TEKST MERIT RAJU
FOTOD TERJE ATONEN JA CAROLINE SADA

Taivos on kirge ja fantaasiat. Ta on looja, kes toitub hinge puudutava rütmiga muusikast, looduselementide puhtast toorusest, mereõhust, andmisest ja jagamisest, ilust, koos- ja üksiolemisest. Temas on mõnusat muhedust ja elamise tarkust. See on lugu oma tee otsimisest ja leidmisest. Kui millegi pärast kerget kahetsust tunda, võiks see tema sõnul olla vaid, et tee iseendani on olnud väga pikk.

Taivo ja Natali kodus Tõstamaa lähedal olles tundub, et beebiootel Natali on see võlur, kes toetab meest nähtamatult ja nähtavalt. Meie viietunnise kohtumise ajal kandis ta meile muudkui kausikesi ja topsikuid ette, sõime pea terve aja ja kaasa anti veel mitu kilo oma aia mahlu ja seeni! Paistab, et oma säraga paitab ta Taivo õitsele, täitma oma rolle looja ja pereisana. Nende vahelt õhkub soojust, mõnusat tasakaalu ja teineteisega arvestamist. Ei usugi, et nad alles aasta tagasi kohtusid.

Natali leidis selle koha nelja aasta eest ja maja sai täielikult uuendatud kaks aastat tagasi ning ta koliski kohe siia, aastase tütretirtsuga. Kahe-poolene Meeta-Marie on väga uudishimulik ja kui istume kirevale vaibale vahtramahla jooma ja läätsesuppi sööma, tuleb ta meie kõrvale oma tillukesele joogamatile päikesetervitust tegema. 

“Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus,
naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida.”

Maaelu rahu

Taivo on nüüdseks Tõstamaal elanud aastakese. „Septembris võtsin oma kolm asja ja tulin päriselt siia, olin ju kogu suve niikuinii siin juba olnud, tundus hea ja õige,“ naerab ta. „Esimene vidin, mille kohe tegin, olid taimekuivatusrestid pliidi kohale. Ja see on minu talvesaak, järvest püütud havid,“ näitab Taivo pirakaid hambulisi lõualuid kuivati alumisel restil. „Oleme pea terve talve kalast toitunud, kala on siia hästi sobinud,“ kiidavad nad. Kalapüügiarmastus on Taivot saatnud lapsepõlves isa ja vanaisaga kalalkäikudest saadik. Havide lõualuudest tuleb ehk kunagi lambikuppel või mõni muu toredus.

Aga sotsiaalsed vajadused? „Siin on vähe teistmoodi, oledki mõnusas mutiaugus, naabreid näha pole, keegi mööda ei sõida,“ naerab Taivo. Ta usub, et just see – inimestest igapäevaselt eemaldumine – on paljudele saanud suureks eneseületuseks maale kolimisel. Mõni ei harjugi ära – ja ega peagi. Ju pole siis aeg õige. 

„Ka füüsilise töö tegemine peab ikka kehamööda olema. 

Olen algusest peale võtnud siin elades hoiaku, et ma ei tee siin „tööd“, vaid ikka tegevusi, mis füüsiliselt heas toonuses hoiavad. Sel moel on oluliselt mõnusam siin laanes purjetada,“ mõtiskleb Taivo.

„Sina viibid ilmselgelt rohkem inimloomade hulgas,“ ütleb ta Natalile, kes käib korra nädalas Pärnus ja korra Tallinnas joogatunde andmas ning tegeleb Taivo brändi turundusega. „Olen selle teega juba harjunud, aga bensiinikulu…“ vangutab Natali pead.

Kas te mõlemad teete joogat? „Jah, igal hommikul, aitab hoida heas minemises ja annab päevale selged värvid, aga ma ei nimetaks enda matil toimetamisi joogaks – sinna on nii pikk tee minna,“ muigab Taivo.

„Siin on väike tiik, minu tervis –
tegin jäässe augu ja käisin kogu talve vees.

