Kuulasin üht meditatsiooni, ja tolle päeva juhtmõte oli: kõik on olemas sinu sees. Jagasin seda mõtet ka oma seitsmeaastase pojaga. “Aga Lego ei ole minu sees!” protesteeris ta mõistmatult. “Mmm… see tunne, mida uue Lego saamine tekitab, on võimalik ka teistmoodi luua. See on su oma valida. Kas sa leiad selle oma seest või mõnest muust välisest asjast või Legost,” selgitasin.
Ja jäin mõtlema, mis on minu elus need “legod”, mille asemele ma kuidagi puhtalt õhust ja armastusest oma sisemist rahu leida ei oska.
Elan ehedat, parimas mõttes n-ö toorest elu: energia tuleb ilma kohvita, naer ilma alkoholita, ausus ja siirus ilma küünlavalgusõhtuta. Mul on väikesed vajadused ja lihtsad rõõmud. Mõistagi on rahulolu sellisest elust suur, sest mul pole palju vaja.
Aga see pole sugugi elu ainult mugavustsoonis – tegelikult sageli kaugel sellest. Ja selle üle on mul hea meel, sest kui raskused on ületatud, saab neist ikka ja jälle materjali kirjutamiseks, et teisi inspireerida.
Istusin sõbrannaga varasuviselt veerohke jõe ääres, seljad koos, ühisel kännul pärast pikki jalutuskäike ja jutte maast ja ilmast. “Oota natuke,” näppis ta pisut telefoni kallal. “Näe,” lükkas ta mu ette oma pangaväljavõtte. 13.86. Kolmteist kaheksakümmend kuus!? Kõik. Kogu raha, mis tal üldse on. Ja ta on selle juures hinges rahul nagu buda.
Mul on aga tunne, et vajan sama seisundi jaoks mõnevõrra suuremat rahalist puhvrit. See ongi minu “lego”, mida ma pole osanud seestpoolt leida. Nii maine naine ma olengi. Aga raamatu nimeks sai mitte maine naine, vaid sõltumatu naine – “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Sest see on minu kahe aasta rahateekond, mis on mõeldud inspireerima ka sind.
Telli siit oma 300-leheküljeline inspireeriv ja praktiline teejuht rahamaailmas ja elueesmärkides:
Ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame. Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest. 🙈 Kuidas programmeerida end ümber märkama päriselt olulist, mis viiks elus edasi?
Sõitsime lapsega tee-ehitusest mööda, et poodi minna, ja mõne aja pärast sama teed tagasi. “Kas see oli enne ka siin?” imestab mu laps, kui sõidame mööda sügavast kraavist keset sõiduteed. Auk on nii suur, et laiutab meie kodutee tervel sõidusuunal. “Muidugi,” naeran, sest 10 minutiga poleks see aedade ja lahti puuritud asfaldiga auk saanud küll kuidagi tekkida. “Ma ei märganudki,” piidleb laps hämmeldunult teepiirdeid ümber augu. Muigan enese ette. Kui mustvalgelt see välja toob ühe meie aju fenomeni!
Sest ajul on töödelda nii palju ja me märkame teadvuse tasandil vaid seda, mida oluliseks peame. Kahjuks pole need alati ratsionaalsel tasandil, päriselt meile olulised asjad, vaid kõik, mis on ajule jätnud mulje kui olulisest. Nii märkame seda, mida loodame, kardame, armastame ja eirata püüame. Kõike, mida oleme korranud ja korrutanud. Kõike, millest unistame, aga ka seda, millest tahaksime hoida nii kaugele kui võimalik. Märkame kõike, millega meie aju on kuidagi tuttav või millel on mingi roll.
Autojuht märkab liiklusmärke. Kaassõitja küll näeb neid, st aju registreerib need, kuid kuna need mingit rolli ei mängi, jäävad nad tähelepanu alt välja ning sõelutakse kui ebaoluline teadvusest kõrvale.
Kui mul õnnestub telefoni ekraanilt vaadata, kas kelleltki on oodatud SMS tulnud, ilma et ma ekraanil paari sentimeetri suurust kellaaega märkaks, siis just see juhtubki. Mulle ebaoluline sõelutakse teadvusest niimoodi välja, et ka meenutada püüdes ei teki ühtki mälestuse kildu sellest, mis see kell võis olla. Ja kella vaatamiseks tuleb mul uuesti telefoni vaadata.
Seda teeb üks aju osa, mille nimi on RAS. Retikulaarne aktiveeriv süsteem.
See on teadvuse ja alateadvuse vaheline filter, mis jätab teadvuse ehk märkamise sõelale vaid olulise.
Filter, mis sõelub olulist kogu andmehulgast, mida pakub maailm meie meeleorganitele, märgates ehk teadvusesse tuues murdosa – täpsemalt miljondiku! – kõigest sellest, mille talletab alateadvus.
Miks ma sellest räägin – liiklusest heldepäikselisel maikuu hommikul? Ja mis koht see on, kus praegusel ajal teeremonti panustatakse?
See on tegelikult lugu sellest, et me suudame näha ainult seda, mis on oluline. Oluline nii positiivses kui ja negatiivses mõttes. Sest. Oluline on ajule see, mida loodame, mida kardame, keda armastame ja kes on vastukarva. Olulised on ka mõtted, mis kipuvad korduma, tunded ja paigad, mida eriti eelistame ja ka need, mille eest tahaks põgeneda maailma lõppu – kui see kuidagi võimalik oleks.
RAS on üks tahk eesti vanasõnast, et hirmul on suured silmad. Me märkame seda, mida kardame.
Ja samal ajal saame ise mõelda-sisendada-programmeerida endale oluliseks positiivsed asjad. Et märgatagi rohkem neid.
Kõike muud on maailmas jätkuvalt ka küllaga, aga mis siis, kui me automaatselt oluline-mitteoluline-valikuid langetav tähelepanu on meile tõeliselt olulisel ja teadvuse filtrisse jõuab peamiselt võimalusi, tutvusi, kursusi, saateid, raamatuid, vestlusi ja artikleid, mis on sulle päriselt olulise sihi teel toeks!
Seepärast mõtlen ma igal hommikul suts aega endale olulistele suurematele eesmärkidele ja käin mõttes läbi algava päeva olulisemad sündmused. See ongi minu ajuhäkk. Selleks, et märkaksin kõike endale oluliste eesmärkidega seonduvat – inimesi, kursusi, praktikaid, nippe, raamatuid, vestluskatkeid. Ja kui ma tean, mis on mulle oluline ja olen oma teadvuse nõnda programmeerinud infoküllusest just suures plaanis olulisega seonduvat filtreerima, julgen ma ka võimalustest haarata ega takerdu liialt muusse.
Head olulise märkamist ja oma elu loomist, tuues märkamisse miljondiku elu kirevusest, mis on just sulle märkamist väärt!
Kuidas kriisis meeleseisundit valida, millised on 3 erinevat faasi ja kus oled sina praegu stabiilselt ning …kus sa tahaksid olla?
Kui pauk käis, oli igaüks epitsentrist tegevusvaldkonna ja emotsionaalse ja rahalise valmisoleku poole pealt erineval kaugusel. Keegi ei arvanud, et mõned tegevusvaldkonnad lihtsalt pühitakse maamunalt, samas kui mõnede jaoks muutus vaid töötamise aadress ja lisaboonusena jäid ära liiklusummikud, tüütud tööreisid ja hommikune kiirustamine. Keegi ei arvanud, et taevas ilma lennukijuttideta on üldse võimalik. Et kõik kokkavad üksnes kodus ja lapsed üle kogu maailma on ühtäkki koduõppel. Ja et tegelikult ei peagi iga päev kontorisse minema, et asjad tehtud saaksid.
Mälestus märtsi keskpaigast on natuke tuuline ja kõle. Ilmselt see nii oligi, sest oli ju alles varakevade algus. Aga see pauk puudutas meid erinevalt, nii nagu olid erinevad ka meie reaktsioonid sellele.
Me võime juhtuda olema hirmufaasis, õppimise või kasvufaasis. Ja on erinevad viisid, kuidas end nendes faasides toetada ja kergusetundeni jõuda. Üks minu abivahenditest on jooga ja pühapäeval kingin sulle tasuta joogatunni, mis paneb pea püsti ja silma särama 💙Registreeru tasuta veebijoogasse: Pea püsti ja silm särama.
Olin juba ammu töötanud kodus, olles oma leival juba 13 aastat. Aga nüüd oli teisiti. Ka mu laps jäi koduseks. Ma pole tegelikult siiamaani leidnud päriselt head töörütmi, mis hoiaks ka mu head öörütmi. Järsku jäi mu töine aeg nagu korraks seisma, sest paljud algatatud asjad läksid pausile või ootasid uut formaati. Aeg seisis samas kui tegelikult läks tempokamaks – mida inimesed vajavad, kuidas saan praegusel ajal kasulik olla? Mida see uus olukord rahaliselt tähendab?
Väga imelik oli oma ettevõtmistes otsustada sellises määramatuses, kus enne mingi valiku tegemist tuli vaadata mitu korda päevas uudiseid, et kas see või too on üldse lubatud. Üks minu kirg on päriselukohtumised ja kuna korraldan palju sündmusi, siis järsku langes pool mu tööajast ära. Kas ja mida viia netti? Ekraanimaailma, millest tahaks ju tegelikult pisutki vähem sõltuda. Mõni asi pole veebis lihtsalt üldse see. Aga samas hakkasin saama tänulikke kirju Muhumaalt ja Kilingi-Nõmmelt, et see, mis ma enne Tallinnas tegin, jõuab nüüd ka sinnani. Ja nüüd olen leidnud ka veebisündmustes mõnu ja inspiratsiooni ja juba ootan neid. Mul oli just trükis uus raamat “Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni” ja selle esitlust plaanin veel siiamaani, kuna olen otsinud viisi, kuidas ta oleks vähemalt sama tore kui see oleks olnud raamatupoes. Tuli kiiresti kohaneda võimalustega ja vupsata internetti kõigega, mis selleks päriselt sobilik või looks väärtust isegi rohkem.
Kui ükspäev hakkas tänavapilti ilmuma üha enam maskides inimesi, tundus ikka väga imelik. Kergust tõi see, et olin olnud isiklikus kriisis juba kolm aastat tagasi ning panustanud näiteks veebilehe arendamisse, kirjutanud üles oma kulusid ja mul oli täielik ülevaade, mida ma tarbisin ja kus olla kokkuhoidlikum. Vurrile, millega kohaneda tarvis, lisas pöördeid see, et olin just teada saanud, et laps läheb kooli hoopis teise linnaosasse ja peame ka kolima. Toeks olid kõikvõimalikud tehnikad ja teadmised meelerahust, joogast, teadlikust hingamisest, meditatsioonist ja eeterlikud õlid. Magasin mõnel ööl, tsitruse- ja lillelõhnad padjanurgal, esimese nädala õhtutel mediteerisin tund aega järjest ja kuna esimesel nädalal ei osanud leida aega piisavaks jalutamiseks, siis teisest nädalast alates võtsin aega jalutamiseks vähemalt tund, võimalusel kaks tundi päevas.
Kergust tõi ka see, et esimese ringi inimesed mu ümber, kolm inimest, kellega ma enim suhtlesin virtuaalselt või päriselt, olid positiivsed ja tarbisid selliseid meediakanaleid, mis näitasid erinevaid vaatenurki olukorrale ja see andis mullegi võimaluse olla toeks teistele, kellel ärevus ja hirm aeg-ajalt üle pea lainetasid. Huvitav oli vaadata ka lapse reaktsiooni. Ta kuulis kõiki vestlusi ja teadis kõike, aga see ei kõigutanud teda karvavõrdki. See lapse süütus ja usaldus, et küll kõik sujub: on nagu on.
Olen nüüd 9 nädalat kodus kokanud, nagu sinagi, käinud poes harva ja noppinud toitu ka loodusest. Kord koputas naabrinaine ja ütles, et tal on sellest siiber. Kõrini vastutamisest ja välja mõtlemisest, mis järgmisena lauale panna. Mina aga olin inspireerunud oma kodusest köögiviljavalikust, mis polnud kiires elurütmis kunagi olnud nii kirev, ja pakkusin meeleldi meie toitu.
Kaks päeva tagasi kohtusin uuesti oma päritoluperega ja kallistasin üle nii pika aja oma hoolivat ema. Suur kallistaja nagu ma olen, ei tundunudki tegelikult sellest puudus olevat. Võib-olla selle pärast, et mul on laps ja kass. Või selle pärast, et hinges on tasakaal.
Panin siia kirja 3 erinevat emotsionaalset tsooni, mida võib näha ka faasidena, mis kõik on normaalsed. Küsimus on, kui pikalt kestavad, need mis tunduvad ebamugavamad ja kõrge stressitaseme tõttu tervist laastavamad. Mõnel õnnestub ise nendes faasides hinges mugavamalt tunduvamateni jõuda, mõnel aga läheb vaja mõnd toetavat tehnikat või sõpra.
Positiivsel lainel püsimiseks saab samuti kasutada jooga- või meditatsiooni- vm tehnikaid ja positiivsel noodil püsivaid sõpru.
Hirm on see, mis pani ostma toitu ja tualettpaberit, levitama hirmu ja ärevust tekitavaid uudiseid ning välja näitama oma ärevust ja viha. Selles faasis on kaeblemist ja ärrituvust ning saadud kirjade, teadete, uudiste või postituste äreva tooni saatel teistele edastamist.
2. Õppimise tsoon
Õppimise tsoonis tuleb impulss lasta lahti sellest, mida ei suuda kontrollida. Tekib soov lõpetada nende asjade tarbimine, mis ei toeta: ebatervislikest, sõltuvusttekitavatest toiduainetest kuni uudiste pideva jälgimiseni. Kerkib soov mõista endas toimuvat, oma emotsioonidest aru saada. Nii tekib piisavalt rahu ja keskmes olekut, et teadvustada olukorda, võimalusi ja reaalseid ohte, samuti mõelda järele, kuidas käituda. Tekib huvi võimaluste vastu, kuidas kohaneda muutustega. Enne teistele levitamist hinnatakse info kvaliteeti. Tekib mõistmine, et me kõik püüame anda endast parima.
3. Kasvu ja arengu tsoon
Tekib impulss mõelda teistele ja sellele, kuidas saaks abiks olla. Tehakse oma anded või vahendid kättesaadavaks neile, kes vajavad, elatakse hetkes ja keskendutakse tulevikule, otsides võimalusi võtta olukorrast parim. Oma usalduse ja rahu tundest rullub empaatia teiste ja iseenda suhtes, lihtne on avaldada tänu ja tunnustust. Nii on lihtne ka hoida helget meeleolu ja levitada lootust, leida vaikusehetki, olla kannatlik, loov, toetav ja hoida olulisi suhteid.
Rääkisin täna oma 7-aastasele pojale, et kui ta oli väga väike, siis ma mõtlesin, et mul võiks olla veel üks paar käsi. Või vähemasti üks lisakäsi, kolmas.
“Miks?” küsis ta imestunult.“Et saaks midagi tõsta, võtta või panna, koristada, toiduks valmistada, koorida, endale lähemale tõmmata või kaugemale nihutada, juua või lihtsalt endale midagi suhu panna… sest ma hoidsin sind ju kahe käega,” muigasin meenutades.
Emade õlul on päris palju. Ja eriti praegusel ajal. Ematöö, palgatöö, õpetajatöö, toiduvalmistamine, lisaks ole veel kuninganna ja armsam oma mehele!
Aga me ise!? Elutargad mehed teavad, et happy wife, happy life! 😅
Emadepäeva õhtul kell 18:00-18:50 teeme lihtsa lühikese joogaharjutuste seeria, mis võtab ainult 22 minutit ning annab mõnusa enesetunde kogu kehas ja paneb energia liikuma.
See lihtne ja terviklik harjutusteseeria sobib nii pärast ärkamist kui ka enne magamaminekut või pikemat meditatsiooni. Enne harjutusi teeme väikese hingamise ja pärast teeme lõdvestava 11-minutilise puhkuse. Kokku planeeri umbes 50 minutit.
Pane selga mugavad pikad riided, milles sul on hea olla, liigutada ja hingata, pane juuksed kinni ja võta ligi oma matt, vaip või lambanahk ning suhkruta jook ja pehme tekk.
Kohtume joogas, jagan sinuga hea meelega oma joogakirge!
Olen detsembrikuust alates mõlgutanud mõtet kirjutada läbipõlemisest, sest olen selle teemaga viimase kahe aasta jooksul kokku puutunud pea igapäevaselt – iseennast läbi põletades ja sellest taastudes, sõbrana ja coachina mitut armsat inimest toetades ning ühte meeskonda aidates, kes antud teema oma tiimis teadlikult lauale võttis. Viimastel kuudel on see nähtus minu maailma vallutanud üha suurema hooga – järjest kuulen klientidelt ja tuttavatelt uutest läbipõlemise juhtumitest ning tundub, et meie üha kiireneva tempoga ühiskonnas on see lumepall laviinina kasvamas. Ja irooniliselt on mul olnud liiga palju tegemist selleks, et võtta aeg maha sellest teemast kirjutamiseks.
