Ostukorv

Rubriik: Tervis

  • Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Liisi Koikson: 5 Jazzkaare kontserdisoovitust

    Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,

    kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.

    Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,

    talveks külmuda pole osanud veel ma.

    Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,

    rõõmus kurbus on minu sügavas selges vees.

    Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,

    loodan kunagi jõgi alguse must saab.

    Teadjamad tunnevad nende ridade järgi ära Liisi Koiksoni muusikapala “Väike järv” esimese ja teise salmi. Hämmastaval kombel kõlavad need read väga kohasena ka tänasel päeval, mil pimedus ja valgus, rõõm ja melanhoolia peavad sisekaemuslikke diskussioone. Kosuta ennast helidega.

    Jazzmuusik Liisi Koikson jagab viis soovitust selgitustega teemal, keda minna kuulama 17.-26. aprillini toimuvale Jazzkaarele.

    Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu “Kooskõla lahkhelid” (EST)
    17.04. kell 19:30 Vabal Laval
    Sellel aastal täitub Vaiko Eplikul ja Kristjan Randalul 10 aastat “Kooskõla” esmaesitlusest festivalil Jazzkaar. Juba nende kava pealkiri “Kooskõla lahkhelid” on mulle alati meeldinud ja olen kindel, et neil tuleb jälle väga hea kontsert. Tegu on geniaalse kooslusega, kus kohtuvad kaks väga tugevat kodumaist muusikut – multiinstrumentalist ja laulja Vaiko Eplik ning hinnatud pianist Kristjan Randalu. Nende muusikaliste mõttemaailmade kokku saamist on alati väga põnev kuulata. Mäletan, kui nende kontserti esimest korda kuulsin ja sellest ma vist ei saagi kunagi üle.

    Rita Ray (EST)
    17.04. kell 23:59 Fotografiska Tallinn (välja müüdud)
    22.04. kell 19:00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses 

    Tooksin esile soulitari Rita Ray. Mulle väga meeldib tema tugev tämber ning julge retro visioon. See on väga värskendav, kui kodumaa muusikamaastikule tekib noori ambitsioonikaid naisfiguure, kes kirjutavad ise lugusid ja tahavad oma muusikaga midagi öelda. 

    Los Aurora (Hispaania)
    23.04. kell 18:00 Vabal laval

    See kooslus kõnetab mind just laulja hääle poolest. See oleks nagu kohe-kohe suurest kirest murdumas, justkui laulaks ta kogu aeg viimasel piiril. Tundub nagu sedalaadi muusika on sündinud kusagil tühermaal, kus on palju avarust ja et üldse kuuldav olla,  pead hõikama kaugusesse. Anne Türnpu rääkis kunagi, et mõned eestlaste regilaulud olid samuti teadlikult suunatud metsa poole ja sellest sai omamoodi ruupor. Los Aurora helikeeles saavad kokku seesama ürgsus ja väga kirglik rütmide kombo. Olen kindel, et elavas esituses on see väga mõnus kuulamine.
    https://www.youtube.com/watch?v=UwQHWedwbzE&feature=emb_title

    Cécile McLorin Salvant pianist Sullivan Fortneriga (USA)

    24.04. kell 18:00 Vabal Laval

    Väga kihvt karakter ja kolmekordne Grammy võitja. Tema häälest kõlab päris traditsioonilist jazzlaulu. Pole ka ime – naine on öelnud, et Sarah Vaughan on üks tema eeskujudest. Lisaks mängib Cécile klaverit ja kirjutab ise oma laule, mis on huvitavad sümbioosid muusikali ja jazzi maailmadest ning vägagi keeruliste ülesehitustega. Cécile’it võiks minna kuulama, kuna tema lood pakuvad põnevat emotsioonide paletti, kus seguneb klassikaline jazzvokaal intelligentsete ja teravate sõnumitega.
    https://www.youtube.com/watch?v=NkmGue2WQyg&feature=emb_title