Ilma selleta enam ei oska, päev nagu ei lähe käima, kui pole seal ära käinud. Maarõõmud!“ kiidab ta.

Helide maailm

Muusika on üks Taivo suuri kirgi. „Kuulan läbi palju muusikat, leian oma ning siis miksin… See on väga nauditav tegevus, aga samas ka palju aega nõudev, sinna läheb korralikult öötunde.“ Kunagi tahaks ta jõuda ka sinnamaani, et leiab aja ja võimaluse ise muusikat luua. Küllap see elektrooniliste ja loodushelide vahelisele pärusmaale jääks.

Taivo on muusikat mänginud viis-kuus aastat ning on oma sõnul mainstream’ist väga kaugel, mängides omale publikule. Algus oli Pärnus, kokteilibaaris Aptek, mille Taivo lõi koos sõbraga kuus aastat tagasi. „See sündis ägedalt: käisin tavaliselt pidudel kahe CD-plaadiga, millel oli paar lugu. Neid palusin DJ-l võimaluse korral mängida, et ma saaksin ka vähemalt ühe loo – kuna enamasti tuli sealt mittesobivat.“

Nii ta käis ja mõtles, miks peab nii olema, et pole kohta, kus saab ka ise käia ja end ogaraks tantsida. Ja siis see koht sündiski, värske puhanguna.  “Vajadus oli, publik oli – ja selle pärast ta ka toimis väga hästi,“ meenutab Taivo. „Kolm aastat sai teda peetud ja siis ma sellega enam ei tegelenud, see ööelu, alkohol, suhtlus inimestega, kellest paljud mõju all – kõik see kokku põletas korralikult läbi.“

Aga muusika on ometi Taivo ellu jäänud. Sõber Taavet viis ta mõni aasta tagasi deep house’i lainetele, mis on Taivo üheks armastuseks siiani jäänud. Viimasel ajal on elu toonud temani ekstaatilise tantsu vormi.

“Kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati.”

„Juba palju aastaid oli mul sahtlisse hulk toredat afrohullust kogunenud, mis polnud veel rakendust leidnud. Nüüd tuli ka see aeg – ja ma naudin seda iga hingetõmbega, jaa!

Ekstaatilise tantsu üritustelt tuleb mulle tagasi
selline energialaeng, ilmatuma äge! 

Mulle meeldib, et on olemas publik, kes on selle endale leidnud. Alkoholivaba pidu – kell 20 hakkab, südaööks oled napilt kodus, pole hommikuni tiksumist,“ kiidab ta.

Maksimalismist

Muusikamaailmas jalutamine võtab päris palju aega. „Tavaline on, et oot-ma-korra-vaatanselline-plaat-tuli-artistilt – ja jälle lõpetan kell neli hommikul,“ muigab ta. „Kuulan erinevaid mixtape’e, salvestusi. Tihtipeale viib esitaja või tema lugu millegi järgmiseni, sealt jõuan edasi… nagu seeneniidistik: hakkad ühest otsast pihta ja see läheb väga suureks kätte ära,“ kirjeldab ta oma öid. Näiteks kolmetunnise tantsuõhtu jaoks tuleb varuda umbes viie-kuue tunni jagu muusikat – jah, see võtab isukalt tunde, aga eesolev pidu väärib seda igati. 

„Olen maksimalist, kõik või mitte midagi. Tihtipeale sukeldun silmini, ajan kõik väga peeneks ning kõrvalolijad hulluks, ja ma lõpuks ei saa sealt enam kuidagi välja – see on vist üks minu eluõppetundidest. Kohati on see kurnav. Teisest küljest teen ju seda, mis meeldib… Koosenergia loomine tantsuõhtutel on nii võimas, see sütitab hullult!“ särab ta. 

