Anna Skugen, lõbus nõid, sahvrist sada muna tõi,
munad suhkrus vahtu lõi, siis tõi ämbritäie võid…

Nii algab üks norra lastelaul (autor Zinken Hopp), mida ema mulle koolieelikuna ette luges ja mida ma läbi elu mäletan. Hiljuti leidsin peale mitmeid otsinguid antikvariaadist vana lemmikraamatu ja äkki tundus, et Norra jõudmine oli mulle juba väiksena ette kirjutatud. Pole tähtis, et tol ajal puudus lõunaeestlasest maatüdrukul laiast maailmast suurem aimdus.

Ühel hetkel oli mulle täiesti selge, et tahan norra keelt õppida! Ma ei oska siiani seletada, kust see tuli, aga ära see tunne ei kadunud. Olin siis täiskasvanu, ülikool ja kolmekümnes sünnipäevgi selja taga. Tänapäeval pole teab mis ime oma sisetunnet kuulata ja elus kannapöördeid teha, teisele poole maakeragi rännata. Tol ajal, 20 aastat tagasi peeti aga oluliseks pigem korralikku tööd ja stabiilsust. Õnneks oli mul julgust oma intuitsiooni järgida, jätta kindlustatud argipäev ning hüpata spartalikku eluviisi, tegemaks seda, mida hing ihkas!

Sain koha Heimly rahvaülikoolis – kirjanike koolis! Unistuste tipp! Oskasin siis küll rootsi keelt, millega saab ka Norras hakkama, aga novelle nõnda ei kirjuta. Norra keel oli null, abiks sõnaraamat, millest näpuga järge ajada. Innukalt otsides leidsin Tallinnas superõpetaja Kadri, kellega tegime paari kuuga imet: nii sõitsin vastu seiklusele polaarjoonest põhjapool õppima hakata. Koolis eraldi keeleõpet polnud, pidi võrdselt kohalikega hakkama saama. Väga norralik suhtumine: austatakse igaühe otsust ja liigselt ei nunnutata. Kui aga abi küsid, on norrakas alati valmis aitama kui vähegi võimalik.

Kirjanike õppesuunda ma algelise keeleoskuse tõttu ei valinud, õppisin kultuuriajakirjandust ja sain erinevaid ajakirjanduslikke žanre viljeleda. Üsna edukalt, praktikad tegin kohalike ajalehtede juures ning kolm suuremat olemuslugu ja peoga väiksemaid uudiseid läks ka trükki. Peale kooliaastat töötasin vabatahtlikuna suurel kultuurifestivalil Harstadis ja sõitsin sinna ka kahel järgmisel suvel. Lihtsalt nii äge oli! Kodus tagasi olles korraldasin mitmel aastal sealsete sõprade palvel nende seltskondadele reisid Eestisse. Niiviisi sai ring ümmarguseks, ühendades mu kaks suurt armastust – Eesti ja Norra!

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga