Mõnikord on ilm imeilus ja sa tead, et see on hetk, mil võiks ju olla õnnelik. Aga kui midagi tiksub taustal, siis ilm ei loe, ükskõik mida sa ajakirjast või Instast oled lugenud. Ka kõige paradiislikumas paigas võib olemine olla piin, kui kehas pole rahu.
Minu valukogemus
Võib-olla sa kujutad ette, mismoodi on olla tõrjutud. Oma kodus. Oma voodis. Mismoodi tundub, kui küsimused on jäetud õhku rippuma, tulevikku puudutav on tabu.
Vältimine ühenduse asemel. Eraldumine mõistmise asemel.
Sedasi ma elasin kümme aastat. Lootsin parimat. Uskusin transformatsiooni. Olin kindel, et kui muudan endas veel need üks või kaks asja, siis lõpuks kõik muutub. Enesearengust sai siis mu elustiil. Hasart. Lootus.
Aga sa juba tead, et midagi ei muutunud ja ainus, mis muutus, oli minu enesekindlus, eneseväärikus ja enese väärtustamine. Otsus, et mina seda mängu rohkem ei mängi.
Aga kust kõik need asjad tulevad?
Kuidas ma lubasin endale suhet, mis tegelikult ei toiminud, milles ma olin üksi ja nõudmised minule ei lõppenud kunagi?
Mõlemad vanemad on mul psühholoogia haridusega ja nii kasvasin ma üles ümbritsetuna selleteemalistest lapse jaoks üpris kummalise sisuga teadus- ja populaarteaduslikest raamatutest, millest osa olid paratamatult venekeelsed.
Mu vanemad lahutasid, kui ma olin seitse, ja see mõjutas mu lapsepõlve väga palju. Lahutus jättis mu ilma armastava isa maandusest. Olin väga tundlik, aga ema mõjus mulle rangena (see oli muidugi hoole ja armastuse väljendus).
Täiskasvanuna oli mul pikk tee oma emotsioonide, eriti viha väljendamisega, ja kusagil teadmine, et ma pole piisav, kui ma ei “kuula sõna”, ei hoia korda või ei järgi reegleid.
Kontrastiks rangele kasvatusele olid Võrumaa suved vanavanemate juures maal. Piiritu vabadus. Usun, et seal sai kõige rohkem võrsuda mu loomingulisus ja kontakt looduse ja loomadega. Ja iseenda olemusega.
Minu teine valukogemus
Esialgu pärast oma valusa paarisuhte lõpetamist ja lapsega kahekesi jäämist ei läinud lihtsamaks, sest täpselt samale nädalale jäi ka töökaotus ja oma ettevõtlusega – Hingele Pai reklaamivaba ajakirjaga – alustamise aeg. Ka rahvusvahelise haardega joogafestivale korraldasin edasi. Väga suured rahalised riskid. Mega koormus. Aga taustal veendumus, et kui teen, mida armastan, siis polegi und ega raha tarvis.
Üks, kaks, neli, kümme kuud väga vähe und ja raha ning kaugelt liiga palju tööd. Tähtajad. Vastutus. Ja siis läbipõlemine. Terav ja ehmatav teadvustamine, et tervis polegi lõputu ressurss.
Pool aastat voodis.
Mitu aastat lapsega kahekesi. Koroonamöll.
Veel paar aastat enese väärtustamise õppimist.
Ja siis Prints valgel hobusel.
Edasist sa juba tead.
Aga mängud ikka käivad, karussell pöörleb.
Minu vajadused ja tema omad.
Minu kiiksud ja tema omad.
Minu soov ühenduse ja kindlustunde järele. Püüd vältida ebaturvalisust kokkulepete ja planeerimisega. Tema spontaansus ja vaba hing.
Tähendused
Igaühel on erinevad need asjad, mis tekitavad ebaturvalisuse tunnet kehas.
Need tulenevad meie taustast, lapsepõlvest, valukogemustest. Lühidalt aga tähendustest, mis me olukordadele anname.
Keha on esimene, kes reageerib, kui ajult on tulnud sekundi murdosa jooksul mingi märgi – käitumise, heli, teate vms – tähendus.
Turvaline või ebaturvaline. Seedi ja lõõgastu või …võitle, põgene või hangu.
Kindlustunde vajadus
Minule on teadmatus ebaturvaline.
Näiteks tahan ma oma mehele head päeva soovides kuulda, mis kell me täna uuesti näeme või kui ta on tööreisil, mis kell me helistame. See annab mulle kindlustunnet ja ilma selleta on mul keeruline rahuliku südamega oma tegemistele minna. Kui ma satun kellegi teise autoga kaasa sõitma, vajan ma teadmist, mis kell me naaseme.
Igaühe kindlustunde vajadus on erinev.
Kui tähtis on sulle kindlustunne, mida annavad kokkulepped ja selge plaan?
Ja kui ilmneb, et kokkulepe vett ei pea, aga keegi pole muutusest ette teatanud – kuidas sa ennast siis tunned?
Minul näiteks tekib ärevus ja mul on kehas ebamugav pinge, süda lööb kiiremini ja ma märkan, et hakkan higistama.
Väike asi või suur, sümpaatilise närvisüsteemi reaktsioon tekib ikkagi, lihtsalt selle kestus on erinev.
Ma vajan kindlustunnet, oma jalutuskäike. Oma loomingu vaba lendu. Päevikukirjutamist. Hommikukaisutusi oma printsiga.
Tee teadlikkuse poole ja kehaga kontakti ning enda tõelise hoidmiseni on olnud pikk ja kestab.
Järgmises kirjas kolmapäeval ma kirjutan sulle, millised on olnud minu viisid end tervendada, stressi, ärevust ja pingeid maandada ning end oma kehas paremini tunda.
*
Palun jaga minuga oma hellasid teemasid ja lahendusi, mida kasutad, et end hästi tunda. See aitab mul paremini mõista, mis teistega toimub ja mis hästi mõjub. Nii saan sind puudutavate teemadega arvestada 8 nädalaga stressist ja ärevusest vabaks kursusel, mis läheb sügavuti ja on suunatud püsivate tulemuste loomisele.
Küsimustiku juurde
Ja kui oled ka ise sellest kursusest huvitatud, kliki SIIA ja saadan sulle peagi lähemat infot.
Foto: Ragnar Peets