Üks Taivo kirgi on ka graafline disain, mis hakkas talle lihtsalt lennult külge. „Juhtisin aastaid tagasi üht reklaamiagentuuri Pärnus ja mind paelusid kujundaja toimetamised graaflises maailmas. Lõpuks soetasin endalegi vajaliku programmi ja hakkasin vaikselt katsetama. Kui teeksin seda tööna, siis jääksin ilmselt nälga,“ muigab ta. „Mulle meeldib süveneda – ja seda pikalt. Ennast rahuldava tulemini jõudmine võtab aega ning pedantsus ei ole siinkohal just aja võit. Kohati sunnin end kokku võtma ja ütlema enesele toorelt, et see töö on nüüd valmis, kõik!“ naerab ta.

“Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad
oma parima selles, millesse usud!”

Minimalismist
Aasta tagasi tuli Taivo välja oma brändi, Haiku Minimali suviste jalavarjudega. Mõte sai alguse puht isiklikust vajadusest – sobivaid lahtiseid jalatseid (eriti meestele) Eestist naljalt ei leia. Taivo tellis endale veebist ühe paari, millel tegi ise nöörisüsteemi ümber ja hakkas neid kandes saama komplimente. Nii sündis mõte omamoodi jalatseid Eestis tootma hakata.

„Hakkasin uurima, kust saab sobivat kummi, nahka ja nööri. Algusest peale oli soov teha võimalikult palju tööprotsesse Eestis. Minu teekond lihtsate lahendusteni on tihtipeale väga pikk, pean läbima meeletu kaare, et jõuda lõpuks eesmärgini. See võiks käia lihtsamalt, aga samas kogen rohkem…

Mulle on miskipärast antud soodumus käia pikema ringiga. 

Tellisin igasuguseid liime, proovisin liimida nahka kummiga, tegin palju katsetusi, selline hullus oli,“ naerab Taivo. Aga umbes seitsme kuuga oligi esimene paar tootmistsüklis valmis saanud ja tänaseni on Taivo see, kes annab jalatsipaarile nööride pealepanemisega viimase lihvi, ülejäänud töö tehakse Tartus ja Saaremaal.

Nagu sellest veel vähe oleks, käivad jalavarjude juurde ka spetsiaalsed disainkotid. „Lasin trükkida igale kotile Al Paldroki performance’ite fotod, igal fotol üks kümnest Moosese uuest käsust. Mina omakorda tegin sellest sõnumist haiku ja sõber aitas need panna inglise keelde, sest luulekeel nõuab pisut teist lähenemist,“ meenutab ta. Selleks suveks on tal valmis saanud ka minimalistlikud ürbid. „Selles halatis võiks ma 24/7 ringi tuuseldada, sest no nii mugav ja lihtne on,“ naerab Taivo.

„Olen seda meelt, et inimene peaks tegema seda, mida ta ise teha tahab ja mida armastab,“ elavneb ta veelgi. „Tänases ühiskonnas on see, jah, kohati keeruline, on vaja maksta maksud ja arved ja süüa osta, aga kui saaks valida, siis see oleks minu jaoks ülim. Ja eks ma olen teel sinna, püüdes seda mudelit koos Nataliga siin maal üles ehitada, et saaksime teha omi tegemisi sobivas vaibis ja tempos,“ unistab ta.

Ja mingis osas paistab see mudel juba toimivat: mõistan, et kui Taivo on leidnud erilise loo või mingi asi on jõudnud sinnamaale, kus on tunne, et see on valmis, on see tema jaoks tõeline kompu ja ta oskab siis sellest ka rahuldust tunda!

Looduse kutse

Juba seitse aastat käib Taivo, metsapoole, nagu ta enda kohta ütleb, Thule Lee juures kevadistel ja sügisestel veepaasturetkedel magamiskotiga metsas. „Nüüd mu keha juba teab ette, tunneb selle ära, et lähen paastule. Need on aastas kaks korda, kus võtan aja puhtalt iseendale, oma kehale ja vaimule,“ mõtiskleb ta. Metsas ollakse viis-kuus päeva ning sellele järgneb Thule legendaarne higitelk, üks tugevamaid ja väekamaid üldse. Külastust väärt, kui vähegi kannatust on.