Tegeledes ühelt poolt läbipõlemise teemaga väga isiklikul tasandil, olen samaaegselt kaasa mõelnud meie Emaksese Maaga seotud teemadel – kuidas me tarbime rohkem, kui maa taastuda jõuab ning kuidas me liigume globaalse läbipõlemise suunas. Olen tundnud jõuetust, sest nendes protsessides ei paista piisavat ka üsna massilistest appikarjetest ja stop-hüüetest.
Läbipõlemise, kui nähtuse, muudab salakavalaks see, et see, kes läbi põleb, ei saa tihti ise aru, mis temaga toimub, enne, kui ta on täitsa põhjas. Hea, kui tal on lähedasi inimesi, kes märkavad, julgevad ja oskavad öelda Stop!, sest läbipõlemine toimub just seetõttu, et ei osata öelda ei.
Mulle tundub, et me inimkonnana oleme globaalselt olnud samuti pimestatud oma suurtest sihtidest ja saavutusvajadusest ning peatumine on tundunud võimatu. See kõlab kohutavalt, kuid olen oma südames siiralt tänulik koroonaviirusele, mis tuli ja ütles „Stop!!!“ globaalsel tasandil nii, et seda ei ole enam võimalik eirata. Meil on vaja peatuda, leida uuesti ühendus iseendaga ja loodusega ning see viirus aitab meil seda teha.
Mis on läbipõlemine?
„Tundsin, et mul ei ole gravitatsiooni,“ kirjeldab seda kogemust minu kunagine kolleeg ja hea sõbranna ja kaaslane enesearenguteel, Sirli Kalep (Suhtekorralduse ja kommunikatsioonivaldkonna juht), kellega sel teemal vestlesin, et antud loosse täiendavat vaatenurka tuua. Minu isikliku ja ka klientidega töötamise kogemuse põhjal tunnen, et läbipõlemine on see, kui kaotad kontakti oma sügavama minaga ja oma missiooniga – miks sa siin maailmas oled.
Sa võid samaaegselt tunda, et tegutsed õilsa eesmärgi nimel. Läbipõlemine on väga sage nö. maailma parandavates ettevõtmistes, sh mittetulundussektoris ja seda juhtub just inimestega, kes väga südamega oma tööd teevad ning enda suhtes nõudlikud on. Kuid maailm ei vaja seda, et me teeksime head hävitades ennast. Enese heaolu ja väärtuse loomine peaksid toetama teineteist. Siin peab paika see lihtne reegel, mida iga lennureisi alguses meile korratakse: „Kõigepealt pane hapnikumask ette iseendale ja alles seejärel abista teisi.“ Ennast unustades ei riski me ainult enda eluga, vaid kannatavad ka teised.
Läbipõlemist aitab detailsemalt mõista artikli lõpus olev kirjeldus.
Taastumine võtab aega
Kui põletad ennast läbi, siis sellest ei ole kiiret väljapääsu. Tervenemine võtab aega. Mul tekib taas paralleel meie planeediga – taastumine metsapõlengutest Austraalias või lageraietest, reostusest ja kaevandamistest kus iganes piirkonnas, võtab aega aastakümneid, kui mitte aastasadu. Indiviidi tasandil võib samuti taastumine aega võtta kuid, aastaid või aastakümneid ning mõned meist ei saa kunagi tagasi endist elujõudu ja töövõimet. Seega on läbipõlemine mitte ainult läbipõlenud inimese probleem, vaid ka tema lähedaste, töökaaslaste ja kogu ühiskonna probleem.
Jagan siinkohal SIrli soovitust: „Enneta läbipõlemist! Pärast kulub taastumisele palju aega ja raha. Mul on vedanud, et mul on häid lähedasi sõpru, kes on mind toetanud ning lisaks sellele olen palju abi saanud teraapiast ja joogast. Minul on olnud privileeg võtta aeg maha ja seda endale võimaldada, kuid igaühel ei ole sellist luksust. Ma ei tea, kuidas nad toime tulevad, sest meil ei ole selleks häid ühiskondlikke toetusmehhanisme“.
Läbipõlemisest taastumise kolm sammu
„Õppisin uuesti hingama, sööma ja magama.“, jagab Sirli oma kogemust. Ja tema pole sugugi ainus, kes midagi sarnast kogeb. Läbipõlemine on tugev füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuse seisund, mis muudab meid teadlikuks keha baasvajadustest, sest need on olnud pikemat aega rahuldamata.
Healthguide.org läbipõlemise teemalisel lehel on välja toodud läbipõlemisest taastumise kolme R-i mudel (Recognize, Reverse, Resiliance) ja kui nende tähtede taga peituva sisu peale mõtlesin, siis märkasin, et eesti keeles on kohane kasutada kolme P-d.
Läbipõlemisest taastumise 3 P-d:
Pane tähele! – Märka ja mõista, mis sinuga toimub. Mida varem, sa seda teed, seda kiiremini taastud.
Pööra tagasi! – Lõpeta tegevused või astu välja olukordadest, mis sind läbipõlemiseni viisid.
Paranda vastupidavust! – Tee asju, mis toetavad sinu heaolu füüsilisest, emotsionaalsest ja vaimsest aspektist: liigu palju, viibi värskes õhus, veeda aega koos inimestega, kellega saad olla päris sina ise, võta uuesti käsile vana hobi või alusta uut, mediteeri.
Koroonaviirus on aidanud meil seda sama kolme P-d globaalselt rakendada:
Pane tähele! – Meie tähelepanu on baasteemadel – oleme oma vaimsest, emotsionaalsest ja füüsilisest heaolust teadlikumad kui kunagi varem. Laiem küsimus on see, kas suudame siit luua seoseid ka loodusega, inimkonnaga ja planeediga tervikuna.
Pööra tagasi! – Oravaratas on peatunud enamuses eluvaldkondades ja me oleme kodus koos oma lähedastega. Me oleme sunnitud välja astuma oma igapäevasest rutiinist. Lisaks „sunnitud“ peatumisele tasub teadlikult peatada ka infovoog, mis meid oravarattas hoiab. Nagu Sirli kirjeldas: „Võtsin telefonilt maha kõik meeldetuletused ja kustutasin oma insta-konto ning mitmed muud rakendused“. See ei tähenda infost täielikult loobumist, vaid teadlikku valikut: mida ja millal ma soovin tarbida.
Paranda vastupidavust! – Oleme teadlikumad kui kunagi varem kõigest, mis toetab meie immuunsust. Käisin täna lapsega metsas, nii nagu igal nädalavahetusel. Ja ma pole kunagi oma kodumetsas nii palju rahvast kohanud – mets kihas inimestest, vaatamata kõledale tuulele ja selle talve keskmisest külmemale ilmale. Ja inimesed olid rõõmsad! Ma pole ammu Facebookis nii palju looduspilte näinud – tundub, et kõik mu sõbrad jõudsid täna metsa. Samuti märkan, et me räägime oma lähedastega rohkem – helistame ja küsime, kuidas läheb, kuidas tervis on? Me oleme võõrastega sõbralikumad. Käisin ka oma toiduvarusid täiendamas ning valisin igaks juhuks koju mõningaid konserve, mis ei ole mu tavapärase poenimekirja osa. Lõbus oli võhivõõrastega peaaegu tühja leti ees aru pidada, mida olemasolevast valikust osta tasuks. Otsustuskriteeriumiks sai see, mis suvel suvilas olles ka ära süüakse.
Läbipõlemine kui spirituaalne teekond
„Teraapia peaks olema kohustuslik kõigile!“ ütleb Sirli. „Me kõik vajame kedagi, kellega saad päriselt rääkida, mis sinu sees toimub ja kes aitab sul ennast mõista uuel tasandil,“ jätkab ta.
Läbipõlemine tuleb meid äratama! Ta lõikab ära võimaluse vanamoodi jätkata, kuid ei anna (kohe) vastust, mismoodi edasi minna. See võib olla väga hirmutav, sest vana tuttav viis elada, mis oli küll kurnav, aga nii omane, enam lihtsalt ei toimi ja sellest pole õrna aimugi, kuidas uutmoodi saaks. Oled justkui uuesti sündinud ja abitu nagu imik. Vaatad maailma täiesti uue pilguga, hakkad tegema esimesi samme ning õpid tundma iseennast ja end ümbritsevat.
See on sõdalase teekond – sa kas lähed sellest läbi ja saad tugevamaks kui kunagi varem või hukkud kas otseses või ülekantud tähenduses. Sirli: “Mu terapeut palus mul kujutada ette kolme lahendust: jätkata nii nagu täna, teha mõni väike muudatus või astuda sellest rattast täielikult välja. Kui nende valikute mõju oma kehas tunnetasin, siis sain väga selge vastuse: ainus võimalus uuesti iseendani jõuda on täiesti välja astudes.“
Mida varem teadlikult valida, ja alistuda sellele teekonnale, seda kiiremini saab läbipõlemise kogemus muutuda enesearenguteekonnaks, mille kaudu seesmiselt kasvada. Alistumine ei tähenda allaandmist, vaid vastupidi usaldamist, et see on sinu tee ning oled sellel toetatud, tulgu, mis tuleb. Kui see usaldus tekib, siis hakkavad juhtuma imed.
Läbipõlemise spirituaalset teekonda on võimalik lahti mõtestada paljudel erinevatel viisidel. Seda saab teha iseseisvalt, iseennast kuulates ning otsides abi raamatutest ja internetist, või kasutades erinevate toetajate abi, alates coachist ja psühholoogist kuni preestri, joogaguru või šamaanini, sõltuvalt sinu valikust… kas teadlikult või alateadlikult. Usun, et kui oled avatud, siis satub sinu teele õige abiline. Nagu öeldakse: „Õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis.“
Oma enda teekonnale mõeldes olen väga tänulik protsessitöö väljaõppele, mis ühendab minu jaoks psühholoogiat ja šamanismi ning õpetas mind muuhulgas teadlikult unelema, ehk vaatlema oma elu paralleelselt nii nagu „reaalset elu“, kus ma igapäevaselt toimetan kui ka nagu unenägu, mis on tõlgendatav läbi metafooride ja sümbolite.
See on ka põhjus, miks see kolm kuud minu sees küpsenud lugu just nüüd ilmavalgust leidis. Nägin hiljuti kummalist unenägu, kus olin mingisugusel koolitusel ja ühel hetkel istus õpetaja mu kõrvale ning tegi midagi mu parema kõrvaga. Tundsin kerget torget, nagu mulle oleks tehtud kõrvaauk. Järgmisel hetkel tundsin kõrvas põletavat tunnet ja sain aru, et mu kõrva sees põleb elav tuli. Panin kiiresti näpu kõrva, et tuli summutada.
Nii olen käitunud ka praegu kõiksugu infokanalitest tuleva tulise uudiste vooga – pistan näpud kõrva, sulen silmad ja valin hoolega, millist infot vastu võtan, et püsida positiivses reaaluses.