    Naïssam Jalal “Quest of the Invisible” (Prantsusmaa-Süüria)
    25.04. kell 17:30 Fotografiska Tallinn
    Idamaine muusika on mind viimasel ajal hakanud aina rohkem huvitama, seega viimane soovitus on Naïssam Jalal. Idamaade laulukultuur on lihtsalt meist nii erinev. Kui meil on näiteks pooltoon, siis neil on pooltooni vahel veel veerandtoonid, lisaks keerulised melismid, mida esimesel kuulamisel ei oskagi järele teha. Naïssami muusika tundub olevat ka mõnusalt läbi komponeeritud. Nägin mõnda aega tagasi ühte videot, kus ta mängis flööti ja laulis huuliku vahelt samaaegselt, mis oli midagi täiesti uut. Sellest idamaisest tonaalsusest ja kompositsioonidest Sa tõesti kuuled tema lugu ja juuri muusikas, seda kõrbe ning lõpmatut tühjust. Ta justkui nutab oma flöödiga. Usun, et see saab olema väga huvitav kontsert-rännak.

    Tänavu täitub Liisi Koiksonil 15 aastat albumi “Väike järv” välja andmisest. Tähistamaks naise säravat loometeed, annab Liisi Jazzkaare raames 18. aprillil Vabal Laval ja 20. aprillil Pärnu Kontserdimajas kontserdi “Väike järv”. Festivali programmiga tutvu Jazzkaare kodulehel, pileteid saad soetada Piletilevist sõbrahinnaga märtsikuu lõpuni.

    Liisi Koiksoni foto autor: Sadu

  • Mis hakkab toimuma konverentsil “Sõltumatu naine 2020”?

    https://hingelepai.ee/konverents-soltumatu-naine-28-03-2020/
  • Coach Reet Neemoja lihtne nipp, kuidas rikastada oma elu

    Coach Reet Neemoja lihtne nipp, kuidas rikastada oma elu

    Reet Neemoja on konverentsi Sõltumatu naine 2020 üks esinejatest ja jagab siin videos oma värsket (taas)taipamist, mis on see, mis rikastaks meie elu.

    Konverentsi kohta loe siit: https://hingelepai.ee/konverents-soltumatu-naine-28-03-2020/

  • Loodus kutsub uisutama

    Loodus kutsub uisutama

    Kui pakane on veekogud kaanetanud, haaran kaasa uisud ja lähen loomulikku jääd otsima. Kogema seda, mida jäähallid pakkuda ei suuda.

    Põhimõtteliselt saab kõigil veekogudel uisutada – jäätunud poriloikudest mereni. Ideaalne aeg looduslikule jääle minekuks on siis, kui pakane on paukunud, ent lund sadanud ei ole. Samas õhuke kohev lumekiht pole sugugi häiriv. Ettevaatlik peaks olema kiirevoolulistel jõgedel ja allikate kohal ehk paigus, kus jää võib ohtlikult õhuke olla.

    Minu eredaimad uisutamiselamused on olnud rabalaugastel. Kui minna rabasse selge ilmaga päikesetõusu või -loojangu paiku, on tagatud ka hingematvalt kaunis taevane värvimäng.

    Mõned aastad tagasi sain unustamatu uisutamiselamuse Tallinna piiril asuva Raku järve jääl. Minu kasutada oli üle saja hektari peegelsiledat jääd, läbi mille võis imetleda isegi veekogu põhjas olevaid taimi.

    Üle ootuste mõnus on uisutada põldudel. Jah, just põldudel! Väga paljudel põllulappidel on mõni madalam koht, kuhu sügisel kogunenud vee pakane ära jäätab. Põlluliuväljadele võib katsetama minna juba üsna õhukese jääga, sest kaotada pole peale kuivade jalgade midagi. Uisutada saab ka kraavides. Kui need on täis tuisanud, tuleb appi võtta lumelabidas.

    Hunnitute vaadetega liuväli on meri. Tõsi, sageli kipub merejää olema konarlik, ent konaruste vahel leidub enamasti ka siledaid lapikesi. Kevade poole tekivad merele ja Peipsi järvele ka rüsijäähunnikud, mis on omaette efektne vaatamisväärsus. Kuna möödunud talvel põhjarannikule korralikku merejääd ei tekkinudki, käisin jääd nautimas Haapsalu ja Pärnu lahel. Merejää olemasolu ja paksuse kohta annab ülevaate Riigi Ilmateenistuse veebilehel olev jääkaart. Peipsi kohta saab infot Politsei- ja Piirivalveameti veebilehelt jääolude alt. Nendel lehtedel on välja toodud ka kohad, kus asuvad rüsijäähunnikud.

    Veidi eeltööd ja leiad endale kindlasti imelise loodusliku liuvälja. Aga ettevaatust – kord juba looduskaunis kohas uisutamist kogenuna ei pruugi avalikud uisuplatsid enam paeluda!

    Teadmiseks:

    • Rabalaugastel saab tavaliselt uisutada juba detsembris. Kõige sobivamad on suurte laugastega rabad, nagu näiteks Kakerdaja ja Marimetsa.
    • Esimene merejää külmub jaanuari keskel. Kõigepealt on jääd mõtet jahtida Haapsalu, Matsalu ja Pärnu lahel.
    • Mina käin uisutamas iluuiskudega, kuna naudin liuglemist ja kergeid piruette. Kes tahab pikemaid distantse läbida, sellele sobivad kiir- või matkauisud. Viimased kinnitatakse tavaliste matkasaabaste külge ning hoogu lükatakse keppidega.
    • Tegu on taskukohase hobiga – uisupaari hinnad algavad paarikümnest eurost.
    Foto: Monika Pipar

    Möödunud kevadel uisutasin viimast korda 1. märtsil. Soe kevadpäike, tublid plusskraadid, aga jää üleujutatud Tõramaa puisniidul veel kandis. Sellistes oludes on mõistlik vältida tumedamat, seega õhemat jääd ja mitte jääda ühe koha peale seisma. Samuti hoidsin eemale Halliste jõe sängist.
  • Pikaealisuse saladused

    Pikaealisuse saladused

    Millised on pikaealisuse saladused maailma neljas piirkonnas, kus elab kõige enam üle saja-aastaseid?

    Maailmas on piirkondi, mille elanikud on eriti pikaealised ning isegi vanuigi on nad hea tervise juures ja liikuvad. Väikeseid piirkondi maailmas, kus üsna suur hulk elanikkonnast elab üllatavalt vanaks, nimetatakse sinisteks tsoonideks. Seal on paljud elujõulised ja terved ka 80-, 90- ja isegi 100-aastastena. Nende saladust asus uurima teadlane ja kirjamees Dan Buettner seitse aastat kestnud ekspeditsioonidel nelja piirkonda: Barbagia mägiküla Sardiinias, California Loma Linda kogukond, Okinawa saar Jaapanis ja Nicoya Costa-Ricas. Kõigis neljas piirkonnas elavail sajandivanustel on omad kindlad harjumused, tagasihoidlik ja pigem taimne toidusedel ning stressikoormat vähendavad, sotsiaalset kuuluvustunnet suurendavad ja liikumisvõimalusi pakkuvad elutingimused, mis kõik pikale ja tegusale elule kaasa aitavad. Kahes tsoonis neljast mängib olulist rolli ka religioon – usk millessegi suuremasse kui meie. Siiski erinesid omavahel nii kõik neli tsooni kui ka saja-aastased ise.

    Näiteks Sardiinias Barbagias olid saja-aastased olid valdavalt mehed, mis on harukordne, sest üle kogu maailma elavad naised meestest keskmiselt kauem. Nad olid olnud lambakarjused: madal stressitase, liikuv eluviis ja lihtne kasin toit. Lisaks annab oma panuse eraldatud piirkond, mis on tekitanud omalaadse geneetilise inkubaatori. Igapäevane täisterasai, kitsepiim, punavein, pistaatsiaõli, kuid lihatoidud vaid pühapäeviti ja pidulikel juhtudel – need kõik võivad pikaealisuse saladuses oma rolli mängida. Samuti baseerub sealsete inimeste elu rutiinidele ja lisaks on selle piirkonna pikaaegsetel elanikel tugev perekondlik kokkukuuluvustunne: eakad jäävad elama koos oma perekonna nooremate põlvkondadega ning nende elu ei kaota oma sisukust.

    Okinawa saarel elab rohkem saja-aastaseid kui ei kusagil mujal Jaapanis, samal ajal on just see piirkond olnud kõige vastuvõtlikum USA toidukultuurile. Vanemaealiste toidulaual on aga ka täna pearoaks enamasti aedviljad, eriti maguskartul, lisandiks fermenteeritud sojatooted. Ka siin süüakse väga vähe liha ning igal saja-aastasel on oma aed, kus toimetada – see tagab piisava füüsilise aktiivsuse. Enamik neist elab traditsioonilisel moel vähese mööbliga ning istub peamiselt põrandal. Kõik saja-aastased istuvad ja tõusevad põrandalt mängleva kergusega – selline treening on tugevdanud nende luid, liigeseid ja alakeha üldist toonust. Nõu ja toetust saavad nad igapäevaselt moaides, lähedaste ja sõprade ringis.

    Väga suur hulk California saja-aastaseid kuuluvad kõik seitsmenda päeva adventistide ridadesse – see usulahk keelab alkoholi, kofeiini, teravad vürtsid, suitsetaimse ja „ebapuhtad“ toiduained nagu näiteks sealiha. Pooled neist on taimetoitlased ja nad söövad vähemalt viiel päeval nädalas pähkleid, lisaks sisaldab nende toidusedel ohtralt aedvilju, eriti kaunviljalisi. Nad on liikuvad ja joovad ohtralt vett. Samuti on selle piirkonna sajandivanustel tugev kokkukuuluvustunne oma kogukonnaga, adventistidena jagavad nad sama maalimavaadet, väärtushinnanguid ning ühtset tugivõrgustikku. Adventistid peavad ka rangelt kinni iganädalasest puhkepäevast, mis on pühendatud ainult jumalale, perekonnale ja loodusele. See võimendab veelgi nende sotsiaalset ühtekuuluvust ning vähendab stressi.

    Nicoya, Costa Rica

    See on erakordselt huvitav piirkond kasvõi juba selle poolest, et Costa Rica on üks Kesk-Ameerika riikidest ning selle regiooni inimeste keskmine eluiga on küllaltki lühike tänu kehvadele elamistingimustele ja ohtlikele haigustele, näiteks malaariale. Siiski on just Costa Ricas kogu Kesk-Ameerika kõige arenenum tervishoiusüsteem ning haiguste ennetamisprogrammid on heal järjel.

    Buettner leidis, et just siinsed pikaealised on palju arukamad ja aktiivsemad, kui teiste siniste tsoonide vanurid. Nad kõik usuvad jumalasse, neil on tugev tööeetika ning nad on pühendunud pereinimesed. Nende toidusedel koosneb peamiselt maisist, ubadest, sealihast, koduse köögiviljaaia saadustest ja värsketest puuviljadest (papaia, mango, apelsin). Selline toidulaud pakub madala kalori- ja rasvasisaldusega toite ning peamiseks toiduaineks on ennekõike kaunviljad. Õhtusöök on päeva kõige vähemoluline söögikord ning sageli jäetakse see sootuks vahele. Võimalik, et midagi erilist on ka siinses vees, sest selle mineraalide sisaldus erineb riigi teiste piirkondade veest. Nicoya poolsaare vesi on karedam ning sisaldab rohkem kaltsiumi ja magneesiumi. Samuti väärib mainimist antud piirkonna elanike vaba suhtumine seksuaalsusse. Enamik 90-aastaseid ja vanemaidki on olnud koos mitme partneriga ja seda isegi abielus olles. Vanuigi elatakse koos nooremate põlvkondadega ning jätkatakse aktiivselt pereellu panustamist. Inimestel on vähe maist vara, kuid nad on olemasolevaga rahul ja see hoiab ka nende elu stressivabana.

    Kas nende inimeste eluviisides peitub pikaealisuse retsept, on raske teaduslikult tõestada, kuid kindlasti tasuks neist eeskuju võtta.

  • Tee iseenda valimiseni

    Tee iseenda valimiseni

    On jaanuarikuu alguse sombune talvepäev – madal udu ja terve päev kestev hämarus. Just selline aeg aastas, mil tavaliselt mõtlen, et olen sündinud valesse kohta, kuna eelistaksin igal ajal päikest, kirgast sinist taevast ja soojust ning isegi pikalt kestva kuumuse ajal ei virise, pigem naudin kogu südamest. Aga seekord on teisiti, sõidan autoga kodu poole ning vaatamata udusele ilmale, mida tavaliselt pean masendavaks, valitseb minu hinges täieliku kerguse ja vabaduse tunne. Sama tunne, mis mind valdab ühes minu lemmikkohas siin kaunil planeedil mühisevate ookeanilainete taustal, säravsinise taeva ning sooja päikese all. On ülemaailmne barsivahetuspäev, mil  kõikidel soovijatel on võimalus kogeda 20-minutilist barsiseanssi väga soodsa tasakaalupanuse eest, ning minule on tehtud just minu esimene bars.

    Olen üks nendest, kes on kogu oma elu tundnud igatsust millegi enama järele, seda „midagi“ samas täpselt kirjeldada oskamata – paljud kutsuksid seda püsimatuseks. Ka siis kui kõik asjad on olnud korras ja hästi (ja nagu ei tohiks olla pirtsakas ning veel enamat soovida) või vastupidi, kõiki minu keharakke on haaranud totaalne lootusetus, olen alati teadnud, et midagi on veel võimalik.

    Olen väga erksalt tajunud teiste inimeste emotsioone ja tujusid, ennast tihti nende halva meeleolu tõttu süüdi tundes. Olen püüdnud anda endast kõik, et teistel hea oleks ja nemad mind hindaksid – aga kas ma sealjuures ennast olen hinnanud?

    Elu on mind kokku viinud suurepäraste inimestega, kes mind just sellel, nendega kohtumise hetkel on inspireerinud ning aidanud kaasa arengule. Pean tõdema, et kõik hetked ja olukorrad on tulnud minuni täpselt õigel ajal, siis kui olen olnud valmis neid vastu võtma. Vahel olen seda täpset ajastust mõistnud hiljem ning olukorras olles tundub kõik täiesti arusaamatu – miks siis seda nüüd vaja on? Aga kõik on olnud täpselt nii kui peab….

    Olen neile inimestele ja hetkedele ääretult tänulik! Imelistest inimestest inspiratsiooni saanuna läbisin kundalini jooga õpetaja koolituse ning olen ka jooga duula – rasedate jooga õpetaja, sünnitoetaja ning emme ja beebi jooga õpetaja. Kõik väga tänuväärsed õpetused, mida väga hindan ning austusega jagan. Aga minu enda sees valitses ikka rahulolematuse tunne. Pidasin seda pikalt meele mängudeks, andes sealjuures endale taas meeletul hulgal hinnanguid – jälle ma ei teinud oma joogapraktikat! Ma ei saavuta midagi, kui ei suuda isegi ühte 40-päevast meditatsiooniseeriat lõpule viia! Ükski mu kolmest sünnitusest ei ole olnud pehme, mida võiks ühelt jooga duulalt eeldada. Mis mul viga on? Ja kuidas ma saan seda üldse teistele õpetada, kui endal ei ole õiget kogemust olnud…. Uhhh, meeletult hinnanguid ja piiranguid, kas pole?

    Barsi vahetuspäevale sattusin sündmuste ahela tõttu. Jällegi, absoluutselt õigel ajal. Accessi vahendid tulid minu teele juba aasta varem, kuid siis ei kõnetanud need mind väga, ju siis ei olnud õige aeg. Täpselt aasta hiljem tuletasid need end taas minule meelde ning juba selleks, et jääda.

    Barsipäeva ennelõunal astun ürituse toimumiskoha uksest sisse – ruumis on suur hulk massaažilaudu, mitmetel juba inimesed oma seanssi kogemas ning teised jagamas. Istun toolile ning ootan oma järjekorda. Veidi eemal näen üht kõige rohkem 11- või 12aastast vallatleva näoga, ent selgete ja arukate silmadega poissi massaažilaual pikutamas ja uudistavalt ringi vaatamas. Sisimas tean ehk kohe, et ka tema on üks barsi pakkujatest, aga noh, kuidas siis nii – laps, poiss…. Ootan edasi. Minu kõrval istuvale naisele soovitatakse: „Hei, poiss teeb ka barsi!“ ning kuulen teda vastavat „soovin ikka täiskasvanut“. Mis veel võimalik on? Otsustan kõikidest hinnangutest loobuda, kaitsed alla lasta ning minna… Poiss (nüüdseks tean, et tema nimi on Gerth Jonathan ning ta on tõepoolest 11aastane) ütleb särasilmil, et viskaksin pikali ning seejärel hakkab ta õrnalt, peaaegu vaevutuntavalt mu peas erinevaid punkte puudutama. Korraga kuulen, kuidas ta sosistab kõrval olevale naisele: „Ma ei tunne midagi“, misjärel saan korralduse oma käsi mitte risti ning sõrmi üksteisega vastamisi hoida. Ja tunnengi, kuidas soojad lained minust läbi voolama hakkavad, pea muutub mõtetest tühjaks ning keha kergeks. Joogas kutsutakse seda tihti kodusolemise tundeks, kus ei ole head ega halba, õiget ega valet, kõik lihtsalt on. Hinges on kergus ja teadmine – kõigest. Olen seda varem kogenud paaril korral mõne pika meditatsiooni käigus ja järgselt. Olen täiesti kohal selles ruumis, kus mu keha viibib, tajudes igat puudutust, heli, õhu liikumist. Kuulen ja näen ruumis oleval ekraanil näidatavat ülekannet mujal riikides toimuvast barsipäevast, kuulen inimesi jutustamas. Samas olen kõikjal universumis piiritu olendina, kes ei soovi enam olla tikukarpi surutud, vaid soovib välja tulla kogu oma erilisuse ja eripäraga, iseendana.

    Ja saavadki need 20 minutit märkamatult läbi. Need minutid, mis on mind muutnud nii, et tagasiteed enam ei ole. Minutid, mis on pannud mind valima iseennast. Minutid, mille tõttu võib nüüd vahel ääretult ebamugav olla olukordades, kui ma iseennast ei vali ning käitun viisil, sest nii on kombeks. Minutid, mis mind päriselt äratasid.

    *

    Seda, mida Access Bars endast tegelikult kujutab, on ainult sõnadega keeruline edasi anda. Tehnilisest vaatepunktist on Access Bars 32 energiapunkti pea peal, mis sisaldavad Sinu mõtete, uskumuste, otsuste, emotsioonide ja vaatepunktide elektromagnetilisi komponente. Nende punktide õrnal puudutamisel vabastatakse kehast ja elust mõtted, tunded ja emotsioonid, mis enam ei panusta ning millest oled valmis loobuma. Ilma igasuguse pingutuseta vabanevad piirangud, mis takistavad vastu võtmast seda, mida ELU tegelikult pakub – teadlikkust, tervenemist, loovust ja küllust ning seda igas eluvaldkonnas.

    Foto: Liis Lukas

  • Kuidas julgeda elada oma reeglite järgi?

    Kuidas julgeda elada oma reeglite järgi?

    Kas oled tundnud, et vahel napib julgust teha muutusi või elada üldtunnustatuga vastuvoolu, tehes valikuid oma südame järgi?

    Olen taimetoitlane juba 22 aastat, iseenda tööandja 12 aastat, teen mõndagi teistmoodi ja olen loonud natuke nagu oma mulli, mis on paksult täis eluga rahulolu.

    Selles mullis on ka küsimist, kahtluse alla seadmist ja otsustuskindlust, teistmoodi valikute tegemist ja julgust erineda. Vähe plastikut, ravimeid, meiki, kiirmoodi ja peavoolumeediat, hoopis siirad suhted ja ehe, kaamosekindel rõõm. Aga see on olnud teekond.

    Oma elustiilist ja valikutest paotan isiklikke lugusid oma uues raamatus “Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi”.

    Minu sulest kuues raamat, on ta siiski esimene, mida kirjastan ise ning soovin selleks ka sinult hoogu.

    https://www.hooandja.ee/projekt/vaba-ja-metsik-julgusest-elada-oma-reeglite-jargi

    Loodan, et leiad enda jaoks põneva Hooandja paketi ja ma saan sindki inspireerida!

    Raamat ilmub juba novembri lõpus.

  • Robin Sharma 11 soovitust paremaks eluks

    Robin Sharma 11 soovitust paremaks eluks

    Robin S. Sharma on tunnustatud juhtimisguru ja ülemaailmse kuulsusega raamatu „Munk, kes müüs maha oma Ferrari“ autor, kes esineb 5. novembril Tallinnas Saku suurhallis Eesti läbi aegade suurimal koolitusel Better You. Oma raamatus „Perekonna tarkused mungalt, kes müüs maha oma Ferrari“ selgitab Sharma lihtsat, samas hämmastavalt tõhusat süsteemi, kuidas valla päästa oma lapse loomulik juhipotentsiaal, samal ajal ka ise õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu nautides. Robin S. Sharma jagab lugejaga perekonna juhi viit meistrioskust ja lisab ka praktilised näpunäited.

    Sharma kirjeldab raamatus, kuidas olla õnnelikum inimene ja parem lapsevanem, kuidas avastada oma lapse anded ja parimad oskused, kuidas saavutada paremad suhted nendega, keda armastad ja avastada oma laste iseloomu ja vaimujõudu, kuidas õpetada lapsi suurelt unistama ja edu saavutama, kuidas tuua oma ellu tagasi tasakaal ja leida elust rohkem lihtsust, rõõmu ja ande.

    Hingele Pai jagab inspireerivast raamatust mõtlemapanevaid väljavõtteid.

    • Kõige kurvem asi elus pole mitte surm, vaid see, kui ei suudeta tõeliselt elada, olles alles elus.
    • Liiga paljud meist raiskavad aega, ilma et inimelu täius kordagi mõjule pääseks.
    • Elu lõpus pole oluline mitte see, kui palju mänguasju kogusime või kui suure raha kokku ajasime, vaid kui suure osa oma annetest ellu rakendada nii, et maailm muutus sellest väärtuslikumaks.
    • Tõeliselt on kõige olulisemad elud, millega me kokku puutusime, ja hea, mis me endast järele jätsime.
    • Edu tuleb su ellu iseenesest, olles ettekavatsemata, kuid vältimatu kaasprodukt, mille toob teiste inimeste aitamine.
    • Kui suudad igapäevaselt ellujäämisvajaduselt ümber lülituda teiste teenimisele, toob su pühendumus kindlasti kaasa ka edu.
    • Inimese tõeline eneseteostus ei tähenda neid suuri saavutusi, mis aitavad ajakirja või ärilehe kaanele pääseda, vaid hoopis neid lihtsaid väärikaid tegusid, mida me kõik suudaksime teha, kui tahaksime.

    Millised on perekonna juhi meistrioskused?

    Sharma soovitab pöörduda tagasi selle juurde, mis on elus kõige tähtsam ja nautida eluande. Kuidas olla siis hea vanem? Sharma on veendunud, et koduse elu juhtimine on alus juhtimisele elus.  

    • Juhtimine elus algab juhtimisest kodus.
    • Selle asemel, et lapsega riielda, kujunda temast juht.
    • Keskendu oma lapse tugevustele, mitte nõrkustele.
    • Et olla hea vanem, püüa olla hea inimene.

    Inspiratsiooniks! Kirjuta üles ka Robin Sharma 11 soovitust parema elu saavutamiseks 🙂

    1. Ole tänulik.
    2. Võimle iga päev.
    3. Suhtu oma töösse kui kunstivormi.
    4. Looda parimat ja valmistu halvimaks.
    5. Pea päevikut.
    6. Loe “Benjamin Franklini autobiograafiat”.
    7. Tee nädalaplaan.
    8. Pane paika elu 5 prioriteeti.
    9. Eira segajaid.
    10. Joo palju vett.
    11. Tee tööd iga päev paremini kui eile.

    Kes on Robin Sharma?

    Õigusteaduste magister Robin S. Sharma on üks maailma hinnatumaid asjatundjaid juhtimise ja eduka elu kujundamise alal. Ta on kirjutanud viis bestsellerit, nende hulgas „Munk, kes müüs maha oma Ferrari“ ja „Kes nutab, kui sa sured?“. Robin S. Sharma loengud on alati hinnatud selliste organisatsioonide konverentsidel nagu Microsoft, GM, IBM ja FedEx.

    Foto: Edu Akadeemia

  • Kuula tuult

    Kuula tuult

    Mulle meeldib savitahvlike, pärit keraamikapoest, takuse nööri küljes. Ühel küljel kiri “kuula tuult” ja teisel “vaata tähti”. Sobitan tahvlikese rannalt leitud lauatükile sepanaelaga ning siis köögiseinale.
    Esimest soovitust pole ju rannakülas raske kuulda võtta – tuult jätkub. Mereäärses männikus, tuulikutiibades, kadakalatvades ja korstnalõõrides.
    Aga augustiõhtuteks viin tahvlikese õue, aidaukse kõrvale.
    Ja keeran teise poole.