. Olen ülitänulik, et ta laseb mul olla: see on mul vaja läbi teha ja ma jõuan jälle tagasi endasse.“
Jalutame ja kui kollaste majade (ja lehtede) vahel hakkab paistma punane aed, ütleb Anna, et see ongi nende kodu. „Kui August sündis ja meil jäi eelmises kodus kitsaks, siis kujutasin ette, et meie korter on rõdu ja aiaga ja peaaegu kesklinnas. Mulle öeldi, et sellist pole olemas. Aga just sellise me leidsime.“ See on Anna jaoks veel üks märk, et julgelt unistades aitab elu leida teed.
Sõbrad on ühed head allikad – nii kuulsin ma, et jaanuaris algab kuupikkune sõudeergomeetrite ülemaailmne virtuaalne tiimivõistlus (Concept 2 Virtual Team Challenge). Tõtt-öelda ei osanud ma alguses midagi ette kujutadagi – ei sõudmisest, võistlusest ega sellestki, mida ma ise sellest arvata võiksin. Aasta tuli ometi käima lükata ja selleks otstarbeks tundus väljakutse täpselt paras – saagu mis saab!
Täpsemalt seisnes väljakutse selles, et tuli ennast registreerida veebilehel, ühenduda Eesti sõudevõistkonnaga ja hakata kirja panema kõiki sõudeergomeetril läbitud meetreid. Mida rohkem, seda parem muidugi. Võistlus oli avatud, kõik võisid liituda.
Olin varem tegelenud kehatunnetuse treeningutega ja kooliajal katsetanud kõike ettetulevat suusatamisest võrkpallini ilmaski siiski sportlane olemata, kuid sõudmine… No kus üks sisemaa maatüdruk sellest ikka enamat teab kui Jaansoni olümpiasõidud!?
Algus
Täpselt 1. jaanuaril astusin Tartu sõudmise ja aerutamise klubisse ning istusin ergomeetrile. Hoolimata pühalikust päevast oli klubis näha tahtmist täis rahvast ja kuuldavasti oli sisse sõidetud juba miljon meetrit edumaad suurima favoriidi, Prantsuse sõudetiimi ees.
Saavutused ja võistlus ise ei mahtunud alguses väga mu pähe, tahtsin teada saada, mida sõudmine endast üldse kujutab ja mida ma tegema pean. Enne oma esimesi meetreid mõtisklesin ka selle üle, mida küll trenni selga panna, sest korralikku spordiriietust mul polnudki.
Alustasin päris naljakalt: kinnaste, lilleliste retuuside, madalate nahast tänavasaabaste ja lehviva pikavarrukalise pluusiga.
Sõbrannal oli varasemate kogemuste alusel võetud istumise alla ka väike roosa südamekujuline padjake – nii me seal siis särasime, võrdlemisi erinevad neist, kel juba pilgud ja kehad tegemas sissesõidetud liigutusi.
Praktika on tõe kriteerium ja hakkas kogunema tarvilikke arusaamasid.
Esiteks see, et pluusi lehvivuse elementi tuleb taltsutada, sest vastasel juhul kiilub selle tagaosa ergomeetri vahele ja liikumine takistub.
Teiseks see, et kuigi kindad on head selleks, et randmed ei saaks ergomeetri „tuule“ tõttu külma, kadus mul vajadus kinnaste järgi õige pea. Kas siis seetõttu, et mu keha muutus vastupidavamaks või suurenes treeningute intensiivsus ja seetõttu kasvas keha soojatootmine? Lisaks avastasin, et villaste või suusakinnastega hakkasid sõrmed higistama. Kuna õige tehnika puhul ei tule ergomeetri käepidemest kramplikult kinni hoida, kaob pisukese praktika järel ka oht villide tekkele ja nii võis kinnastest loobuda.
Kolmandaks see, et kui tänavakingadega enam ei taha sõuda, tuleb hankida võimalikult sileda ja ühtlase tallaga botased – need on sõudmiseks kõige sobivamad.
Mida siis sõudeergomeetril tehakse? 1. jaanuaril ei toimunud ühtegi ametlikku trenni, kuid nagu peagi selgeks sai, saab ja tuleb väljakutse ajal sõuda pea igal võimalikul hetkel, ka väljaspool sõudespinningu trenniaegu. Sõudespinning? See tähendab treeneri ehk eessõudja juhendatud rühmatreeningut, kus sõudmise rütm valitakse vastavalt muusikale ning kõik osalejad sõuavad nii sünkroonis kui oskavad.