Samas protsessitöö tarkus ütleb, et selles, mis sind kõige rohkem häirib (sinu subjektiivse kogemuse põhjal) on midagi, mida peaksid iseendasse integreerima.
Antud juhul oli minu jaoks suurimaks häirijaks „tulekahju“ kõrvas. Protsessitöös on järgmiseks sammuks kujutleda, et oled sümptomi tekitaja, antud juhul siis „tulekahju põhjustaja“. Sellesse meie tavapärase identiteediga vastanduvasse rolli on alati raske astuda ja vahel on see iseseisvalt isegi võimatu. Kuid võtsin julguse kokku ja astusin oma vaimusilmas minu tänases reaalsuses tulekahju põhjustaja ehk koroonaviiruse rolli. Vaatasin maailma läbi viiruse silmade ja sain aru: mul on vaja selle, mind sügavalt liigutava teemaga, tegeleda laiemalt ja aitata rohkematel inimestel öelda stop! enne, kui on liiga hilja. Huvitaval kombel tekkis selleks ka kohe tööalane võimalus.
Usun, et koroonaviirus on valdava osa inimkonna jaoks väga „mitte mina“, ehk siis protsessitöö vaates midagi, millest on kasulik midagigi endasse integreerida. Kui kujutled hetkeks, et sa oled koroonaviirus ja vaatad maailma läbi tema silmade, siis mida sa näed? Kuidas sina võiksid olla natukene tema moodi? Oluline on siinkohal unustada täielikult „sümptomi tekitaja“ negatiivne mõju ja loobuda kõikidest hinnangutest tema suhtes ning lihtsalt kujutada ette, et oledki tema ning vaadata ja kogeda: milline maailm siis paistab ja tundub? Millise sõnumi see kogemus sulle annab?
Läbipõlemist saab samamoodi vaadata kui sümptomit ning selle põhjustajat kui sümptomi tekitajat, mis ootab integreerimist meie tänasesse identiteeti, et seda avardada ning seeläbi muuta meid paindlikumaks, vastupidavamaks ja edukamaks.
LISAINFO:
Läbipõlemine
Läbipõlemine on emotsionaalse, füüsilise ja mentaalse kurnatuse seisund, mis tekib liigse ja pikaaegse stressi tulemusena. Stressi jätkudes kaob huvi ja motivatsioon rollis, mis stressi põhjustab. Läbipõlemine vähendab töövõimet ja kulutab energiat, jättes sind üha abitumaks, lootusetumaks, küünilisemaks ja pahuramaks. Viimaks tekib tunne, et sul ei ole enam midagi anda.
Läbipõlemine mõjutab kõiki eluvaldkondi, sealhulgas kodu, tööd ja ühiskondlikku elu. Läbipõlemine võib põhjustada kehas pikaajalisi muutusi, mis viivad immuunsuse alla ja muudavad sind haavatavaks erinevate haiguste suhtes. Läbipõlemise paljude negatiivsete tagajärgede tõttu on oluline tegeleda läbipõlemisega kohe.
Läbipõlemise sümptomid
Enamusel meist esineb päevi, mil tunneme end ülekoormatuna või väärtusetuna, kuid kui enda voodist välja tirimine nõuab pingutust enamusel päevadest, siis see võib olla märk läbipõlemisest.
Läbipõlemine on järkjärguline protsess, see ei toimu üleöö, kuid võib ligi hiilida täiesti märkamatult. Alguses on sümptomid väikesed, kuid aja möödudes muutuvad need hullemaks. Varased sümptomid on aga punased lipud, mida ei tasu ignoreerida – astu kohe samme oma stressi alandamiseks, et ennetada läbipõlemist.
Füüsilised tunnused:
Enamus ajast on väsinud ja kurnatud enesetunne
Alanenud immuunsus, sagedased haigused
Sagedased peavalud, kõhuvalud või lihasvalud
Söögiisu või magamisharjumuste muutus
Emotsionaalsed tunnused:
Ebaõnnestumise tunne ja eneses kahtlemine
Enesetunne on abitu, lõksus ja lüüa saanud
Eraldatuse ja üksilduse tunne
Motivatsiooni kaotus
Üha küünilisem ja negatiivsem maailmapilt
Vähenenud rahulolu ja saavutustunne
Käitumuslikud tunnused:
Kohustustest taganemine
Enda isoleerimine teistest
Tegevuste edasilükkamine ja asjade tegemine võtab kauem aega
Toidu, ravimite või alkoholi kasutamine toimetulekumehhanismina
Oma pettumuste väljaelamine teiste peal
Töölt puudumine, hilinemine, varane lahkumine
Stressi ja läbipõlemise erinevus
Stressi märklause on: „liiga palju“ – liiga palju survet, mis nõuab liiga suurt füüsilist ja vaimset pingutust. Kuid stressis inimesed suudavad ette kujutada, et kui nad suudavad asjad kontrolli alla saada, siis nad tunnevad end paremini.
Läbipõlemise märklause on: „ei ole piisavalt“. On tühjuse ja kurnatuse tunne, puudub motivatsioon ja võime hoolida. Läbipõlenud inimesed ei näe sageli oma olukorras lootust positiivsetele muutustele.
Liigse stressi puhul on tunne nagu sa upuksid oma kohustuste merre, aga läbipõlemise tunne on, et oled tühjaks pigistatud nagu sidrun.
Kuigi me oleme tihtipeale teadlikud oma stressist, siis me ei pruugi märgata oma läbipõlemist.
Stress
Läbipõlemine
Liigne seotus
Lahti ütlemine
Ülitugevad emotsioonid
Tuimuse tunne
Hüperaktiivsus ja kiirustamine
Abitus ja lootusetus
Energia kadumine
Motivatsiooni ja lootuse kadumine
Võib viia ärevushäireni
Võib viia isolatsiooni ja depressioonini
Esmane kahjustus on füüsiline
Esmane kahjustus on emotsionaalne
Võib viia enneaegse surmani
Võib viia tundeni, et elu pole elamist väärt
Läbipõlemise põhjused
Läbipõlemist põhjustab sageli töö, kuid kõigil, kes tunnevad end ületöötanuna või alaväärtustatuna, on oht läbipõlemiseks. Läbi võib põleda nii kontoritöötaja kui ka lapsega kodus olev ema. Läbipõlemist ei põhjusta aga üksnes stressirohke töö, ega liiga palju kohustusi. Sellele aitavad kaasa muud tegurid, sealhulgas elustiil ja isiksuseomadused. See, kuidas sa maailma näed või oma vaba aega sisustad, mängib sama suurt rolli, kui erinevad asjaolud tööl või kodus.
Tööst tingitud läbipõlemise põhjused
Vähene või puuduv kontrolli tunne oma töö üle
Tunnustuse puudumine hea töö eest
Ebaselged või liiga kõrged ootused
Liiga rutiinne või monotoonne töö
Kaootiline ja pingeline tööõhkkond
Elustiilist tingitud läbipõlemise põhjused
Liigne töötamine, ilma et oleks piisavalt aega suhelda või lõõgastuda
Lähedaste toetavate suhete puudumine
Liiga paljude kohustuste võtmine ilma teiste abita
Ei saa piisavalt magada
Isiksuseomadused, mis võivad läbipõlemisele kaasa aidata
Perfektsionism: miski pole kunagi piisavalt hea
Pessimistlik vaade iseendale ja maailmale
Kõrge kontrollivajadus ja vastumeelsus delegeerida
Koroonoviiruse plahvatusliku levikuga maailmas tuleb teha kõik võimalik, et ise mitte nakkust edasi kanda ega haigestuda. Garantiisid kahjuks ei ole, aga on käitumisi ja valikuid, mis tagavad paremad tulemused. Hirmu pole otseselt vaja tunda, sest see töötab meie vastu, aga vastutustunnet küll ning teha kõik endast olenev, mitte oodata, mida riik teeb või ütleb. Minu mõtted joogaõpetaja ja elustiili-disainerina tänasesse aega:
Hoia end võtmeinfoga kursis, kuid võta päevas vähemalt paar tundi meediavaba aega. Jälgi usaldusväärseid kanaleid ja nopi enda jaoks oluline ilma end emotsionaalselt kaasa tõmmata laskmata. Liiga palju negatiivsust ja ärevust ja seega stressi nõrgestavad immuunsust.
Lae alateadvusse uneajaks positiivset: 15 minuti jooksul enne ärkamist ja enne uinumist on alateadvus eriti avatud. Sel ajal mõtle ja kujutle positiivset, oma kaugemate unistuste täitumist, lase mõtetel uidata, eelkõige ära loe sotsiaalmeediat ega uudiseid, raamat sobib. Piisab ka 30 sekundist unistuste täitumise kujutlemisest!
Keskendu sellele, mida sina saad teha: pese ja desinfitseeri käsi ja pindi, lepi kokku kodus töötamine, vii oma suhtlus internetti, kohanda rahalisi väljaminekuid, varu koju kahe-kolme nädala toit ja toidulisandid.
Toeta oma immuunsust: immuunsuse põhiline vaenlane on stress! Hoia sügava hingamisega stressitase madalal, eriti hetkedel, kui tunned ärevust. Väldi valget suhkrut, võta kvaliteetseid C- ja D3-vitamiine ja oomega-3-rasvhappeid ning piimhappebaktereid, joo vett (veel parem, kasemahla!) ja maga ja liigu piisavalt, isegi kui oled sunnitud tegema seda toas.
Rahusta enda närvisüsteemi: teadlik aeglane sügav hingamine, EFT ehk koputamine (googelda EFT for anxiety), rahustavad (loodus)helid Youtube’ist, naermine ja laulmine või ümisemine, mediteerimine või palvetamine, rahustavate eeterlike õlide lõhnad, mõnus saun, vann, õhtune soe dušš, jalamassaaž või vana hea jalavann.
Leia positiivset selles sundpausis: tee seda, mida oled edasi lükanud, aga mis looks rahu või lausa rõõmu, loe raamatut, korista sahtleid, meisterda, mängi lastega, jaluta, kirjuta päevikut. Ja võta (näole) päikest!
Ära unusta suhelda: helista, kirjuta, tee videokõnesid. Sotsiaalsel isolatsioonil on meie tervisele hävitav mõju, rõõmustavatel suhetel aga toetav mõju ja neid saab ajutiselt ülal hoida ka interneti vahendusel.
Hoia distantsi tehnostressi tekitavate seadmetega: lülita ööseks välja wifi ja telefon, piira 4G kasutamist ja istu (ja maga) elektriseadmetest, pistikutest ja juhtmetest vähemalt poolteise meetri kaugusel. Inimeste loomulik keskkond on loodus ja kõik, mis on sellest kaugel, nagu näiteks kaasaegne tehnoloogia, pole meile loomulik ja häirib meie loomulikku immuunsust.
Teen ka eestlastele kingituse: osale tasuta online-joogatunnis negatiivsuse ja pingete vastu. Madalam stressitase tähendab tugevamat immuunsust.
Registreeru siin ja saad osaleda selles joogatunnis järelvaatamisega sulle sobival ajal.
Kirglik moeajakirjanik Barbara Kärtner on Sõltumatu naine 2020 konverentsi moderaator ja üks esinejatest.
“Ma olen see piu-pau Barbs, kelle kohta öeldakse “Oomaigaad, kui palju energiat!”
Tegelikult tahaks vahest täitsa üksi aluspükste väel telekat vahtida ja popcorni süüa, voodis käed-jalad laiali meritähte teha ja vaikust nautida. Järgmisel hommikul jälle põrkan üles nagu oleks hea suraka elektrit saanud, naeratan säravate silmadega ja tahaks maailmas midagi korda saata. Uus päev, uus energia!”
28. märtsi konverentsil ülemiste Citys räägib Barbara, kuidas ta oma mehega suhtesse investeeris.
“Tööst on mega siiber, vanu sõpru pole mitu kuud näinud, mehega on suhted nii jahedad, et jääkiht hakkab kergelt peale tulema. Aga Tallinna ööelu on kuum, noor elu tahab elamist ja uued inimesed mu ümber tunduvad über coolid.
Meri oli põlvini, kuni lõpuks oli kupli all kõik sassis, väsinud ja udune.
Siis võtsime mehega käest kinni ja tegime midagi hullu…”
Teadjamad tunnevad nende ridade järgi ära Liisi Koiksoni muusikapala “Väike järv” esimese ja teise salmi. Hämmastaval kombel kõlavad need read väga kohasena ka tänasel päeval, mil pimedus ja valgus, rõõm ja melanhoolia peavad sisekaemuslikke diskussioone. Kosuta ennast helidega.
Jazzmuusik Liisi Koikson jagab viis soovitust selgitustega teemal, keda minna kuulama 17.-26. aprillini toimuvale Jazzkaarele.
Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu “Kooskõla lahkhelid”(EST) 17.04. kell 19:30 Vabal Laval Sellel aastal täitub Vaiko Eplikul ja Kristjan Randalul 10 aastat “Kooskõla” esmaesitlusest festivalil Jazzkaar. Juba nende kava pealkiri “Kooskõla lahkhelid” on mulle alati meeldinud ja olen kindel, et neil tuleb jälle väga hea kontsert. Tegu on geniaalse kooslusega, kus kohtuvad kaks väga tugevat kodumaist muusikut – multiinstrumentalist ja laulja Vaiko Eplik ning hinnatud pianist Kristjan Randalu. Nende muusikaliste mõttemaailmade kokku saamist on alati väga põnev kuulata. Mäletan, kui nende kontserti esimest korda kuulsin ja sellest ma vist ei saagi kunagi üle.
Rita Ray (EST) 17.04. kell 23:59 Fotografiska Tallinn (välja müüdud) 22.04. kell 19:00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
Tooksin esile soulitari Rita Ray. Mulle väga meeldib tema tugev tämber ning julge retro visioon. See on väga värskendav, kui kodumaa muusikamaastikule tekib noori ambitsioonikaid naisfiguure, kes kirjutavad ise lugusid ja tahavad oma muusikaga midagi öelda.
Los Aurora(Hispaania) 23.04. kell 18:00 Vabal laval
See kooslus kõnetab mind just laulja hääle poolest. See oleks nagu kohe-kohe suurest kirest murdumas, justkui laulaks ta kogu aeg viimasel piiril. Tundub nagu sedalaadi muusika on sündinud kusagil tühermaal, kus on palju avarust ja et üldse kuuldav olla, pead hõikama kaugusesse. Anne Türnpu rääkis kunagi, et mõned eestlaste regilaulud olid samuti teadlikult suunatud metsa poole ja sellest sai omamoodi ruupor. Los Aurora helikeeles saavad kokku seesama ürgsus ja väga kirglik rütmide kombo. Olen kindel, et elavas esituses on see väga mõnus kuulamine. https://www.youtube.com/watch?v=UwQHWedwbzE&feature=emb_title
Väga kihvt karakter ja kolmekordne Grammy võitja. Tema häälest kõlab päris traditsioonilist jazzlaulu. Pole ka ime – naine on öelnud, et Sarah Vaughan on üks tema eeskujudest. Lisaks mängib Cécile klaverit ja kirjutab ise oma laule, mis on huvitavad sümbioosid muusikali ja jazzi maailmadest ning vägagi keeruliste ülesehitustega. Cécile’it võiks minna kuulama, kuna tema lood pakuvad põnevat emotsioonide paletti, kus seguneb klassikaline jazzvokaal intelligentsete ja teravate sõnumitega. https://www.youtube.com/watch?v=NkmGue2WQyg&feature=emb_title
Naïssam Jalal “Quest of the Invisible” (Prantsusmaa-Süüria) 25.04. kell 17:30 Fotografiska Tallinn Idamaine muusika on mind viimasel ajal hakanud aina rohkem huvitama, seega viimane soovitus on Naïssam Jalal. Idamaade laulukultuur on lihtsalt meist nii erinev. Kui meil on näiteks pooltoon, siis neil on pooltooni vahel veel veerandtoonid, lisaks keerulised melismid, mida esimesel kuulamisel ei oskagi järele teha. Naïssami muusika tundub olevat ka mõnusalt läbi komponeeritud. Nägin mõnda aega tagasi ühte videot, kus ta mängis flööti ja laulis huuliku vahelt samaaegselt, mis oli midagi täiesti uut. Sellest idamaisest tonaalsusest ja kompositsioonidest Sa tõesti kuuled tema lugu ja juuri muusikas, seda kõrbe ning lõpmatut tühjust. Ta justkui nutab oma flöödiga. Usun, et see saab olema väga huvitav kontsert-rännak.
Tänavu täitub Liisi Koiksonil 15 aastat albumi “Väike järv” välja andmisest. Tähistamaks naise säravat loometeed, annab Liisi Jazzkaare raames 18. aprillil Vabal Laval ja 20. aprillil Pärnu Kontserdimajas kontserdi “Väike järv”. Festivali programmiga tutvu Jazzkaare kodulehel, pileteid saad soetada Piletilevist sõbrahinnaga märtsikuu lõpuni.
