| Ta elab meie kõigi sees. Ja nagu öeldakse, on ta vajalik. Vajalik, et teada ja seada oma piire. Vajalik, et öelda välja, seista enda eest, kaitsta häbi, pettumuse, haigetsaamise, ohtude eest. Meie ego. Aga tal on omad piirangud. Kui ego võtab end väljendada, siis ta ei hooli. Ta on nagu rebel-teismeline osa meist. Ta ei pea paljuks lärmata ja lahmida. Sest ta usub, et seisab sedasi enda eest kõige paremini. Ja just see on hetkel kõige tähtsam.Aga sedamoodi enda eest seismine võib viia kõiki teisi unistusi vastassuunas. Maksimaalselt vastassuunas. Ja sealt veel edasi. Ego tahab hetke rahuldust – oma tahtmist saada, õigust, saavutust, tunnustust, oluline olemise tunnet. Ja ta ei rahuldu millegagi. Nõuab veel. Teritab keelt. Ei hooli. Kui ego kedagi armastab, siis alati millegi eest või millegi vastu. Armastuse tõeline kodu on aga hinges. Hing lihtsalt armastab – see on tema olemus. Ja see ei ole millegi eest ega millegi vastu. Ego ei soovi koos rääkida, naerda, tantsida, teda ei huvita ühine tulevik, tal puudub empaatia. Ego ei väärtusta armastust ega ühendust. Ego on eraldatus: ego on “aga mina…!”. Jah, ego on võtnud esineda meie nimel. Tema ütleb, et MINA tahan nii, MINA seda ei taha, see ei tule MULLE kõne alla, MULLE ei sobi, MIND ei huvita. Nii jääbki mulje, et selline sisekõne ongi “mina”. Tõeline mina on aga meie hinges. See surematu ja püsiv osa meist. Kõrgem teadvus, ingellik olemus. Ego lõhub ja eraldab. Lammutab ja trambib jalgu, tõstab häält või vaikib, vähendab teisi ja nõuab – oma tasemel, kus kõrgeim seisund on eneseteostus saavutuse näol, tähelepanu ja tunnustus. Ta peab selleks asju läbi suruma, tähelepanu püüdma ning reegleid ja teisi paika panema. Hing ei taha muud kui armastust, ühendust, kergust ja rõõmu. Loomulikku kulgemist ja voogu, kus midagi pole vaja jõuga ega lärmamisega saavutada. Ego on vali, hing vaikne. Ego keel on nõudmine, hinge keel on intuitsioon. Ja mõlemal on järjekindlust. Ego ei jäta jonni ja hing ei katkesta sosistamist, et tuletada meile meelde meie eluteed. Kui veab – taipamiste, elukogemuste ja suhete näol – muutub ego aastatega pehmemaks, olukordadega valivamaks, oskab jätta end tagaplaanile, maldab oodata ja tasasem ja kannatlikum olla. Nii saab hing saab ajapikku rohkem sõnaõigust. Hinge saab kuulata mediteerides, looduses, endaga olles. Ego müür suhtluses hajub hetkel, kui tulevad pisarad. Kui miski puudutab, tuletab meelde, mida me tegelikult tahame. Ja nõuda polegi midagi. Ühendus kahe inimeste vahel on see väärtuslik ja haruldane. Ja ta on tegelikult ainult ühe veelkalkvel pilgu taga sel otsustaval hetkel, mil ühtäkki mäletame hingeühenduse tõelist väärtust. Foto: Ragnar Peets @Voyageureye |
