Imetlusväärse otsustavuse ja kergusega toimetab Katrin Arrak Haapsalus oma kristalli- ja esoteerikapoes nimega Hetkepüüdja. Nagu iga väikeettevõtja, on ka tema korraga nii poe omanik, juhataja, ostu-, müügi- ja personalijuht, raamatupidaja, klienditeenindaja, koristaja, turvamees, autojuht ja ehitaja. Selle kõige kõrvalt leiab ta aega tegeleda ka paljude huvitavate hobidega.
Sain Katriniga tuttavaks viis aastat tagasi ühes Haapsalu taimetoidukohvikus, kuhu me mõlemad suvisteks abilisteks olime tulnud. Siis võlusid mind Katrini suured siirad silmad ja naiselikkus. Ma poleks iial osanud ette kujutada, milline vägi ja seiklused temas peituvad! Kui mõni aeg hiljem juba Katrinit tundma olin õppinud, sain aru, et ei jõuaks iial ära imetleda tema andeid, jagamis- ja tegutsemisrõõmu ning pealehakkamist. Seda on kõrvalt nii huvitav vaadata, kuidas tal tuleb idee ning loomejõud lihtsalt lükkab ta ilma pikema kaalumiseta liikvele. Ta ise ütleb ka, et tunneb impulssi ning see aitab tal asjad ära teha. Lisaks ei karda ta kinni haarata kõikidest meeldiva või põnevana tunduvatest võimalustest.
Üks, mis meid Katriniga ühendab, on suur kiindumus Haapsalu linna. Katrin on tegelikult pärit Tartust, kuid kui ta kunagi ammu Haapsallu kaheks nädalaks puhkama tuli, siis enam minema ei pääsenud. “Haapsalu on kohe selline koht, mis tõmbab endasse. Siin on mingi seletamatu ja nähtamatu teistmoodi energia,” püüab Katrin panna sõnadesse tunnet, mida on ilmselt paljud Haapsalu-sõbrad tundnud. Katrin on kunagi elanud mõned kuud ka Tallinnas, kuid see ei sobinud talle ning ta hoidis ennast võimalikult mere ja roostiku lähedale. Ta on elanud ka Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, kuid Eesti väikelinna hubasus on siiski kõige kodusem.
Paljude eestlaste jaoks on Haapsalu vaid imeline suvekuurort, kuid aastaringselt kohapeal elades näeb laiemat pilti. Nii on Katrin võtnud südameasjaks ergutada Haapsalu turismi ka külmemal ajal. „Pisikese algatusena taaselustasin viis aastat tagasi proovitud ürituse „Õhtu vanalinnas“. Selle idee sain ma Portlandis, kus on First Friday ürituste sari – galeriid ajastavad oma näituste avamised ühele päevale, millest kujuneb külastajatele tore jalutuskäik galeriist galeriisse. Kuna Haapsalus nii palju galeriisid ei ole, siis mõtlesin, et miks mitte teha jalutuskäik ärides. Ettevõtmine läks korda ja edasi on teemat vedanud juba turismikorraldajad.“
Katrin kasvas üles maalikunstnike perekonnas. Nii on loovus ja selle väljendamine talle sügavalt sisse juurdunud. Lapsepõlves olevat Katrin igal võimalusel ema Tartu Raekoja platsil asuvasse juveelipoodi vedanud. “Küll mulle meeldis seal aega veeta! Sageli sain ka mõne odavama ehte emalt välja lunida. Siis ma sorteerisin ja kogusin neid. Mul oli ka lapsepõlves suur unistus. Väga sageli enne magama jäämist soovisin, et hommikul, kui ärkan, oleks laegas kaunite ehete ja vääriskividega mu voodi all. See lugu oli mul kauaks ununenud, kuni ühel hetkel avastasin, et olen oma lapsepõlveunistuse täitnud. Küll ei ole nad mul voodi all, vaid kõigile jagamiseks,” rõõmustab Katrin.
Kolm aastat tagasi sündinud poele olevat Katrin sobivat nime pikalt ja intensiivselt nuputanud, aga ei tulnud ühtegi toredat ideed. „Ühel hetkel mõtlesin, et ei jaksa enam, lähen parem kohvikusse. Nii kui maha istusin, torkas pähe nimi Hetkepüüdja!“ meenutab Katrin ja avab nime sisu: „Minu jaoks tähendab see pidevat meedetuletust püsida hetkes, hetki tabada ja püüda. Nii nagu Eckhart Tolle on öelnud, et mitte midagi ei toimu minevikus ega tulevikus, vaid ainult praegu. Oluline on kohalolu käesolevas hetkes.“
Tahtmist elu imelisi hetki püüda võis Katrinis leida juba päris noorena, kui ta läks õppima fotograafiat. Lisaks lõpetas ta ka muusikapedagoogika eriala, kuid peale kooli kummalgi alal tööle ei asunud. Võttis hoopis aega iseendale ja jälgis elu kõrvalt.
Ta avastas, et nii ta ise kui ka kõik teised inimesed on nagu oravad rattas – elavad töö nimel ning ilma tiheda graafikuta ei oskagi midagi eluga peale hakata. Selle tähelepaneku najalt tegi ta fotonäituse „Oma aeg“, kus iga foto kirjeldas kolmeliikmelise perekonna argipäeva igat tundi. Fotodelt koorus kurb tõde, et inimestel pole üldse aega iseendale, mis tähendab, et suure rügamise taktis elatakse kui pimedad ning elu möödub seda tõeliselt tähele panemata.
Sellele avastusele vaatamata läks ta siiski tööle ning toimetas poolteist aastat graafilise disaini alal. Kuigi töö meeldis, oli palgatöö rutiin ruineeriv: ta tundis ennast liialt kammitsetuna ja tühjaks pigistatuna. Ühel päeval tegi töökaaslane ettepaneku hakata viltima. Kuigi viltimine oli tollal huvitav uudne teema, tõrkus Katrini ego algul selle vastu. Kuidas nüüd kunstnik hakkab käsitööd tegema!? Kuid kõik see värviline ja pehme ilu oli nii tore, et ta ei hoolinud sellest! Veerema läks üks põnev vildipall… Ta tuli töölt ära, hakkas viltima erinevaid rõõmsavärvilisi tooteid ja käis laatadel neid müümas. Edasi õnnestus tal saada oma looming püsivalt ühe Haapsalu käsitööpoe riiulile ning õige varsti avanes võimalus kogu pood endale saada. Sealt algas erinevate käsitöö- ja käsitöötarvete poodide sisustamise ja pidamise ajajärk. Ühest poest kasvas välja järgmine ja järgmine, kuni aeg jõudis praeguse Hetkepüüdja kätte.
Vaevalt oli Katrin kristallipoe asutanud, kui tal tekkis mõte õppida keraamikat. Savi võimaldab Katrini jaoks tunnetuse arendamist ja materjaliga koostöö tegemise harjutamist. Ja alati on suur üllatus, kui ahjukaas lahti läheb – nagu fotode ilmutamine! Oma ettevõtlikkuses tegi ta keraamikaõpingute praktika jaoks ise savitöökoja. Kati Savikoda tegutseb siiani individuaalloomingu, töötubade ja saviringide näol Hetkepüüdja poe ruumides.
Nii see enamasti Katrini elus on käinud: üks juhus on viinud teiseni, sekka paljude huvitavate ideede teostamist. Elu sätib teda pidevalt kokku erinevate põnevate inimestega, millest sünnivad näiteks poe ruumides toimuvad üritused: mantrate laulmise õhtud, teeringid, maalikursused… Katrin on ka ise sageli juhendaja rollis näiteks poolvääriskividest ehete või seebi valmistamise töötubades.
Temas pulbitsev loomingulisus ja pidevate muutuste soov leiavad sageli väljendust poe sisekujunduses – riiulid saavad ümber tõstetud ja uued kaubad letti. Uksest sisse astudes on alati põnev, mis jälle teisiti on. Eriti suured muudatused toimuvad tavaliselt siis, kui Katrin on mõnelt Euroopa kivimessilt kümnete kilode kaupa uusi kristalle leidnud. (Kusjuures ta sõidab sinna ise oma bussiga, mida – või siis pigem keda – nimetab ta oma terapeudiks.) Katrini hetkede püüdmise pesa Haapsalu peatänaval on üks mõnus koht, kust inimesed kuidagi ära minna ei taha. Pood on muide lahti mitte ainult kindlatel aegadel, vaid ka siis, kui Katrinil tuju on.
Katrin teeb ja jõuab väga palju ka tööst vabal ajal. Kevadel avastas ta enda jaoks jooksmise. Selleni jõudis ta taaskord läbi erinevate kokkusattumuste. Kui üks tavalisena näiv seik viib teiseni ja lumepall veerema hakkab, siis selline kokkusattumuste energia ongi Katrinile elus kõige põnevam. Nimelt tuli ühel päeval tema saviringi Haapsalu maanteejooksu ürituse korraldaja. Koos küpses idee teha jooksuvõistlusele meeskonna poolt ise savist karikad. Protsessi käigus veendi ka jooksmise osas võhiklik Katrin rajale tulema. Asi lõppes sellega, et küll kõndimispausidega, aga siiski – Katrin läbis 10 km, jäi ellu ja tundis ennast lisaks väga hästi. See on kindlasti Katrini üks tugevamaid omadusi – kõigega hakkama saada. Talle ei ole probleem haarata vajadusel akudrell või lõhkuda üksi maha vana ahi. Pool aastat tagasi soetas ta poodi kivipuuri ning kivide lõikamise-lihvimise masina ning õppis ise poolvääriskividest ripatseid ja võtmehoidjaid tegema.