Sõudespinning sobib kõigile, nii kogenud sõitjatele kui alles alustajatele, meie treeningutes olid küll põhiliselt kohal just viimased.
Sain selgeks, et lisaks sellele, et olen algaja, olen sõudevõistluste kategooriate mõttes juba ka veteran oma üle 30 eluaastaga.
Pühendumine
Esimesed juhtnöörid kehalise tegevuse osas sain sõbrannalt ja nii algaski minu rännak – koostöö oma keha ja meeltega uute teadmiste ja kogemuste omandamiseks. Kogu jaanuarikuu jooksul oli kolm päeva, mil ma ei sõudnud!
Keskmiselt läbisin iga päev 13 kilomeetrit. Esimese kuue päeva järel tundsin väikest kehalist väsimust, aeg-ajalt kerget iiveldust ja seetõttu otsustasin ühe päeva puhata. Sellest oli abi ning hakkasin tasapisi tundma, kuidas mu keha harjub igapäevase treeninguga. Hakkasin märkama iseenda kasvavat tugevust – sõudeergomeetril on ekraan, kust saab pidevalt jälgida oma kiirust, tempot ja läbitud distantsi.
Mul hakkas tekkima väike hasart, mida küll hoidsin teadlikult tagasi, et keha jõuaks meelele järele.
Iga kord, kui sõudma läksin, leidsin midagi uut, mida märgata oma liikumises, oma tehnikas, oma meeleseisundis.
Sõudmine on isemoodi meditatsioon – fookus on kehal ja selle liikumisel ning mõtted taanduvad ja meel kergeneb. Varasem taust kehatunnetuse treeningutega andis juurde märkamisjõudu ning süvenemistahtmist.
Lisaks oma isiklikule edenemisele jälgisime pidevalt ka kollektiivseid kilomeetreid. Umbes poole kuu peal korraldati üle-eestiline poolmaratoni päev, sest jõudis kohale luureinfo, et prantslased on võtnud plaaniks meile järele jõuda. Sel hetkel olid eestlased läbinud kollektiivselt 14,6 miljonit ja prantslased 12,9 miljonit meetrit, varem oli vahe nendega olnud umbes kolm miljonit meetrit – pole ime, et tekkis väike ärevus, eriti seetõttu, et prantslaste võistkonnas oli vähemalt sada inimest rohkem kui Eesti tiimis.
Poolmaratoni päeval oli saal rahvast täis. Tuleb tõdeda, et minu poolmaraton jäi tol päeval sõitmata, sest just sel ajal oli mu nõrk koht, hüppeliigesed, end tunda andma hakanud. Küll aga veeretasin 10 kilomeetrit kokku ning ületasin sellega tollel päeval ennastki. Sõudmine on liigestele üldiselt vähe koormav ning seetõttu sobib taastusraviks ja ka neile, kel on näiteks põlvede või hüppeliigestega probleeme. See info julgustas mind ning otsustasin, et saan väljakutsega jätkata. Kaks puhkepäeva aitasid kehal olukorraga toime tulla ning tagantjärele tarkusena tean, et hüppeliigesed harjusid suurema koormusega ning otsustasid valutamise lõpetada.
Keset kuud sulgeti võimalus väljakutsele uusi inimesi registreerida, seetõttu käis enne seda aktiivne agiteerimine sõprade hulgas – et koguda väärtuslikke lisameetreid ning säilitada Eesti liidripositsioon, mille me esimesest päevast sisse seadsime. Mitmed sõbrad võtsidki kutsest kinni ning seega andsime sõbrannaga lisaks oma meetritele Eesti võistkonnale juurde nii mõnegi uustulnuka panuse.
Isegi mu kuuene ja neljane poeg said nakkusest osa ning nende meetrite arv polnud koguvõistkonna mõttes mitte sugugi viimaste hulgas!
Meeleolukas treening
Lisaks igapäevastele sõudmistele käisin kaks korda nädalas ka sõudespinningus, mille käigus sain jälgimise kaudu õppida nii treenerilt kui kogenumatelt sõudjatelt. Lisaks on spinningus sees ka muusikaelement, mis mind köitis.
Muusika rütm ja iseenda liikumine tuli sünkrooni ajada ning selle juures veel füüsilist jõudu rakendada.
On leitud, et muusika rütmis sõudmine tõstab treeningute efektiivsust – meelel on millestki kinni hakata ning kasvõi loo lõpuni pingutada!
Muusikaline avardumine tuli minu maailma ka seetõttu, et treeningsaalis mängis pidevalt mõni popmuusikaline raadiokanal. Seni polnud taoline muusika mu reaalsuses eriti figureerinud, kuid ühel hetkel avastasin endalegi üllatuseks, et keerasin autoraadio tuttavate lugude kanalile ning nautisin hoogsust, mida selline muusika minus tekitas. Treeningud ja oma keha liigutamine hakkas seostuma lugudega, mida treeningute käigus kuulsin. Hakkasin muusikale lähenema uuest vaatenurgast: millise tempoga saaks selle järgi sõuda? Üllatusin seostest, mida sõudmine tekitas mu varasemate kogemiste ja teadmistega, näiteks muusikatunnetusega.
Sõudmise tõttu kulutasin iga päev umbes 700 kilokalorit rohkem kui varem. Nüüd sain parema arusaama, mida tähendab hundiisu, ning näljase pilgu vältimiseks tekkis vajadus hästivarustatud proviandikoti järele. Regulaarseks muutus ka suuremate veekoguste tarbimine. Rikastasin oma vett lahustuva C-vitamiini, magneesiumi ja muude lisanditega. Ka teeseenejook oli mõnus treeningukaaslane.
Tasapisi hakkas mulle koitma ka see kuuldud tõde, et regulaarne füüsiline aktiivsus tõstab tuju ning annab elule särtsu juurde. Jah, tundsin seda tõesti omal nahal. Mu keha toonus tõusis ja märkasin, et kuigi kaal eriti ei muutunud, muutus keha kompositsioon. Hakkasin tunnetama enda tugevamaks saamist. Iga trenni järel oli väga nauditav oma sooja keha venitada – seetõttu muutusin ka paindlikumaks. Märkasin seda, et mu keha muutus üldiselt soojemaks ning sain aru, et see aitab mul end talvel paremini tunda. Ah kui mõnus oli pärast trenni voodisse kukkuda ja sügavalt magada – jah, kes oleks arvanud, et lõdvestumiseks tuleb enne pingutada!
Meistersõudjaks?
Kolmandal nädalal sattusime esimest korda päeval ja päikesepaistes sõudma ning see oli hoopis teine tera. Õhtuti oli treeningsaal ja kõrvalolev jõusaal täis rühkivaid ja pingutavaid noori või jõumehi, kuid päeval oli meeleolu hoopis teine. Saime ise muusikat valida (jah, mõnikord ajas kellegi valitud kõva tümps või raskemeelne raiumine meele ikka mõruks ka) ning sõudmist jutustamise ja naermisega rikastada. Päeviti liitus meiega ka teisi naisi, kel õhtuti superemaduse kõrvalt kodust raske välja saada. Nii sai kokku ka minu 186 kilomeetrit, ehk umbes pool 360st nn meistrikilomeetrist. Nimelt antakse neile, kes on ergomeetril sõudnud 360 kilomeetrit, meistersõudja nimetus, T-särk ning pannakse pilt ja nimi ka vastavale kodulehele. Kui alguses ei osanud ma endale mingeid sihte seada, siis pärast 180 km läbimist jõudsin mõtteni, et suurenenud treenituse tase lubab mul ehk hea tahtmise korral vähem kui poole kuuga siiski teise poole vajaminevatest meetritest ära sõita ning end aupaklikult meistersõudjaks nimetama hakata!
Täieliku algajana sõudeergomeetrile istudes ja sõudma hakates vahtisin alguses, mida teised teevad, ja siis püüdsin enda liigutused ka käima saada. Mul tekkis küsimusi, millele hakkasin tasapisi ka vastuseid saama. On huvitav, et juhiste tähendus saab selgemaks alles siis, kui kehaliikumises on tekkinud mingigi harjumus ning tähelepanuvõimel on ruumi uute nüansside märkamiseks.
Kogenud treenerid annavad algajale just paraja hulga teadmisi, sest on selge, et kõik korraga sisse ei mahu. Tabasin end nii mitmeltki ahhaa-elamuselt, kui sain aru, et jalgade jõu rakendamine toob liikumisse hoopis uue kvaliteedi ning etteliikumise ajal lõdvestumine on täiesti võimalik ja vajalik! Sain ka tundma, et päevad pole vennad ning kuigi tuleb oma keha kuulata, võib juhtuda, et liikumise sees leiab keha üles jõu, mida meel ei arvanud seal olevatki.
Kolm päeva enne kuu lõppu saigi mul siht täis – 360 kilomeetrit! Kuna hoog oli sees, andsin viimaste päevadega endast parima ning väljakutse lõpuks oli mul koos 408 864 meetrit! Viimased kilomeetrid tegin juurde puhtalt sellepärast, et avastasin, et üks mees oli meie võistkonnasiseses edetabelis minust umbes kahe kilomeetriga ees – tahtsin oma kohta parandada hoolimata sellest, et olin just väljunud lõpupeolisest saunasoojusest. Sain teadma, et ka kleidi ja sukkpükstega on võimalik hea tahtmise korral sõuda, ning nagu kingituseks tuli raadiost nii kaasakutsuvaid lugusid, et me kuidagi ei suutnud sõudmist lõpetada.
Tund enne südaööd pakkisime end siiski südamest rahulolevatena kokku ning teadsime, et oleme võitnud – nii võistkondlikult kui ka isiklikult! Eesti võistkond oma 288 liikmega võitis väljakutse 41 326 007 meetriga, pearivaalid prantslased suutsid oma 411 liikmega kokku koguda 38 819 713 meetrit. Mina paigutusin Eesti võistkonna siseselt 19 kohale ning on selge, et jäin rahule.
Kogunenud tarkuseterad
Huvitava kogemuse sain veel eelviimasel väljakutse päeval – mind tabas „valgustatus“, kui sattusin pimesõudmise peale. Silmad suletuna sõudmine pani alguses pisut proovile tasakaalu, kuid tekitas hoopis uue ruumitaju ning seeläbi kogesin enneolematut rahutunnet ja lõdvestumist. Keha leidis iseenda rütmi, mida pärast võisin ekraanilt vaadata. Kui meelega oma keha juhtida, võivad tulemused teised olla. Mõlemaid viise on hea endale lubada.
Kuidas ma ja me vastu pidasime? Kindlasti aitas püsivusele kaasa see, et koordineerisime sõudmaminekud sõbrannaga ning võtsime seda ka kui meelelahutust – sõime ja jutustasime ning pidasime töökoosolekuid. Lõpus kujunes välja lõikudena sõitmine: näiteks 3000 m ja siis väike venitus ja veejoogipaus. Nõnda ei väsinud aju nii ära ning säilis värskus. Muidugi leidsin ma end ajuti ka pingutushasardist ning püüdsin iseenda piire selgemini tajuma hakata.
Kuu lõpuks olime mõlemad sõbrannaga täiendanud oma varustust sobilike jalanõude, pükste ja pluusidega – et oleks kompaktne ja kerge olla. Rippuvad kõrvarõngad, kodukootud tervisejoogid ja rõõmsameelsus jäid meie kaubamärkideks. Leidsime uusi tutvusi, avardus maailmakogemus ning, jaa, kehakogemus tõusis täiesti uuele tasandile!
Epiloog
Jaanuar sai läbi, aga veebruaris avastasin, et ilma sõudmata ei oska ma enam elada. Sellise metsiku igapäevasusega ma veebruaris enam ei jätkanud, kuid kuu teises pooles üllatasin ennast ja teisigi. Esimene kord 2000 m aja peale sõudmine andis sellise tulemuse, et treener pani mind kohe kirja Eesti sisesõudmise meistrivõistluste viimasele etapile, mis toimus märtsi alguses.
Selline eneseületus tõi kohale hoopis rohkem juhatusi ja õpetusi ning osutus seega igati kasulikuks. Seal ma siis olingi, võistlustel, suurte silmadega, kogenud kalade vahel. Ja kui ma poleks lõpuspurdi ajal, millega tõstsin kõigi üllatuseks ennast juba teisele positsioonile, ergomeetri pealt maha kukkunud, oleksin isegi medali saanud!
Aprillis jõejää lahkudes hakkasin avastama sõudmise tõelist palet – vee peal. Sellega lisandusid liikumisse hoopis uued dimensioonid – paadi tasakaal, enda liigutuste sünkroonsus, kõrgenenud tähelepanu keha liikumise osas, aerude valdamine ja pidev õppimine. Ega ilmaasjata pole öeldud, et sõudmine on aristokraatide ala, sest iga sõudja teab, et täiusliku tõmbe poole võib püüelda terve elu!
