Inimesed võivad vahel mõtlematult käituda. Ainuüksi uudishimust või suusoojaks küsitud küsimused nagu „Miks sul lapsi pole?“ või „Mida sa ootad, vanus ju naistel tiksub?“ võivad vallandada terve tunnete laviini, mida on hoolikalt ära peita püütud ja millega taas toimetulek on pagana raske. Kust leida jõudu, usku ja lootust?
Kunstlik viljastamine on teema, millest ei räägita kunagi piisavalt, kuigi selle abil on maailmas sündinud juba üle 7 miljoni lapse. See võib tähendada palju kunstlike viljastamisi, erinevaid alternatiivmeditsiini lahendusi, lugematu kord lootusi, ebaõnnestumisi, süngeid mõtteid ja ahastust. Katkend Eesti naise Janika kogemusest, mis annab motivatsiooni ja inspiratsiooni mitte alla anda, sest sa võitled… elu nimel!
Sõbranna Margit ei teadnud mu lapsesaamise probleeme, küll aga seda, et mul on hullud menstruatsioonivalud. 2013. aasta novembris, kui temaga rääkisime, mainis ta, et teab üht ravitsejat ja mingu ma tema juurde, ehk aitab, tema peres on see ravitseja küll paljusid aidanud.
Sain ravitseja andmed ja mõtlesin, et üks teema, millega minna, on menstruatsioonivalud, aga teine ju see lapse mitte saamise teema. Äkki ta saabki aidata? Ma polnud seni ühegi nõia ega ravitseja juures käinud, samuti polnud keegi mulle kaarte pannud. Ma natuke kardan selliseid teemasid: eks oleks huvitav küll, kui keegi paneks tuleviku kohta kaarte, aga äkki ta ütleb midagi sellist, et sured näiteks kahe aasta pärast ära. Ma ei suuda siis enam need kaks aastat rahulikult elada. Parem, kui ei tea.
Väga palju on muidugi soolapuhujaid. Leida üles see, kel päriselt on ravivõime … Võlureid pole olemas, aga usun, et on inimesi, kellel on mingid ülemad võimed. Küllap on inimesi, kes näevad tulevikku ette: sünde, surmasid, haigust, suuremat rõõmu. Peetrile esoteerilised teemad üldse ei meeldi. Ta usub, et nad on kõik soolapuhujad, kes oskavad hästi raha võtta. Ta ei keelanud mul minna, aga poolt ka ei olnud.
Mind võttis vastu vana naine vanas majas. Naine tuli tagatoast, üks klient läks just välja, ning ta pani mind tuppa voodile pikali. Tundsin end jubedalt, et pean jälle hakkama oma teemast, et mul ei õnnestu lapsi saada, rääkima, nutt oli kurgus. Ma lihtsalt ei suutnud sellest rääkida. See oli nii emotsionaalne, nii hinge puudutav.
Lamasin seal ja ravitsejanaine küsis: „Mis vaevab sinu südant, lapsekene?” Rääkisin talle, et tahame last saada, aga ei õnnestu. Tolleks hetkeks oli otsusest Peetriga laps saada möödas kaks aastat. Rääkisin ka suurtest menstruatsioonivaludest. Naine pani käe mulle kõhu peale, hoidis seda seal ja ütles, et mu emakasein on nooruses viga saanud ja see tuleb ära parandada. Siis jään rasedaks. Rääkisin ka sellest, et pole võimalik, et ma menstruatsioonivalude ajal valuvaigistit ei võta, kuna minestan lihtsalt ära.
Tema ravitsejana oli täielikult valuvaigistite vastu, väites, et ma ei tohi neid võtta. Soovitas hoopis panna mensese korral pang keeva vett täis ja istuda selle kohal. Siis kaob valu. Ravitsejanaine ütles ka, et minu keha kardab tüüpilisest rohkem külma. Põhimõtteliselt soovitas ta mul käia karupükstega. Ühtepidi on see külma ja sooja jutt õige – ükskõik mis haiguse puhul öeldakse ju, et tuleb end soojas hoida. Vale see pole ja kõik naised, kes tahavad lapsi saada, peaksid hoidma oma keha terve ja soojana. Ravitseja soovitas hoida jalad soojas ja teha jalavanne. Ravitsejanaine ütles, et tal on looduslikud tabletid, mis puhastavad organismi. Neid pidin võtma nii mina kui ka mu mees, minul pidid need emakaseina korda tegema, vabastama mensesevaludest ja aitama kaasa rasestumisele.
Margit oli maininud, et see ravitseja ei ütle kunagi oma vastuvõtu tasu suurust, sest ravitsejad ei või raha vastu võtta, vaid paluvad selle kuhugi peale asetada. Küsisin ikkagi, palju ma võlgnen. Kui ta summa teatas, ehmatasin ära ja ütlesin, et mul ei ole nii palju sularaha kaasas.
Ma uskusin teda. Tulin koju ja ütlesin Peetrile, et nii, nüüd peame mõlemad looduslikke tablette võtma. Peeter keeldus, pidades seda täielikuks juraks ja soola-puhumiseks. Mina hakkasin neid võtma, tema mitte. Kust see ravitseja Peetrit nägemata teadis, kas tal on neid vaja või mitte? Mina tegin kuuri siiski läbi. Pidin tablette võtma kaks kuud ja kui menses hakkab, pidavat need valu ära võtma ning mul õnnestub kindlasti rasedaks jääda ja oma unistust täide viia.
Peale 6 pikka ja vaimselt, füüsiliselt rasket pikka aastat õnnestus meil oma kaua oodatud beebi saada. Nende aastate jooksul ei mõelnud ma kordagi alla anda, sest ma võitlesin elu nimel! Tunnen, et minu missioon on aidata teisi samas olukorras olijaid, lahendasin selle nii, et kirjutasin raamatu “Tahan last saada”, see on lugu ehedatest emotsioonidest, tunnetest ja mõtetest, mis kõik kaasnevad naisega, kel ei õnnestu beebit lihtsasti saada.
Autor: anonüümne
Foto: Merit Raju