Vaatamata sellele, et Katrin on võimeline tegema ära kõik nn meestetööd, on temas ka kuhjaga õrnust. Kui ta ükskord mulle enda kirjutatud laulu koos klaverisaatega ette kandis, olin ma hingeliigutusest nutu äärel. Võib öelda, et kõigis tema tegevustes sisalduvad üheaegselt nii jõud kui haprus. Küllap see võib olla ka põhjuseks, miks ta avastas tango. Selle kirgliku ja filosoofilise tantsu puhul paelubki Katrinit kõige enam naise ja mehe vahelise koostöö uurimine. Lisaks on tango kui enda kehas ja igas hetkes kohaloleku harjutus. Samalaadset väljakutset pakuvad ka iluuisutamise trennid, kus osalemiseks leiab ta indu iga nädal 200 kilomeetrit pealinna ja tagasi sõita.
Palju kirge ja kohalolekut on Katrini jaoks ka näitlemises. Nimelt on ta kaasa löönud Haapsalu Teatristuudio paljudes lavastustes, osalenud mitmetes Valge Daami etendustes ning ka filmis Igitee. Näitlemine on Katrini jaoks võimalus iseennast, oma olemist ja emotsioone tunnetada ja analüüsida. Katrin vaatab asja ka laiemalt ja leiab, et nö mõttega teater on ülioluline jätkusuutliku ja areneva elukeskkonna jaoks, pannes inimesi analüüsima ja nägema asju ootamatute nurkade alt. Kui kohalik teatristuudio tegevuse lõpetas, ei jätnud ta jonni ning tõi Haapsallu Polygoni Teatrikooli, mis nüüd sel sügisel startimas on. „Minu jaoks on see idee väga oluline, et kui midagi tahta, siis on see võimalik. Isegi teatrikool Haapsallu! Minu hingeasjaks on teadvustada ka seda, et Haapsalu ei ole ääremaa, vaid ainult 100 km Tallinnast.“
Nii nagu erinevates lavarollides jätkub palju tundevarjundeid, meeldib Katrinile kõiges avastada ilu ja värve, et muuta halli argipäeva kirkamaks. Ilmselt seetõttu avastas ta mõni aeg tagasi, et linnuvaatlus on üks igati põnev tegevus. „Kunagi arvasin, et linnud on kõik väikesed hallid täpid ja minust väga kaugel metsas puude otsas. Kui aga hea binokli kätte sain, siis ei tahtnud enam käest panna. Linnud on nii ilusad – täpilised ja värvilised!“ jagab Katrin rõõmu sulelistest.
Palju erinevaid tekstuure, värve ja varjundeid ümbritseb Katrinit igapäevaselt ka tema viirukilõhnalises poes, kus leidub kristalle kogu maailmast. Kunagi veel käsitööpoodide pidamise ajal hea tuttava käest kingituseks saadud ametüst oli justkui märguanne, kuhu edasi liikuda. Katrin hakkas vaikselt tutvuma poolvääriskividega, kuni lõpuks lõi oma kristallimaailma. Kuna inimese lemmikkristallid ütlevad tema kohta nii mõndagi, siis uurin, millised on Katrinit enim köitvad kivid. „Lapsena meeldis rubiin, hetkel larimar, seleniit ja ametüst. Larimariga olen ise kogenud ja kuulnud väga põnevaid lugusid hingesugulaste leidmistest. „Helesinine unistus“ võiks olla selle kivi teine nimi. Seleniit on aga nagu ilus valge jääloss. Seleniidist lamp on kui kaljumägi, kus võiks olla pisikesi tsivilisatsioone. Ametüsti koopad rahustavad ja loovad väga mõnusa tunde.“
Et kogu aeg oleks meel rahulik ja rõõmus, siis küsin, mida Katrin oma kogemuste põhjal lugejatele soovitaks. Ta vastab: „Olen oma elus kogetu ja läbielatu põhjal aru saanud, et ei ole mõistlik teha seda (tööd), mis sulle ei meeldi. See ei ole mitte ainult piin, vaid lausa vähendab eluiga.“ Võin kinnitada, et Katrin on ise selle soovituse elav näide.
Samas mõtlen, et kui tegeleda ainult meeldivaga, siis kas on veel millestki unistada? Ikka. Kuna Katrin ei armasta pikka pimedat ja külma talve, siis ta soovib juba aastaid, et saaks ükskord talvel mõned kuud soojal maal elada. Tal pole kindlat plaani, mida seal teha, aga ta võtaks lihtsalt aja maha, nagu kunagi peale kooli sai tehtud, ja vaataks, mis saama hakkab. Isegi siis, kui on loodud endale unistuste tööelu, on vaja vahetevahel eemale saada ja ainult iseendaga olla. Katrinit juba natuke tundes arvan, et küllap oleks see algus järjekordsetele suurtele seiklustele.
Katrin on mulle suureks eeskujuks, kuidas oma unistusi igapäevaselt ja ilma pikema planeerimiseta koheselt ellu viima hakata. Teda jälgides saan selgelt aru, et inimese tegutsemises jätkub alati voolavat kergust ja lõpmatut energiat, kui käia oma südame teed ning kuulata, usaldada ja uskuda oma sisehäält. Soovin, et meil kõigil jätkuks avatust ja julgust usaldada iseennast ja elu. Ning et samal ajal oleks alati mahti püüda elu imelisi hetki!