„Pärast taastumist, umbes nädal hiljem, on tõehetk, mil

keha ütleb aitäh – ja see on võimas!
Selle tundega purjetan reaalselt mitu-mitu kuud.

Uneaeg, mis on tavaliselt üheksa tundi, väheneb viiele-kuuele, millega kenasti välja puhkan. See on väärt tunne,“ kiidab Taivo ning innustab teisigi mehi end proovile panema.

Looduse üks võimsamaid jõude meri ja selle igatsus on Taivosse sisse kirjutatud, ehkki ta sündis ja kasvas Valgas. Meri tõi ta pärast keskkooli Pärnusse, õppima toonasesse majanduskooli väikeettevõtlust. „Muusikaga samal pulgal on minu jaoks meri. Purilaud, kalapüük…“ muutub ta pilk igatsevaks, ehkki mõlema alaga tegeleb ta aktiivselt praegugi. „Kontoritööl oli raske käia: kui tuul puhus, tilkus süda verd, kui tegin samal ajal arvutiga tööd…“ meenutab ta. „Ehk oli ka see üks ajenditest, miks ma süsteemitööst loobusin… Mind kiskus nii pööraselt loodusesse, et ma tegin kõik võimaliku, et saaks tund-kaks töölt ära merele. 

Küsisin endalt, kas nii peabki olema, et pean seda kõike, mis mulle väga-väga meeldib, saama maitsta ainult mokaotsaga.“ Ometi tuli palgatööd veel jätkata, sest peres kasvas poeg, kes on tänaseks 21 ning lõpetas sel aastal Riias Stockholmi ärikooli. „Ta on reaalainete frukt, me oleme selles valguses väga erinevad,“ naerab Taivo.

Oma tee

„Hea meel on selle üle, et olen lõpuks sellesse elufaasi jõudnud, mil tean, mis mind tiivustab ning mida tehes silm särab. Olgu see siis muusika, disain, looduslähedane toimetamine või mõni muu tegemine. Usun, et igaühel on oma rada ja sestap pole ka oma poissi kunagi vägisi suunanud, pigem püüdsin aidata tal jõuda selgusele, kes ilmaelukas ta selline on ja mida head ta endaga korda võiks saata,“ mõtiskleb Taivo.

Kuigi Taivo tunneb vahel end oma pedantsusest väsinuna, usub ta, et kõike tuleb teha parimal viisil. „Sa ei saa ebaõnnestuda, kui annad oma parima selles, millesse usud! Ehkki neid hetki oli päris mitu, kui olin Haikudele käega löömas, andis keegi alati hoogu, ütles toetava lause… ja tegin edasi.“ Taivo usub, et pelgalt otsingute lainel olles me ei koge – peab tegutsema, siis saab ka kogemusi. „Olen ju ka tegelenud väga erinevate valdkondadega ja alles tänaseks mõistnud, mis mind kannab.“

„Aah, see on nii hea lugu, sõber saatis mulle eile selle…“ paneb Taivo arvutist muusikat valjemaks. See toob ta jälle hetke. „Siin kandis on hea. Need äratundmised on meeldivalt sagedaseks saanud – kui lähen hommikul jääauku, tulen sealt välja ja keha pakatab tänutundest, vaim nii selge ja lihtsalt hea on olla! Jah, maal elades tuleb ette ka keerukamaid aegu, kui pole kontol nii palju maist valuutat, kui just hetkel vaja oleks. Aga siis see päris elu meie ümber, hommikused sookurgede kutsed äratuseks, kõrvu kostev tuul, see kõik korvab väiksemagi ebamugavustunde!“ on Taivo tänus.

TAIVO PETERSONI HUIKED

olla ühenduses
horisondi pistikus
mõni ehk märkab


sa ela hetkes
näe vaata siga lendab
ära küsi kus

Jäta kommentaar

Sinu e-posti aadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga